Читать книгу Juba olnud - Rein Põder - Страница 5

Mind võttis Võru maanteel peale juba esimene auto, millele käe tõstsin. Kui see minuga kohakuti jõudis, märkasin, et see on Zaporožets. Aga et see on invaliidiauto, sellest sain aru alles siis, kui juba autojuhi kõrval istusin. Tol mehel olid artriidist vaevatud käed ja küllap veel enam sellestsamast haigusest vaevatud jalad – iga liigutus, iga käigukangi järele sirutumine näis talle valmistavat hirmsat piina. Ma tundsin end kohe algusest peale ebamugavalt, midagi tema vaevustest kandus kohe minussegi. Aga maha astuda polnud mul enam võimalik.

„Sõidan oma ema vaatama. Pole kaua, väga kaua aega teda näinud,” laususin mõne aja pärast, tundes nii-öelda kaassõitja kohustust. Lisaks tahtsin hajutada mulje, mille minu tavatu välimus võis talle jätta. Aga ega tema oma sugugi parem olnud – võidunud helepruun pintsak, selle taskust paistmas pastasulepea ots, ja jalas veelgi võidunumad püksid, mille harud topitud vanadesse soldatikirsadesse.

Mees heitis nende sõnade peale mulle tumma ja poolvihase kõrvalpilgu, nagu tahaks öelda: „Hoidke end vaos. Ei ole mulle teie avameelitsemist vaja!”

Aga ta siiski ei öelnud seda. Ta vaikis.

Püüdsin veel siit ja sealt juttu alustada, kuid see ei haakunud. Ja mulle meenus üks teine autosõit, kus juhiks oli olnud venelane. Nii et mulle hakkas tunduma, et tegu on keelebarjääriga. Kuni ta selle tunde mõne aja möödudes siiski hajutas, küsides selges eesti keeles vaid ühe sõna: „Mis!?”

Ei midagi, vastasin ma tummalt ja lisasin: Ja ma loodan, et leian ta eest!

Ma mõtlesin endiselt oma emale. Ehkki sel päeval, kui ma sinna koolikokkutulekule teele asusin, oli ta juba ligi kümme aastat surnud. Aga too päev oli minust väga kaugel.

Invaliid keskendus uuesti teesse, temast hoovav raskepärasus aina süvenes. Seda oli raske taluda. Ma lausa piinlesin ta kõrval istmel. Justkui oleksin ka mina ta kehvas tervises, ta näkku kirjutatud viltuses elukäigus süüdi.

Ja samas – ta viibinuks nagu mingis teises ajas. Ei, mitte minu kombel, aga mingis oma ajas, teistmoodi seiskunud ajas. Ta tundus mulle lausa maailma üksildasema mehena. Ja see sõit, mida ma kaasa tegin, eesmärgituna. Mis siis ikka – me olime sobiv paar.

Nõnda edenes me sõit, ja sõidu kestusest oli üsna raske rääkida. Imelik, et üht sõitmavõtja kohustuslikku küsimust polnudki ta ju küsinud – kui kaugele tahan sõita. Kuidagi nagu iseenesest selgus, et ta sõidab Võrust edasi. Ja see oli nagu endastmõistetav, et minagi. Veelgi enam – mees nagu teadnuks seda ütlematagi. Nii et ta lihtsalt sõitis Võru linnast peatumata läbi. Nagu olin arvanud, jättis hilises õhtupoolikus unelev Võru elu väiksust demonstreeriva mulje.

Sealpool Tamulat hakkas mõjuma mingi unustatud jõud, mis sai lisa tuttavatest kohanimedest teesiltidel, aga ka veel millestki ümbritsevates maastikes. See oli ilmselt ammuste ja lihtsate mälestuste lumm. Jah, siit, neist teeäärsetest kohtadest olid juba pärit mu tõelised koolikaaslased. Mis mõttes tõelised? ei saanud ma samas aru.

Mida ligemale alevikule, kus ema elas, seda ilmsemaks sai väljas autoklaaside taga valitsev sügis. Õieti toimus loodusega justkui kiirkorras muutus – rohelisse lisandus iga kilomeetriga aina rohkem kollast, tuul tugevnes, sama kummaline muutus leidis aset taevaaluses, kus vaheldusid kummalised valguslaigud, kiiresti kohus pilvi ja mõne hetkega hajusid need jälle, ehakaar näitas end kord kahvatupunasena, siis mattus tume dasse pilve, me ümber oli kord hämar, siis järsku üksikutest valgusjugadest ootamatult valge. See oli kui kiirtempos käima lastud filmis, millist võtet ma kord ühes Mark Soosaare lina teoses saan nägema. Just nõnda silmanähtavalt ja kohinal, mis tungis isegi autokabiini, sõudis ja muutus meist väljas pool asuv maailm. See oli mulle selgeks märgiks, kuidas Aja muutumine ilmsi välja näeb. Senini oli see toimunud öösi ja ma olin seda kogenud üksnes tagantjärele. Nüüd toimus see minu nähes. Veelgi enam, me mõlemad, invaliidist mees ning mina, olime üheaegselt haaratud sest muutumisest. Sest mehe nägu muutus, selle nahk võbeles, ta silmad kord elus tusid, siis tuhmusid veelgi enam.

Aleviku vahele jõudnud, saabus justkui ajutine rahu, ka pinge autojuhi näos andis järele, nüüd vaatas sealt vastu vaid väsimus, ehk veelgi märgatavam, kui meenutada seda, millisena teda olin algul näinud. Kõigest hoolimata ta isegi püüdis mulle naeratada, kui auto peatas. Minu pakutud raha peale lõi ta vaid vaikides käega.

Vaatasin autole, selle punastele tagatuledele järele ja ei olnud kindel, kas see millalgi üldse kohale jõuab. Ja kuhu? Siit ei olnud piirini enam rohkem kui tosin kilomeetrit. Autot oleks juhtinud kui olematu… viirastuslik mees. Ometi oli ta minu kohale toonud!

Ema elas aleviku südames. See oli madal ilmetu maja, ühes otsas pood ja teises kaks seinapidi koos riigikorterit, üks neist ema oma.

Keerasin alevitänavalt tuttavasse, liiga avarasse hoovi, kuhu eelmistel aegadel armastati jätta autosid, mootorrattaid, jalgrattaid ja veel varem ka vankreid hoiule. Seekord oli õu tühi. Esmalt tuli mul tahtmine minna õue keskel oleva kaevu juurde – see oli vinnakaev, keegi oli alles hiljaaegu vett üles vinnanud, sest oli kuulda, kuidas lekkivast pangest pudenev veepära piiskhaaval sinna alla põhjatusse, justkui igavikku tagasi kukub. Ka tilkuva vee kajavuses oli tunda Aja häält. Ja nii ümber vaadates ei olnud ma enam kindel, kas ongi tegu augustiga. Pigem nägi kõik mu ümber välja nagu hilisel sep tembriõhtul.

Kartsin ümber pöörduda, lõpuks ometi – ja milline rõõm, kõigis neljas ema üürikorteri aknas põlesid tuled; esimene ja mulle lähim oli köögiaken, edasi tulid juba tubade omad.

Astusin jalgu peaaegu tundmata läbi õuerohu, see keerdus mu jalgade ümber. Liginesin aknale nagu tõeline kodukäija, valisin äärmise akna. Mu tallad tundsid midagi pehmet, küllap see oli lillepeenar, arvatavasti tallasin ära ema sügisesed lilled. Mingi häiring Ajale oli ehk seegi.

Ja milline õnn – ema oli kodus, ta istus kummargil köögilaua ääres, sest muid laudu elamises polnud, ning kirjutas, mis polnud kuigi harjumuspärane tegevus tema jaoks. See sai olla üksnes kiri. Kuid kellele?

Lõpmatult hell tunne läbis mind. See tundus nii võimatu – teda veel kord elus kohata. Ühtlasi oli see võimalus välja öelda kõike väljaütlematut, võimalus pojatänuks, mida tõelises elus nõnda häbenetakse. See oli ositi toosama tunne, mis oli mind vallanud Elsa Kongoga seal ukselävel hüvasti jättes.

Millegipärast käändus mu mõte hetkeks tagasi sellele päevale, mis uppus nüüd iseenda lõppu. Ja jälle tõusis mu vaimu silme ette too foto, mida Elsa Kongo oli käes hoidnud ja vastu rinda surunud. Rahulik ümmargune nägu, ohvitserivorm. Tiia ei teadnud midagi oma isa saatusest, minu isa oli meid kõiki nii varakult siia maailma maha jätnud. Kas me polnud selleski nii sarnased…

Jah, midagi imeliselt ja kirjeldamatut kallist, mingi selgus valdas mind, kui lähendasin oma näo klaasile – seal oli koos kogu lapsepõlv, mäletamise algusest peale, seal oli koos kogu hilisem lahusolek temast, mis oli ju omamoodi paratamatu, nagu seda on kõikide täiskasvanuks saanud poegade lahutu mus oma vanemaist, oma emast, sest seda teist, isa, mul pol nud kuigi kauaks. Siis sellest naisest ma olengi pärit, tema füüsisest ja tema mõtteist, siis temast algas mu eksistents, ärkas aeglaselt mu mõte ja mälu! Jah, ainuüksi selle hetke ja oletatavasti nüüd veel järgneva õhtu pärast tasus kuuletuda tollele Mefi sto-häälega mehele seal telefonis…nii ammu aega tagasi ja siiski vaid paari päeva eest.

Ja ma mõtlesin mõtteid, olulisi mõtteid, mis peaks valdama iga inimest, kui tal avaneb näha kõrvalt oma ema.

Klaas, see klaas lahutas meid ikka veel. Klaas nagu Aja ustav tööriist. Kõik me mälestused on ju nagu läbi tuhmi klaasi vaatamine! Tõesti, ma vaatasin praegu oma ema kui teisest maailmast. Kumb meist oli hetkel tõelisem? Ma surusin oma näo nii tihedalt vastu aknaruutu, et hakkasin kartma klaasi purunemist. Ent veel viivitasin – veel ei pidanud ta minust teadma, veel on mul aega!

Ma oleks tahtnud teda hüüda, kuid kartsin ema ehmatada. Ja samas taipasin, et olin liiga oma kujutluse sügavusse läinud. Ma ei saanud seal sees esineda tema pojana! Pidin selle tunde kohe unustama!

Alles nüüd märkasin, et ema pole üksi, et seina ääres köögi diivanil lebaskles hõredate juustega, hallis pintsakus ja üldiselt üsna kitkutud väljanägemisega mees. Ja mulle oli kohe selge, et tegu on ühega paljudest mehekandidaatidest, keda olin harjunud nägema oma noorukieast peale ema kätt üritamas, sest ta jäi nõnda varakult leseks. Kuid ühestki neist meestest ei olnud saanud talle järgmist elukaaslast. Millalgi olin hakanud harjuma nende ema aina uuenevate meestega, ja nad olid kõik mulle omamoodi naljanumbrid. Tänu just nendele mõtlesin ma hiljem oma täiskasvanuelus meestest järjest kriitilisemalt, ehkki tundsin, et see käib ju ka minu enda kohta. Ja pidasin naisi meestest paremateks.

Siis kiskusin end aknaklaasist lahti ja mõtlesin, kellena peaksin ema ette astuma. Kuid ma ju ei teadnud, kas minuga, mu välimusega toimunud muutus ikka oli nii pöördumatu, et ema silm ja tema intuitsioon midagi ei kahtlusta?

Ma pidin välja mõtlema mingi teise elu. Nende paari hetkega, mis järgnevad uksele koputamisele, sest kohe seisab ema lävel. Ja nõnda vilksataski minus too teine nimi, mille mulle seal Paldiski maantee saunas oli pakkunud, tegelikult ju kinkinud üks tundmatu õllesõber, kes oli mind ilmselt kellegagi ära vahetanud – ja mina olin selle pakkumise vaikides vastu võtnud.

Koputasingi – ja äkki lõi mulle rinda ebamugav tunne, mida võinuks koguni valuks nimetada. Jälle seesama – nagu oleks kellelgi-millelgi kitsas mu nahas, kogu mu olemuses. Ka mu nägu läbis tahtmatu tõmblus, sellegi nahk kiskus mitmest kohast, nii et pidin seda puutuma ja siluma. Ning tahtmatult tõusis mu silme ette mind pealevõtnud invaliidi nägu moonutanud grimass. Siis tema oli samuti minutaoline!

Ma ei oleks osanud kirjeldada ema ilmet selles valguselõigus, mille lamp ta selja taga trepikesele heitis. See polnud mitte väsinud ja vananemisest haaratud nägu, vaid keskealise naise ergas ja kõige üle maailmas, sealhulgas ka pimeduses seisja üle imestav nägu.

Vormisin mõttes oma lauset:

„Ma olen Tartust… etnograafiamuuseumist… korjan vanavara… jäin pisut hilja peale…”

Aga tegelikult, nagu ikka otsustavates olukordades, laususin midagi muud:

„Andestust, olen Artur Kudu…Tartust… etnograafiamuuseumist… käin siinkandis rahvaluulet kogumas… mind juhatati siia… kas te oletegi Elvi Poodnek?”

Jah, see oli õnnestunud pöördumine – just meie vanaema oli olnud suur rahvalaulude mäletaja ja vanavarakorjajad olid teda noil kaugetel aastatel külastanud mitmel korral ning midagi oli ta ju ka oma tütrele pärandanud.

Öelnud nii, taipasin aga samas, et mul võiks ju mingi riist kaasas olla, magnetofon või midagi seesugust, aga mul on kõigest üks lihtne koolivihik, mille olin poolkogemata Tartust ostnud, ja see… teritamata pliiats, mis reedab mind küll kohe, sest ema oli niisugustes asjades tähelepanelik naine.

Kuid ta võttis mind esialgu kui ootamatult sissesadanud õhtust külalist. Jah, ma olin talle milleski koguni abiks või ettekäändeks. Sest nii kui me kööki astusime, seisis too diivanil lösutanud mees juba püsti – ju ta oli meie jutuajamist uksel pealt kuulnud.

„Ma siis lähen!” ütles mees.

„Mine, mine, Arnold!” oli ema kuidagi rõõmsalt päri ja mulle tundus, et hingas kergendatult.

Siis olime kahekesi. Ja ema oli delikaatsus ise. Ta lubas mul algul ümbrusega kohaneda. Vaatasin huvitunult kööki enda ümber, nagu poleks ma siin kunagi varem viibinud.

Pliidi kohal seinal rippus ammune, lapsepõlve varastesse aegadesse ulatuv seinalinake, mis kujutas päkapikke. Kunagi oli see sinise niidiga tikitud kompositsioon olnud mulle maailma esimene lugu, sõnadeta jutt, sest kõik sel pildil oli nii ilmekas ja selge – seitse päkapikku askeldasid ümber hiigelsuure pliidi, millel keesid potid ja särisesid pannid, pliidi kohal rippusid kulbid, taignarullid, visplid ja sõelad ning nõrutajad. Ja kõigil päkapikkudel olid seljas valged kuued, peas lontmütsid. Minu lemmik oli see, kes pikavarrelise kulbiga maitses kõige suuremas potis olevat keedust. Tookord, lapsepõlves teadsin, et säärane asi saab toimuda vaid keskööl, kui köögis, kui meie köögis pole kedagi neid nägemas-kuulmas…

Köögi vaheuksel oli knopkadega üles pandud ajalehe

Rahva Hääl kalender. Kalender kandis 1964. aasta numbrit. Mis tunnistas, et too kiirete, justkui rabelevate pilvedega ja taevavärvi kiire muutumisega vaade oli tõesti tähendanud Aja tormamist tagasisuunas ja jõudmist eelmise aasta sügisesse. Ja mul jäi üle vaid arvata, mis oli seekordse nihke põhjuseks. Seda polnud raske aimata – Tiiaga kohtumine, ta pilk minu suunas, kui ma ta mahakukkunud noodid üles korjasin ja me sõrmed hetkeks kogemata kokku puutusid. Ehkki sellest ei oleks pidanud temasse jääma mingit jälge. Kuid kes teadis…

Ma silmitsesin edasi. Ema oli tõusnud ja askeldas kapi kallal.

Ta oli siia alevisse kolinud mõned aastad enne minu keskkoolilõppu. Nii et mina polnud siin korteris kunagi elanud ega saanud seda kuidagi, isegi nüüdses olukorras pidada oma teiseks koduks. Olin siin käinud, see tähendab käin tulevikus vaid mõned korrad ja üsna lühiajaliselt, veetes siin kokku vast paar-kolm ööd.

Minu, meie tõeline kodu oli siit seitse kilomeetrit lõuna pool, imeilusas kohas, kõrgel orupervel, all oma järjekordset silmust joonistav jõgi ja seeläbi sündiv niidukolmnurk, taa mal jõe taga tumeda dekoratsioonina tõusev kuusemets – kui selgesti oli see kõik mu silmapõhjadesse jäädvustunud, nagu olnuks tegemist suure maastikumaaliga, kõige ideaal semaga, mida ma selles vallas kunagi kohtan. Aga mis seda kõike enam meenutada – seal majas elasid, hakkavad elama võõrad inimesed –, ja ma ei pääse ka muul moel enam sinna tagatoaaknale vaatama, ma ei näe enam eales niitu üleujuta vat suurvett, milles sädelevad aprillipäikeses justkui kümme tuhat särjesilma – kas või juba sel põhjusel, et suursuguste suurvete ajad sellel jõel on pääsmatult möödas –, ja ma ei näe ka rebast hiilimas ühest metsasiilust teise üle lumivalge nõlva, mis on kui täiskirjutamata lehekülg; jah, me majas saavad olema üürnikud, ja tahavad nad või mitte, nad aitavad kaasa maja võõrdumisele ja selle lagunemisele, nii nagu seda soo dustavad kõik võõraste seinte vahel elunejad, olgu linnas või maal.

Mäletasin ähmaselt, et ma olin, sain olema ühes oma kirjas selle vastu, et ema sealt ära tuleks „igava alevirahva hulka”. Ja tema oli mulle vastu kirjutanud, et kannatab viimastel aegadel üksinduse all ja tahab „inimeste sekka”. Jah, nõnda oli tema seda loomade äramüümist ja ümberasumist põhjendanud, ning minul ei jäänud muud üle kui keerata kogu oma etteheide järgmises kirjas naljaks – see samm heaks kiita ja lisada, et just nõnda kõlas üks Gorki raamatu pealkiri. Muidugi põgeneb ta selles uues minevikus eluraskuste eest, pealetükkivate mälestuste eest. Sest kõik me kodus tuletas talle meelde elu ülekohut. Jah, ema polnud kunagi eriti talunud üksindust, ka lihtlabast päevaks-paariks üksinda jäämist. Nii et ma lausa imestasin, kuidas ta kõik need aastad pärast isa surma ikkagi vastu pidas. Tõsi, tal oli ju veel üks laps peale minu, minust noorem õde, kuid temagi oli ju põhilise aja koolis…

Sel kohal lõppes mu mõtisklustele lubatud aeg. Ema soovis teada saada, kust ma pärit olen ja kes on mu vanemad ja nõnda edasi seda tutvumisrada pidi, nagu on ikka kombeks Võrumaal.

Ja ta pöörduski minu poole võru keeles:

„Tii man on midägi tutvat. Väega-väega tutvat. Ei tiiä mis joht, aga nii tutvat et… Kost kotusest tii esi perit olõtõ?”

Mind läbis võpatus, nagu võiks tema, mulle kõige ligem inimene, siiski ulatuda läbi selle valekoore, millega Aeg oli jõudnud mind polsterdada.

Pidin kiiresti vastama, ja samas pidi see olema kahtlust kustutav.

„Avinurme,” heitsin köögiõhku esimese kohanime, mis pähe tuli.

„Ei, säält pole külh elu joosul kidägi tundnu,” ütles ema ohates ja läks siis edasi üle kirjakeelele.

Tundsin – ma ju tundsin teda! –, et tal kibeleb keelel juba järgmine küsimus. Et kas olen poissmees või naisemees.

„Mu naine on laulja,” vastasin talle üsna mõtlematult. „Tallinnas,” pidasin vajalikuks juurde lisada. Mis oli vale ja polnud ka. Las emale olla enne õiget aega teada, kes ta minia saab olema. Kuid kas mul oli selleks lauseks õigus, see on kindlasti jälle üks minupoolseid vahelesegamisi Aja kulgu, nagu ma seda olin juba harjunud nimetama.

„Temaga on vist küll raske koos elada,” ohkas ema ja vaatas mulle kaastundlikult silma sisse, nagu ootaks ilmtingimata jaatamist. „Ma olen kuulnud, et nad on tujukad, kõik need näitlejad ja lauljad ja tantsijad? On või?”

Ma ei teadnud, mida vastata. Ma ei olnud kunagi mõelnud, kas Tiia on tujukas, kas ta on kiusakas. Vastasin vaid kerge noogutusega, mis võis tähendada mõlemat – nii ei kui jaa.

Imelik, et ema sõnade mõjul tekkis mus nagu tasalülitus sinna kaotatud aega, ja hetkeks oli too elu justkui teatriprožektoreist valgustatud.

Tõsi, tõsi, mõnigi kord tõi Tiia tõesti koju kaasa oma lavaelu üleelamisi, artistide omavahelisi pingeid, sagedamini etenduse emotsioone, mis väljendusid peamiselt mingil trans formeerunud kujul: ta tuiskas korteris sihitult ringi, justkui midagi kadunut või hoopis puuduolevat otsides, leides selle käigus ridamisi asju-toimetusi, mida mina, harvem lapsed olid tegemata jätnud. Mõnikord laienesid need etteheited ka minu iseloomuomadustele, nii et rõhutati näiteks korra tunde puudumist meis kõigis, aga minus eriti. Aga, noh, igas kodus on ju alati midagi tegemata ja korrast ära. See oli siiski ka mõistetav, artistist inimene on tundlik, ükski inimene ei suuda kohe ühest olekust teise ümber lülituda… Kas mitte seda kõike polnud tahtnud ennetada too tõmmu joe seal Elva jaama kohvikus?

See, mida ma tahtnuks talle tõeliselt vastata, kõlas pisut teisiti:

Oh ei, ema, me elame sõbralikult. Mina ei ole, mul pole õigust olla teatrile ja muusika peale kade. Vastupidi, kõik tema ümber lehviv muudab ka mind, ja ma loodan, et teeb mindki pisut teiseks. Ei, ma olen temaga rahul!

Kuid muidugi eelistasin vaikida. Sest selles olukorras polnud mul luba Tiiast kuigivõrd rohkem rääkida.

Emagi jäi kohe vait, vaatas mind taas tähelepanelikult, palju suurema tähelepanuga, kui oli vaadanud üks teine temaealine naine – ma mõtlen Tiia ema. Langetasin pilgu, silusin habemenoorendikku, mis kasvas minuga kogu aeg juhtuvast hoolimata endise intensiivsusega, pealegi polnud mul seda ajada mingit võimalust. Mulle tundus, nagu uuriks ema nüüd iga mu näojoont, püüdes tabada nende tagant teisi, talle sobivamaid. Vastasin pelglikult ta pilgule, jätsin vist väga ebaleva mulje, sest ta millegipärast vangutas pead, ehkki ma ei võinud teada, mille peale. Ta nagu oleks mulle ette heitnud, et jätsin suurema osa sellest jutust, mis teda huvitas, enda teada.

Aga see vaikiv meelisklemine kestis vaid paar hetke, siis ema hüüatas, nagu taibanuks, et midagi olulist jäi seal kapi juures ju pooleli.

„Tii ei olõ jo ilmadu kavva midägi süünü!” hüüatas ta ja juba kääksatas uks ning ma nägin, kuidas ta kiirustas üle pimeda õue – üksnes tume kuju, ei midagi muud – aida poole, kus hoiti suuremaid toiduvarusid. See oli nii temalik, mõelda kohe inimese kõhule.

Mind jäeti üksi kööki. Laual oli nuga, leivanuga. Nii sobivalt mu ees. Mul oli võimalus see reetlik pliiats ära teritada.

Märkasin, et noale jäid grafiidijäljed, aga mul polnud aega neid kustutada. Saagu leib pealegi pisut grafi idiseks, lapsena sõime ju sedasama elementi, süsinikku, ainult et ahjusütena.

Poole teritamise pealt paelus mind paberileht, mille taga ema oli istunud.

Sain kohe aru – see on kiri. Ja kui ma olin vaid pilgu mõnele reale heitnud, siis oli mulle kohe selge, et kiri on pojale. See tähendab – mingis mõttes minule. Sest teisi poegi tal ju olla ei saanud. Ja seejuures kiri sõjaväkke. Ent kuidas saanuks ma olla korraga nii siin kui ka seal? Kes ma… ja kus ma pidanuks nüüdsel hetkel tegelikult olema? Ükskõik mida, kuid nõukogude sõduriks saada, uuesti seda vaikset õudust läbi elada ma küll ei soovinud! Kõik minus tõusis selle võimaluse vastu.

Aga… kiri ise. Nagu ikka, oli ema tekst väga väheste kirjavahemärkidega, väikeste armsate kirjavigadega ehk nagu ma omal ajal olin seda nimetanud – täielik dospassoslik tekst, kui silmas pidada just kirjavahemärkide eiramist.

„Armas poeg Enno,” oli ema alustanud,

„Sa oled nüüd juba pea aasta aega olnud sõjaväes aga mina ei harju sellega ikka ära mis kõik võib sääl juhtuda süda valutab kogu aeg sinu pärast olen ka unes sind näinud ükskord küsisid ema kas sul veel suitsuliha on tahaks kodu suitsuliha süda on vahel nii vesine. On küll poja tahtsin sulle sääl unes öelda aga ei saanud Saadan sulle varsti paki panen sisse kaks paari villaseid sokke ise kudusin Kas tohib sokke kanda või ainult jalarätte Olen kuulnud et esimese aasta omadega käiakse halvasti ringi ära sina vastu löö ei tohi ennast alandada Aga Sina ju ei kirjuta sellest midagist armas poeg kirjutan sulle sügise õhtul kodus on kõik korras. Sinu tädi Lilly käis ükspäev siin käskis küsida kas mett tohib saata…”

Sellel kohal olin ma uksele koputanud. Mu pliiats oli nüüd terav, mul oli praegu ka paber käepärast. Ma võiks talle siinsamas vastuse kirjutada, kui ta vaid mulle selleks aega jätaks. Ent mu mõte oli mitmeid kordi kiirem! Ja juba lendas see vastuse tekst mul läbi mu pea. Kuid kelle tekst küll – kas praeguse, siinse minu, kes mäletas kõike sõjaväes juhtunut, või tolle tõelise Enno Poodneki oma, kellel kõik veel pooleli, alles esimene aasta läbi saadud?

„Armas ema, ei ole tõesti, tõesti vaja muretseda! Mul läheb hästi, kuivõrd üldse sõjaväes hästi saab minna. Sa tahad teada, mis mulle muret teeb.

Mu saapad on üsna halvad. Kas sa tead, need on sõjaaegsed kirsasaapad, valmistatud aasta enne, kui sa mind sünnitasid. Kujutad sa ette – sina kandsid mind veel endas, aga mulle olid juba sõdurisaapad valmis tehtud. Küllap need olid mõeldud kellegi teise jaoks, aga ei jõudnud käiku minna, jäid lattu vedelema, pikalt ootama. Sest ega säärased asjad vanane. Jah, saapasääred vajuvad alla volti, ning need voldid hõõruvad teise saapa omade vastu, nii tekib mõlemasse saapasäärde viimaks auk ja sealt pääseb lumi sisse, sulab ära ning jalarätid on pidevalt märjad. Ja märjad jalarätid ajavad jalad hauduma ning hõõrusid varbad katki. Ja nõnda sain sõjaväesaunast varvaste vahele seenhaiguse. Ütlevad, et seda ei saa enam kunagi küljest.

Ükskord köögitoimkonna ajal oli nõudepesuvanni vesi nii kuum, et sõrmed läksid villi. Aga jahedama veega ei saa jälle kausse ning suuri supinõusid puhtaks, ehkki sinna vette pannakse sinepipulbrit sisse. Sanitaarosakonna arst, pikk major, imestas, et see on tal küll esmakordne juhtum. Kas ta mõtles, et tegin seda meelega või? Nii ma siis käisin kolm-neli päeva kinniseotud kätega. Muidugi sain riviõppustest vabaks, aga see polnud minu eesmärk. Sokke võib saata küll, ainuke oht on, et need teised, mis jalas pole, varastatakse ära. Sõjaväes varastatakse kõike, peamiselt kaovad mütsid ja vöörihmad ja tunnusmärgid…”

Sel kohal käis välisuks. Mu mõttekiri jäi pooleli. Ehkki ema enda tekst oli mind kutsunud avameelitsema, taipasin järgmisel hetkel, et säärast kirja ei saadaks ükski poeg sõjaväest oma emale. Ta kirjutaks hoopis teistmoodi. Ta alustaks sõnadega „armas ema, suur rõõm oli kuulda, et kodus on kõik hästi…” ning lõpetaks näiteks sõnadega „tervita ka naabri tüdrukut, kui sa teda juhtud nägema, ja ütle talle, et kui ma tal tõesti meeles olen, siis ta võiks mulle kirjutama hakata, sest midagi ei oodata siin sõjaväes rohkem kui kirju, olgu neid või mitu tükki ühel ja samal päeval…”

Emal oli kööki astudes käes sügav meelespealillelise servaga supitaldrik (isa kingitus!), selles pool tosinat suurt pruuni muna ja taldrikupõhjas kolm paksu suitsulihaviilu. Seesama suitsuliha, mida ta oli unes kuulnud mind küsivat!

Nüüd oli mul vaja alustada teemat, mille olin toonud ettekäändeks, et siia tulla. Vanavarast. Muidugi mäletasin neid vanu jutte, kas just kõiki, aga üldiselt kõiki. Pliiats muudkui kihutas üle paberi. Kahjuks silmakirjalikult. Mul ei olnud nende üleskirjutustega midagi peale hakata. Või siiski!?

Tegelikult olin tulnud tulevikust siia kui pettur. Olin saabunud ju häda sunnil. Seda igituttavat selga ja kukalt vaadates hakkas mul korraga imelikult valus, et ma petsin teda, oma ema, öeldes, et olen vanavarakoguja. Ent mind vabandas teadmine, et samaaegselt petsin ma ka iseennast. Muidugi tuli arvestada, et see polnud täielik reaalsus. Aga samas ikkagi oli. Vähemalt selleks õhtuks, võib-olla kauemakski, olenevalt asjaoludest, kuidas sündmused edasi kulgevad.

„Kuidas see linategu Melliste mõisas käis?.. Kes too Ansi Peeter oli?.. Kus nood elasid? Millal umbes?..”

Kartes tõesti mälu kustumise pärast, kirjutasin nüüd üles kõike, mida ema mulle, selg minu poole, rääkis mõisaaegade ja veel vanema aja kohta. Samal ajal varjasin kogu aeg käsi varrega teksti, sest kartsin, et mu käekiri võib mind reeta. Ja vihiku poolviltune serv aitas sellele konspiratsioonile kaasa.

Õigupoolest soovinuks ma, et ema laulaks mõnda vana laulu, et ta alustanuks oma kõrge tiiskandiga, mis oli tal ju samuti vanaema pärandus, laulaks näiteks mu lapsepõlve kõige kurvemat laulu kahest väikesest laululinnust, kes jäid ööseks kaasiku ja „kelle neli muna sõi ära kuri kaaren ning lõhkus pesagi”. Millisel kohal ma olin alati, niipalju kui mäletan, tihkuma hakanud. Aga see polnud vist rahvalaul, kuivõrd ma polnud seda kohanud üheski hilisemas rahvalaulikus, nagu neid ju ikka ilmutati.

Pealegi – mul polnud praegu magnetofoni kaasas. Aga üksnes neid kahe väikese laululinnu laulu sõnu polnud mul õigupoolest vaja üles kirjutada, need istusid sügavalt minus, nii et neid ei saaks minema pühkida ükski muutus. Aga ema lauluhääl, see oleks olnud midagi muud! Jah, mulle polnud temast, oma emast, jäänud üht väga tähtsat jälge – nimelt ta hääle ülesvõtet. Meie ajal, meie ajal tõesti peaks meil oma kallitest inimestest mälestuseks jääma ju ka hääl, mitte üksnes tummad pildid perekonnaalbumis. Mõni muu lindistus mul ju oli – ma ei räägi muidugi Tiia häälest, selle eest hoolitsesid teised instantsid, nagu öeldakse –, näiteks oma laste häältest. Tegelikult oli üks jäädvustus küll lausa kogemata tekkinud. Ühel valel ajal käima pandud makilindil („Lint käib!” hüüdis keegi kohe alguses) pahandasin ma nendega nõnda, et mul hakkas iga kord paha seda linti kuulata. Ma poleks eales aima nud-teadnud, et mul on nii kuri ja vastuvaidlemist mitte salliv hääl! (Kuidas me küll ei mäleta oma vastikuid, torisevaid ole kuid, oma elu halbu hetki ja meeliskleme üksnes meeldivate sündmuste valguses!) Ja ometi ma ei kustutanud seda linti ära. Tundsin, et mul pole selleks õigust – seal olid peal me laste kõrged, erutatud hääled, kui nad ennast õigustasid, miks nad olid minu Mendelssohni Teise klaverikontserdi ase mele lindistanud selle, mis seal parajasti kuulda oli – mingi oma instseneeringu. Sest Mendelssohni võisin kohe kindlasti ja veelgi paremas esituses asemele saada, aga neid hääli, seda häälemurde-eelset tiiskanti ei saaks ma enam iialgi…

Toit oligi juba laual. See, mida ema kiiresti teha suutis – praekartulid ja viiludena praetud suitsuliha ning härjasilmad. Tõelised maamunad, ilmatu suured munakollased!

Tundsin, kui näljane ma tegelikult olen. Ma sõin justkui mitme päeva nälga tagasi. Õigemini, mina sõin, aga tema vaatas pealt, hea näoga, nagu vaatavad kõik maailma naised, kui näljane meesterahvas sööb ja talle toit nõnda maitseb, et ta isegi perenaist kiita ei taipa.

Lõpuks olingi õhtusöögist jagu saanud, minust ei jäänud taldrikule mitte raasugi. Mäletasin, et see oli vanaema ja ka ema enda nõue: söök on alati seda väärt, et seda ei songitaks, et see lõpuni söödaks. Ühesõnaga, meie pere komme, mingi talupoegliku järjepidevuse tunnus… Märkasin, et olin peeneks närinud ja alla neelanud isegi suitsuliha kamaraservad.

Väljas valitsev pimedus oli nüüd täielik ja pelutav, sõnaga täieõigusliku sügisõhtu pimedus. Ja vist isegi krabistas vihma. Mis tähendas, et sellest ulualusest mul täna küll lahkuda ei tule. Mulle nagu kingiti veel lisaaega ema seltsis. Samal ajal kui temale oli see öömajale jäämine juba tunduvalt varem selgeks saanud.

„Mul om poig sõaväen. Timä asõmõ pääl sis makategi! Külh hommugu lähäti edesi, umma tiid…”

Kui ma vaid teadnuks, kuhu ma sel hommikul edasi lähen!

See oli esimest korda, kui ta mu teist mina mainis. See tähendab toda Enno Poodnekit, kes viibis sel hetkel sõjaväes – toimkonnas, õppustel, ükskõik kus just.

„Teil, ma kae, om nii hõel rõivass. Ärke pahandagõ, vast võtatõ indäle mu poja palitu, mis siiä kappi om jäänü, ku ta sõaväkke läts. Küll ta ost katõ aasta pärast indale uue… Ega te pane pahaks, et ma nõnda pakun?”

Ei, ma ei pannud, ei tohtinudki pahaks panna, kui väljast kuulduvat vihmahäält arvestada. Lootsin samas, et olen, kuidas nüüd öelda… ikka veel iseenda kasvu. Igaks juhuks passisin palitut selga – jah, see oli tõesti paras. Ja ema oli oma otsusega veelgi rohkem rahul, ning söandas mind isegi korraks puutuda, tegelikult küll palitut, siludes selle rinnaesist.

„Nigu uma!” rõõmustas temagi.

Ja siis, hoolitsevalt:

„Hää kotus om meil vällän, üle muru minnä, külh leüate!”

Ma läksingi, võtnud oma vana sõbra õlgadele. Seal puust majakeses oli mul aega ennast koguda, mõelda – ega ma midagi valesti pole teinud, mille eest mind Aja karistus võiks oodata. Justkui polnud midagi säärast. Kui mitte kogu seda õhtut ema seltsis arvestada! Aga sellest ei suutnuks ma eales loobuda.

Tuppa tagasi jõudnud, märkasin, et kiri sõjaväkke oli vahepeal valmis saanud. Ümbrik seisis laual vaasi najal, vaasis olid väikeste lillade õitega krüsanteemid, mida mõnel pool kutsutakse ka talveastriteks; eks needki hilised lilled tõestasid, et sügis on juba tublisti edenenud. Kirja hele, margita nelinurk kiirgas mulle vastu ammuunustatud ja siiski mälusse liiga sügavale vajutatud aadressiga: Москва, Удельная, в/ч 16 660.

Nüüd viis ema külalise korteri kolmandasse tuppa, kus mind võttis vastu kasutamiseta ruumi jahedus ja kõhedus. Nõnda on ikka tubadega, mis kedagi ootavad. Mõnikord lootusetult.

Selles toas oli mulle muidugi mõndagi tuttavat, ehkki ma olin siin olnud nii üksikuid kordi, kuid ühest asjast oli mul hea meel – et kusagilt ei vaadanud vastu minu, see tähendab tolle päris Enno Poodneki fotot. Ma tõesti kartsin kohtuda enda teise minaga. Veel rohkem kartsin, et see annab emale võimaluse mind, kes ma praegu tolle Enno Poodneki pali tus seisin, ja toda fotol kujutatut võrrelda ja kes teab mille peale tulla. Ent teistpidi – me oleme oma emade südames, veel enam nende mälus alles, ning veelgi tugevamini nende kehamälus, aga seda on ühel meesterahval võimatu ette kuju tada…

Jah, minu käsutuses oli selles toas ka väike etažeer, kaks rida juhuslikke raamatuid. Ehkki nende juhuslike raamatute hulgas polnud neid kolme, mille ma saadan kord ema palve peale – „Aurélieni”, „Gabrielat”, „Jane Eyre’i”. Aga see juhtub alles umbes kahekümne aasta pärast. Ma saan siis ütlematagi aru, et need peaksid olema raamatud naistest ja ka armastusest ja sellest lähtuvalt just nood kolm valingi. Õigemini, ma võtan nad oma riiulist, otsustanud edaspidi ilma nendeta läbi ajada. Aga tema lausub ükskord nende raamatute kohta halva, igavikulise lause:

„Kui ma ära suren, siis saad need raamatud endale tagasi!”

Ma ei mäleta, kuidas ma pareerisin selle ta liiga enneaegse mõtte. Ütlesin vist lihtsalt, et ei taha sääraseid jutte kuulda. Ma oleks olnud nõus talle ära andma kogu oma mahuka raamatukogu, kui saanuksin tema elu kas või kuu võrra pikendada.

Kuid niipalju kui ma hetkel aina ähmastuvast tulevikust mäletasin – neid raamatuid ei saanud ma lõpuks ometi tagasi. Need jäid kuhugi ja kellelegi, kui ema enam polnud. Nagu raamatud ikka. Sest nad on ju tummad olevused, lepivad alati oma uue omanikuga, olgu see kes tahes. Ega ma lootnudki neid tagasi. See oli olnud kohe algusest mu väike ohver emale, kes polnud just suur lugeja.

Ema oli vahepeal jälle köögis või sahvris käinud, sest tal oli naastes näpu otsas kilekott, mille ta pani voodi kõrvale toolile.

„…purgike aedmaasikamoosi, teine hapukurke. Võtate hommikul kaasa. Jääme nõnda paremini meelde, mina ja mu ema laulud ja jutud. Ärge siis lahkudes unustage!”

Ma ei osanud teda kohe kuidagi tänada. Oli ju seegi, igakordne kaasapanemiskomme emale nii iseloomulik. Ja hetkel ma ei mõelnud selle kaasapandu üldisemale mõjule. Et kas mul sobib temalt midagi vastu võtta.

Nõnda pausidega täidetud kahekõnes suundus see õhtu veel sügavamale iseendasse. Ma tundsin, et naudin iga hetke ema seltsis. Kuid me jutt ei edenenud eriti. Sest kõik oluline oli ju üle käidud-küsitud. Oli veel võimalus, et ema küsiks lihtlabaselt: „Kuiss sis muidu kah elete?” Ja küllap ma leiaks ka midagi oma tulevasest perekonnaelust, mis võiks teda huvitada, kuid samas sellist, mis mind siiski ei reedaks. Kuid ega seda olnudki enam nii palju, mida ma eelnevast elust mäletasin. Seal Tallinnas vanades elukohtades käies olin mäletanud tunduvalt rohkem. Ja võimalik, et just see õhtu ema seltsis osutub tagantjärele veelgi suuremaks kustutajaks. Aga ma ei hoolinud sellest, nagu juba ütlesin.

Siiski, ema nagu viivitas ega tahtnud seda jutuajamist ikka veel lõpetada. Ega ju minagi.

Siis, järsku, ilma ennast tagasi hoidmata küsisin omakorda midagi. Midagi, mida minutaoline võõras ei pidanuks küsima.

„Kes see mees ennist oli?”

„Ah, um kah üts!” vastas ema, minnes jälle korraks üle võru keelele, ehkki oli püüdnud minuga vahepeal jälle kirjakeelt rääkida. Õigemini mõlemat vaheldumisi. See lause kõlas mu kõrvadele kui sõnaline paitus, kui kingitus ammusest ajast. Ja taas valitses meie vahel vaikus.

Alles nüüd meenus mulle mu noorem õde. Temast polnud veel kordagi juttu olnud. Kus tema võinuks sel ajal olla? Kuid ma ei saanud ju emalt tema järele küsida. See oleks mind ju reetnud. Ja samal ajal viibis õde Mirjam justkui kolmandana meie seltsis, vaadates oma tõsisel moel kord minu, kord ema otsa, et siis omakorda lausuda:

„Ennoke, kas sa ikka tead, kas ma olen sulle juba öelnud, mis sa oled emalt pärinud – sul on ema käed ja tema sõrmed. Vaata nüüd ise!”

Ja ma vaatasingi oma käsi, sõrmi välja sirutades, mis võis emale küll lausa veider paista. Kuidas küll loodus oskas või milleks tal oli vaja niisuguseid vigureid, et kinkis ühele pojale ta ema naiselikud käed! Palju loomulikum olnuks, kui need ema käed oleks saanud tema, õde. Aga ma ei tohtinud salata – emal olid ilusad saledad käed ja sõrmed, kõigist tema tehtud töödest ja vaevadest hoolimata.

Jah, oli nii kummaline, mida teadsid või mäletasid sinust sind teadvad, sulle lähedased inimesed! Ja kui erinevad olid nende seletused ühtedele või teistele sündmustele, sealhulgas sinu omadele, mõtlesin seal voodiveerel istudes, Enno palitu põlvedel.

Siis vaatasin tähelepanelikult ema käsi, mis lebasid tal süles. Ilusad peened sõrmed… ainult et parema käe keskmise sõrme küüs oli ebaloomulik, nagu oleks kunagi vigastada saanud. Ja sõrmeküünelt rändas mu pilk ema huultele. Ka seal, ülahuulel oli paksend, liigliha, nagu oleks seegi sama õnnetuse jälg.

Aga mina ju mäletasin, ma teadsin seda lugu. Ainsana peale tema enda, sest kolmandat osalist, mu isa polnud enam meiega. See polnud õnnetus. Need armid olid tekkinud tõesti üheaegselt. Isa käe läbi. Jah, see oli olnud suurim tüli, mis minu vanemate vahel vist kunagi oli juhtunud. Selle kaudu mäletasin neid mõlemaid nii selgesti. Mõni teine sündmus neid nõnda mu mälufookusesse ei tõstnud, kuivõrd isast oli mul üldse vähe mälestusi. Nad olid karjunud teineteise peale, kuni see muutus vastastikuseks ähvardamiseks ja lõp pes käsitsi kokkuminekuga. Me kodu aken oli olnud öösse pärani ja ema oli seisnud väljas akna taga, nägu verine, kar junud ning nutnud. Ja mina olin olnud väljas tema kõrval, valmis temaga koos kodunt lahkuma. See oli olnud mu vara sema elu üks välkvalgeid hetki, mitte järjestatud sündmuste jada, vaid just nimelt katkeline, justkui fotolambisähvatustest moodustuv rida, välja kistud ümbritseva tavalisusest, tegeli kult ju olematusest. Võib-olla seepärast, et selle tüli fooniks oli olnud suveööpimedus, mis neelas kõik muu. Kuid mis oli olnud selle tüli põhjuseks? See jäi mulle tollal, tol ööl mõis tatuseks. Nüüd teadsin vaid niipalju rohkem, et see oli olnud kohutav armukadedus. Ja armukadedusel saab olla vaid üks põhjus. Keegi kolmas. Naine või mees?

Kuid miks see meenus just nüüd, mitte varem, kui ma oleksin saanud talt järele küsida. Aga ma ju poleks söandanud seda teha ka siis mitte, kui ta elas, kui ta päriselt elas. Ja see mõistatus, kumb oli süüdi, jääbki mul teadmata. Alatiseks. Või ongi mõningaid asju, millest me ei peagi tõde teada saama, sest need puudutavad niivõrd lähedalt vaid neid kaht inimest? Kas see polnud nüüd juba tõesti ükskõik?

Kuid kus oli sel ajal olnud minust kaks aastat noorem vend – kas ta ehk magas tagatoas väikelapse õndsat und, millestki kuulmata, midagi teadmata? Ja kus oli kolmas laps, meie mõlema õde? Õigus, ta… polnud siis ju veel sündinudki, tema alge oli siis alles emas. Kas polnud just tema, sündimata laps, mingil kombel selle suure tüli kaudne põhjus? Ei tea, ei tea…

Aga ema oli veel nüüdki, neljakümne viieselt kena. Igal juhul mitte too vananev ja haiguste küüsis naine, keda ma mäletasin hilisemast ajast. Tema hilisemast ajast. Ehkki sedagi aega vaevaga. Ning miks tal ei võinud praegu olla mõnda austajat, kas või sedasama väheilmekat Arnoldit!?

Järsku ema näoilme elavnes. Ta tõusis, vaatas korraks kõhklevalt mu poole, lausus seejärel „oot-oot!” ja läks kiiresti teise tuppa. Ma peaaegu teadsin, mida see tähendab. Jäi üle vaid oma aimusele kinnitust saada. Nii oligi – ema tuli varsti tagasi, käes tumeoranž pudel, peal kõige tavalisem kummist lastelutt; pudel tilkus veest, see oli hetke eest olnud tagurpidisena veeklaasis. Muidugi, pudelikeses oli eeter, ema eluergasti ja imeravim! Eeter oli tema meelest kõige vastu hea. Või vähemalt illusioon, et see kergendab kõiksugu ihuhädasid. Aga muidugi oli see vahend ka melanhoolia vastu, mis sügisel siin maal elavaid inimesi ründas. Seda rohtu (kuidas sa muidu nimetad!) tarvitati siinkandis, piiri ääres ammust aega. Mäletasin seda oma lapsepõlvestki. See pudelike, nagu toonagi, oli küllap saadud-hangitud mõnelt apteekrilt – võibolla aleviku omalt, aga tõenäoliselt siiski Läti poolelt, see tähendab Hopa linnast, mis ei asunud siit kaugemal kui pool tosinat kilomeetrit. Hopa apteekrilt osta oli isegi ohutum mõlema osapoole jaoks – kaup käest ära, pealegi kohe üle piiri, ning raha taskusse! Säärase pudelikese tegelik apteegihind, teadsin kusagilt-kelleltki, oli rubla kopikatega, kuid edasi müüdi seda umbes kahekümne viie rublaga.

Nii et ema tahtis just sel õhtul eetrit võtta. Mina, sissesadanud võõras, olin talle lihtsalt heaks ettekäändeks.

„Kas te teate, mis asi see on?” küsis ema pudelikest kõrgemale tõstes. „Eeder.”

„Olge mureta, Peipsi-venelased tõid meile vahel seda kraami ja ma oskan seda ka võtta,” vastasin talle, mis tähendas, et ma pakun ennast talle koguni seltsiliseks.

Tõesti – ma tahtsin huvi pärast teada saada, mida eeter teeb minu vaimule mu praeguses kummalises, võltsis olukor ras. Kas mõjub samamoodi nagu vanasti? Mäletasin, et vaid väike kogus eetrit muutis su olemise mõnekümne sekundiga erakordseks kergeks. Õige doosi korral võisid loota kahe kõnele Jumala endaga. Mis on ju ka kõigi narkomaanide lõp lik soov. Jah, äärmine kergus. Kõigi mõtlemissuundade era kordne üheaegsus. Kõigi ajatasandite ristumine ja erakordselt kiire vaheldumine. Ja vastused sinus sel ajal ärkavatele küsi mustele. Kui vaid jõudsid küsida ja sul oli soovi teada saada ka vastuseid. Kas midagi säärast ei vajanud just mina antud olukorras!?

Mäletasin sedagi, et esmajoones nõuab eetri võtmine ja sellele järgnev aeg vaikust ja rahulikkust, veel parem oleks, kui eetritarvitaja heidaks pikali. Sest sõnad kõlasid selles kummalises uimas kui lõhkevad kahurikuulid, mis tabasid su mõistust.

Kõik need tingimused olid hetkel täidetud, isegi ase oli ema kätega valmis tehtud.

Nõnda siis valas ta kõigepealt ettevaatlikult mulle pisikese pitsitäie. Tuba täitis kohe eetri intensiivne äravahetamatu lõhn.

Hoidsin vilunult hinge kinni. Pitsitäis kihutas kui tulise vankriga mu sisikonnakeskmesse – ja mu peas hakkas mõneteistkümne sekundi järel kuidagi hoiatavalt tinisema.

Seejärel kallas ema endale, õigemini, ta pistis paar suhkrutükki pitsi sisse, et need imeksid eetri endasse ja kergendaksid tal selle võtmist.

Ema oli püsti tõusnud, valmistudes toast lahkuma. Ta nägu noorenes iga hetkega, ta naeris, siis tegi minu suunas keelava-kelmika liigutuse, et ma jumala eest nüüd midagi talt enam ei küsiks, ehkki kohe-kohe oli saabumas Tõe hetk, mil ma võisin teada saada ükskõik mida.

Ma sain aru, et nüüdsama lõpeb me kummaline kohtu mine. Mina teadsin seda, ja ka tema näis teadvat. Ja ta lah kus hõljuval kõnnakul toast, jättes mu sinna maailma, mille oli juba suutnud luua see väike kogus imelikku vedelikku. Ning uks ta järel sulgus haruldase aeglusega. Ja samas kohu tava, maavärisemisetaolise kriiksatusega. See lõikas katki juba alanud kerge hõljumistunde, mille mu hing oli just saavuta nud. Mürin vaibus aeglaselt ja taas saabus õnnis vaikus. Kuid mitte kauaks. Nüüd lendas läbi toa üks hiline kärbes, teki tades aeroplaanimürinat. Ent juba sel kärbsehäälel, nii nagu uksesulgumisel, näis olevat tohutu sügav tähendus. See kõik osutas millelegi. Kuid millele? tahtsin ma nüüd, kohe teada saada.

Mõte oligi juba omandanud oodatud kerguse, õigemini haruldase muutlikkuse, et mitte öelda lausa sähvivuse. Kõik mahtus ühte, äärmisel juhul paari hetkesse. Selle taga aimus juba too oodatud Täielik Teadmine. Kõige maailmas ja kaugemalgi oleva kohta. Nii olnu kui oleva kohta. Ja kohe ka tuleva kohta. Õigemini kõige selle kohta ühes koosluses.

Reaalsus juba vahetas dekoratsioone, haruldase kerguse kehas ja mõttes vahetas välja järsk masendusehoog. Nüüd olin korraga toosama ülikooli ühiselamu naabertoas elanud tulevane füüsik, kellest sai Puiestee tänava asutuse püsiklient, ja mu mõte, mu huuled vormisid tema lauset: „Ma olen juba ülikooli kolmandal kursusel, aga pole ikka veel suutnud luua ühtset väljateooriat ja seda väljendavat valemit!”

Hetke pärast oli hoopis minul see valem lausa käeulatuses. Ehkki. Ma. Polnud. Füüsikaga. Kunagi. Heas. Läbisaamises. Olnud. Mind… ajas… naerma… et… keskkooli… lõputunnistusel… oli… see… olnud… ainus… kolm… NÜÜD TEEN NEILE TAGASI… Eks ole, Albert Einstein!.. E = mc²… Maxwell… Einstein… Lähtume Nüüd Kõige Algusest, Eimiskist, Suurest Nullist. Sünnib AEG, muutub lõputusse kihutavaks MISKIKS…

Pigistasin silmad kinni. Alles jäi vaid pimetäpp, hele põle tav punkt, mis kaugenes, aina kauges minust, aina sügavamale. Ja mu sisemust haaras igavesti laieneva ning kestma jääva kosmose õudus. See tunne oli kusagil määratus kaugu ses ja samas väga minu lähedal…

Avasin silmad. Lootsin end leida mujalt, kusagilt mujalt.

Järsku avanes toasein, nagu olnuks see paberist, jaapani riisipaberist, ja läbi selle astus tuppa too mees, kel oli ennist olnud nii kiire köögist lahkumisega. Ema austaja. Ta hoidis käes pikka puupeaga nuga, mis oli meie pere seatapuväits, jäänud vanaisa aegadest. Aga ma olin ju selle noa oma käega pärast vanaisa surma peitnud õuel oleva aida kõige kaugemasse nurka, puust riiuli taha, et see enam eales kellelegi pihku ei satuks.

Tundsin, kuidas mind täitnud haruldane kergus tõstis mind voodilt rõhtsalt õhku ja see tõus ei peatunud enne, kui olin üleval lae all, tuppaastunu käeulatusest väljas. All voodil lebas vaid palitu, mille ema oli mulle toonud. Ja seal üleval lae all hõljudes jälgisin osavõtmatult, kuidas segane mees peksab noaga patja, nii et hanesuled lendavad laiali, ning seejärel palitut, mille all pidanuks lamama mina, Enno Poodnek. Või siiski keegi teine.

Kuid kohe hakkas seesama kergus mind kandma akna poole, aken avanes üksnes mu tahtest ja ma hõljusin välja, söetumedasse öösse…