Читать книгу Juba olnud - Rein Põder - Страница 6

Ärkasin – ja see, mis veel kümnendik sekundit tagasi oli olnud peaaegu tõelus, muutus välkkiirelt illusiooniks, valeks olukorraks – ning too eelmine ja hea põgenes valgusekiirusel, jätmata ainsatki pilti või seletust, üksnes umbmäärase meeldiva sette selginevasse teadvusse, et olin taas viibinud justkui mingis teises, võimalikus elus. Jah, ma oli järjekordselt näinud und, et olen juba kodus! Siis hajus seegi teadmus.

Kuigi mõistus oli juba ärganud, oli mul ometi mõni aeg raskusi oma ümbruse ja keha tunnetamisega. Siis valgus raskus pikkamööda kõigisse liikmetesse. Ja nagu sadu kordi varem teadsin juba – ma olen ikka veel sõjaväes, nagu oleks see mingi lõputu, sisyphoslik seisund, millest ei vabaneta eales. Ja mulle ei jäänud muud lootust kui uus öö, mis sünnitaks uue unenäovale. Kuid sinna oli nüüd tohutu pikk aeg. Jah, uni on tõesti sõduri ainuke armuke, ainuke tõeline vabadus. Aga tihti eirati ju sedagi. Ja mind oli seegi kord äratatud.