Читать книгу Juba olnud - Rein Põder - Страница 2

Hommik, nagu kõik maailma hommikud, toob ju tavaliselt endaga kaasa teise meeleolu ja justkui annuse uut energiat. Nii oli nüüd minugagi. Vahepeale oli jäänud teadmatusega täidetud kuristik nimega öö. Midagi oli selle teisel kaldal siiski teisiti. Ebameeldiv tunne võõrast helistajast ja ta häälest oli peaaegu hajunud. Mu nõrkus ja kõhklus olid kadunud. Teadsin üsna kindlasti, et ma sõidan sinna Veneveresse. Ehkki olin peaaegu veendunud, et too kõne polnud mõeldud minule ja et ma satun ilmselt võõrale kokkutulekule. Kuid mis siis sellest, ongi põnev, utsitasin end ja oma kujutlust tagant. Nii et ma haistsin mingit happeningi-taolist sündmust. Võimalik, et kohtan seal oma nimeteisikut, toda teist Enno Poodnekit, kes pidi ju eksisteerima. Sest polnud võimatu, et ta on mõnel teisel viisil kokkutulekust teada saanud. See juba oleks midagi – toimuks samanimeliste osakeste kokku põrge, he-hee!

Aga veel valdas mind mingi paheline põnevus, millele ma ei osanud õieti nimegi anda. Kujutasin juba ette, kuidas vaa tan näkku võõrastele inimestele, kes on minust ümmarguselt kümme aastat nooremad, kuid siiski ka üle keskea, ja nemad vaatavad ehmunult mind, ning siis tutvun ehk ka tolle sala pärase helistajaga, me vabandame vastastikku ja lõpuks saame kõik koos suutäie naerda. Või ma osutun peamiseks põhju seks ja ühtlasi tunnistajaks, kuidas ühe rumala inimese eksitus rikub ära kogu ilusasti kavandatud kokkutuleku. Kõik oleneb ju ka sellest, kuidas nad asja võtavad, kui ammu nad pole kokku saanud. Kas ei jääda aja jooksul võõraks isegi nendega, kellega oma õrnas põrsapõlves on koos ühes pingis istutud, ühe ning sama söögitädi suppi ning soustiga kartuleid söö dud? Algkooliaastad, see on siiski nagu teisel planeedil elatud aeg, ja mälestused sellest pärineksid justkui teisest elust…

Selliste mõtetega asutasingi end teele.

Teadsin, ja ilmselt arvestas ka too tundmatu helistaja, et sõidan autoga, niisiis vana Audiga, mis teenis mind juba ligi kümme aastat. Või mille muuga sinna pääsekski, sest buss ei tulnud kõne alla, tegu näis olevat kõrvalise kohaga. Ja oma autoga olen ju ka võimalike ootamatuste vastu kõige pare-mini kindlustatud. Sest võib-olla ma ei leiagi toda Vene veret, toda koolimaja kohe üles? Olgugi et olin hommikul selle kohakese „Eesti maanteede atlasest” üles leidnud. Minu eas ei saa enam sellise muretusega nagu tudengiaegadel teele asuda. Et sa ei tea, kus puu all hilisel öötunnil oma magamiskoti lahti rullid.

„Kolm kilomeetrit enne Mäeküla paremale,” pomisesin endale nina alla, kui autosse istusin ja seda käivitasin. Kuid mootor ei võtnud esimesel katsel taha. See polnud kuigi hea oomen. Igatahes minule, kes ma olen hakanud igasuguseid endeid tähele panema. Ja ma jõudsin juba mõelda, et mu autogi vananeb koos minuga, kui mootor siiski teisel katsel käima läks.

Kuigi sõitsin normaalse kiirusega, venis sõit kuni Mäoni harvanähtava aeglusega. Palju oli raskeveokeid – ja ma ei armasta möödasõite. Nii et kahest tunnist, mille ma olin plaaninud kogu teekonnaks, hakkas juba pärast Mäod väheseks jääma. Pealegi sattusin edaspidi teeparanduste jadale, ühesuunalisele liiklusele, kus mu ees kõikusid pidevalt kõrgete veoautode või liinibusside porised, punaseid tulesid vilgutavad tagaosad.

Lisaks algas mõni kilomeeter enne Mäeküla vihm. Sügise õhtu vihm pluss pime asfalt – see kokku on midagi säärast, mis moonutab reaalsust ja see moonutus ulatus nüüd minuni sooja kabiini. Ja eriti ei aidanud ka autoraadio kruttimine. Sealt kostis vaid mingeid raginaga segatud kuuekümnendate meloodiaid, teelolijate raadiojaama poolt eetrisse paisatud. Ja iga klaasipuhastaja tõmme oli nagu kellegi käsi, saatuse suletiib, mis pühkis järjekordse pildi ja pakkus asemele teise, samasuguse, siis aga, rahuldumata sellest, kustutas taas hetke lise vaate – puud, maanteepostid, teeviit – ning pakkus ase mele kolmanda, eimidagi sisaldava. Ähmasus, klaasipuhastaja kaar, hetk selget teed, ähmasus, klaasipuhastaja kaar, pime tee, punased tuled, klaasipuhastaja kaar…

Siiski, vastupidiselt kartusele ei maganud ma teeristi maha. „Venevere 8 kilomeetrit” kuulutas teeviit selgelt. Umbes viiekuue kilomeetri järel tabasid mu Audi prožektorid teist, isetegevuslikku teeviita, milleks oli lihtsalt ühe vaia külge kinnitatud noolega papitükk. Vihm oli küll jõudnud seda juba leotada ja tähed olid laiali valgumas, kuid ometi suutis see teatada kõige olulisema: „Saareküla kooli kokkutulek 2 km.” Seega, ma olin õigel teel. Ja kokkutulek oli reaalsus.

Kohe jõudsin veel kitsamale teele, kolmanda klassi maan teele, nagu seda vanasti nimetati; madal pajuvõsa kahel pool teed surus seda veel kitsamaks. Kuid ma ei mõelnudki kiirust alandada. See oli viga! Järgmisel hetkel ründas mind oota matu ja arusaamatu nõrkushoog, mis võis olla ka kogu aeg takerduva sõidu ja närvipinge loogiline tulem. See ebakind lus kandus rooli hoidvatele kätele ja ka jalgadele. Tahtsin vist nüüd pidurdada, ent mu jalg gaasipedaalil hoopis nõksatas ja auto justkui hüppas. Samal hetkel tabas seda midagi tuhmi löögi taolist, nagu oleksin põrkunud millegi vastu või kellegi teel olnuga kokku. See polnud jäik põrge, vaid mingil moel järeleandlik takistus. Õigemini, mu auto tunginuks justkui mülti; see oli hele, paksu udu värvi ollus, mis pressis nüüd vastu autoaknaid, kuid kabiini õnneks ei pääsenud. Vaatevälja polnud enam millimeetritki. Jah, auto klaasid jäid sellest löö gist terveks, jõudsin mõelda, aga ma ei tea, kas hetk oligi just õige sõna. Samuti on mul raske öelda, kaua see seisund kestis. Võib-olla kõigest paar sekundit, võib-olla pool minutit. Auto igatahes liikus täiesti omasoodu, pimedalt edasi ja tee ilmselt jätkus selle rataste all. Kuid tundus, et löök, mis oli tabanud mu Audit, oli tabanud siiski ka mind ennast, mitte niivõrd füüsiliselt kui vaimselt. Ma olin nähtavasti kaotanud mingiks ajaks reaalsusetunde – ja justkui midagi koguni endast. See oli mälukaotus ja polnud ka. Mingi ajaühiku jooksul ma ei teadnud, kes ma olen või kuhu tahan jõuda.

Järgmisena sülitas – vist oleks kõige õigem just sellist verbi kasutada! – too mass, too mült, minu ja mu auto endast välja. Auto sööstis justkui rakett edasi, ja see polnud kindlasti mitte mootori jõud, mis talle säärase kiirenduse andis. Suutsin vaevu masinat teel hoida, kuni mootor jälle vedama hakkas ja taas olid kahel pool teed kidurad põõsad ning kohe saabus ka esimene kurv.

Pärast, jah alles pärastpoole meenus mulle, et olin kunagi taolisest seigast lugenud ühest Clifford Simaki teosest, mille pealkiri polnud isegi oluline, sest see peakiri ega meenutus ei muutnuks edasises enam midagi.

Ühe käega roolides ja teisega meelekohta hõõrudes läbisin järelejäänud tee. Raske oli sõita. Sest tunnetus oli mässitud kui mingisse ämblikuvõrgulisse. Just nimelt võrku, samasugusesse, nagu nüüd nägi välja auto külgpeegelgi. Kõik mu reaktsioonid näisid olevat aeglustunud. Lõpuks muutus mu sõit lausa venimiseks, mille põhjuseks oli muidugi ka mudane tee. Otsisin nagu hättasattunu selle tee servast mõnda märki – kilomeetriposti, mõnda uut teeviita –, mis oleks mul võimaldanud reaalsusetunnet tagasi saada, kuid ei leidnud midagi, veel vähem mõnda tuld, mis oleks osutanud inimeste elulale. Ainult see auto enda tulede ees sündiv mõnekümnemeetrine lõik teed, mis kohe kadus olematusse ja andis koha uuele.

Ent siis ootamatult olingi vist päral – teed, seega siis tervet maanteed tõkestas luitunud hall värav, sellel samasugune papinelinurk nagu mõni aeg, aga oh kui palju aega tagasi, ja papitükile oli samade hoogsate-hooletute trükitähtedega kirjutatud – ei, seekord siiski lühem tekst: KOKKUTULEK.

Ma lausa kõikusin autost välja ja avasin värava, mis oli minu jaoks korraga väga pingutav. Värava taga, üle laia õue paistis madala rinnaku algul pikk madal hoone ja selle taga kõrgus tume, kõrgeks lastud kuusehekk ning veel kõrgemal kummus mäe kumer küür; maja tahvelmustad aknaklaasid läigatasid autotuledes, aga ainult ühes aknas võbeles justkui midagi tule taolist. Küllap seal oligi too kokkutulekuruum, ilmselt peeti seda küünlavalgel või nauditi ehk tuld vanas kooliahjus. See kõik oli mingis kontekstis nii tuttav… ja samas võõras. Tuttav selles mõttes, et sel majal oli tõesti sarnasus minu Aru koolimajaga… ja polnud ka, sest kuidas said hoone, kuusehekk ja mägi äkki siia Kesk-Eesti lagedate väljade ning soode keskele.

Tulin autost välja, lasin peopesal üle kapoti libiseda, ja tundsin pleki tavalise sileduse asemel midagi karedat, koguni kobrutust, nagu oleks autovärv kärsanud. Imelik, see avastus ei häirinud mind eriti. Kõik autoga seotu oli mulle kuidagi ükskõik, peaasi, et masin oli mind siia kohale toonud. See oli veider mõttekäik. Esimest korda elus ei tundnud ma oma autost mingit omamisrõõmu ega ka kahjutunnet, et intsident teel oli masinat kõvasti rikkunud.

Leidsin peaukse alles hoone otsast, kolistasin kaua mingites esikutes ja koridorides – siis hakkas eespool kumama toosama nõrk valgus.

Ma astusin nagu mingi imeliku pildi sisse. Inimesed, neid oli kümmekond, istusid pika, plekiga ülelöödud laua ümber, mis võis pärineda kooli köögist ja olla mõeldud juurviljade lõikumiseks või liha töötlemiseks; jah, sel katteta laual põles iga natukese maa tagant umbes pool tosinat jämedat valget küünalt, mis olid asetatud valgetesse kaussidesse. Laua kõle dust, millest andis märku tuhm plekk-kate, ei suutnud var jata heledad taldrikud ega ka linased salvrätikud. Küünalde vahel võis näha taldrikuid võileibadega ja laua keskel troonis patarei tumedaid pudeleid, millel ühelgi ei paistnud silte kül jes olevat, kuid valdama jäi siiski laua lagedus ja plekisus.

Seisatasin uksel, vaikisin, ma ei taibanud isegi tervitada. Samasuguses vaikuses vaatasid nemad mind. Küünlaleegid ja ka ahjupaiste, nagu olin väljas ära arvanud, veiklesid mulle täiesti võõrastel nägudel. Minu seitsmendas klassis oli olnud kolmteist õpilast. Siin oli istujaid vähem – selles osas asi ei klappinud. Või ikkagi klappis, sest alati on neid, kes taolist kokkutulekut eiravad või ei saa mingil muul põhjusel tulla.

Imelik, et püüdsin esimesena ära aimata seda, kelle hääl oli mind siia kutsunud. Laua ääres istus vaid neli meest. Kes neist? Vaagisin kiiresti igaüht ja teadsin siis, et toda helistajameest nende hulgas pole. Ehkki ma polnud veel kuulnud ühegi neist häält.

„Mis sa seal seisad, tule istu lauda,” ütles mulle kõige lähemal olev, vististi perenaise kohustusi täitev kohevil juustega naine, tõusis ja hakkas mu mõeldud kohale taldrikut ning joogiklaasi paigutama. Tema kõrval istuv joviaalne habemik vaatas mind seeaeg uurivalt-pilklikult.

Istusin, lasksin end nüüd ka teistel vaadata. See polnud mugav tunne. Nende pilgud torkisid mind. Siis söandasin ka ise korraks üles vaadata. Ma otsisin pilguga Maigit, toda teist Maigit, vale-Maigit, sest mulle oli asi selgemast selgem – ma olin tõesti võõras kohas, võõraste inimeste seltskonnas. (Veelgi täpsem olnuks öelda, et ma olin võõras ajas, aga tol hetkel ma seda veel ei adunud või kui, siis alles areldi ja aimamisi.)

Jah, kes neist neljast või õieti viiest naisest võiks olla too teine-Maigi? Ainuke tumedajuukseline naine istus mu vastas, poolviltu üle laua – temas justkui oli midagi tuttavlikku. Ja tema söandas mulle ka esimesena sõbralikult naeratada.

See pilkudega kobamine ei võinud kaua kesta. Mult oodati selgelt seletust – kust, millega, miks nii kaua aega?

Samas tundsin, et olen kohustatud kõik nii ära rääkima, nagu see oli just välja kukkunud. Kuid ma ei saanud kuidagi häält suust, see oli nii kähe, et pidin mitu korda köhatama. Ja see, mis ma esiti laususin, oli mu endagi üllatuseks midagi muud.

„Mul juhtus teel väike… intsident… Oleksin peaaegu kraavi sõitnud… Ja auto sai kannatada…”

Paistis, et neid see üldse ei huvita. Tõesti-tõesti, ma polnud väljas maja ees näinud ühtki teist autot. Veelgi enam, ka mitte mõnda muud liiklusvahendit, isegi mitte jalgratast. Kas nad olid siis kõik jala siia tulnud? Või ehk elasid ja töötasid siinsamas ümbruskonnas, mis oli ju absurd?

Tundsin, et situatsioon muutub veelgi pingelisemaks.

„…Teate, see kool, kus… kus mina käisin,” tegin ma uue katse, aga jäin taas vait.

„Ah, mis sa, Enno, jahud, võta kõigepealt üks vägev klõmakas, siis saad sarve soojaks!” ütles toosama joviaalne habemik, kes oli mind senini seiranud, ja ta jäme käsi küünitas laua keskel oleva tumeda pudeli poole.

Pruunikas vedelik voolas endisaegsesse kaheksakandilisse sajagrammisesse klaasi. Ma kuuletusin kohe, tõstsin klaasi suu juurde, noogutasin kõigi suunas lühidalt ja kummuta sin klaasitäie kurku. Kirbe juga kihutas tulise kiirrongina mu vaesesse räsida saanud sisemusse. See polnud üldsegi konjak, nagu ma värvuse järgi olin arvanud, see oli omatehtud puskar, ainult millegagi, vist põletatud suhkru ja korgiga, pruu niks ja pisut vastuvõetavamaks muudetud. Mu ümber lehvis kohe ehtne puskarilõhn.

Kallaja naeris ja nookas parajasti kesklauda mahaistuva kuivetunud mehe poole.

„Lembitu vabriku töö, eks ole kohe tunda! Tead ju küll, juba tema papa… tegeles sellega… omal ajal…”

Asjaosaline vaid ümahtas midagi, aga tal oli kaunis hele hääl.

Lembitu nimi oli mulle võõras, ent mind ründas hoopis mu enda lapsepõlvemeenutus, mille puskarilõhn, veel enam maitse oli äratanud – isa istumas võsa vahel kännul, ümberringi tumedad A.Le Coqi suletavate korkidega pudelid, väikesest kraanist nirisemas seda äravahetamatu lõhnaga vedelikku. Jah, ka minu isa oli ümbruskonna tunnustatud puskarimeister. Või milline lõunaeestlane seda sõjajärgsel ajal polnud! Ja mitte ainult mehed, vahel ka naised…

Aga mul ei lastud meeldivat mõtisklust jätkata.

„Sa, Enno, olid juba kooliajal kummaline vend…” alustas kolmas mees, kes jäi pooliti teise lauaotsa hämarusse. (Ei, ka tema polnud too telefonihääl!) „…aga ma pean ütlema, et sa oled kõvasti muutunud…”

„Nojah,” pomisesin ma, „ikkagi nelikümmend aastat möödas.”

„Nelikümmend, mis sa jahud! Kas sa oled matemaatika päriselt unustanud?”

„Kuule, las Enno ütleb, kui palju tema arvates meie lõpetamisest möödas on. Mis sina segad! Kas sa siis ei mäleta, et just tema oli meie parim matik. Olid ju, Enno!?”

Ma tundsin teist korda, et pean asjasse täit selgust tooma.

„Härrased ja prouad, ma kardan, et on juhtunud suur eksi tus. Mina käisin omal ajal…” ja ma tahtsin nimetada oma armsa kooli nime. Kuid just nüüd ei tulnud mulle see nimi meelde, nagu oleks situatsioon ja puskar koos nii laastavat mõju avaldanud, ja see asjaolu ehmatas mind hetkega täiesti kaineks. Ent minu alustatud teistkordse ülestunnistuse järel tekkinud pausi ajal tegi esimest korda suu lahti hämara laua otsa mehe kõrval istuv ebamäärase välimusega naine.

„Või kohe härrad ja prouad!” osatas ta ja tema kõrval istuv mees sekundeeris talle:

„Mis ma kuulsin, ei või kohe olla!”

„Ah et eksitus, ütled,” pomises seejärel palja laubaga ja viltu üle pealae kammitud juustega neljas mees, kes oli senini vaikinud. (Nüüd oli selge, et ka tema polnud too kärisev telefonihääl.) „Aga kes see siis oli, kes minuga viiendas klassis kakles ja mulle sule käe sisse lõi! Näe, mul on see sinu märk tänaseni ette näidata. He-hee, nagu tätoveering, ei kao eluaeg ära…Ei, ära mõtle, ma ei kanna su peale selle tühja asja pärast viha! Niisama öeldud…”

Olukord hakkas aina ebamugavamaks ja absurdsemaks muutuma. Ja ma tegin kolmanda ning otsustava katse:

„…jah, ma olen küll passi järgi Enno Poodnek, aga ma vist pole see Enno, keda teie kõik teate…keda teie olete oodanud. Ma kardan, et tegu on… lihtsalt minu nimekaimuga…”

Laususin nõnda ja mul käis millegipärast judin üle selja.

„Sinu nimi, esimene kord mõtlen, et see pole tavaline…” venitas rinnakas, et mitte öelda korpulentne naine tolle kõhna, Lembituks nimetatu kõrval.

„Nojah, ma arvan, et neid Enno Poodnekeid on vabariigis veel teisigi,” püüdsin teda ja teisi ning iseennastki nagu lohutada.

„Vabariigis, ütled!” osatas jälle too lauaotsa-mees. Ja joviaalse mehe järgmine liigutus oli mulle taas järgmine täisklaas sealt Lembitu-nimelisest pudelist. Too Lembit ise, nagu ma olin juba jõudnud märgata, oma vabriku toodet ei tarvitanud, sest puskarimeistrid öeldakse olevat lõbusas tujus ainuüksi oma toote aurudest.

Ma jõin jällegi kästud klaasitäie ära. Enam ei olnud nõnda kirbe ega ka vastik.

Seepeale sugenes ruumi uus, veelgi võõram vaikus. See oli kui mingi ebamäärase punkti saavutamine, nagu mingi kujutlusliku hooratta surnud punkt, kus ei tea, kas sel rattal on jõudu edasi keerelda või tuleb hoopis tagasisuunas pöörlema hakata. Mulle tundus, et veel natuke – ja mul on võimalus siit sinise silmaalusega väljuda.

Tundsin, et mul on vist õige aeg tõusta ja lahkuda. Kõik oli, vähemalt mulle, nagunii selge. Ja ehkki nalja ei olnud saanud, oli mul, mida edaspidi sellest nimeeksitusest teistele rääkida. Aga peas sumises juba kena parv mesilasi ja üks teine hääl tõrkus mu ihuliikmetele käsku jagamast. Pealegi olin mõtlematu topkakummutamisega iseenda taganemistee äralõiganud – autorooli ma ju enam ei sobi. Äärmisel juhul võin kusagil varjulises kohas tukkudes hommikut oodata, mis on aga tuhandete tundide kaugusel…

Äkki hüüatas too lauaotsa naine, kelle näole oli elu oma raskepäraseid jälgi jätnud, mida nüüd veiklev valguski suutis välja tuua:

„Ah, ta valetab. Enno oli meil ju teada-tuntud luiskaja mees. Ta mängib, ta teeskleb, kas te siis ei taipa! On endale habeme ette kasvatanud ja arvab, et… Kas keegi meist on teda vahepeal näinud? Ei ole ju! No vot!” teatas naine oma tiraadi lõpuks võidukalt. Ja jätkas kohe, hingetõmbeta: „Vaata, Andri ei tundnud mind ka algul ära, küsis, kes sina oled, ütle mulle nimi, küll mulle siis õige pildi ette lööb. Ja nüüd on käsi ümber minu, mida ta vanasti mingi hinna eest ei julgenud… Oli ju nii, Andri?”

„Täpipealt,” vastas lauaotsa mees, see maadleja kasvu mees ja kaisutas seejärel oma daami, kes oli ilmselt olnud ta kooliaegne vaikne sümpaatia.

„Me kõik oleme muutunud, eks ju. Aga mina tundsin, Enno, sinu kohe ära, kui sa sisse astusid. Enno, no ütle kõigile, et sa ajad lausa sooja suitsu suust välja, nagu sul vahel kooliajal kombeks oli.”

Ma vaikisin. Mitte et ma oleksin loobunud õiglust taastamast, vaid ma mõistsin, et too hetkeline nullpunkt on juba möödas ja ükskõik mida ma ka lausuksin, nad võtaksid seda nii, nagu nad ise just soovivad. Jah, pärast selle Andri kaisus naise sõnu olid nad üsna üksmeelselt kokku leppinud mulle vale mehe naha ülle tõmmata. Võib-olla… võib-olla nõnda oligi seda situatsiooni kõige õigem lahendada?

„Nii et ei lähe sa kuhugi!” teatas too tumedavereline naine, too pseudo-Maigi teiselt poolt lauda, nagu oleks tema ainsana aru saanud mu tahtmatust liigutusest. Ja ta tegi minu suunas keelava liigutuse, nookas seejärel Andriks hüütu poole, kes mõistis seda liigutust kohe, kummardus tahapoole ning koukis kusagilt pimedusest välja akordioni, sai kuidagi vaevaliselt pillirihmad üle õlgade ning hakkas ettevaatlikult pilliklahve sõrmitsema, nagu oleks mängimise tõesti unustanud.

„Näe, Luulel hakkas Ennost esimesena kahju… Muidugi, tema ju meil vaba naine, ainukene vaba naine, kes pole veel mehele läinud, pole väärilist leidnud…” teatas too perenaise kohuseid täitvast naisest järgmisena istuv mees, kel olid juuksed paljaku varjamiseks üle pea kammitud ja kes ise istus väikese, ilmetu olekuga naise kõrval, kes minu mäletamist mööda ei teinud kogu õhtu jooksul ainsatki korda suud lahti.

Ei olnudki Maigi, vaid hoopis Luule! mõtlesin ma.

„Enno, mina olen Valdur, kui sa ehk ei ole veel viinud mind ja üht kooliaegse pildi nägu kokku. Las ma seletan sulle, kui sa ehk ise ei mäleta. Meid oli klassis kümme. Täp selt kümme lõpetajat. Ja täna oleme siin oma vanade pruuti dega jälle koos. Noh, pruudid ikka, mis sest, et nad olid tollal ainult silma ja mõtte jaoks. Sest kes siis nii noorelt… Hehee, meil, nagu näed, on siin neli paari ja teie Luulega olete kaks üksikut. Muidugi, Luulele meeldis juba koolis pipardada… Kuule, Luule, kas see Enno sulle ei sobiks, mis? Kooliajal sa temast küll üldse välja ei teinud! Ah, sa ei teinud meist kellestki välja. Me kõik olime poisikesed sinu kõrval… Mina ei ole sellest siiamaani üle saanud, he-hee. Noh, mida ütled, Luule?”

„Ah, mis sa lorad, Valdur!” arvas Luule, aga ise vaatas endiselt mulle üle laua näkku. Minus liigatas mingi soe-ärev tunne, nagu tõotaks piinlik olukord endast ometi mingit välja pääsu pakkuvat.

„Jah, Luule on endiselt meie kaunitar…” ütles too turske mees, puskarikallaja, ise aga kaisutas oma naervat kuldhambalist šatääni perenaisukese kohustes naist.

Siis nõnda, üsna lihtsalt oli mulle selle õhtu tarbeks nainegi leitud. Ja sülem mesilasi, ei, lausa herilasi sumises veelgi tugevamini mu peakupli all, mis oli vaid osaliselt minu jagu, sest seal puudusid imelikul kombel lähipäevade sündmused ja mõtted. Kõik nagu sai alguse siin ja suubus omakorda siin toimunusse ning edaspidi toimuvasse…

Sest Andri oli oma pillile juba elu sisse saanud.

„Daamide valik!” hüüatas Luule, tõusis, tuli ümber laua tema teed takistada üritavatest kätest-jalgadest õnnelikult mööda ning kummardus ja kiskus mu oma naiseliku jõuga üles.

Laua ja hõõguva ahjusuu vahel oli tõesti pisut rohkem ruumi. Luule surus mind julgesti oma lopsaka ihu vastu, ta suust ulatus minuni vaarika- või maasikalõhna, nagu oleks tema pruukinud mingit naistele määratud likööri, ülejäänud olemusest hoovas lausa näljast naiselikkust, mis aitas ületada minugi tagasihoitust. Veelgi enam, minus toimus kui tasa lülitus. Ma olin nüüd nõus olema too teine Enno! Ja samas tundsin korraga, et ma olengi vaba ja muretu mees, et ma võin taas saada kunagiseks ohjeldamatuks pidupanijaks, lasta naistel endale meeldida.

Ja veel – avastasin enda üllatuseks, et suudan üsna hästi jälgida rütmi, mille Andri akordion meile ette andis. Varsti tantsis meie kõrval ka Valdur oma ilmetu pardipojaga. Ülejäänud eelistasid siiski edasi istuda, ergutades meid kahemõtteliste hüüatustega.

Äkki riivas mu jalg midagi seina ääres olevat. Peatasin oma partneri, temagi vaatas maha. See oli valge emailiga kaetud ja veidi kumerapindne silt. Sellel seisis: „Venevere seitsmeklassiline kool”.

„Kuule… kas siin siis kooli enam polegi?” küsisin Luulelt. Tema oli surunud põse minu oma vastu ja vaid ümises vastuseks:

„Mis see sind nii väga huvitab… Ei ole jah, juba kaheksa aastat pole… Tühi maja… Ainult meie päralt terr-ve tänase õhtu… ja öö kah…” Ja ta „r” põrises nii meeldivalt mu kõrvas.

Kaelastikku koos läksime tagasi laua äärde. Keegi hea inimene oli mu taldriku ja klaasi juba Luule oma kõrvale tõstnud. Veelgi enam, klaas oli jälle pilgeni täis valatud ja taldrikule oli tõstetud paar lusikatäit rosoljet, kurk ning poolik, äranülitud heeringas.

Lõime Luulega kokku, kolmas klaas läks juba nagu kerisele; hammustasin kurki peale ja tundsin, et olen piduliste hulka vastu võetud. Luule hoidis naljatades kogu aeg mu ümbert kinni, nagu kardaks, et võin pingilt maha kukkuda.

Seejärel vilksatas minus üks asjalik mõte, vist küll viimane taoline selle õhtu jooksul.

„Head… kooliõed ja fennad, mis see pidu… nii-öelda igalt ninalt maksma kah läheb…?”

Seekord oli Lembit see, kes seletust andis:

„Kümme rubla. Viin ja sakumm koos. Võid maksta Mar-tale, küll me omavahel klaarime.” Ja ta osutas perenaisekohuseid täitva naise poole.

„Kümme rubla!” ei saanud ma kohe aru. Aga mu käsi otsis juba automaatselt põuetaskust rahakotti ning sõrmed sorisid Koidulate ja Tammsaarede vahel, otsides punast Hurta. Selle otsimise-kobamise käigus kukkus üks foto mulle sülle, mille Luule kiirelt enda valdusse noppis.

„Kes see veel on?” küsis ta kähku, nagu poleks mul mingit õigust oma elule kõigi nende aastakümnete jooksul. Aga armukadedus öeldakse olevat roheline koletis, kes ei küsi aastatest ega millestki eelnevast, vaid elab alati olevikus.

See oli foto Tiiast. Aga, imelik, ma mäletasin teda ja ta nime kui midagi kauget. Niisama kauget, nagu oli see koht, kus ma olin teda pildistanud – seal suure sinise mere ääres, Genovas, Kolumbuse mälestussamba taustal. Ta oli sel fotol rõõmus ja hommikune, nii nagu oli olnud ka too päevahetk, millal me hakkasime Monaco poole sõitma. Jah, nõnda rõõmus ja optimistlik, nagu oleks elu üksainus huvitav reis ja kestaks lõputult. Ja nooruslik pealegi.

Sain foto vaikiva liigutusega mõne hetke pärast tagasi. Ma ei suutnud talle Tiia nime öelda. Milleks teda selle sisse kiskuda? Seepärast sobrasin veelgi energilisemalt oma rahatähtede vahel, mõttes arv kümme – ja ma oleksin ennast tõenäoliselt suurepäraselt reetnud oma kümnekroonisega, kui Luule poleks mulle kätt ette pannud.

„Las olla, pole vaja!” Ja ta vaatas mulle õhetavalt otsa, mis võis tähendada ükskõik mida. Ma tundsin korraga, kuidas mind imetakse üha ohtlikumalt siinse olukorra sügavusse. Samal ajal kõlas mus uuesti Tiia nimi, kostis kui hoiatus mu ähmase aju sisemuses. Ja hetkeks nägin teda selgesti vaimu silmas – ta seisis seal ühe teise aja fookuses, justkui pildis tamisaparaadi ees, ja vaatas taas minu poole, kuid näpp mil legipärast suule surutud. Kuid siis kohe visioon hajus. Ja ma tundsin, kuidas üks teine naine, üks teine emane puges mu kaenla alla ning asetas oma kuuma käe mulle põlvele. Ning äkki taipasin veel üht olulist koolikokkutulekute eesmärki.

Ent too Martaks kutsutu vaatas ikka veel ootavalt minu poole, mispeale Luule noogutas talle – ja ka Martale oli kõik selge.

Järsku juhtis kellegi hele kiljatus kõigi tähelepanu aknale. Seal väljas surus üks nägu või peaks ütlema et koguni lõust end vastu klaasi.

„Aadu! See on Aadu! Lähme toome Aadu sisse!” taipas Andri esimesena, vabastas end kähku raskest pillist ja juba robistasid tema ja ülepeajuustega Valdur pikka pimedasse koridori.

Nad olid paari minuti pärast tagasi, kahe vahel lohakas ja märjas riides, õigemini roobas mehejupats, kes vaid ümises ja silmi pilutas. Ma sain kohe aru, et tegemist on külahullukesega, aga tema ilmumine pakkus nähtavasti kõigile seda vaheldust, mida me pidu loogika lausa nõudis.

Nüüd oli kogu tähelepanu hullukesele pööratud ja lõpuks ometi minult ära. Too Aadu-nimeline pandi kustuva ahju juurde istuma. Aga ta ei tahtnud vastu võtta ühtki söögiasja, mida talle mitme kätepaari poolt pakuti. Nii et meestel ei jäänud viimaks muud üle kui talle tumedast pudelist puskarit suhu kallata. Aga selleks tuli teda taas kahe mehega kinni hoida. Hulluke puristas ning neelas, kuid suurem osa heast märjukesest voolas ta suunurgast alla, niigi ligedale rinnaesisele ja sealt pükstele. Siis tuli kellelegi parem mõte.

„Lehtriga, meil oli siin kusagil lehter, millega kuremariini sai kannu kallatud!”

Seda pilti mul lõpuni vaadata ei lastud. Ja ma poleks tahtnudki. Eluaeg on vägivald nõrgemate ja vaimust vaeste vastu mu jaoks jäle tundunud. Mind sikutati uuesti püsti – Luule oli otsustanud tegutseda.

„Hullud, mida nad teevad!” sosistas ta, kui me pimedasse koridori kadusime. Aga mis meie endi mõttes oli?

Silmapilk ärkasid ammused koolipõlvemälestused, need internaadiajad, hämarad õhtutunnid, kui petrooleumilampe alles puhastati ja neid polnud veel süüdatud, kui sai mööda koolimaja ringi uidatud ja siis riietehoius varnade vahel üht patsidega tüdrukut tabatud, kes vaid hi-hiitas ja lasi ennast kompida ja keda ma hiljem valges ära ei tundnud, nii et see jäigi alatiseks saladuseks, sest paljudel olid tollal patsid… Võis öelda, et see oli üks mu esimesi sellelaadilisi kogemusi.

Kuid siin polnud ju tolle mulle meenuva koolimaja koridorid. Ja ehkki Luule pidi siinset maja paremini tundma, põrkusime pidevalt valede uste ja valede koridorikäänakute ning viimasena trepiotsa vastu. Ent kogu selle teekonna jooksul haises vaevututtavalt toosama ammune kuivpeldik. Nagu tolles majas, kus minu mälestused olid ringi hiilimas.

Me peatusime ühes ukseorvas – ja Luule suu, niiske ja ahne, imes end minu oma külge. Ma lasin sel sündida, oskamata talle vastata, sest viimane taoline kogemus oli jäänud vist juba aastakümne kaugusele. Püüdsin selles poolvägivaldses olukorras meenutada hoopis oma esimest suudlust. See aitas mind.

Vahepeal anti mulle võimalust ka hingata – ja siis me vaarusime edasi, ilmselt otsides endale kohta. Kuid kõigi kunagiste magamistubade uksed olid kinni, ja kui me mõnda sisse oleks pääsenud, siis oleksid kõik reformpõhjaga voodid olnud lootusetult läbi roostetanud, kõik madratsid pehkinud, hiirtest ära kustud ja katki järatud… Nõnda jäi mulle vaid võimalus oma käsi ta džempriavast sisse toppida ja temal minu vastu liibuda. See oli tõesti kui kahe algaja nooruki õhku rippuma jääv armatsemine.

Kui me lõpuks ringiga vanasse kohta tagasi jõudsime, oli piduruum inimestest lage. Vaid üksainus lühikeseks jäänud jäme valge küünal põles koristamata laual. Ja ahjusuu oli juba tumm, ehkki veel avali. Kadunud oli ka koolisilt – keegi oli selle ilmselt mälestuseks kaasa võtnud. Kas tõesti oli me ekskursioon mööda pimedat maja nii kaua kestnud?

Üksik küünal heitis oma nappi valgust, ja seda võimukamalt valitsesid ruumis varjud, üksnes meie kahe varjud, mis jätkasid endist, poolelijäänud tantsu – nüüd juba tumma tantsu tumma muusika saatel. Kuid millalgi tuli ka meil lahkuda, sest iga pidu saab kord otsa.

Enne välisukse avanemist võtsid Luule soojad pehmed käsivarred mul järjekordselt kaela ümber kinni ja ta sosistas mulle kõrva:

„Ära selle ööbimise asja pärast murr-etse… Sa oled ju minu hoole all!” Jälle see mõnus r-i narin, mis ulatus kuhugi sügavamale ja tekitas kehaski samasuguse kerge värina. See on hea, ta ei jäta mind siia… et ta ei jäta mind hätta… täna õhtul… Aga auto…? mõtlesin ma, suutmata oma mõtet lõpetada, sest ööjahedus ja pimedus lõid ühekorraga oma tumma ja märja kindaga vastu nägu. Kuid väline ilm mitte ei kainestanud mind, vaid näis muutvat mu seisukorra veelgi hullemaks. Mu jalad vankusid, need tundusid lausa taignased. Nüüd tundsin raskust mitte ainult kehas, vaid kirjeldamatut aeglust, laiskust ka oma mõistuses. Mulle näis, et midagi sellist oli minuga varemgi juhtunud, ainult et kus. Mäletasin ähmaselt mingit teistsugust pidu…Või oli neid olnud mitmeid…? Ja samas näis mulle, et ehkki ma mäletan eelnevat aega, kaugenen ma ometi kogu aeg nendestki mälestustest, mis mul olid veel hiljaaegu. Sealhulgas ka oma kooliajast. Ja justkui ahastusena kõlas seal kaugusest nimi Maigi.

„Maigi…” ümisesin ma kuuldavalt.

„Ei ole teda. Mina olen nüüd su Maigi!” vastati mu kõrvalt. Ma ei tundnud seda häält, see ei sarnanenud ühegi teada oleva naisehäälega. Ja pealegi – pilkane pimedus ei lasknud mul ta nägu näha. Niisiis kõndisin kellegi kõrval ja selle naisterahva käed hoidsid mind püsti ning tema õlg toetas mind edasiliikumisel.

„Jah, tõesti, mis vahet sel nüüd enam on,” kuulsin ennast nagu kedagi võõrast pomisemas. Olin juba alla andmas.

„Ükskõik, nüüd on… täitsa ükskõik,” kuulsin sedasama võõrast häält edasi lalisemas.

Kõige hullem, aeg ei liikunud ses pimedusse edasi, vaid seisis paigal; aeg oli kaotanud selles öös oma tähenduse. Aeg ise oligi pimedus.

See kõndimine, see koperdamine kestis kaua. Aeg-ajalt tundsin jalge all märga lehelasu, nagu oleksime läinud läbi metsa. Siis viimaks tõusis ööst me ette kolm või neli ridastikku maja. Ma pigem aimasin, kui nägin neid. Kuid mitte ühtki tuld, mis tunnistaks, et neis ka elatakse. Kohe kääksatas vettinud välisuks ja mind tassiti veel suurema otsustavusega trepist üles, lasti seejärel korraks vastu pehmet, ilmselt dermatiiniga üle löödud ust vajuda, samal ajal kui too naine võtmetega kõlistas.

Sattusime pimedasse ja sooja ruumi. Üleminek välisest külmast ja ebameeldivast oli nii järsk, et see mõjus mulle kainestavalt. Puskarikarm oli mõne hetkega hajunud, selle aset täitis nüüd miski muu. Tundsin kehas pagana ehtsat noorusaegade põnevust ja värinat. Mu aastad olid otsekui kiire tagasi käigu saanud.

Naine oli minust hetkeks lahti lasknud, ta käed kobasid seinal, kostis lüliti kuiv klõpsatus, kuid valgus ei süttinud.

„Ongi parem,” sosistas ta, aga see polnud enam too hääl, mida olin seal koolimajas kuulnud, sest r-i narinat ju polnud.

Pikk pime tee oli ka hääle välja vahetanud. Kujutlesin teda nüüd hoopis teisena.

Siis väändusid käed ümber mu kaela, aga need olid nüüd tõesti nooremad käed, ning suu, samuti noorem ja ahnem kui seal koolimajas, suruti minu omale – ja seekord suutsin talle juba vastata. See oli pigem mind tühjaksimev kui mulle midagi pakkuv suudlus. Enne veel, kui miski sai järgneda.

Nõnda, teineteisesse klammerdunult liikusime käsikaudu korteri sügavusse. Ma poleks suutnud isegi kaine peaga otsustada selle suuruse või ulatuse üle, paitsi veel niisuguses olukorras, kus mind sammhaaval juhiti; igatahes tundus see lausa labürintlik ja lõhnas see pimedus meeldivalt naisterahva, üksiku naisterahva järele, millises koosluses osalesid puhta pesu, lõhnaõli, vaasilillede, vanilli, henna ja veel millegi hõng. Pimedus võltsis reaalsust, aga samas oli pimedus me mõlema liitlane. Me nagu ei tohtinud teineteist näha, nüüd võis ainult tunda.

Mu üks, vabaks jäetud käsi riivas sel teekonnal kord lauakese poleeritud pinda, siis mingit suurt plüüsist mänguasja, seejärel puhvetikapi klaasi, korraks puutusid sõrmed isegi raamatuselgi, siis mingit sametist kardinat või ukse-eesriiet. Lõpuks olime kohal, kõige kaugemas ruumis, mis tõotas pehmust ja mugavust ja unustust nagu kõik magamistoad.

Mind hakati aeglaselt lahti riietama. Korraks poos lips mu hingamist ja näis, et mu tundmatu partner tunneb isegi mõnu, nagu oleksin tal lõa otsas. Siis sai hingamine tagasi endise kerguse. Vabanesin ka püksirihma pigistusest, pükstest endistki, kõigist ihupesu asjadest, kõige viimasena sokkidest.

Ja juba ergutati mu ihuliiget, mässiti seda millegi siidise sisse, mis võis olla riie, sall või rätik, aga selleks siidisuseks võisid olla ka naisejuuksed, sest ta, too noorem ja kuumem, kummardus madalamale. Ma isegi enam ei suutnud arutleda, kust pärinesid järsku need pikad juuksed, see siidisus, käsivarte nõtkus ja peopesade pehmus. Seal… seal oli ta olnud hoopis teistsugune. Pimedus tegi tast hoopis teise naise. (Aga seda olin ma juba arvanud. Siis nüüd kordasin.)

Pimedus muutis ka mind. Too siidisus aina kasvas, kutse tugevnes. Ja minus ärkas võõras jõud, mida ma ei aimanudki endas. Ma nagu polekski olnud enam seesama mees, keda ma endas senini olin tundnud.

Naise rüpp on üks imelisi keskpunkte kogu maailmas, see on tõeline unustus mehe jaoks, kuulugu ta ükskõik millisele naisele, vilksasid mulle kusagilt loetud sõnad.

Ja samas vilksatas teine, küll tunduvalt nõrgem lause, tegelikult hoiatus – see kõik on illusioon, sa ei pea sellele järele andma! Kuid järgmisel hetkel kinnitas seesama hääl – aga sa pole nagunii enam sina, mitte see mina, kes olid siiani, ja nõnda ei kehti sinu jaoks ka kõik selle eelmise kohta käiv…

Ma tahtsin pikendada mind ootavat hetke, ent mind kisti nüüd määratu jõuga minu all lebavasse ja ma ei olnud enam vastutav oma keha eest. Teekond tundus palju pikem, kui ma olin oodanud. See oli justkui kuristikku vajumine. Ent hetk enne, kui kaotasin sellest peadpööritavusest reaalsuse, tundsin, kuidas see endasse imev paiskas mind äkki enneolematu jõuga tagasi, nagu oleks viimasel hetkel selgunud mingi saatuslik ebaklapp. Minus jõudis vilksatada mõte – kui sarnane tolle vapustusega, mis tabas mu autot seal võserikuvahelisel teel…

Ja mu viimane tundmus oli, et paiskun õhku, ripun hetke kaalutult, mu tung vallandub tühjusse… ning ma prantsatan millelegi kõvale…