Читать книгу Juba olnud - Rein Põder - Страница 4

Rongis, magavaid inimesi täis vagunis ei julgenud ma silmatäitki tukastada. Elvasse jõudsin hilisööl, linn oli inimtühi, tulesid ei põlenud, kuid tuttav tee juhtis mind justkui iseenesest Vellavere suunas. Jah, see oli too vana, teeauke täis ja käänuline tee, millele oli kümme aastat hiljem määratud kaduda. Nüüd veel kuidagi auklikum ja mõnevõrra pikem kui siis, kui seda teed kord esimest korda astun ja kohtumine Tiia ema ning kasuisaga alles ees seisab.

Ent nüüd läbi selle kiiresti hõreneva pimeduse astudes meenus mulle millegipärast üks selle teega ja minu loomu sega seotud halenaljakas juhtum… On sügav sügiseaeg, ma pean millegipärast hilise rongiga linna sõitma ja nõnda ma siis hakkangi läbi pimeduse ja pori Elva poole, praegusega vastupidises suunas astuma, saadetud naise ja ämma headest sõnadest, kuid kohe tee algul, lausa külavahel juhtub minuga ettearvamatu õnnetus – tõmban kogemata Turisti-nimelise saapa talla lahti ja see hakkab lapsuma, astumist segama. Kuna ma tagasi minna ei taha, sest pean tagasipöördumist halvaks endeks, siis võtan viimases hädas pükstelt rihma ja tõmban sellega saapatalla kinni ja lärtsin vahvalt edasi, jõudes isegi enne õiget aega jaama, seejärel Tšaikale, mis peatus Elvas alati vaid mõnikümmend sekundit; rongis varjan kui das oskan oma veidra manusega jalavarju kaassõitjate pilgu eest ja hiljem Tallinnas on mul teistkordne häbi oma porise ning äpaka jalanõuga astuda väga hoitud taksosse, mis sar naneb rohkem eramasinaga, ja et ontliku taksojuhi tähelepanu oma saapalt kõrvale juhtida, jahvatan pidevalt mingit olmejoba, kuni oleme ükskord meie Pelgurannas asuva maja ees…

See meenutus, tegelikult ju tulevikust, muutis mu astumise nüüd kuidagi rütmikamaks – seekord polnud mind ju midagi häirimas, välja arvatud… Pealegi oli kuiv mõnus suvelõpuöö – ja kuiv tee pealegi.

Ma ei olnud arvestanud siiski üht – et jõuan liiga vara kohale.

Kuid kas ma ei saabu siia tulevikuski sama rongiga ja sama hilja – või siis vara, oleneb, kuidas asja vaadata. Ja mulle viirastub, kuidas ma jõuan tuttavasse õue, astun aknaaluseid tokkroose kõrvale lükates otsaakna juurde, kogun end pisut, saan erutuse maha, tõstan käe ning koputan – nagu salaarmuke; aken vastab mulle kerge klirinaga, loen kümneni, umbes sel hetkel süttib iga kord sees oranži abažuuriga lamp, kardin lükatakse kõrvale, naisenägu surutakse vastu klaasi, mulle viibatakse ja poole minuti pärast surun esikus Tiia sooja keha enda vastu, tundes, kui külm olen mina ja kui ülekohtune on minu poolt naist nii hilja või ikkagi nii vara soojast voodist üles ajada. Kuid tema pole mu peale üldse pahane, vastupidi, rõõmus, et ikkagi tulin…

Ei, see kõik on võimatu, minu aeg pole veel niikaugel. Meie esimese kohtumiseni jääb täpselt seitse aastat ja see ei toimu siin. Ehkki võiks, ehkki võinuks toimuda neli aastat varem, kui ma tõeliselt esimest korda Elvasse satun. See koht asub siin lähedal, üle mäekupli ja järve saab sinna linnu lennult vaevalt poolteist kilomeetrit – seal on mu esimese tudengisügise ühiselamu, õieti küll Elva pioneerilaagri hoone, väike kobar hooneid mändide vahel…

Vellavere suunas lasus udu, küla magas, tulesilmitu oli ka äärmine maja väikese mäekupli jalamil – kaks tammekest, mille vahelt teelt õuele keerata, palju väiksemad kui ükskord hiljem, tiik, pöetud muru…

Astusin kui varas risti üle õue, kõhklesin hetke, aga ma ju tundsin siin kõiki hooneid, seepärast tõusin üles künkale, kust pääses üht otsa pidi mäkke kaevatud tallihoone pealsele. Puutrepp oli kindel ega kõikunud. (Hiljem on see ebakindel ja pehkiv. Ühel meie esimestest suvedest pildistan trepil istuvat Tiiat – ta ei vaata sel fotol üldsegi mitte minu, pildistaja poole, vaid kuhugi kaugusse, pilk korraga eemalolev ja iseendas. Tagantjärele tundub see mu Tiia-fotodest kõige õnnestunum. Selle foonile on jäänud noor haavik, mida me järgnevatel aastatel aina harvendame, sedamööda kuidas mets tallihoonele läheneda söandas.)

Selles vana tallihoone katusealuses veedame mõnedki suveööd. Neist on mõndagi mäletada. Ja ka metsast, kuhu ma Tiia kättpidi mõnelgi korral vastupuikleva ja häbelikuna tarin, endal tekk kaenla all, sest ei jõua ööd ära oodata ja pealegi on toaseinad nii reetlikult õhukesed…

Mu ettekujutus oli õige, hetkel oli mets oma eelmise võimuga jõudnud tihedalt vastu talli saviseinu ja haavade oksad puutusid juba katust. Aga päikesekuuma alles säilitaval ja pisut kopitanud tallipealsel oli ka sel eelsuvel paari sao jagu õueheina, nagu ma käsikaudu kindlaks tegin. Kuid siin magati juba ka nüüd – mu käsi kobas põlvili edasi liikudes asemeriideid, siis vana saanikasukat, mis pärines ilmselt ajast, kui siinsamas all elas hobune. Õnneks ei olnud kellelgi majalistest olnud tuju sel ööl lakapealsel magada.

Ükskõik mis, aga mu väsimus sellest kirjust päevast – ja kas vaid ühest päevast! – oli nii kõikehaarav ja – hävitav, et ma uinusin kui tapetu, ilma et oleksin jõudnud mõelda, mis juh tub siis, kui keegi majalistest enne mu ärkamist siia satub ja mind eest leiab. Kes ma nende silmis olen? Ilma kahtluseta – lihtsalt maanteehulkur. Ei, kui see oleks mu tulevane ämm, mind ta küll üles ei ajaks, rääkimata minemakihutamisest. Sest, lõppude lõpuks, mis kuritegu sees siis ikka on – talli pealse ukse ees polnud ju lukku, üksnes vaid haak…

Ärkasin täiesti heledas päevas, leherohelusega segatud valgus ulatus sisse kõigist katusepragudest. Katus tundus juba sama rabe kui ükskord minu ajal. See oli mu esimene mõte, kui ma aru sain, kus viibin. Kobasin oma nägu, nagu kartnuks mingit enda põhjalikumat kaotamist; ma ei leidnud küll midagi teistsugust – ainult habemetüügas oli ööga pikemaks muutunud. Nähtavasti polnud ma eelmisel päeval midagi sellist teinud, mis oleks Aega kuigivõrd häirinud. Ehk. Kuid päris kindel ei võinud ma olla. Igatahes oli väljas endiselt suvi. Kas aga seesama?

Jah, kui mitte arvestada vestlust tolle Arminiga seal saunas ja talt viierublase vastuvõtmist, ei olnud ma muul moel tegelikkusesse vahele seganud. Muus osas olin libisenud kõigest sellest läbi nagu mingi pildi sees ja sellest jälle väljaspool liikuja. Ja too rahagi oli peaaegu ära kulunud, minu käest lahkunud, kui ma Pihkva rongile pileti ostsin.

Avasin ettevaatlikult tallipealse ukse ja riputasin jalad üle ukseläve. (Nagu millalgi tulevikus, unustanud hetkeks, kes ma praegu olen.) Mäekupli ja metsa ja alla jääva maja ning Vellavere-poolse ja üldse kogu lähima ning kaugema maailma kohal lasus helesinisena ja rõõmsana päeva kerge sinise linnumuna värvi kuppel. See oli üks neid haruldasi hommikuid, milliseid mäletasin tõesti vaid kõigist eluhäiringutest vabast lapsepõlvest, mis olid samal ajal pärit ka kui eelmisest elust. Või nagu mingist ammuloetud raamatust. Jah, see oli seesama noor ja ergas ja valus tunne, mille Tammsaare oli kirjutanud oma karjapoisi tähtsa päeva hommikuks.

Ent kohe kuulsin, et maja poolt kostis pilli- ja lauluhääli, mis tähendas, et seal oli mingi pidu või tähtpäev toimumas. Kuidas ma nüüd sinna järsku ilmun? Ja kellena? Ent taganeda oli võimatu, ma pidanuks selle peale mõtlema pisut varem. Ja juba ma kujutasin ette, kuidas seisan minuti pärast majalävel ja mulle avab kirjus kleidis, elevil näoga, blondeeritud, piits peenike Tiia, nagu teda sellest ajast üksnes fotode järgi tund sin, ning vaatab… vaatab mulle otsa kui võhivõõrale, kes ma tema jaoks ju olengi.

Üks mis kindel – ma vaid heidan pilgu, üheainsa pilgu temale, vabandan ja lähen kohe oma teed. Kuhu, seda ma tol hetkel ei teadnud. Vastasel korral riskin kõik siinse tulevikus kaotada, käänduda sootuks võõrale rajale, sattuda endale täiesti võõrasse aega…

Kogusin end, pühkisin kõrred riietelt ja juustest, astusin mäest alla. Õues polnud õnneks kedagi, vaid üks lahtiste ustega Moskvitš seisis keset seda. Välisuks oli pärani lahti, inimeste lauluhääl ulatus endiselt, aga nüüd juba valjemini minuni. Kõhklesin veel korra, siis koputasin avatud uksele. Hetke pärast ilmus köögiuksele mu tulevane ämm. Ma olin üllatatud, kui nooruslik ta välja nägi. Siis meenus mulle, et see on ju mitu aastat enne me tõelist kohtumist! Temas ja ta tütres on hilisematel aastatel nii palju sarnast, vilksatas mul läbi pea. Aga praegu oli Elsa Kongo ju aastaid noorem kui tema tütar siis, kui ma teda viimast korda nägin, kui ma teda tagasi linna igatsesin, siitsamast, sellest majast. Millal, millisel planeedil see küll aset leidis! Ja kas seda oligi olnud?!

Jah, mu ämmast kiirgas ikka ja jätkuvalt (eelnevalt?) sedasama heatahtlikkust, mis iseloomustas kogu ta olemust, ükskõik millise eluolukorraga ka tegu polnud. Seda head hoiakut oli tunda nüüdki, enne veel kui ma sõnakesegi oleksin lausunud. Maailmas on tõesti päikselisi inimesi, neid polegi nii vähe, mõtlesin ma.

Ja kui palju tuttavat oli selles majaski, mis oli praegu nii elu täis, kuid on ometi määratud ükskord saama tühjade mälestuste majaks, kuhu sõidetakse vaid sügiseti õunu korjama või sügislehtede koristamise eesmärgil, et mitte öelda pakku abieluväsimuse eest…

Ta ei imestanud, kui küsisin Tiiat – selgus, teda küsisid sel päeval nii mõnedki. Ja ma olin valmis, et järgmisel hetkel ilmub Tema ise ema selja taha, võtab tal ümber õlgade kinni, naeratab ja raputab pead koos oma lühikeste juustega – ei, te olete eksinud, te tulite Vellavere teeotsast juba mööda. Või – te eksite, me pole kunagi kohtunud! Ja minul ei jää muud kui tummalt iseenda sisemuses kisendada – kuidas siis nii, mina olen ju Enno, ära aja mind siit minema, mul pole kuhugi minna!

Kuid ämma vastusest – jah, tema äravahetamatu tämber, millest oli midagi ka Tiia kõnehääles! – sain teada, et Tiiat polegi kodus, et pidu käib lihtsalt ilma temata. See lihtsustas mu olukorda, mind läbis kergendus, siis aga kahjutunne. Edasisi küsimusi ära hoides ütlesin kiiresti, et olen ta koolikaaslane, jättes igaks juhuks täpsustamata, millisest ajast ja millisest koolist. Ju Elsa Kongo ei suuda mäletada, ei või teada kõiki Tiia koolikaaslasi. Vähemalt mitte poisse. Ja lisasin justkui vabanduseks, et pole temaga viimastel aegadel kohtunud, aga nüüd, mööda minnes…

„Tiiat ei ole, ta läks linna. Siiasamasse Elvasse. Ta pidi kellegagi muusikakoolikaaslastest kokku saama. Ütles vist, et Kaiega. Aga lubas vähemalt paari tunni pärast tagasi olla! Me ju kõik ootame teda…”

Selle järgnes kerge kõhklus, ju siis mu tulevase ämma pilk sattus mu riietele, mis ei sisendanud, mis ei saanudki isegi nii heatahtlikus inimeses nagu tema äratada nende kandja vastu täit usaldust. Aga… koolivendi võis ju igasuguseid olla, edasi jõudnuid ja…

Kuid ta kogus end kohe.

„Aga tulge sisse… Tiial oleks hea meel, kui jääksite teda ootama…”

Ta viis mind köögist läbi, maja avarasse otsatuppa.

„Olge siin, ma tulen kohe, pean vaid korraks piduruumi minema. Kuulete, juba hõiguvadki!”

Mind, üksijäetut, ründas tuba kohe kümnete pisiasjade ning seikadega, ehkki nägi ise välja pisut teistmoodi… kui ükskord tulevikus. Ja see oli ikkagi tuba, kus meie kunagi elame. Asjad olid enam-vähem needsamad, kuid nende paigutus oli ebaharilik. Soemüür oli muidugi krohvimata ja ebaühtlane, lagi papiga üle löömata, aknadki vanad, välja vahetamata. Ent mitmed väiksemad, seejuures tähenduslikud esemed olid omal kohal – hiina lakkmaal kummuti kohal, puust vutlaris tsaariaegne baromeeter ning kaks raamaturiiulit kaugemas toanurgas, mille vahel madal puhvetkapp. Kuid ahi oli juba nüüd uus, gofreeritud plekiga ülelöödud, kunagise taluahju välja vahetanud raudahi. Ning too oranži abažuuriga lamp, just see, mida olin öösel nii elavalt ette kujutanud, seismas lahtitõmmatava diivanvoodi kõrval, millest saab tulevikus me abieluvoodi kõigil suvekuudel. Kuulsingi selles kujutlusruumis juba naeru – algul Tiia heledat, siis meie laste omi… Väikestena viibivad nad terve suve siin, mina saabun üksnes napiks nädalaks või poolteiseks, kartes iga kord, kas lapsed pole mind võõrastama hakanud – tüüpiline meesterahva tunne, kui kaks naist võtavad laste kasvatamise täielikult enda kätte. Sestap oli isegi teatud annus kiivust nende kahe naise vastu, keda ma püüdsin mõnikord süüdistada oma, ei, siiski meie laste endasuunalisteks kasvatamises. (Aga see polnud midagi uut, tuhanded mehed on seda tundnud!) Ühtaegu oli see tunne ikkagi ka varjatud etteheide mulle endale, kes ma nendest noil aegadel kaugem olingi. Minu aeg, nagu Tiia armastas öelda, pidi tulema hiljem.

Selle vaistliku pilgulise ringkäigu toas ära teinud, pälvis mu pilku üks foto, mida ma polnud kunagi selles toas märganud. Foto seisis kummutil.

„See on Tiia isa,” ütles mu tulevase ämma hääl järsku mu selja taga, nii et võpatasin, nagu oleks mind mingilt taunitavalt teolt tabatud. Aga vastupidi, Elsa Kongole tundus koguni meeldivat, et olin just seda fotot silmitsema jäänud. Sest ulatanud mulle koogitaldriku tordilõiguga ja kohvitassi, võttis Elsa Kongo foto kätte, pühkis sellelt kujutluslikku tolmu, ja enne kui ta selle mulle lähemaks vaatamiseks ulatas, surus ta fotot korraks südame vastu. Ja ma mõtlesin, et see liigutus jääb meie kahe vahele, et sellest ei pea teadma eales keegi kolmas. Tagantjärele taipasin, et tegu oli puhtinstinktiivse liigutusega, mis polnud kuidagi mõeldud tolle mehe halvustamiseks, kes oli ta nüüdne elukaaslane ja istus, niipalju kui ma hääle järgi kuulsin, teises toas pidulauas.

Süüvisin fotol oleva mehe näojoontesse, justkui olnuks mulle äärmiselt tähtis need endale meelde vajutada. Tiia isa oli ümara heatahtliku näoga, Tiial polnud temast kuigi palju, ta oli siiski üleni oma ema tütar.

„Ta oli Eesti ohvitser… Tiia oli siis vaid üheksakuune, kui… isa kaduma jäi – nii me siiani ütleme, sest mingit muud teadet pole… kunagi olnud… Nii et Tiia ei mäletagi oma isa… Me elasime tookord Tallinnas, Tartu maanteel, see maja on praegugi alles… ma käisin viimati laulupeol olles seda vaatamas… See siin on mu ema kodu, minu sünnikoht, õieti kõik, mis ühest talust on järele jäänud… Konstantin, mu mees teadis nagu kõike ette. Ta saatis mu linnast ära, täpselt päev enne seda… See oli kui põgenemine… Kõik meie mööbel, kõik muu varanduski jäi sinna… võõrastele…”

Ma seisin, hoidsin ikka veel käes seda ainsat fotot ja kuu lasin oma tulevast ämma ega teadnud, miks ta, see naine, just mulle, täiesti juhuslikule inimesele, seda kõike rääkis. Oli sel les mingi sügavam mõte, eelaimus? Aga siis meenus mulle mu enda kogemustest, et inimesed käituvadki tihti nii – nad ei avane alati mitte omadele, vaid teinekord juhuse tahtel võõrale inimesele, nagu peaks ometi keegi maailmas sinust teada saama asju, mida oled senini vaid endas kandnud, tundnud selle suurenevat raskust, nii et usaldad selle võhivõõrale, kes muutub nõnda sulle tahtmatult lähedaseks.

See oli seda imelikum, et oma tulevas, tõelises elus ei rääkinud ta oma esimesest mehest mulle kordagi. Ja ka Tiia tegi temast nõnda vähe juttu. Ainult korra.

Andsin pruunis raamis foto tagasi.

„Kohv jahtub ära,” märkas siis ämm.

Ja alles nüüd tundis külaline niipalju julgust, et küsis pidu põhjuse üle.

„Täna on meie Tiiakese sünnipäev!” ütles mu ämm hellalt.

Ah siis nõnda tähtis päev. Kuidas ma võisin seda unustada! Kuid ma ju ei teadnud seal tallipealsel, mis päeva just ma olen ärganud. See vabandas kõike. Samal hetkel langes mu pilk seinakalendrile; seal seisis ikka seesama aastanumber 1965. Ja mind täitis üleni soojavoog. Esiteks seepärast, et mind tagasisuunas kandev ajavoog oli aeglustunud, ei, see oli lausa peatumas. Kui teaks vaid, kas päriselt või üksnes ajutiselt? Ning kindel see – tegu oli kahekümne neljanda augustiga.

Tõstsin tassi ja rüüpasin suutäie, tundes, kuidas kohvi ergutav mõju peaaegu silmapilkselt järgnes. Siis heitsin pilgu tassile, ehkki mõistsin, et see tass ei pärine, ei saagi pärineda ilusast sügislehtede-andide serviisist, mille me toome siia majja palju hiljem, Elsa Kongo kuuekümnendaks sünnipäevaks. Seejärel hakkasin torti lusikaga murendama.

Ja välgukiirusel kihutasid minust läbi kõik selle päeva tähistamised – siis, kui me ükskord koos oleme! Oli ju Tiia sünnipäev see päev, kui suvi on lõppemas, ent mil aasta veel jätkutas oma ilu ja soojust, ühtlasi oli see päev, mida mina muutumatult igal aastal tähistan meetripikkuste gladioolide kinkimisega, varieerides vaid lillede värvi. Sest need on minu meelest Tiia-lilled. Aga kus olid mu lilled praegu?

Sel hetkel meenus mulle taas mu seisund. Ja mu pilk rändas läbi avatud otsaakna, kus teadsin alati lilli kasvavat – seal nad sirutusid oma vibujate roheliste varte küljes, pruudiroosad gladiooliõied. Keegi oli neid juba sel hommikul jõudnud kasta, lillede ümber olid tumedad ringid. Kuid kellegi nuga neid lilli sel aastal sel päeval küll ei puutu!

Ja äkitselt läbis mind kummaline värin. See oli võrratu, sellest kujuneb mu suurim saladus – ma olen osa saanud Tiia esimesest tähtsast sünnipäevast, ilma et keegi asjaosalistest seda kunagi mäletada võiks. Sealhulgas mina ise.

Kohe kui tordilõik söödud, vabandasin ja ütlesin, et pean nüüd minema.

Aga Elsa Kongo ei muutunud sellest lausest nukraks ega teeselnud kahjutunnet, vaid vaatas mulle kuidagi teraselt otsa, nagu oleks ta mu sõnu vaid ositi kuulnud, ja lausus:

„Ehk Tiia juhtub teile teel vastu. Siis saate teda ise sünnipäeva puhul õnnitleda. Ma arvasin esiti, et te astusite just seepärast sisse… Aga kui ei juhtu, keda ma siis talle edasi ütlen?”

„Ei, ma… täiesti juhuslikult… ja olin unustanud, millal… ta…” pomisesin vaid.

Aga see oli nii naiselik – ikkagi teada saada, kes ma olen.

Tundsin, et nüüd on tõeliselt raske hetk. Ei, miks raske? Vastupidi, ma olin ju alles nende mõlema jaoks olematu inimene!

„Öelge, et Enno käis ja tervitab ja õnnitleb… õnnitleb kogu südamest!”

„Hästi. Nii et Enno…”

„Jah, Enno.”

„Koolivend siis…?”

Sellele poolküsimusele jätsin vastamata. Ma ei tahtnud nii kenale inimesele nagu Elsa Kongo isegi mitte ajaväli sena valetada. Temasse endasse ei mahtunud valed. Või väga harva. Meenus üksainus juhtum, imearmas eluoluline vale. Ükskord, kui ta siin kõrval köögis meid kõiki suurepärase praega kostitab, saab ta kimbatusest, kui talt küsin, kust küll nii maitsev liha, sel moel üle, et ütleb lühidalt – jänesepraad. Kuigi tegelikult oli ahjupotis nutria, üks neid libedaid loomi, keda kasvatab siinsamas lähedal oma tiikides vana Želnin.

Me väljusime koos toast, aga et vaheuks keskmisse, piduliste tuppa oli lahti, siis nägin hetke jooksul ära kogu sünnipäevaseltskonna. See sarnanes õieti välkvõttega, mille kestus oli kõige rohkem paar-kolm sekundit, küllaldane isegi inimsilma jaoks, fotograafias ju ilmatu pikk säritusaeg. Taipasin – see seal on puhtalt omaste ja sugulaste pidu, sest silma ei jäänud ühtki Tiia-ealist nooremat inimest, mis ei pannudki imestama. Nii umbes tosinkond kärarikast inimest, kes mind ükski ei märganud. Nad olid nõnda ametis iseendiga. Nende laulu- ja elulust tundus olevat nii ehtne ja äratas kadedust… nagu kogu selle põlvkonna ellusuhtumine, mille vastu minu põlvkond ligidalegi ei saa. Jah, kogu laudkond tundus kuidagi ülenenuna, mingi noorem tunne või aeg säras nende nägudelt, nad nagu põlenuks selles oma rõõmus ja see näis nende jaoks kestvat alati. Ometi, mõnele laua ääres istujale, onule või tädile võinuks näo järgi anda aastaid kuuekümneseitsmekümne ringis. See oli… aga see oli sama palju nagu minulgi… kui ma millalgi, millal see veel oli, pidin vastama ühele telefonikõnele, mis… oli põhjuseks, et ma üldse siia olin sattunud…

Viimasena, vilksatuslikuna jõudsin näha laua otsas istuvat üsna väikest kasvu palja peaga meest, kes toetus küünarnukiga lauale, endal silmad poolkinni, ja laulis vahest kõige innustunumalt, lüües teise, vaba käega endale takti. Ma tundsin seda viisikatket nii hästi. Seda ta saab laulma ka edaspidi kõiksuguste pidude ja sünnipäevade ajal:

„Kuid ilma naisteta on kurb maailm, ka roosil päikeseta tundub külm…”

Eks ta ole. Tema see oli, Tiia kasuisa. Ja mul seisab ees teda palju kordi sellisena, aega trotsivana näha ja kuulata, kuulda ta elufi losoofiat. Ja muidugi tsiteerimas oma lemmikut Puškinit:

„Kodukäijaid, libahingi läbi tuisu kannab tuul, lõputult neid lendab ringi nagu lehti sügiskuul… Kuhu lähevad need voorid? Miks nii suur on nende arv? On’s need tondi leinakoorid? On see nõia pulmaparv?”

Jah, sünge ja endeline „Tondid”. Ei tea, miks just seda luuletust? Ju see oli tema saladus, mis jäigi mulle teadmatuks, ehkki ta jõudis mulle nii palju endast rääkida. Sealhulgas lapse põlvest Peterburis, kus ta isa, ehkki eesti soost mees, teenis Nikolai II ihukaitses, ja kus ühe paraadi ajal seesama poisike oskas sõjaväelikult au anda just hetkel, kui Venemaa viimane tsaar temast möödus, nii et tsaar pidi peatuma ja tema kuueaastase peakest silitama. Seda oli nii raske kujutleda – see oli kui Aja võimatu vigur.

Äkki koormas tulevik mind ränkraskelt. Ma seisatasin lävel, nagu tõrguks jalg sellest majast lahkumast – ma tead sin, ma mäletasin midagi liigset, mida ükski elav ei tohiks ette teada. Kuid minu olukord oli eriline. See oli teadmine temast, sellest väikesest mehest ja ühtaegu ka teadmine Tiia emast. Nende edasisest elust. Nende surmast. Ehkki sinna oli praegust hetke arvestades veel üsna pikk aeg. Kuid iga eluiga on lõplik. Hoolimata nende kümneaastasest vanusevahest, mis oli Tiia ema kasuks, lahkub tema ometi kümme aastat sellest mehest varem, ja temal, sel mehel, on praegusest het kest alates määratud elada veel pikad kakskümmend üheksa aastat, mis lõpevad ükskord, jah, minu silme all meie linna korteris WC potil – ta vajub õlaga vastu seina, suunurka teki vad väikesed õhumullid, nagu oleks need tekitanud temast tõepoolest lahkuv hing, ja näos imestunud, ei, uskumatu naeratus, nagu oleks ta lahkumishetkel tõesti teada saanud elu suure saladuse…

Astusin teelehisele õuerajale, mõeldes kimbatuses, mida ma öelnuks siis, kui Tiia ise seisnuks nüüd esikus. Selgus, ma poleks selleks üldse valmis olnud.

Ent mulle naeratades ja kätt andes oli Tiia emal veel midagi südamel.

„Kas… kui hästi… tuttav te õieti Tiiaga olete?.. Hea oleks, kui te temaga täna ikkagi kohtuksite…”

Neis lauseis oli midagi, mis polnud sõna-sõnalt nõnda mõeldud. Ma püüdsin maantee heledale karedusele jõudes seda mõttes jätkata:

Minu teada pole tal kedagi… Kui te oleksite paremini riides… kui ma teaks teist rohkem… te ehk sobiksite talle… sest selles eas peaks juba… Inimene ei saa jääda üksikuks… See oleks ülekohus elu vastu…

Jah, Elsa Kongo, võib-olla oli teil isegi õigus. Võib-olla olnuks keegi teine sobivam. Seda pole tõesti võimalik enam teada saada. Aga juhtub nõnda, et see olen ikkagi mina…

Elvas polnud ju, nagu ma mäletasin hilisemastki, just palju kohti, kus kellegagi kohtuda. See oli igav linnake, igav iseäranis Tiia-ealise noore jaoks. Kuigi tema mu mõtet kindlasti ei jaganuks.

Muidugi oli mängus keegi noormees. Ma teadsin seda kohe, ja veendusin päriselt, kui vaid kohvikusse sisenesin.

Kuid samal hetkel läbis mind kui hoiatus – ma ei tohi, mul pole mingit õigust tunda armukadedust, sest see oleks armukadedus mineviku vastu. Ometi tehti elus tihti seda viga.

Nad istusid keskmises lauas, keset lauda oli kõrge ja kitsas pudelroheline vaas, selles üksainus punane roos. Nii, nii, ka siin peeti sünnipäeva, kuid miks oli sünnipäevalapsel nii sugune trotsiv ilme ees ja huuled nõnda pruntis? Ma ei ütleks, et see ilme oli mulle täiesti tundmatu, ka mul tuleb edaspidi (harva küll) kogeda seda väikese solvunud tüdrukukese ilmet.

Kuid… kas see õbluke, nurgeliste õlgade ja nõnda heledate juustega tüdruk on tõesti Tiia, minu tulevane naine! Ta tundus mulle veel võõram kui mulle tuttavatel fotodel. Aga mis sellest, lohutasin ma end – kõik need välimuseaktsendid, mis mind temas võluvad, neil oli vahepealse aja jooksul võimalik üksnes tugevneda. Praegu oli ta mulle tõesti poolvõõras, mitte niivõrd näo poolest, vaid olekult, temperamendilt, isegi liigutustelt.

Aga ma olin siiski ära tundnud selle väikese suu, mis korraks oma krookpaelalikust pingest vabanes ja hetkeks isegi oma partnerile halastades naeratas, küll kitsilt, aga siiski. Ja see oli juba tõesti tema, mu tulevase Tiia naeratus!

Surusin end tühja nurgalaua taha, ees limonaadipudel, ja jäin neid kaht tähelepanelikult jälgima.

Noormees oli ilmselgesti mu tulevasesse naisesse armunud. Tiia puhul, nagu öeldud, valitses algusest peale teatud ebalus, nagu sunnitaks teda, pealegi sünnipäevalast, millestki väga olulisest loobuma. See oli mingit laadi tüli, ehkki võis toimuda ka mõne tühiasja pärast, nagu armastajatel ikka. Ei, ma võtsin kohe sõna „armastajad” tagasi. Polnud vaja ära sõnuda.

Rääkis peamiselt noormees, sest Tiia ütles vahele vaid üksikuid sõnu. Need olid kui enesekaitseks. Kuna noormehe hääl oli tuhm, kandusid minuni vaid katked. Kuid neistki tekkis mul ettekujutus konflikti olemusest. Monoloogi kõige intensiivsematel hetkedel, kui too kutt Tiia suunas kummar dus ja käe välja sirutas, et tema põske puutuda, oleksin taht nud tõesti püsti hüpata ja karjuda: „Käed eemale! Ära räägi kätega, mees! Sa ju näed, et see asi teil ei klapi!”

Õnneks tõmbus Tiia ise eemale nagu kõrvetadasaanu ja noormees vajus tagasi oma pingile ning veenmine algas otsast peale. Ent Tiia raputas iga väikese aja järel pead. See otsustavus tema juures mulle meeldis. (Seda tuli minulgi hiljem kogeda.)

Hetk hiljem tekkis mul tõepoolest hull mõte. Mulle meenus, et mul oli rahakotis kaasas ka teine foto, kus me oleme mõlemad Tiiaga – sealsamas Genovas, Kolumbuse mälestussamba juures kellegi reisikaaslase klõpsatud. Tiia hoidis pildistamishetkel mu õlast kinni, igatahes mitte käe alt, vaid õlast, mis oli tema iseseisva olemise puhul haruldane liigutus ja meeldis mulle. Nüüd tahtsin tormata sinna laua äärde ja näidata, näidata seda fotot neile mõlemale, et see asi kiiremini ära lõpeks.

Kuid kui ma käe põuetasku poole sirutasin, siis selgus, et mul pole seljas ei seda pintsakut, mis klassikokkutulekul, et mul pole enam olemaski toda rahakotti, veel vähem selles olevaid fotosid, ka laste omi, tehtud Tallinnas Sauna tänava ateljees. Ja sündmus ise, too õnnetu kokkutulek, heiastus mulle nüüd vaid laialivalguvate piltide reana.

Just võimetusest tollele kutile seal teises lauas midagi tõestada lõi mul silme ees justkui pimedaks. Ma tõusin juba püsti, kui äkki juhtus nende kahe vahel midagi, mida ma olin kogu aeg soovinud, ehkki mul polnud selleks ju kõige vähematki õigust.

„Sa ei lähe! Mitte eales ei lähe sa teatrilavale! Ma ei lase sind käperdada neil donžuanidel ja kastraatidel!” karjatas noormees. Ah siis selles oligi konflikti sisu! Ja ta kasutas sama sõna, sama tegusõna, mida mina hetk varem olin mõttes proovinud. Kas see tähendas, et oleme milleski sarnased?

Aga mu tulevane naine jäi rahulikuks ja seletas midagi, mida ma jälle hästi ei kuulnud, kuid mis kõlas: „See pole ju üldse veel kindel, et ma ükskord laval laulma hakkan!”

Kuid too Raj Kapoori olekuga noormees kuulis vaid enda hullu sisendust.

„Muidu on me vahel kõik lõppenud!” karjatas ta, kargas püsti, takerdus lauaserva taha – ning kohvitassid, kaks veinipokaali ja ka vaas roosiga libisesid põrandale. Kostis nõude purunemise klirinat. See oli nii ootamatu, et ruumi sugenes surmvaikus, ettekandja, kes oli just tulnud tagaruumist, surus ovaalset puukandikut vastu rinda, ja juba tormas keegi kohviku omadest välja miilitsat otsima, kes tolknes alati jaamaesisel, kuid keda polnud kunagi siis, kui teda tõeliselt vaja läks.

Ma ei jäänud nii-öelda lõppmängu ära ootama. Aimasin ohtu iseendale. Lahkusin kiiresti kohvikust, jõudes veel näha, kuidas Tiia püüab ettekandjat aidata ja koos temaga põrandale kummardub – ja seegi oli nii hilisema Tiia moodi. Tumedaverelist joed sel pildil enam polnud.

Kellegi jälitamine pole just lõbus tegevus. Veelgi vastikum on teada saada, et sind ennast on kaua aega kõrvaltpilguga jälgitud, seejärel jälitatud ja seejuures mõttes iga su liigutust arvustatud. Tiia ei saanud, ei tohtinudki kunagi teada saada, et ma olin tol päeval nõnda kaua ta kannul käinud. Aga sel mõnekilomeetrisel lõigul käisime justkui koos, ehkki teineteisest täiesti lahus läbi suure lõigu meie kooselu.

Selle teekonna alguse juurde tagasi tulles – viie minuti pärast väljus Tiia jaamakohvikust ja hakkas kiiresti, tagasi vaatamata kodu poole astuma. Nõnda me siis möödusime keskkoolist, kus ta oli käinud, möödusime staadionist, Kaalepi majast, jõudsime Verevi järve äärde, mis meist paremal ilusas keskpäevapäikeses kümbles. Tiia astus kergel nõtkuval kõnnakul, peened päevitunud sääred kiirelt välkumas mu silme ees, ilma et oleks äratanud mingeidki patuseid mõtteid. Aja jooksul oli sel määratud muutuda naiselikumaks, veen dunumaks, eneseteadlikumaks, nagu muutuvad kõigi naiste kõnnakud. Ühtlasi teadlikumaks, et sind võidakse selja tagant jälgida. Aga hetkel võis tema järgi öelda, et kõndimine on ta kõige loomulikum, üks maailma tavalisemaid tegevusi ja et kõndija meel on taas muutumas kergeks ning pilvituks, sest see oli ikkagi tema päev.

Ma teadsin, et pean selle mineku endale silme ette jätma. Sest kui me esimest korda kohtume, on ta kõnnakult ja ka keha poolest teine. Et säärasena ei kohta ma teda enam mitte kunagi. Kuid ma polnud kindel, et suudan seda mäletada siis, kui…

Ometi ei tohtinud ma talle järele jõuda, teda peatada, talle midagi öelda, veel vähem öelda seda, mida mina üksi tean. Tema vaataks mulle seepeale kui segasele otsa ja paluks, et ma teda ei tülitaks – ja ma jääks rumalal ilmel sellele järveäärsele teele. Ning seesama põgus kohtumine rikuks kindlasti ära paljud põhjuslikud seosed. Ei.

Seal ta läks, minust lahus; ta keha liikus vabalt selle hele sinise suvekleidi all, see oli minu jaoks veel täiesti ligipääse matu, ühtaegu täis saladusi, nagu igal teisel temaealisel. Ja ta järel hõljus mingi tabamatu lõhn, mis oli nii mõeldamatu ses suvises, lõhnarohkes õhus. Hetkiti olin talle nii lähedal, et tundsin – tegu võib olla hoopis temast suveõhku maha jääva parfüümiga, mis oli ju üsna loomulik, sest Tiia oli lõh nade armastaja. Samas muutus see tähenduslikuks – ma olin selle lõhnaketi kaudu temaga seotud. See võimalikkus ja või matus temaga koos olla täitis mind mingi hullu igatsusega. Ja kahetsusega, et mitte kunagi tulevikus ei saa ma tundma sedasama, mida sel hetkel. Et ma võin temas edaspidi tabada midagi muud, kuid mitte selle suvepäeva, tema kahekümne viienda sünnipäeva aurat siin Verevi järve ääres, täiesti inim tühjal teel.

Ma oleksin tahtnud teada, mida ta mõtles või tundis, kuid see oli võimatu, sama võimatu nagu tungida kellegi unne, mis on nii muutlik maailm, täis kummalisi kujundeid.

Järsku tabasin enda suureks rõõmuks, et roosi, toda kohvikus nähtud roosi polnud tal ju käes!

Verevi järv kümbles suve viimases säras, järvepinna helklus tegi silmadele haiget. Randki oli tühi, ei ainsatki suplejat ega päevitajat liivaribal, ei ühtki ujujat väliujulas, ühtki vettehüppajat puust hüppetorniplatvormil. Ja siiski näib järv mäletavat siin toimunud ujumisvõistlusi, isegi Soome sini-valget ristilippu kahe maa ujumismaavõistluste ajast, mis oli olnud nii hiljuti.

Tiia, tahtsin korraga hüüda. Vaata ometi korra järve poole. Seitsmeteist aasta pärast ühel niisugusel päeval oled sa ise seal järvel – sina, Maia ja väike Oliver, te olete laenutanud vesijalgratta ja tallate seda keset järve. Ning just sel hetkel tabab teid ühe pealinnafotograafi fotoklõps ning jäädvustab ka minu jaoks, sest mind pole teiega. Ning polegi tähtis, kes see fotograaf on, vigaste kätega Faivi Kljutšik või Isi Trapido või Gustav German, ta pildistab suvist järve, sest on saanud kirjastuselt tellimuse teha mõned fotod ühe postkaardi jaoks. Ja just teie kolmekesi, sina ja lapsed, jääte nimetuina sellele fotole, sest järv ilma suvitajateta pole pildimeistri seekordne eesmärk. Ja fotograafil tõesti veab – just teie kolm oma kol lasel vesijalgrattal elustate parimal kombel seda järvevaadet. Muidugi müüakse seda postkaarti tuhandete kaupa ning teie kolm olete osa neist tuhandeist rõõmsatest ja asjalikest tervi tustest, mis lendavad ühest linnast teise, ühest Eestimaa paigast teise, aga keegi ei tea ega oskagi tähelepanu pöörata kolmele figuurile seal vesijalgrattal. Te olete lihtsalt Verevi ja suvetunde osa. Ainult mina üksi oskan teid seal näha. Ning nii saavad teist selle suve anno 1982 peategelased. Aga kus olen siis mina? Mind pole teiega. Ma olen linnas. Ma seisan ehk vaid mõttelisena pildistaja selja taga. Ometi pole ma sel hetkel enam ajaväline, nagu olen seda praegu…

Õnneks ei vaadanud Tiia kordagi tagasi ja keeras mööda tuttavat kruusateed kodu poole, ning mina pidin minema tagasi. Kuhu mul minna oli! Vaid vaksalisse.

Hilisõhtustes ja eriti öistes vaksalites, nagu ma hästi mäletasin, on midagi sõnastamatult nostalgilist. Ühtaegu nii vaksalites endis kui ka inimestes. Vaksalite õhtune ja eriti öise elu sumbuursus, korratus võiks vabalt olla elu enda käestmineku ja hooletuse näiteks. Vaksalites võiksime veel praegugi näha, milline võis olla elu sõja ajal, toiduvaestel aegadel.

Ja justkui selle mõttekatke järjena nägin Elva jaamahoonesse sisenedes esmalt kaht võõrast, kes konutasid jaamahoone nurgas – vanem mees ja peaaegu poisike, nende vahel põrandal jämedast riidest kott, mille küljes kaks köidikut, et saaks koti selga võtta. Ma polnud juba kaua aega midagi taolist näinud, ma peaaegu ei mäletanudki säärast – jumal tänatud, et kotipoiste ajad olid möödas. Kuid need kaks olid kui kaja, kui meeldetuletus. Võib-olla oli hoopis tegu mustlaste, igaveste teelolijatega. Aga nemad mind praegu ei seganud.

Istusin tunni või poolteist kaledal pingil, pea toetatud vastu pingi seljatoesse lõigatud tähti MПC, mis märkisid NSVL Teedeministeeriumi, ja üritasin tukkuda. (Mida ma saan aastaid hiljem palju kordi tegema oma nii-öelda metsikutel matkadel itta, mis viivad mind BAMile ja kaugemalegi.) Aga uni ei tulnud üldse. Päeval nähtu oli nii selgelt silme ees. Peas kõlasid tolle teise sõnad, mida olin vahepeal püüdnud unustada, ja nüüd alles adusin selles viimases lauses seal kohvikus järeleandmatust ning isegi ähvardust. Ja ma mõistsin, et niisama too noormees Tiiast siiski ei loobu.

Siis pöördusin iseenda olukorra juurde tagasi. Ja järsku välgatas üks mõte, mis pidanuks juba varem tärkama – selles väikelinnas oli siiski veel üks koht, mida ma ju hästi tundsin ja kus saaksin ilmselt öö paremini mööda saata. Tegelikult olin selles linnas mitu kuud elanud. Või õigemini – saan elama esimese kursuse verivärske tudengina: Elva pioneerilaagris, aadressiga Pioneeride 2, kuhu esmakursuslased pärast laagri lõppu majutatakse, sest Tartus on ühiselamukohtadega kitsas. Meid on seal lõbus seltskond poisse – biolooge, keemikuid, füüsikuid, arstiteaduskonna omi. Samal ajal kui peamiselt filoloogiplikad on määratud Peedule samasugustesse kergetesse suveelamutesse. See on ühtlasi esimene elukarastus valdavalt keskkoolipingist tulnuile, enne kui üldse õppima saame hakatagi. Ja enne veel kolhoosikuu – viljakuivatid, saekaater, kartulipõld.

Seal laagris peaks just praegu olema lühike tühjuseaeg – viimane vahetus lapsi, see tähendab pioneere lahkunud ning uued tudengihakatised alles tulekul…

Laager asus, nagu ma hästi mäletasin, künkal, harvade mändide vahel. Laagrivärav oli praegugi pärani, kooldus vineerplakatil fanfaari puhuv signalist, kes näis igati sobivat sellesse aega. Igal juhul tervitas ta mind rõõmsalt ja lubas, et ei lase mul uuel hommikul teps mitte sisse magada.

Männitüvede vahelt läigatas kolmat korda selle päeva jooksul Verevi järv, nüüd juba hämaramalt ja tüünelt. Kõigi laagrihoonete uksed olid muidugi kinni, mõned alumise korruse aknad vineertahvlitega umbselt kinni löödud.

Mul polnud raske meenutada, kus asus ladu. Tagumisel aknal olid ees küll sõrmejämedused trellid, kuid sealsamas maas vedeles raudkang, nagu olnuks kellelgi juba enne mind vaja olnud siia sisse pääseda. Mida tõestas ka kergesti avanev aken. See oli just too ruum, mida olin lootnud – pesuladu, täis tekke ja vanunud patju ja ärakustud madratseid. Polster dasin akna paari madratsiga ja vajusin sügavale selle kuhila sisse.

Signalist ei maganud hommikut sisse. Ta äratas mind õigel ajal. Kuid midagi oli ometi valesti. Selle hommiku ilm oli kuidagi liiga karge ja üksikud põõsad olid alles hiirekõrvul. Aeg oli uuesti tagasikäigu saanud. Ent kui palju? Ja siis märkasin, et kahekorruselise peahoone ukseava paiskab õuele mändide alla trobikonna pooluniseid noormehi, kes olid pioneeride jaoks nagu liiga suured. Need olid tudengid, kiirustamas jaama. Imelik olnuks ennast nende hulka sobitada.

Jah, ma olin selgelt sattunud kevadesse. Mingi mu eelmise päeva liigutus või tegu oli jälle häirinud Aega, mis oli leebe määratlus mind pidevalt jälitava ja tagasisuunas kandva jõu kohta.

Ja samas olin rohkem kui kindel, et leian hommikuselt rongilt nimelt ka Tiia. Niisamuti, nagu olin nüüd kindel, et ma sõitsin tolles teises tegelikkuses igal hommikul sama rongiga, tihti samas vagunis temaga koos Tartusse, võimalik, et mõnikord lausa vastaspinkidel – aga siis puudus mul võime teda ära tunda, siis oli minu jaoks tõesti liiga v ara! Nii nagu tema jaoks nüüd. Ainult et sellest polnud minusse mingit jälge jäänud. Kas me nõnda vaatamegi elus paljudest inimestest mööda? Või on mälu sedavõrd valiv?

Viimasel hetkel üritas vagunitrepile saada too tumedapäine intrigaan sealt kohvikust. Tundsin ta kohe ära. Ta oli siiski järelejätmatu. Või ikkagi tüütu. Ja säärane pidin nüüd olema ka mina. Seekord oli eelis minul, seisin juba tamburis, rong vilistas, nõksatas. Too teine oli juba üht kätt pidi trepikäsipuu küljes. Ja siis tegin midagi, mis tunnistas, et ma polnud tõesti enam mina, vaid keegi teine, keegi mõtlematum ja halvem. Ma tõstsin oma porise jala (kunagi oli juba nõnda olnud, aga seekord olin jalad Vaikse järve äärsel soonikul mudaseks saanud!) ja tõukasin teda, sisistades läbi hammaste:

„Kuradi nolk sihuke, kuhu sa trügid!”

Ta lõi vaaruma, juba alumisele astmelauale toetuv jalg libises maha, käed hoidsid veel käepidemest kinni, kuid mitte kauaks. See kõik oli kui stseen mingist filmist. Puudus veel, et liikumahakanud rongi hoog kisub ta pikali ja ma olen põhjustanud lausa õnnetuse. Kuid õnneks piirdus kõik vaid perroonil vaarumisega.

Samas teadsin, teadsin kohe kindlasti, et olen tekitanud tõsise häiringu praeguse ja tulevase suhtes, kuid ma ei hoolinud sest. Nagu tihti elus lõi emotsioonilaine tugevalt mu üle kokku ja kainusehääl jäi alla.

Kõndisin läbi kõigi vagunite, kuni Peedu kohal leidsin ta tõepoolest üles – Tiia istus eest teises vagunis. Ta oli täiesti üksi, endassetõmbunud ja üksildane nagu inimene, kes arvab, et ei lähe kellelegi korda, kes arvab, et keegi teda ei vaata ega teda rongis ei tunne. Ta eksis.

Jäin teisele poole vahekäiku poolviltu tema vastu istuma. Jälgisin teda tähelepanelikult. Kui rong Tõraveres peatus, võttis ta põlvil olevast portfellist noodid ja jäi neid uurima. Ta oli jala üle põlve tõstnud, ta üks käsi püüdis tagajärjetult mässida ümber sõrme juuksesalku, mis oli selleks liiga lühike. Mis tunnistas, et ta oli hiljuti lasknud juukseid lõigata. Kuid kohvikus olid need taas poolpikad!?

See varane rong oli üldiselt tulvil uniseid. Kuid mitte kõik inimesed polnud sel tunnil rambed, alles öö mõjus. Seal oli üks seltskond, keda mäletasin hästi oma… tõelisest elust. Kaardi mänguseltskond, kel oli nagu mitmeid kordi varem puudu neljandast käest, sest too oli millegipärast sellest ron gist maha jäänud. Ja nad pöördusid, nagu ka siis, pingirida eespool istuva paljaspea poole. Mitte küll päriselt – juukseid sel mehel ju oli, kuid vaid ta suurte kõrvade kohal, mujal olid need taandunud. Või nagu ma kusagilt hilisemast ajast ja venekeelse vaimukusena mäletasin – umnõi volos pokidajet durnuju golovu. Noh, tema puhul pidanuks ütlema küll vastu pidi. Need kaks puhmakat olid nagu väikesed nahkhiiretiivad, mis meest ta elus edasi viisid. Ning tõstnud vaid korra pilgu raamatult, mida ta käes hoidis (ma arvan, et see oli Ovidius, võib-olla koguni ta „Ars amatoria”), heitis ta neile vaid põgusa pilgu ja tsiteeris midagi ladina keeles, lisas siis sulaselges eesti keeles ja peaaegu sedasama, mida lausub kunagi… varem:

„Kaarte mängima! Aega põletama! Mitte mingil juhul! Näete, ma loen. Ja kui ma ka midagi ei teeks, siis ma ei tuleks ikkagi. Ma siis lihtsalt mõtleks. Ma ei usu elu juhuslikkustesse. Ja kaardimäng on üks selliseid. Juhuslikkusel on oma piirid ja muuseas ka oma reeglid, armsad kaasreisijad! Nii et…”

Nii et jätku teda rahule. Ja ta haaras tugevamini kätte raamatu, mille vahel oli paberileht. Kusagilt sugenes ta kätte ka pliiats.

Ma…ma ju teadsin selle mehe nime. See oli mul lausa keelel. Kuid… ikkagi ei meenunud. Võib-olla olid põhjuseks need seigad, need muundumised, mis minuga vahepeal olid aset leidnud. Nii mitu tahtmatut valekäiku oli juhtunud.

Märkasin, et Tiia on vahepeal tukkuma jäänud. Noodid ta süles kaldusid, aina kaldusid viltu, kuni ühel hetkel libisesid ühe vaguniraputuse ajal põrandale. Nootide imeprügi, mida mina eales jagama ei hakanud, paiskus lootusetult segamini. Minu meelest, tegelikult ju mitte.

„Vabandust, vabandust!” Ma kummardusin ja hakkasin koos temaga neid noodilehti üles korjama. Võib-olla poleks ma tohtinud seda teha. Jah, kohe kindlasti mitte. Seda enam, et me sõrmed puutusid korraks kokku. Aga just seda olin soovinud. Ma olin mõelnud küll, et kui mitte varem, siis rongist mahamineku trobinas tahaksin korraks, vaid põgusalt tema vastu puutuda.

Tiia sõrmed olid jahedad, need tõmbusid minust, võõrast kohe eemale.

Sinna noodilehele, mida nüüd käes hoidsin, oli päisesse Tiia ühtlase käekirjaga, mis edaspidi eriti ei muutugi, kirjutatud: Ferenc Liszt Nagu Laura hing Petrarca. See oli mulle tundmatu laul, aga ma teadsin, et millalgi seisab mul kindlasti ees seda esimest korda kuulda, ja siis kuulan ma seda veel ja veel ja igakordne kuulamine toob mulle meelde midagi ähmast, mingi teise maailma, ühe meeleolu, mis seostub…

Ja korraga sai mulle selgeks, et see oligi piir, et sedagi oli juba üleliia, et rohkem, kaugemale ma tema ellu tungida ei tohi.

Ning hetke pärast, endale aru andes, et ehkki me võisime olla kohtunud tolles tõelises tegelikkuses veelgi varem, ei olnud needki kohtumised selle mõiste täies tähenduses. Need sarnanesid praegusega – ja polnud ometi sellised. Jah, edasisel, näiteks jutuajamisel võiksid olla halastamatud tagajärjed. Ma olin juba aru saanud, et esmajoones pean ma ettevaatlik olema nende inimestega, kellega tulevikus seotud olen – ma ei tohi neid puutuda, neilt midagi vastu võtta ega ka ise neile midagi anda, aga mis kõige tähtsam – ma ei tohi aktiivselt sekkuda ühessegi nendega toimuvasse sündmusse. Kõige rohkem võin olla vaid passiivne oleleja, kõrvaltvaataja. Vastasel juhul paiskab Aeg mind halastamatult ja üha kaugemale oma sügavusse. Kuid mida ma olin teinud seal Elva jaama perroonil!?

Rong puistas meid kõiki Tartus perroonile. Ma jälitasin Tiiat nüüd vaid pilguga, mitme inimese kauguselt. Ta oli nii endasse süvenenud, et ei oleks mind märganud ka siis, kui oleksin kõndinud lausa tema kõrval ja teda õlaga riivanud. Väike intsident rongis oli kindlasti ununenud. Meie mõlema huvides ma lausa soovisin, et see oleks jälgi jätmatult kadu nud. Sain aru, et ta mõtles nüüd vaid oma muusikale. Ta kõndis nõnda keskendunult.

Nagu olin lootnud ja samas ka teadnud, sisenes ta Lätte mäel asuva maja uksest, jättes mind välja, häilitud tänavakividele. Jäin sinna. Kannatlikult ootama, ilma et oleksin endale aru andnud, mis on niisuguse ootamise mõte. Nagu kavatseksin kogu päeva seista nende akende all, millest mõned olid avatud kirkasse sügispäeva, et siis teda uuesti põgusalt näha, kui ta lahkub. Ja justkui esimest korda kuulasin neist akendest kostvat muusikat, mis oli katkeline ja kohati kobav, mis oli erinäoline – kord trompetihelid, mis sööstsid Inglisilla poole ja kuulutasid üheskoos, et Otium reficit vires, seejärel klaver, midagi voogavat ja impressionistlikku – võib-olla Rahmaninov, pigem siiski Debussy. Samas ma nagu kobasin oma põgusates – ei, miks, mul oli siiski kasutada ka kogu hilisem teadmus ses vallas – muusikateadmistes, nagu peak-sin uuesti, algusest peale harjuma oma tulevase muusiku abikaasa rolliga.

Järsku kostiski aknast oodatud lauluhääl – kõrge sopran, imeilus meloodiakäik, mis kahjuks kohe katkes, nagu oleks keegi kadedalt vahele seganud. Ehkki ma ei olnud kindel, kas see ikka oli Tiia hääl. Aga niipalju ma arvasin siiski… tulevikust mäletavat tema häält.

Järsku kõnetas mind keegi. Kõrvale vaadates tundsin ära mehe rongist, kes oli kogu tee lugenud ja kes oli teda kaardimängule kutsunud meestele nõnda otsekoheselt vastanud. Mees oli keskmist kasvu, isegi jässakas, ja ta peamiseks tunnuseks oli proportsionaalselt suur pea, lausa sokrateslik kolp.

„Kuulate, jah. Eks ole ilus, eks ole lummaline.”

Ma teritasin kuulmist. Jah, aga klaveri foonil kuulsin nüüd mitte üht, vaid kaht häält, minu meelest nõnda teineteisega sobivat, kuidas öelda, ühinevat ja keerduvat, kohati lausa särinal kokku kõlavat – üks pisut tumedam ja maagilisem, teine säravam ja heledam.

„…Mallica ja Lakmé duett,” jätkas fi losoofi olemisega mees. „Teate, vähe on ooperiliteratuuris duette, mida võiks selle kõrvale seada. Vahest ainult…” Ta tegi pausi, kuid et midagi väga sobivat kohe ei meenunud, siis jätkas natuke muutunud teemal: „Te vast imestate, kust ma seda tean. Ma… olin pikka aega abielus lauluõpetajaga, kes oli ka ise nooruses laulja. Ja ka väga ilus hääl. Millesse ma armusin enne kui temasse endasse… Nii et olge häälesse armumisega ettevaatlik, noormees… Ma arvan, need kaks on just tema õpilased… Võib-olla tema kõige andekamad õpilased. Muide, üks neist tuli meiega koos rongi pealt. Ja pange mu sõnu tähele, viie-kuue aasta pärast räägivad neist kahest lauljannast kõik, kes vähegi muusikat jagavad… Seda, kui andekalt mõni alustab, ei osata kunagi tähele panna. Hiljem kiidulaule laulma on kõik meistrid…”

Ja kuidagi sisemiselt solvunult ta lahkus, see suure ja palja peaga mees. Palja peaga isegi sõna otseses mõttes, sest oma lahutamatu kaabu oli ta ilmselt rongi unustanud. Aga küll ta saab selle Elva või Tartu jaamast kätte, olin ma kindel. Nad pidid teda seal ju kõik tundma. Isegi mina pidin… olin teda tundnud. Jah, ma mäletasin sedagi, et ta oli kuidagi keerulise saatusega mees… K-k… ku… pomisesin ma endale, aga edasi tuli mälupimedus vastu.

Tahtsin või mitte, lõpuks pidin minagi loobuma kahe laulja kuulamisest, jätma nad kuduma seda imelist helide ämblikuvõrku, mille autor oli, nüüd… nüüd meenus see mulle ju küll… sealt tulevikust… tõelisest Tiia-ajast… prantslane Léo Delibes.

Raekoja nurga juures müüs kõhn ja ilmetu näoga naine lilli, seal olid ka mõned pundid kannikesi või nagu meil kodus öeldi – võõrasemasid. Imelik, mõtlesin ma. Või mis imelikku ses oli, kevad ju! Ent lillenimi „võõrasemad” tõi mulle üheaegselt meelde nii vanaema kui ka ema näo. Need olid ju nende mõlema lemmiklilled! Ning endale aru and mata pistsin käe taskusse, veeretasin sõrmede vahel kopikaid ja ostsin siis ühe lillepundi, ilma et teadnuks, kellele see on määratud.

Keerasin vasakule, 21. Juuni tänavale. Vastutulevad inimesed häirisid mind. Ma ei tahtnud kellelegi otsa vaadata. Polnud välistatud, et kohtan mõnda tuttavat. Enne oma aega. Ja nemad ei tunne mind, aga mina tunnen neid ja võin teha instinktiivselt mõne uue vea. Ehkki mulle tundus, et ma pole päriselt mina. Aimasin seda oma näonaha veidra pinguldumise tõttu, muutuste tõttu oma kõnnakus, imeliku tunde järgi peas ja kehas. Minuga justkui toimusid pidevad muutused. Ennist oli too K-tähega mees öelnud mulle „noormees”…

Pidin teada saama, milline ma hetkel välja näen. Parim võimalus oleks – jah, peeglist. Peegel on juuksuri juures. Pealegi tundsin, et mu metsikud juuksed vajaksidki piiramist.

„Kuidas ma lõikan?” peaaegu käratas keskeas kena, kuid ükskõikse ilmega blondiin, kelle ilu polnud teda kuhugi mujale viinud kui vaid sellesse odavasse salongi, ja heitis mulle valge tärgeldatud lina ümber kaela. Pidin nentima – üsna vilunud ja seejuures üheainsa liigutusega. Tundsin, et olen talle järjekordne ebameeldiv klient. Ja see mind ei aidanud, et ma ka ise häbenesin oma juhuslikku rõivast. Tegin mingi ebamäärase liigutuse kukla suunas.

„Ahah,” sai ta aru ja mu juuksed hakkasid kiirest kääride lõksumisest langema nagu… nagu millalgi varem. Jah… mõne aasta… eest, kui olin Moskvasse oma väeossa kohale jõudnud. Seda episoodi ei tahtnuks ma kuidagimoodi meenutada. Selles oli midagi alandavat.

Julgesin pilgu peeglisse heita alles siis, kui käärid ja juukselõikusmasin olid vaikinud. Mulle vaatas vastu ilmetu ja kah vatu tegelane, kel poleks mingit šanssi Tiia ega kellegi teise naise juures. Kaasa arvatud ka blond juuksur.

Jah, see, kes mulle peeglist nüüd vastu vaatas, ei olnud tõesti enam mingil moel see… Enno Poodnek, keda ma siiani olin harjunud oma minana nägema. See oli küll mõnikümmend aastat noorem, kuid nii ebamäärase oleku ning näoga mees, et tema vanuse määramisega oleks kõik teised hätta jäänud. Oma osa etendas ka see äranüsitud juus. Mäletasin, et lühike juus polnud mulle kunagi sobinud. Ent ma olin ju edasi Enno Poodnek.

Aga kui ma jätkuvalt sinna peeglisse vaatasin, sest mu juuksur oli läinud hetkeks või paariks tagaruumi, siis näis kahvatuvat ja kaugenevat kõik see, mida ma selle nimega oskasin kokku viia – kadusid paljud üksikasjad, eredad läbielamised, isegi selle päeva omad, edaspidi ähvardas ähmastumine mind veelgi rohkem. Peegel näis teda, see tähendab mind üha tugevamini enda sisse kiskuvat. Mis tähendas, et sel oli mingi kummaline võim selle muutuva Enno Poodneki üle. Kuid mida oleks muutunud maailmal asemele pakkuda? Küllap oleks! Ma ei tohtinud rohkem sellele oma teisikule otsa vaadata, see oli juba ohtlik.

Ja „En-no Pood-nek, En-no Pood-nek” korrates lahkusin juuksuritoolist ning ruumistki. Ning nimi oli mulle üha võõram.

Siiski, minust jäi juuksuritoolile maha too võõrasemakimp. Aga oma rahakarbi kohale kummardunud blond peake märkas seda ilmselt alles siis, kui mina olin juba lahkunud. Las olla temal ka see üllatus. Talle, talle võisin need lilled jätta, tema kui võhivõõras ei läinud neis Aja vigurites, või mis need olid, osalisena arvesse, arvesse läksid ainult tuttavad, tulevikus olulised inimesed.

Jälle puutus mu käsi taskus peenraha, mingi teine mõte liigutas end korraks minus – ja Barclay samba juurest kios kist ostsin koolivihiku ning pliiatsi. Võib-olla oli mind haara nud kartus, et võin mälust kaotada sellegi, mis siiani alles, ja püüan nüüd kõik veel säiliva kirja panna, et sellest esmajoo nes mulle endale abi oleks…

Kuid kes mulle inimestest siis veel oli jäänud? Selles linnas? Vaevalt et kedagi.

Ja järsku sähvatas kui hele valguskiir – mu ema peaks ju selles ajas, millesse ma olin sattunud, veel elus olema! Seal maal!