Читать книгу Teadmatus - Rein Põder - Страница 2

Keegi justkui koputas välisuksele, vastu selle väikest klaasruutu. Mitte just kõvasti, pigem ebakindlalt ja kõhklevalt, nagu ei teaks koputaja isegi, kus ta on või keda tal just vaja läheb.

Ma jäin kuulatama. Ei saanud ju olla kedagi… See, kes pidi mind täna külastama, oli juba ära käinud ja umbes kolmveerand tunni eest lahkunud; ma olin ta ilusasti minema saatnud, enne uksest väljajuhatamist pimedas kitsas esikus isegi suudelnud, nagu oli mu komme. Ja siis olin lausa ümber mõelnud ning ta isegi bussipeatusse saatnud, millist kommet mul harilikult polnud, ja seal isegi bussi tuleku ära oodanud, sest polnud mul ju üldse kiiret. Kui ta nüüd vaid mingil põhjusel ise tagasi ei tulnud. Tõsi, ma olin teda keelitanud, et ta jääks seekord terveks ööks – ja ta oli isegi peaaegu nõus olnud, ent siis oli talle meenunud ema – , et mis tema arvab, jääb terveks ööks ootama ja muretsema… Nii see on alati, kui elad kellegagi seotult… Ja telefoni neil seal Kalamajas polnud. Nii ta siis lahkuski – endale ja minule pisut vastumeelselt, sest kui sa oled kellegi keha soojuses, intiimsuses viibinud, saab see seisund armsaks, loomulikuks, sa tahaksid seda pikendada, mitte üksi jääda…

Ehk tuli ta siiski tagasi! Ei, Sirkka see küll polnud! Kuulatasin uuesti, kas koputus kordub. Tuul liigutas pimeda klaasi taga oksa. See oli hästi näha. Mul polnud veel kardinaid. Tädi vanad ribalad olin ära visanud – üksainus härmavõrk – , uusi polnud jõudnud veel üles riputada. Laiskus, üksiku inimese asi, ega see alasti aken mind eriti häirinud, avanes ta ju umbsesse Nõmme aianurka, kes seal ikka…

Ometi tõusin, astusin akna ligi, püüdsin välja vaadata. Ei kedagi ega midagi. Üksnes klaas tundus olevat märg. Mis tähendas, et vahepeal, kui tukkusin, oli sadama hakanud. Seepärast siis hämaram kui muidu samal ajal. Teab, kas Sirkka on juba kodus!?

Jah, küllap oli tegu vana maja naksumiste või häältega selle eelmistest eludest. Siia sisse kolides olin millegi niisugusega arvestanud…

Mu käsi pühkis üle suure aknaruudu, nagu püüaksin seestpoolt seda märga maha saada. Või nagu üritaksin mingit olnu nägemust sealt eemaldada. Ja äkki põrkasin tagasi – sest teiselt poolt vaatas mulle vastu üks inimese nägu, suu vastu märga aknaklaasi surutud, mis muutis näo võõraks, moonutas seda. Aga sealpool olija huuled liikusid – tummalt nagu kalasuu, justkui püüaks see mulle midagi öelda. Midagi polnud kuulda. Kalasuu anus ilmselt, et ma ta sisse laseksin. Kuidas ma sain seda teha, ma ju ei tundnudki teda! Siis taipasin, et huuled kordavad üht ning sama – see võis olla kellegi nimi. Kelle oma?! Jah, minu enda – aga mitte lühike ja kõnekeelne, vaid mu täisnimi, mida tarvitati üsna harva. Jah, just – Ric-hard, Ric-hard… Ric-hard! Vihmajoad nirgusid mööda klaasi allapoole, sellest näost mööda – ja siis nägin ka ta silmi, kuidagi tuttavaid, mida täitis mingi mure või hämming. Tõmbusin eemale, sest olin peaaegu selle näo vastas olnud, ja mu esimene alateadlik reageering oli – ei, ma ei lase kedagi võõrast siia oma elamisse, olgu tegu ükskõik kellega!

Sel hetkel tõmbus nägu klaasist eemale, kaotas oma ebaloomulikkuse, toavalgus langes sellele pisut paremini; väljasolija tõstis käe ja osutas valge sõrmega enda peale ning noogutas jaatavalt. Ja sel hetkel tundsin ma ta ära!

Ruth, Ruthikene, mu kursusekaaslane… mu sõbra naine, tema siin… kuidas ta ometi oskas tulla, pole ju siin kordagi käinud… kust ta üldse selle aadressi muretses… ah jah, ma vist ikka andsin selle neile… aga mis siis nüüd lahti on, miks ta seisab seal suvises vihmas… ei tule sisse…? Muidugi, muidugi… ma kohe… Ja ma viipasin, et tulen avama. Ning Ruthi nägu kadus akna tagant, muutudes korraks olematuks.

Ta ootas mind ukse taga, ootas kärsitult, nagu ma ust lahti lükates aru sain, tuli siis külitsi, kuidagi närviliselt ja samas kohmakalt uksest sisse, komistas seejärel eeskojapõrandal lebava tädi vaiba serva taha, haaras minu käsivarre järele, sai samas tasakaalu tagasi – ja nõnda vaikides astus ta minust mööda, läbi valgusekiilu tuppa, kus põles vaid tolmunud kollast valgust jätkutav põrandalamp.

Ja teel läbi toa ning pimeda esiku, kus ma polnud ikka veel viitsinud läbipõlenud pirni uuega asendada, mõtlesin ma intensiivselt – mis võiks olla selle ootamatu ja samas üsnagi hilise külaskäigu põhjuseks? Ja miks tema, Ruth, on üksi, kui nad võinuks tulla ju koos Lembituga, see tähendab Larryga?

Tere, Ruth, sosistasin ma mõttes ja võib-olla et isegi väga tasa talle järele, samal ajal ukse kallal ametis olles, sest see kulunud peaga pikk välisuksevõti keeras halvasti. Tere, Ruthikene, piiblineitsikene, sind ei teadnud ju üldse oodata. Kuigi olen sinu peale ikka aeg-ajalt mõelnud… Aga pole sind niimoodi küll oodanud, sest oled ju Larry naine, oled seda kaua aega olnud – ja abielu on minu jaoks puutumatu ala, nii et…

„Tere,” sosistasin tuppa jõudes uuesti, seekord kuuldavalt. Kuulsin, kui kähedalt mu hääl kõlas selles toas, kus harilikult pesitses vaikus. Astusin ta poole, nagu kavatseksin teda kaisutada, oma ootamatut rõõmu välja valada, aga jäin siiski vaid poolele teele.

Ruth ei vastanud mu tervitusele. Veelgi enam, ta keeras mulle selja, andes nõnda märku, et peaksin tal mantli ära aitama. See oli kerge tume mantel, mis oli märg – niisiis oli väljas tõesti sadama hakanud. Ennist Sirkkat ära saates polnud ilm küll veel sinnapoolegi… Aga muutused ilmas ja elus sünnivad kiiresti! Mantlist vabanenud, pöördus Ruth ringi, asudes silmadega otsima midagi, mis pidi mu elamises tingimata leiduma. Ja ma sain aru, et ta pilk otsib peeglit. Minule polnud see eriti vajalik ese, aga muidugi oli üks vana trümoo mu tädi elamises olemas, sest tädi oli olnud ju eestiaegne daam ja välimus oli talle kuni lõpuni väga tähtis. Peegel rippus otsaseinas, keset tädi-ajast pärit fotosid ja linnavaateid ja muid pildikesi, tume ja tuhm, ent ometi kui selle elamise suur silm, pärit eelmisest ajast, mis nüüd minu elu jälgis ja hindas…

Astunud peegli ette, raputas Ruth oma poolpikad juuksed üheainsa energilise liigutusega vabaks, nõnda et juukseotstele kogunenud piisad lendasid laiali kuhugi mu elamisse, täites ruumi otsekohe temaliku kohalolekuga. Kuid kas keegi polnud hiljaaegu selle peegli ees samamoodi seisnud, oma juukseid hoolikalt kamminud, siis minu poole pöördunud…? Jah, tund või enamgi tagasi oli seal seisnud üks teine naine, täites seda tuba oma veidi kerglase naeru ning hüüatustega „eks ju!”. See oli olnud Sirkka, mu hetkekallim, ingerlanna, Ruthist hulk maad noorem ja üldsegi mitte tema moodi… Aga sel polnud nüüd tähtsust, sest nüüd oli mu külaliseks Ruth!

Siis leidis ka Ruth käekotist kammi ning hakkas ennast kammima, lastes mul seda pilti kõrvalt jälgida. Nagu selleks, et ma tema ootamatu ilmumisega võiksin harjuda. Ikka veel polnud me vahetanud ühtegi sõna, kui minu „tere!” maha arvata. Lõpuks sai ta oma iluga ühele poole, ja kui ta oli oma peegliteisikule julgustavalt naeratanud, pöördus ta lõpuks minu suunas ja lausus valjult ning bravuurikalt:

„Noh, siin ma siis nüüd olen…!” Ausõna, see kõlas umbes nii, nagu oleks ta nüüd lõpuks pärast aastaid kestnud abielu oma mehe juurest jalga lasknud. Jah, just nimelt – siin ma siis nüüd olen, sest sa oled ju mind alati oodanud, mõttes kutsunud, ning nõnda ma siis lõpuks tulingi…! See tundus nii ebareaalne, nii uskumatu! Ei, ei, see on võimatu, sellest kõigest on ju ometi nii palju aega möödas, kinnitasin ma kohe endale. Ometi käis mõte, et see võiks nõnda olla, minust hetkeks läbi. Nagu ikka kõige ebareaalsemad mõtted.

Ma vaikisin ja ootasin. Tegelikult polnud selle lausega veel midagi öeldud. Kuid arusaamatu ärevus, mis oli alguse saanud hetkest, kui ma ta seal akna taga ära tundsin, see muudkui kasvas.

Nüüd oli mul võimalus oma külalist paremini silmitseda. Ta seisis peaaegu põrandalambi valgussõõris. Ruthil oli seljas tumepruun, lahtise kaelusega kleit, seal kaelaavas välgatas mingi hõbedane ehe. Ta oli vahepealse aja jooksul… täidlasemaks muutunud. Ta on muutunud… kuidas nüüd öelda, kehalt ja samas ka kogu olemuselt. Selles oli mingit uut moodi naiselikkust, mida ma tema juures hästi ei mäletanud. Aga see sobis talle. Ehkki ta oli oma endisest tütarlapselikust veetlusest, kunagisest tormakast, lennukast, tütarlapselikust Ruthist midagi olulist kaotanud… Mis on naiste puhul paratamatu. Samal ajal võisin tunda temast hoovavat hõngu, mis ei pärinenud üksnes tarvitatud lõhnaõlist, vaid millestki olemuslikust, mis on iga naise puhul erinev. Ja see tõi taas meelde endise Ruthi, sest too hõng polnud ainsana muutunud. Ja see oli mulle nii ammuselt tuttav, issand kui tuttav ja omane! Jah, mu silm otsis ja ka leidis jooni-mälestusi endisest Ruthist. Need kumasid vastu ta näost ja tema olekust, need olid alles vaid teadja jaoks. See ümaram nägu, need armsad pontsakad käed, isegi see väike maitsekas ehe kaelaavauses muutsid teda, jah, muutsid kuidagi madonnalikuks. Mis oli ju kunagi Larry ideaalmaitse. Mäletan, et käisime Larryga kolmandal või neljandal kursusel Tartu kunstimuuseumis renessansskunsti loengutel, kus parimaid kunstiteoseid diapositiivide kujul demonstreeriti. Ja ma mäletan, et Raffaeli madonnad ning Botticelli naisekujud olid meile mõlemale väga meeldinud ja küllap me arutlesime tookord naiseilu teemadel – nendestsamadest pontsakatest kätest, mis hoidsid lapsukest, nendest klaaridest näoovaalidest, kaelast, kõige kaunimast osast madonnade juures, nende kitsist naeratusest… Jah, meid võlus see pehmus ja sujuvus, mida rõivas ei suutnud päriselt varjata, isegi need meeldivad voldid lõua all, kogu see raugus, rahulikkus, sisemine salapära. Just nimelt salapära… Kõike seda märkasin nüüd Ruthi juures ja ma mõtlesin, et Larry peaks oma küpses keskeas abikaasa välimusega vägagi rahul olema ja selle üle isegi salaja rõõmu tundma. Näiteks seltskonnas või teatris. Mina küll oleksin tundnud, ausõna! Kõik oli nõnda meeldiv vaadata… Ent järgmisel hetkel tundus see naine mulle jälle nii võõras ja kauge, nagu tulnukas teiselt planeedilt. Sest see võõras, otsustamatu olek, see mingi võõrus silmades, suunurkades, mis lausa häiris… Mis vigureid küll suudab meile serveerida me kujutlus ja me mälu!

Kuulsin, et Ruth lausus veel midagi. Aga ma olin temasse nii süüvinud, et öeldu mõte ei jõudnud minuni. Kuid kaotsiläinut polnud raske taastada:

„…sinu antud aadressile. Muide, seda maja polnud üldse raske üles leida. Ma ei pidanud kordagi küsima… Ja nüüd sa tahad muidugi teada saada, miks ma sind niisugusel hilisel ajal üles otsisin. Asjalugu on nõnda…” Sel kohal tegi ta pausi, kuid samal hetkel sai mingi hoog või energia või koguni bravuur temas otsa. Mu ammune ja armas Ruth tegi käega vaid imeliku eitava liigutuse ja kõik temas muutus ainsa hetkega. Lause katkes, ta tõstis käe suu juurde ja hakkas nuuksuma. Nagu väike, haiget saanud tüdruk.

„…Lembit on juba kuuendat päeva kadunud!” suutis ta siiski lausuda ja lõi seejuures kergelt vankuma, nii et haarasin tast kinni ja juhtisin ta oma ainsasse tugitooli istuma, laskudes ise voodiveerele.

„Lembit… Larry… kes… kadunud… mismoodi?” pomisesin ma seosetult, vaadates kohkunult Ruthile näkku. Ma polnud kunagi näinud nutvat Ruthi. Küll olin kord ise tema nähes, tema rinna vastas nuuksunud ning tema oli vaikides sellega leppinud. See oli juhtunud mingi aeg enne ülikooli lõpetamist ja seda võis nüüd kibedas meenutuses armastuse kerjamiseks nimetada. Ehkki tol hetkel näis see spontaansuse, arusaamatuse, mingi eksimuse, koguni taktitusena iseenda ja ka tema vastu. Aga nõnda see oli juhtunud ja seda ei saanud enam kuidagi tagasi võtta…! Jah, just tema, Ruth, oli meist kahest ka tolles olukorras jäänud kaineks ja öelnud seda, mida ma mingil juhul kuulda ei soovinud. Sest temas oli alati olnud mingi annus kainust rohkem kui teistes tüdrukutes, kellega ma tollal kokku puutusin…

Kõigele lisaks – midagi veel harjumatut ja imelikku oli selles Ruthi lauses. Ta oli nimelt öelnud „Lembit”, aga mitte „Larry”, mis oli ta mehe kõikide poolt omaksvõetud hüüdnimi. Ka kõrvalisemad inimesed võtsid selle hüüdnime viivitamatult omaks. Selle nime sai ta esimese kursuse sügisel. Ainult et mul pole meeles, millega seoses. Sealtpeale oli ta Larry, mitte kordagi enam Lembit. Ja muidugi kutsus teda nii ka Ruth. Ning hiljem hakkas isa nõnda hüüdma ka nende tütar Marianne, mis mind iga kord seletamatult soojendas, sest nõnda ulatus meie kursuse pandud nimi juba järgmisse põlvkonda…

Siis jõudis ka öeldu mõte mulle pärale – Larry oli kodunt lahkunud ja Ruth oli tulnud minult abi otsima, minult kui Larry sõbralt, et ehk mina tean midagi konkreetsemat… Kuid… mis, mis abi või lohutust ma võisin talle pakkuda, kui ma polnud Larryt oma neli-viis viimast kuud kohanud ega isegi telefoniga rääkinud. Nii et ma ei teadnud midagi ta viimastest töödest ja tegemistest, ehkki oli aeg, kus ma teadsin tast peaaegu kõike. Ja järsku meenus mulle too viimane juhuslik ja põgus kohtumine linna peal, kui ma olin talle selle aadressi andnud… Jah, see oli olnud jaanuaris, kesktalvel, aga siiski ühel hallil ja lörtsisel päeval, kui me olime temaga Lembitu tänava alguses – milline kummaline kokkusattumus! – kokku juhtunud. Larry oli tookord tundunud kuidagi kõhnem ja varjudes näoga, nagu oleks tal palju tööd või mingeid muid muresid. Ja samas oli ta oma olekult kuidagi, kuidagi… eemalviibiv, ehkki vaatas mulle otsa, pilgutas silma ning naeratas nagu vanadel headel aegadel. Aga ei suutnud endast siiski pigistada temale nii omast järjekordset lühinalja. Minu jaoks oli see olnud sobiv juhus, et öelda – ma ei ela enam Kosklas, vaid Nõmmel, tädi pärandatud väikeses majas. Ning kuna meil kummalgi polnud hetkel pastakat käepärast – mis oli teine kurioossus järjest, kui arvestada meie mõlema tegevusala! – , siis lubas Lembit mu uue aadressi lihtsalt meeles pidada. Mida ma talle igaks juhuks üle kordasin, kuigi teadsin, et selleks pole vajadust – teist nii hiilgava mäluga poissi polnud terves meie teaduskonnas… Näe, selgus, et tal oli see õigesti meelde jäänud – Õie 13b. Ja nüüd oligi Ruth siin. Ainult et üksi…

Ma pidin talle seda kõike ütlema!

„Me… ei kohtunud viimasel ajal just sageli… Ja tol korral oli nii kiire, et…”

Ruth naeratas seepeale süüdlaslikult, nagu oleks hoopis tema mingil kombel me jahenenud suhete taga – ja muutus siis äkki kurvaks, jälle lõputult kurvaks nagu hetk tagasi, enne kui ma ta istuma surusin. Ta oli lootnud midagi muud. Mida siis? Kas mingit sõpradevahelist saladust, mille ma kohe välja prahvatan? Kuid mul polnud seda, mul polnud midagi ka varjata. Ta oli nüüd täpipealt kui laps, nagu nende Marianne väiksena, kes on pidanud oma viimases kingiootuses pettuma. Ja see muutis ta hetkeks jälle kuidagi abituks. Ning tegi ka mind kurvaks.

Aga Ruth nagu poleks kuulnud mu viimaseid sõnu. Ning pöördunud minu poole, lausus ta vaid pisut teisel toonil:

„Eks ole, Riks, sa aitad mind… Me vana sõpruse nimel…?” Ta ütles minu kohta „Riks”. Mindki kutsusid kõik üksnes Riksiks, ehkki mu passis seisis Richard. Ma olen nimelt Richard Veenes. Tavalise saksa eesnime ja natuke ebahariliku perekonnanimega mees. Samal ajal kui Larry ja seega ka Ruthi perekonnanimi oli palju tavalisem, täpsemini Kaarma. Oleks olnud lausa lõpp, kui Ruth oleks öelnud ka minule: „Tead, Richard…” Aga asi polnud ju minus, vaid Larrys… Muidugi, selle kõige nimel, mis meie vahel, meie kahe, õieti meie kolme vahel oli olnud (ehkki sõpruseks sai seda nimetada vaid tingimisi!), oli mul võimatu, absoluutselt võimatu öelda, et… ma ei taha kõigesse sellesse sekkuda, et mul on endalgi probleeme kuhjaga, nagu nüüdsel ajal öeldi, et ma olen just-just oma elu rahulikumal lainel käima saanud ja nõnda edasi…! See oli lahtiseletatult minus vilksatanud mõte, palju konkreetsem ja lühem kui see seletus. Teadsin, et kui ma tema palvega nõustun, pöördub midagi olulist ka minu elus pahupidi. Teadsin seda intuitiivselt, väga selgelt, mingi haruldase ettenägevusega, nagu oleks tegemist déjàvuga, kord juba minuga toimunud elusituatsiooniga… Sel kohal takerdusin oma mõttekäigus, sest mul polnud hetkel mitte ühtki kaalukat argumenti oma sõbra vastu, meie sõpruse vastu, sest tegelikult olin mina suuresti see, kes oli süüdi selle leigumises. Ja ma isegi ei osanud öelda muud põhjust kui mingi keskealoidus. Igatahes ei saanud selleks olla too ammune, tegelikult lahtunud ja omaenda eituseks muutunud konflikt sellesama naise, see tähendab Ruthi pärast…

Kuid mida pidin talle nüüd vastama, ma ei saanud ju mängida kõrvalseisja rolli ja saata see naine kenade vabandustega oma elamisest välja, nagu ma olin teinud mõnegi naisega oma elus. Sest tema polnud säärane juhus. Ja samas ei olnud mul ka õigust öelda, et saagu ise oma abielusõlmega hakkama, sest kindlasti on selle taga nende omavahelised suhted! Larry oli ju kadunud, mingeid suhteid enam ei eksisteerinud!

„Muidugi… ma…” alustasin ebakindlalt, kuid Ruthile piisas sellestki. Ta elavnes kohe.

„Ma teadsin, et sa oled nõus. Ma teadsin! Seepärast ma tulingi. Sina ju tunned teda nii hästi…Te… te olite omal ajal lahutamatud nagu kaksikud… Ja ta on sinust alati ainult hästi rääkinud…”

Omal ajal! käis kihvatus korraks minust läbi. Enne kui sina vahele tulid…! Aga ma ei öelnud seda muidugi valjusti välja – polnud see olukord, polnud vajadustki!

„Kas tõesti?” lipsas mul suust lühike küsimus, pigem imestus, nagu oleks Ruthi öeldu mind üllatanud, nagu oleksin siiamaani kõhelnud milleski.

„Jah, jah,” sai Ruth nagu läidet juurde. „Kogu tee, mis ma siia tulin, kumises mul peas üks tema lause, mille ta kunagi, aastate eest lausus. See kõlas umbes nii, et mis ka ei juhtuks, Riksi peale võib alati kindel olla! Jah, see oli tal justkui praeguse olukorra jaoks öeldud…”

Korraga ründas mind enesearvustushoog või midagi taolist. Äkitselt küsisin endalt, milline mina küll Ruthi silmis võiksin välja paista – ma olin koduselt, liig koduselt riides ning seejuures hajevil, sest veel tund aega tagasi oli selles toas viibinud üks teine naine, kelle kehatunne oli minu omas veel olemas ja ma ei saanud sellest lahti see lihtsalt segas mind. Justkui oleksin nõnda etteteadmatult Ruthi reetnud. Aga see oli hoopis absurdne mõte… Ja ikkagi tundsin end sel hetkel haprasti. Isegi halvasti. Ehkki mult ei nõutud mingit vastust ega seletust. Mingil kombel ka võltsilt. Ma tundsin teravat häbi ka seepärast, et Ruth pidas mind endiselt Larry sõbraks, kuigi seda tulnuks kirjutada pigem minevikumärgiga, kui niisugune asi üldse maailmas olemas on…

Äkki Ruth tõsines ja ütles veel midagi hullemat: „Ma millegipärast arvan, et ta on juba… ammu tahtnud meie juurest ära minna…! Ja nüüd siis tagaselja tegi selle plaani teoks!”

Mis jutt see veel on! tahtsin hüüatada, kuid siis kuulsin taas oma alateadvusehäält kinnitamas, et õigupoolest nõnda see ju pidigi minema. Kas ma tõesti teadsin, et see ükskord juhtub? Larryga? Larry ja Ruthiga? Jah ja ei. Ma muidugi ei uskunud seda, ma keelasin ennast nõnda mõtlemast meie kunagise ja ikka veel kehtiva sõpruse nimel, kuid ometi… ometi oli minus ko g u aeg kestnud see hull alateadvuse tasemel teadmine, ehkki väga ähmane, et ükskord võiks midagi taolist juhtuda.

Jah, ma olin kui kõiketeadja uskunud, et Ruthi ja Larry kooselu jõuab ükskord sellisesse surnud punkti või kriisi, millest neil pole kummalgi jõudu ega tahtmist üle saada. Ning siis läheb nende abielu lõhki, vaikselt ja visinal, igal juhul mitte suure pauguga. Milline hetk näis nüüd lõpuks käes olevat, ilma et ma nendest ebakõladest midagi oleksin kuulnud. Nii et mul polnud taoliseks oletuseks mingit alust. Siis oli see ikkagi olnud mu soovmõte, kõik need aastad… et nõnda läheks… Kas ma tõesti olin soovinud, et nende abielu nõnda lõpeks!? Kole, egoistlik soov. Mitte soov, vaid palve saatusele… Mina, iseendalegi arusaamatu…

Tõusin instinktiivselt püsti. Ma teadsin, et pean midagi tegema. Sõnadest oli äkki puudu. Astusin ta juurde, panin käe talle ümber õlgade ja embasin teda kohmakalt; see polnud mehelik liigutus, pigem vennalik, ja ta pidi sellest just nõnda aru saama. Tundsin või mulle vaid näis nii – , et ta keha liikus kuidagi mulle ligemale, otsides minust hetkel ka füüsilist tuge, mis oli osati loomulik. Aga ma ei saanud midagi teha, et kui mu käed puudutasid teda, ta täidlast pihta, läbis mind mingi ammuolnu voog, palju tugevam kui ta lõhna tundes, ja midagi meeldivat ja hella, lõputult hella ja delikaatset hakkaks uuesti tiksuma, midagi sellist, mille ma oleksin pidanud olema ammu unustanud, olema endast maha kandnud. Seda oli raske antud hetke jooksul ära seletada – see siin oli Ruth, tema ise, mis sest, et nõnda muutununa, aga ikkagi tema, ta füüsis, mille poole ma olin nii valuliselt ihanud, samal ajal kui mu poisikeselik mõte tegeles armastuse efiirsete kategooriatega, millest nemad, teised, enne mind üle said…

Kuid ma sain oma lühikesest meeleliigutusest üle, vabastasin ta oma kohmakast embusest, tõmbusin eemale. Ruth nagu poleks tundnud, nagu poleks märganudki mu liigutust. Ta pöördus minu poole ja lausus kuidagi tasakaalukamal, ei, mõtlikumal toonil:

„…Riks, kui aus olla… siis ta on juba ka varem, noh, mõnikord… päeva või kaks kodunt ära olnud… Ja siis jälle tagasi tulnud… ning kõik on olnud nagu varem, nagu poleks midagi olnudki… Aga nii kaua… mitte kunagi… Mida sina sellest asjast mõtled?”

Ma ei teadnud. Mul käis igasuguseid mõtteid, võimalikke ja võimatuid, läbi pea. Ükski neist ei sobinud välja öelda. Mõni neist tundus lausa larrilik. Mida tema minu olukorras ühele Ruthitaolisele naisele öelnuks? Mida ta öelnuks – ära vesista, lase edasi, küll aeg toob selgust. Sest seda toob ta tingimata. Ühesõnaga, võta asja iisisti… Kuid tema polnud hetkel minu seisundis… Ta oli hoopis mu vastu, kõige selle taga… Ja pisut teistsugust mõttekäiku, mis minus samuti vilksatas, ei saanud ma ka kohe esimese hooga välja käia. Sedasamust, et Larry on leidnud kellegi teise, uue ja huvitava naise, sellise kunstnikunatuuri, kelle vastu tal oli alati kerge tõmme olnud. Et ta võis vabalt niisuguse naise juurde kolida. Või ennast seal mõnda aega peita…

„Võib-olla ta…” alustasin mina, teadmata hetkel, kuidas seda talle välja öelda. Kuid siis loobusin kiiresti esialgu mõeldust ja küsisin hoopis:

„Oled sa kuhugi teatanud? Politseisse… või mujale… Või teda kusagilt… otsinud ja…” Ma ise ka ei teadnud tol hetkel, mida see minu „kusagilt” pidi tähendama.

Kuid Ruth katkestas mind poolelt lauselt, nagu teadnuks, mida kavatsen edasi öelda.

„Ei, ei!” peaaegu hüüatas ta. „See pole niisugune kadumine! Ma tean, ma tean, mida sa mõtled… Et ma peaksin vastavatesse kohtadesse teatama… See pole selline kadumine, mõistad!.. Ta on kusagil, ta on kusagil ära, mõistad… Kuid miks see ometi nii hullult mu mõistuse peale käib! Ütle ometi sina!”

Mul polnud talle tõesti midagi teist hetkel välja pakkuda. Tundsin, et selles asjas on vaja ettevaatlikumat ja kainemat edasiliikumist. Ja sõnade asemel tegin lahti külmkapi ning valasin meile mõlemale külma „Värskat”, ehkki me vajanuks mõlemad ausalt öeldes alkoholi. Kuid just selle, ühe pudelipära olin oma eelmise külalisega mõni tund tagasi ära tarvitanud.

Ruth ei võtnud pakutud klaasi vastu. Ta oli ikka veel oma masenduse ja arusaamatuse lainel, nagu oleks talle alles mõne tunni eest selgunud midagi olulist. Ehkki ta oli Larry puudumisest teadnud tervelt kuus pikka päeva…! Sellest, just sellest ei saanud ma hetkel aru.

„Ma absoluutselt ei usu, et temaga midagi… noh… juhtunud oleks… Usu mind, ma tean… ma ei oska sulle seletada… ma tean väga ähmaselt… Ja samas väga selgelt… Ta on lihtsalt kätte võtnud ja ära läinud… Meie juurest… oma töö juurest… kõige juurest… Aga miks-s-s, mis põhjusel…?” See oli peaaegu seesama, mida ta oli juba korra öelnud. Ka temal polnud enam midagi rohkemat välja pakkuda.

Järsku märkasin Ruthi käes paberilehte. Kust see oli lagedale ilmunud – käekotist, taskust, varrukast? Ma ei taibanud veel midagi. Ruth ulatas selle sõnatult mulle. Paber oli katsudes niiske. Kui ma poleks teadnud, et väljas sajab, oleksin vist pidanud arvama, et see on Ruthi pisaraist märjaks saanud.

„Ja siis veel see…” lausus ta kõlatult. Ma tundsin kohe ära Larry ilusa püstja käekirja, mille pärast me (mõned igatahes) teda samuti salaja kadestasime. Sest samal ajal kui kiirkonspekteerimine meie oma üha rohkem ära rikkus, näis tema käekiri sellestsamast aina kindlameelsemaks muutuvat… Igatahes võinuks grafoloog Larry käekirjast välja lugeda tema vägagi kindlat iseloomu, tema sihikindlust ja teab veel mida…

Võtsin paberilehe vastu. Taipasin kohe esimese pilguga, et see pole kiri. Nagu Ruth paistis arvavat. Või kirja ja pihtimuse vahepealne tekst. Sest sellel puudusid kõik vormilise kirja tunnused pöördumine, allkiri ja kuupäevgi. Jah, see oli ilmselgesti mingi tekstikatke, vaid mõni lause pikk. Mida Ruth oma haavatavuses pidas millekski muuks…

Ja ma lugesin seepärast talle teksti kuuldavalt ette, et ta oma eksitusest aru saaks.

„…Kaugemale enam minna ei saa. Sest nüüd tuleb vastu tundmatus. Kuid just tundmatuseks peab minutaoline valmis olema. Sealt algab tõeline enesekatsumus. Aga enne seda peab kõik täielikult – nii minus endas kui ka väljaspool – selgeks saama…” Sellele järgnes veel umbes poole lause jagu teksti, kuid see oli loetamatult maha kritseldatud ja vajas erilist läbivalgustatust, et ka seda oleks saanud lugeda.

Selles tekstis oli mulle midagi tuttavat. Teadsin ähmaselt, kust need read võisid pärineda. Just nimelt – väga ähmaselt. Muus pidas asi paika – see oli Larry käega kirjutatud. Ainult et selle katkendi „mina” polnud teps tema ise. See jutustas kellestki hoopis teisest. Ruth-vaeseke aga arvas, et see on katke poolelijäänud kirjast, mis on temale adresseeritud ja käib nende perekonnasuhte kohta…

„Kust sa selle leidsid?” küsisin ma otsejoones. „Tema sahtlist… see tähendab, ta paberite hulgast…” Ja minu poole vaadanud, neelatas ta ning lõi pilgu maha. „See oli kõige peal, kui sahtel lahti teha…”

„Tead, nüüd sa küll eksid… Minu meelest on tegu ühe reisikirja algusega, mida Larry on üritanud tõlkida… Ma vist isegi tean, kust see pärineb. Vaja vaid järele vaadata. Meil oli igatahes kunagi juttu, et see raamat vääriks tõlkimist. Nii et, kullake… mitte mingil juhul kiri…”

See kõik tuli mu suust nii kähku ja nii veenvalt, et ma ka ise imestasin. Tõsi oli aga see, et ma ei mäletanud ühtki sellist reisikirja, mis niisuguseid ridu võinuks sisaldada. Ja ka seda mitte, et meil oleks Larryga juttu olnud mingi teose tõlkimisest…

„Arvad või…?” Ruthi hääl oli ebalev, aga ta juba uskus mind, sest muud ei jäänud tal selles olukorras üle – ta ju tahtis säilitada lootust, kas või enesepettuse hinnaga.

Uurisin paberit. Ja sain aru, et see polnud üldse hiljaaegu kirjutatud. Sest paber oli vana, pleekinud, hulk aega kusagil valguse käes seisnud, igal juhul mitte sahtlipimeduses peidus.

„Kas teil juhtus… seal kodus midagi… viimasel ajal?” järgnes minu küsimus, mida olin tahtnud küsida, kuid olin algusest peale tagasi hoidnud, lootes, et ta ise jõuab selle teema juurde. Järgmisel hetkel juba kahetsesin oma pealetükkivust. Ruth vaatas mulle jälle arusaamatult otsa.

„Ei…ei… midagi ei juhtunud,” pomises ta, aga mulle tundus, et ta varjas midagi, ja küllap ta sai ka ise aru, et see kõlas väheveenvalt, ning ruttas pikemalt seletama:

„Muidugi, ideaalne me läbisaamine polnud… Aga me ei tülitsenud omavahel, kui sa seda silmas pead. Me pole juba mõnda aega… tülitsenud. Lihtsalt Larry on kogu aeg olnud, kuidas ma ütlen, niivõrd endasse süvenenud, et tal polnud minu… see tähendab meie jaoks mahtigi. Ta rääkis ju üldse vähe. Sina mäletad teda muidugi suure vaidlejana. Aga hiljem… noh, kodus … just kodus muutus ta aina rohkem… noh, vaikijaks… Eriti, kui ta kusagil ära käis, nagu ma sulle ütlesin… Kui sa arvad, et ma kippusin talt aru pärima, siis sa küll eksid. Ma pole seda tema püha vabadust, mida teie, mehed, nii oluliseks peate, jah, ma pole seda tõesti piiranud. Ja pole talt kordagi seletust nõudnud, kust ta mõnikord nii hilja tuleb. Või midagi muud ette heitnud. Ning kui aus olla, siis pole ta seda ka mult nõudnud…”

Ruth jäi vait, kõhkles, sai endast võitu ja prahvatas: „Ma võin kätt südamele pannes öelda – et pole teda kogu meie abielu jooksul kellegi teisega petnud… Kas sulle sellest ülestunnistusest piisab!?”

Viimane lause oli lausa vihaga välja pressitud. Ma polnud seda talt küsinud, ta oli ise vajalikuks pidanud seda öelda.

Järgnes taas vaikus. Võis kuulda vaid öeldu kõla õhus, siis vaibus seegi. Ja jälle läks mul Ruthi uue lause algus kaduma. Sest ma olin mõelnud endast. Ma olin järsku adunud, kui halb sõber olen olnud. Ja kui seletamatu on olnud meie suhete jahenemine.

„…üks asi oli siiski teisiti – need tema ootamatud ja seletamatud vihapursked, mida sinagi oled vist pealt näinud… Ta võis mõnikord raevu minna täiesti tühistest asjadest… Aga ma olin meie kooselu jooksul nendega harjunud – et need mööduvad ja et tal on pärast endal sant olla… Tead, imelik küll… niisuguseid vihahoogusid pole juba terve aasta või rohkemgi olnud… ja sellele järgnenud kahetsushooge ja andekspalumist ka mitte… Ma ei tea, kas sa saad minust õieti aru, aga ma isegi… tunnen neist puudust… Neist plahvatustest ja seejärel nendest teineteise ees vabandamistest. Need kuidagi maandasid elupingeid, mida on ju kõigil… Jah, just seetõttu olen tundnud, et midagi on juba mõnda aega lahti… Ta nagu elaks kusagil mujal…”

Mul polnud enam midagi lisada. Olin niigi liiga palju teada saanud.

Selle tõdemusega me esimene kokkusaamine lõppeski. Ruth ise andis märku; tõusis, ma aitasin talle mantli uuesti selga, see oli toasoojuses ära kuivanud. Me astusime uksest välja Nõmme õhtusse.

„Riks, kullake, aita mind… aita, sa ju suudad ja tahad… tule homme meile, Lasnamäele, aadressi sa ju tead… mõtleme… arutame koos… kuhu ta küll võis minna, miks ta seda tegi? Tule kohe peale tööd, eks. Ma ootan sind…”

See oli justkui Ruthi külaskäigu refrään, mis jäi minusse kõlama, kui ma üksi kodu poole tagasi tulin ja kõige kuuldu üle järele mõtlesin. Kuid ma ei jõudnud oma mõtetes mitte kuhugi…