Читать книгу Teadmatus - Rein Põder - Страница 5

Seekord helistasin ma ise Ruthile. Helistasin kohe uue tööpäeva hommikul, sest teadsin, et pean seda millalgi nagunii tegema. Tegelikult ei tahtnud ma, et tema ise jõuaks mulle varem helistada. Meie töö juures on kole uudishimulikud naised. Ja ma valisin muidugi hetke, kui tuba oli kaastoimetajatest tühi. Ruth võttis ka õnneks ise vastu. Tundsin, et ta oli mu kõnet oodanud, näis koguni, et ta oli isegi läbi mõelnud, mida ja kuidas mulle oma töökaaslaste kuuldes öelda.

Jah, see oli toosama tuttav hääl, Ruthi hääl, mis mind oli alati lummanud.

„Meil oleks mõningaid uusi ja pakilisi asju vaja arutada,” lausus ta vaikselt, kuid veendunult. Ta hääles oli pigem paluvust, ei, koguni varjatud etteheidet, et ma jumala pärast just nimelt täna tuleksin ja ei otsiks, ei leiaks mõnda ettekäänet seda külastust näiteks päeva võrra edasi lükata. Ausalt öeldes polnudki mul vajadust seda teha, sest mu Nõmme-külalist polnud ju oodata – Sirkkal oli esmaspäevani nii-öelda vaikuse periood. Ja et asi oleks tema kõne pealtkuulajatele küllalt selge, lõpetas Ruth sõnadega, mida ta oli mulle juba kord lausunud:

„Tahan, et sa tegeleksid nende… paberitega, sest keegi teine peale sinu ei taipa neist nagunii midagi…”

Ma pakkusin, et tulen seitsmeks. Ometi tundsin seda nõusolekut andes endas kerget tõrget. Ehkki ma ei suutnud määratleda selle põhjust. Ma tundsin juba teist korda, ma nagu aimasin vaistlikult, et mind kistakse millessegi, mida ma väga ei soovi, mida ma üldse ei soovi, mis paiskab mu senise, nii raskelt aastate ning igat laadi loobumistega saavutatud rahuliku elurütmi segamini…

Ja samas – ma tahtsin isegi väga sinna minna. Imelik, see soov polnud seotud Ruthi, vaid Mariannega. Tahtsin näha seda tüdrukut mulle jällegi oma puhtal pilgul otsa vaatamas, kuulmas, kuidas ta oma emast nii erineva tämbriga lausub – tere, onu Riks, kui kena, et sa jälle tulid!

Kord juba lubaduse andnud, tõotasin endale, et olen seekord põhjalikum, rahulikum, võtan initsiatiivi nii-öelda enda kätte. Ma olin vahepeal selle Larry-juhtumi üle tõsiselt mõelnud – ja mul oli mõningaid omapoolseid kujutlusi, milles ma tahtsin selgusele jõuda. Eelmine käik Lasnamäele oli olnud kuidagi ettevalmistuseta, nagu tuletõrjuja väljasõit sündmuspaigale ja sellele järgnenud hädatulekustutamine. Nüüd oli siis võimalus ka… selle tulekahju põhjuste kallal juurelda.

Kogu tee, mis ma bussis sõitsin, püüdsin mõistatada, mida see Ruthi öeldud „uusi mõtteid” võiks tähendada. Üks oli selge Larryst endast polnud tal vahepeal mingeid uusi teateid. Muidu oleks ta seda kohe välja öelnud. Ükskõik siis kuidas. Tegu sai olla vaid mõningate asitõendite leidmisega.

Vaatlesin ajaviiteks võõraid nägusid enda ümber bussis – millegipärast istusid mu läheduses vaid naised, mõned neist üsna argise olemise ja argiste nägudega, teistes siiski ka mingi igaühesaladus aimata. Ja justkui iseenesest vilksatas mul peas tuntud fraas „cherchez la femme”. Vilksatas ja kustus.

Ruth tundus taas üksi kodus olevat. Igatahes Mariannet esikusse ei ilmunud. Aga ta võis ka pärast kooli oma toas puhata, õppida, lugeda, niisama olla. Ma ei hakanud küsima – see oleks olnud liigne uudishimu.

„Tead… missugune mõte mul… eile õhtul pärast sinu lahkumist… tekkis,” alustas Ruth, kui me olime seegi kord köögis istet võtnud ja ma valmistusin teda kuulama, vahtides üle laua ta värskelt värvitud suud, mis neid sõnu lausus. Ruth tundus seekord kuidagi väsinum.

„…aga tegelikult on see mõte mul juba algusest peale olnud…” jätkas ta ja vaatas mulle siis avala ja selgusele jõudnud naise pilguga otsa. Sel hetkel ma peaaegu teadsin, millest nüüd jutt tuleb. Jah, ma polnud bussis asjata naisenägusid vaadelnud ja mõelnud, et naised on tegelikult muutlikud ning valelikud, üksteise vastu tihti lausa põhjendamatult vaenulikud, et mõnikord on raske seletada nende negatiivset hoiakut mõne täiesti võõra naise suhtes; tahan rõhutada, et naise suurim vaenlane on teine naine, et nad on tõesti tehtud hoopis teisest materjalist kui mehed ja nõnda edasi…

„…jah, tegelikult juba ammu minu juurest ära minna. Ning väga lihtsal põhjusel – t a l o n n ü ü d k e e g i t e i n e.”

Jumal hoidku, see oli ju nii elementaarne, nii loogiline oletus, miks ta polnud seda juba eelmisel korral välja käinud!? Iga naine mõtleb ju esimese asjana sellisele võimalusele! Mina olin, kui aus olla, seda küll päris alguses mõelnud, kuid mul kui mehel… noh, mul lihtsalt ei sobinud oma soo peamise nõrkusega välja tulla. Ja seepärast ootasin, millal tema esimesena seda teeb. Selgus, et jõudsin ikkagi ära oodata…

„…ma tean nüüd ka, et ta plaanis seda juba mõnda aega. Nüüd ma mõistan mõningaid asju, mida ta…!”

Huvitav, mida see Larry siis ikkagi ette võttis? mõtlesin ma kuidagi kiretult, ikka veel Ruthiga kaasa minemata, nagu oleksin tulnud seekord Larry teguviisi kaitsma, aga mitte ta abikaasale abiks olema. Ent ma pisut eksisin – Ruth ei kavatsenud mind nende perekonnaelu üksikasjadega kurssi viia. Ehkki ta oli palunudpalganud mind oma isiklikuks Sherlock Holmesiks, ei usaldanud ta mind siiski sedavõrd, et oleks oma detektiivile kõik otsad kätte andnud. Ja see ei kohustanud ka mind maksimaalseks. Kõik need mõtted käisid mul läbi pea Ruthi edasi kuulates. Jah, ta eesmärk paistis olevat mind vaid passiivse ärakuulaja rolli asetada. Ehkki see asi ei olnud mulle mingi uudis – naised vajavadki mehi tihti kui ärakuulajaid. Eriti Ruthi-taolised enesekindlad naised.

Nõnda ma siis kuulasin teda viisakusinertsist edasi. „…ja tead, tal polnud julgust, lihtsalt polnud julgust seda välja öelda. Ma ütlen sulle, tahad sa seda kuulda või mitte, aga tal pole seda kunagi olnud. Ma mõtlen elujulgust… Seepärast läks ta kergema vastupanu teed – pani plehku nagu argpüks… Seda oli ta näost näha… Eriti viimasel ajal. Aga esimest korda siis, kui ta sealt Siberist poolhullu näoga koju tuli… Juba siis ma arvasin…”

Siberist… hullu näoga? ei saanud ma kohe pihta. Siis taipasin, et jutt käib ikka tollestsamast meteoriitikute ekspeditsioonist, mida minagi olin olnud teele saatmas. Korraga vilksatas mul mõte – aga miks teda, Ruthi, ennast polnud seal jaamas meest ära saatmas ikkagi mitmeks nädalaks ja nii edasi! Mis pakilised asjad armast Ruthikest tookord kinni hoidsid?

Ja ma peaaegu teadsin, mis kaardi ta nüüd kohe välja käib. Ning ma ei eksinud.

„…päris kindel, et mängus on üks neist ekspeditsiooni naistest… Ma isegi tean, kes neist…”

Noh, kui asi tõesti nii lihtsaks osutus, siis on ju hästi, see tähendab, siis pole kogu juhtum üldse kogu senist dramaatikat väärt, mõtlesin mina irooniliselt ja ükskõikselt. Sel juhul pole minust kindlasti mingit abi, selle sõlme peavad nemad kolmekesi – tema, Larry ja too missis X – lahti harutama…! Aga mina, ma ju peaksin neid kõiki mäletama? Naisi oli neil vähe, kõigest paar tükki… Kuidas ma ka ei pingutanuks, ma ei suutnud neist ühtki silme ette manada.

„Kas sa oled kindel, et Larry on just selle naise juures, keda sina arvad…?” tegin ma esimest korda suu lahti.

Ruth jäi mulle vastuse võlgu. Ta vaid väärutas pead. Millest ma järeldasin, et kui ta ka seal selle kahtlusaluse juures kodus oli ära käinud, siis polnud ta ometi Larryt leidnud ja talle on jäänud vaid tema kahklus.

Ei, miski siin ei klappinud. Kõik see oli rajatud üsna nõrgale oletusevundamendile. Tegelikult, ma ei uskunud, et Ruth selle võõra naise versiooni peale alles nüüd oli tulnud. Ta oli seda kogu aeg endas kandnud, sest harilikult alustab naiselik intuitsioon just sellest võimalusest. Ma olin üsna kindel hoopis vastupidises – Ruth oli lõpuks teada saanud, et mingit ekspeditsiooni-naist pole mängus olnud, ja oletas nüüd, et võib-olla on tegu kellegi kolmandaga, keda mina v õ i k s i n teada. Ja ta püüdis mind sellele lainele tirida… Ei, ei, kunagi ma veel võisin Larry sümpaatiaid teada, kuid mitte nüüd! Või tahtis Ruth mind lihtsalt oma eksimuse kaasosaliseks teha ja panna mind neid asju veel igaks petteks üle kontrollima? Sest mul oleks see lihtsam. Jah, panna mind u s k u m a sedasama, mida tema uskus… See oli nii ruthilik, see oli nii naistele omane… Ja samas tugevdas Ruthi niisugune veendumus üksnes minu arvamust, et Larry ei varja end ühegi teise naise juures ses linnas, et naistel pole Larry kadumisega erilist tegu või on vaid kaudne seos, et tegemist on hoopis keerukamate ja aimamatute põhjustega, millest ei mina ega Ruth ega Marianne midagi ei tea ning et neis tuli alles selgusele jõuda.

Ma vaikisin – ja see oli halvem, kui oleksin midagi ebamäärast pomisenud. Ja mu vaikimine andis Ruthile märku, et ta peab loobuma sellestki mõttearendusest ning välja käima mingi teise kaardi. Kuid kas tal oligi neid enam tagavaraks? Ootasin endiselt, et ta hakkaks rääkima enda ja Larry suhetest, mingitest elu ebaklappidest. Sealt saaks ehk mõne mõtteotsa… Kuid ta ei soovinud seda endiselt teha. Või oli asi selles, et ma polnud lihtsalt s o b i v inimene, kellele pihtida. Meie vahel olid ikka veel kunagise suhte riismed ja minu sõprus Larryga. Aga mehe sõpra ei peeta tõeliseks liitlaseks isegi mitte hädas. Kuid miks ta mind siis üldse üles otsis…?

Siis, täiesti ootamatult, sai Ruthis võimust enesehaletsus. „…Sa ei tea tegelikult me elust midagi… Sa ei tea, sa ei aimagi, kui raske mul on temaga mõnikord olnud… Ta on kõigi ees etendanud hoopis teist meest, kui ta tegelikult on…Ta on võlts inimene! Jah, võlts!” prahvatas mu vastas istuv naine ja ehmatas siis isegi oma ägedusest ning avameelsusest.

See oli juba midagi sellist, mida ma ootasin! Kuid oma sõbra kohta poleks ma küll midagi säärast oodanud kuulda – et Larry pole siiras, vaid võlts. Ta oli minu nägemust mööda pigem otsekohene, mõnikord halastamatu maksimalist, aga et ta oleks endas midagi varjanud ja valetanud või kartnud midagi välja öelda… ei, seda mitte! Seda juttu ma küll ei uskunud kohe mitte üks gramm!

„…jah-jah, ma vist juba ütlesin, et ta on varemgi …mõned päevad, noh, paar päeva kodunt teadmata ära olnud. Ka sealt Siberiekspeditsioonilt tuli ta pärast teisi tagasi. Ma sain sellest täiesti juhuslikult teada. Noh, ühe nende instituudi inimese käest, kes ei olnud küll ekspeditsiooniga kaasas, aga teadis. Et Larry vahetas Moskvas oma lennukipileti ära ja jõudis alles neli päeva pärast teisi Tallinna. Ja ma küsin nüüd valjusti, sinu kuuldes – kus ta selle aja oli? Kas ta tõesti käis mööda Moskva muuseume, vahtis… neid oma impressioniste või idamaade maske…? Aga kusagil ta ju pidi olema kõik selle aja, ja kusagil peatuma?.. Ei, ära vaata mind sedasi!.. Tead, ma sain juba ammu aru, et tal on mingid väikesed… kummalised saladused. Jah-jah, oma saladused, millest mul pole olnud õigust midagi teada… Sa näed – ma ei oska midagi arvata. Ja usud või mitte – ma ei ole talt aru pärinud. Ei tema tegemiste ega selle kohta, kus ta on olnud, kui ta on need paar ööd järgemööda kodunt ära. Sest ma olen tundnud – sellest poleks abi! Ja ta ise ei ole abso-luut-selt pidanud vajalikuks mulle aru anda…! Kuid nii pikka äraolekut nagu nüüd pole juhtunud ja seepärast olen ma tema pärast mures – ei, hirmul, isegi väga. Aga nagu sa näed, ma ei taha endiselt politseisse minna. Sest ma tean, tean päris kindlasti, kui soovid, siis naiseliku intuitsiooniga, et… et ta on elus ja terve. Aga kusagil. Ja kui see ei ole mõni naine, siis kus on see koht, kus ta viibib, kus ta end varjab…? Ja kuidas ta saab nõnda väljas käimata ja mitte midagi tegemata… noh, tööl käimata edasi elada… Ja kui kaua ta mõtleb seda jätkata…?”

See oli vist kõik, mida Ruth oli tahtnud mulle edasi anda. See oli kogu tema naiselik mudel juhtunust. Kahjuks üsna ühepoolne. Kuid ka minule oli midagi selgeks saanud – kõik lihtsamad variandid olid ära langemas, olid jäänud üksnes ebamäärasemad, kaugemad ja tumedamad ehk teisisõnu – neid lihtsalt polnudki.

Ja samas – judin jooksis mul üle selja – teadsin ma peamist: Larry oli tõesti lõplikult lahkunud sellest kenast kodust, nende kahe naise juurest, kellest üks oli ta seaduslik abikaasa ja teine tütar, ning läinud kuhugi… kuhugi. Ja ta ei kavatsenud enam tagasi tulla! Asjata püüdis Ruth mulle muljet jätta, nagu oleks tegu mingi välise põhjusega. Ma mõistsin, et konflikt on sügavam ja sisemisem. Niipalju ma Larryt ju ikkagi tundsin, et võisin nüüd siis öelda – tegu oli põhimõttelist laadi, tunnetuslikul pinnal tekkinud põhjusega. Või põhjuste sasipuntraga. Ükskõik mis, aga see kõik peitus Larrys, sügavalt temas. Põhjus pidi olema ammusem, kaugem, ähmasem, sisim. Ikka ja jälle jõudsin ma mõisteni „sisemine”! Seda võisin nüüd öelda üsna suure tõenäosusega. Olgu, mis see ka iganes oli – selle lahkumise põhjuseks ei saanud olla mingi tühine abielutüli või mõni muu kooselu käigus ilmnenud ebakõla. Ehk teisisõnu – siin ei saanud Lev Tolstoi kombel öelda: ”Oblonskite kodus oli kõik segi.” Ehkki midagi ka neist asjust võis ju Ruth varjata. Kuid see mahavaikimine ei määranud midagi. Tema ise ei pruukinud tõelist põhjust või põhjuste lõngakera isegi teada. Selles olin nüüd rohkem kui kindel… Aga mul oli seda võimatu tollele naisele selgeks teha, sest tema lähtus oma loogikast ja sammus oma oletuste teed pidi…

Nii ma siis pöördusin mõttes oma sõbra poole. Larry, laususin ma, su lahkumine ei sündinud kergesti, eks ole! See pidi sinus küpsema kaua ja valuliselt, ükskõik mis selle taga ka ei peituks. Seda pärispõhjust või põhjuste sõlme tead vaid sina. Ja kas sinagi oskad kõike nii selgelt väljendada, kui ma näiteks seda sult küsiksin. Et sa paneks punkthaaval kirja oma lahkumise põhjuse või põhjused!?.. Ja kuna sa oled seda oma lahkumist ilmselt tükk aega ette valmistanud, siis pole loota, et sa oleksid (otsijatele?) mingi vihje või niidiotsa jätnud, mille põhjal sind üles võiks leida. Mina sinu asemel oleksin küll teinud kõik minust oleneva, et millestki kinni ei saaks hakata. See oleks stiilne, see oleks sinu vääriline… Seetõttu on vist kogu see otsimine siin su kodus, vabandust, kunagises kodus üsna asjatu!

Ja ometi, kõigest sellest hoolimata ja nõnda edasi, kavatsesin ma jääda Ruthi liitlaseks ning olin nõus tegema kõik, mida see naine mult nõudis, et ta mehe lahkumise põhjus välja selgitada. Miks? Kas seepärast, et sel naisel oli ikka veel minu üle suur mõju? (Ja kas ta ise teadis, et tal on see mõju ikka veel olemas!?) Võimalik, et mõlemale küsimusele tuli jaatavalt vastata. Kuid oli veel midagi, üks kõrvalnüanss. Üsnagi oluline. Larry oleks võinud mulle oma otsusest teada anda, noh, lihtsalt vihjata. Ma poleks sellest eales kellelegi rääkinud. Raudkindel! Sest meeste solidaarsus naiste maailma vastu on tugevam kui miski muu! Isegi tugevam kui vana armastus… Aga praegusel kujul puudutas kogu konflikt… minu mina, mu eneseuhkust. Ja midagi veel! Ma ei saanud öelda – Larry on kadunud, ja mis siis. Ta on ju k u s a g i l olemas – ning mulle piisab sellest teadmisest. Ei, asi oli komplitseeritum. Minagi tundsin end reedetuna. Veelgi enam – Larry oli järjekordselt mulle mu koha kätte näidanud sellega, et pidas mind… Just nimelt seepärast ei saanud ma kõrvaltvaatajaks jääda. Ma pidin teada saama, mis selle kõige taga peitub. Sest see võis olla ka midagi, mis oli otseselt minuga seotud. Vähemalt võis olla üks põhjusi. Ma pidin edasi minema, tahtsin ma seda või mitte. Iseasi, kas ma kõigest teadasaadust ka edaspidi Ruthile ette kannan. Midagi võis ju ka minu teada jääda. Kui mul ikka õnnestub…

Jah, see, mis Ruthi vaevas ja mida tema kahtlustas, ei pruukinud olla peamine. Aga sealt võis midagi edasi hargneda. Nii et mul tasus ka Ruthi versioone arvesse võtta. Ent ma pidin teada saama midagi muud. Seda võiks nimetada Larry saladuseks. Ta oli suutnud seda nõnda hästi varjata. Mitte ainult Ruthi eest. Ka minu eest.

Hakkaksin uuesti Ruthi kuulma. Ta soovis mind endiselt kuulajana pidada.

„…tead, ma olen sellest kõigest väsinud. Ja ma olen isegi jõudnud mõelda… ma ei tea, kas sa saad minust õigesti aru… aga ma vist ei tunneks kuigi suurt… noh, vaimustust… kui ta nüüd järsku… peakski välja ilmuma… Aga seda ma millegipärast ei usu… Seesama sisetunne ütleb, et enam ta ei tule… Ka Marianne on seda meelt. Nii et me peame temaga kahekesi hakkama saama. Mis siin siis ikka, ega me esimesed ole…”

Märkasin, et selle pika monoloogi aegu oli Ruthi mõte teinud peaaegu täispöörde – ta oli lootusetusest jõudnud mingite kahtlusteni ja sealt tagasi mõtteni, et kõigil otsingutel pole suurt mõtet. Ning ma isegi imestasin, kui ta pärast pausi pöördus minu poole ja palus, et ma neis Larry sahtlites edasi sobraksin.

Tõusin ja läksin Larry kitsukesse tuppa, nagu oleks see minu enda vaikne kabinet, kus võin segamatult tegutseda ja olla üksi oma mõtetega. Ja taas vilksatas mingi kerge reaalsusenihe, mingi kahestumisvõimalus, et ma oleksin justkui Larry ise…

Tegelikult huvitas mind esmalt Larry raamaturiiul, mida ma olin mineval korral vaid põgusalt silmitsenud. Selgus, et seal polnudki muud kirjandust kui loodusteaduslik. Riiulid olid nii tihedalt täidetud, et mul tuli raamatuid peaaegu jõuga rivist välja kiskuda, nii vastumeelselt andsid nad end võõrasse kätte. Lehitsesin mõnda raamatut, lasin lehekülgedel sõrmede alt läbi libiseda, ilmselt selle mõttega, et äkki on mõne raamatu vahel veel mõni paber… Üks juba oli olnud!

Need olid mulle suures osas tuttavad teosed, meile mõlemale tuttavad teosed. Sest meid oli lapsepõlvest peale toitnud üks ja sama õhin – reisid, võõrad maad, kuulsad rännumehed, nendega seotud seigad, kaugus ja seiklusvaim, kui Nansen appi võtta. Leidsin Larry riiulist nii ”Reisi „Beagleßil” kui ka „„Frami” polaarmeres”, aga samuti S.Hedini „Polaarsõidud”, kus sees gravüürid John Franklinist ja de Longist, Peter Freucheni, Rockwell Kenti, Heyerdahlid. Kui vana hea tuttav sattus mulle nüüd kätte „Jäljed kivil”, mille jätsingi kušetile, et raamatut hiljem Mariannele näidata – kas ta ikka mäletab neid pilte?

Mitmes kohas olid raamatute vahele pandud papilipikuid, mis tähistasid uue temaatika või valdkonna algust: meteoriitika, kuulsad ekspeditsioonid, „kadunud maailmad”, müütilised linnad – Valge linn, Soolalinn, Mangazeja, Machu Picchu. Aegamööda süüvisin Larry… ja ka iseenda huvidesse ning ühtlasi sellesse kenasse tudengiaega, kui romantika oli nii valdav ja maailm tundus nii noor ning avastusi täis – veendumus, mis hiljem aina rohkem ja rohkem tuhmus, kuni sellest oli järel praegune kiretu skeptitsism, et kõik see oli suuresti ettekujutus. Ehkki just nüüd olid avanenud võimalused reisideks, mis veel paar aastat tagasi tundusid lausa utoopilised…

Sel kohal tuli Ruth uksele ja küsis imestunult: „Sa polegi veel sahtlite kallale asunud?” Ma siis kohe asusin. Sahtlid olid paberitest pungil. Aga selles olin veendunud juba eelmisel korral. Neist ülemised olid täis lausa pahnandust – vanu postkaarte, kviitungeid, ülikooliaegseid suusamaratonide ja kokkutulekute embleeme, luitunud postkaardikomplekte ja muud sellist. Mitte mingeid märkmikke, mitte ühtki kirja, vaid paar tühja, aadressita ümbrikku… Võib-olla tooks põhjalikum, paber-paberilt sorteerimine midagi lagedale… Neis alumistes sahtlites, mille kallale ma eelmisel korral ei pääsenud ja nüüd kušetti mõniteist sentimeetrit ukse poole nihutades pääsesin, oli peamiselt tegu Larry poolt aastate jooksul kirjutatud artiklite mustanditega, mida ta millegipärast oli soovinud säilitada.

Üritasin nende alumiste sahtlitega edasi tegelda, ka tagumises osas leiduvat kätte saada. Kuid kušetiots ikkagi segas. Ning kušetti rohkem ukse poole nihutada ei saanud…

Ruth vaatas mu tegevust vaikides pealt. Mind hakkas see küürutamine ja nendes paberites sorimine kergelt ärritama. Ükskõik mis, aga ma ei lootnudki neist sahtleist midagi leida.

Ja järsku ma teadsin, et Ruth oli neis sahtlites tuhninud, et ta oli seda teinud varemgi, et ta oli seda teinud p i d e v a l t ja et ta oli ka pärast Larry kadumist veel kord kõik sahtlid läbi käinud. Seepärast neis säärane kaos valitseski! See ei saanud olla Larry-korraarmastaja, noh, suhteliselt korraarmastaja jäetud. Muidugi polnud Ruth sealt midagi leidnud. Ja seepärast teda enam niivõrd ei huvitanudki, kas minagi midagi avastan. Kõik see oli vaid kattevarjuks, kohusetäiteks!

Ajasin end selle oletuse peale sirgu ja pöördusin järsult tema poole. Sest mulle tuli hetkel meelde üks teine asi, mida ma olin tahtnud talt juba eelmine kord küsida.

„Kuule, Ruth, ma tean, et Larry pidas päevikut. Igatahes kogu ülikooliaja. Kas ka viimastel aegadel, seda ma ei tea. Aga ma millegipärast arvan, et ta jätkas seda kommet hiljemgi. Sest Larry oli sedasorti inimene… Ütle, oled sa neid päevikuid näinud? Need olid tal vanasti ühesugused – niisugused paksud pruunid kladed. Sa kindlasti mäletad neid kladesid. Me ju kasutasime kõik neid loengute konspekteerimiseks! Tegelikult tahtsin ma sult küsida otse – kas sa oled neid päevikuid lugenud? Tema teadmata? Ütle ausalt… See on tähtis…”

Ruth vaatas minust kõrvale ja vastas kõlatult: „Ma tean, et need kaustikud olid tal olemas… Aga ma ei ole neid lugenud.”

„Ruth, anna andeks, kuid ma millegipärast ei usu sind… Naised pole sellised olevused, kes taolisele ahvatlusele suudaksid vastu seista… Ruthikene, ma ei küsi seda mingist uudishimust või tahtmisest teie ellu sekkuda. Saa aru. Ma küsin seda selsamal põhjusel, et kui ta sai sellest teada või kui ta nägi sind oma päevikuid lugemas, siis võis see olla põhjus… lihtsalt üks põhjus, miks ta… noh, lahkus. Tead, päevikud on väga intiimne nähtus. Ja kui teine inimene sinna tungib… Ma vist ei pea sulle meelde tuletama Lev Tolstoid ja tema kodunt lahkumist. Kuigi Tolstoi puhul on tegemist suurmehega ja väga komplitseeritud juhtumiga ja nõnda edasi. Aga ikkagi… ikkagi… Sa ju tead, millega Tolstoi naine Sofia Andrejevna hakkama sai – ta otsis üles ja luges läbi kõik mehe päevikud. Kõik, isegi noorusaegade omad, mil nad abieluski polnud. Ja ta sai mõndagi teada Ljovakese tormilisest noorusest… Tolstoi sai selle jälile ja pidi edaspidi tavalise päeviku kõrval kasutusele võtma salapäeviku, sest et tal oli kirjanikuna oma salamaailm, kuhu ta ei tahtnud kedagi lasta. Kuid Sofia Andrejevna nuuskis ka selle salapäeviku välja…”

Ruth ei vastanud midagi, ta kogus end. Ma ootasin. Ja mida pikemaks venis paus, seda selgem mulle oli – jah, ta oli lugenud neid päevikuid ning aimas, mida see võis endaga kaasa tuua. Nii et mul polnud vaja talle kinnitada, et kõikidest asjadest kõige vähem sallis Larry enda järel nuuskimist ja luuramist. Ruth teadis seda minust paremini, palju paremini. Ja ma võisin talle asja vaid pisut kergemaks teha ning temalt vastust saamata sellessamas sihis edasi liikuda…

„Ruthikene, sa vist ütlesid, et oled neid kaustikuid näinud… Kus ta neid hoidis?”

Ruthi vastus oli seekord kiire. Millega ta end ühtlasi lõplikult reetis.

„Need olid tal nahkkohvris. Sellessamas, mis on nüüd kadunud. See kohver oli peidetud sinnasamasse kirjutuslaua alla, kus sa praegu istud, nendesamade kaustade ja paberivirna taha. Aga enam seda seal pole…”

Niisiis, Larry oli võtnud oma päevikud kaasa. Või pigem hävitanud, sest need oleksid olnud kaunis raske taak kõigele sellele lisaks, mida ta oli samuti p i d a n u d kaasa võtma, mõtlesin mina sel ajal, kui Ruth oma pooliti ülestunnistuse piinade käes vaevles. Et mulle otsa vaatamata lõpuks kõlatult üles tunnistada:

„Jah, tegelikult… ma olen mõnda neist lugenud. Aga juba hulk aega tagasi. Siis, kui ta neid veel… nõnda ei varjanud… Ausalt öeldes – tal oli seal kõiksugu asju kokku kirjutatud… Ma ei saanud aru, miks ta neid nõnda varjama pidi… Mõnes kohas oli üsna tavalisi sündmusi kirjas. Aga mõnikord mitte just nõnda, nagu mina mäletasin… Või mida keegi talle oli öelnud. Ka kõik kingitused ja teiste kiitused olid tal kirjas. Aga oli ka väga imelikke mõtteid… Tead, ma hakkasin just neid kaustikuid lugedes mõtlema, et Larry on minu… ja võib-olla ka teiste jaoks saladus…”

See oli nüüd lõpuks aus ülestunnistus; see oli siiralt öeldud! Tubli, Ruth, seda ma ootasingi! Nii et ikkagi… nii et ikkagi oli olemas üks põhjusekene. Tema sisemist maailma, tema personaalsust polnud austatud! Kuid arvatavasti polnud see kõige olulisem. Pidi olema ka teisi, võimalik et sellesamaga analoogseid, kuid veelgi põhimõttelisemaid põhjusi, jätkasin ma mõttes jonnakalt juba kord paikapandud rida.

Aga ma ei öelnud oma kõhklusi välja. Kuid ei hakanud Ruthile ka tagantjärele moraali lugema või mingeid etteheiteid tegema. Sellest poleks mingit kasu olnud! Teadsin – pea kõikidel naistel on säärane komme küljes. Neis oli peidus loomulik animaalne uudishimu. Nagu rebasel metsas või gasellil savannis. Nad tahavad midagi teada saada. Kui see ka neid endid selgesse ohtu seab. Nad tahavad tungida meessoo lauba taha. Selle koduse olevuse mõistusesse, kes talle läbipaistmatute silmadega otsa vaatab ja nõnda vähe räägib, nagu seda tegi Larry… Jah, muidugi oli ta oma saladusi…

Ütlesin hoopis muud: „Eks nüüd olen mina samasugune tema asjades tuhnija. Ja ma ei usu, et ta ka seda heaks kiidaks. Arvan, et ta virutaks mulle vastu lõugu! Ja ma ei saaks talle öelda, et sina lubasid või käskisid. Ma ju ikka ise…”

Selle mõttevahetuse katkestas kellegi saabumine. See oli Marianne. Ta oli siis ikkagi seniajani koolis olnud. Pistnud oma Mireille Mathieu soenguga pea isa toa ukse vahelt sisse, tervitas ta mind familiaarselt: „Tšao!” Vastasin samas laadis. Ja Marianne kadus oma tuppa. Kuid nüüd oli ta tõesti kodus!

Vahepeal oli Ruth kööki läinud, et juba kohustuslikuks saanud kiluvõileibu valmistama hakata. Jäin üksi. Mõtlesin Larry peale. Mõtlesin intensiivsemalt kui kunagi varem. Lootsin, et ehk saan temaga siin selles toas viibides mingi hingelise sideme. Kuid mingit imet ei sündinud, mingit mõttekanalit ei tekkinud, kõik jäi tummaks ja vastuseta…

Mingi aja pärast hüüdis mind hoopis Ruth. Summutatud häälega. Et tuleksin kööki. Ta lõikus laua ääres sibulaid ja pühkis seejuures käeseljaga pisaraid. Ehkki pisarad polnud tõelised, oli see ometi veider pilt. Ma ju olin teda näinud alles hiljaaegu nutmas ja nüüd siis veel need ebatõelised pisarad lisaks!

Istusin laua taha. Kuulsin, kuidas pliidil väikeses kastrulis keesid kolinal munad. Oli vist ammu aeg need kraanikaussi külma vee alla tõsta. Aga see polnud minu teha. Koonilise kattega köögipirn heitis mulle valgust otse silma. Ma olin kui ülekuulatav. Ma ei aimanud, mida Ruth öelda või kuulda tahab. Tundsin õhus pinget. Asi on vist selles, mõtlesin, et ma pole kogu õhtu jooksul millegi konkreetse ja konstruktiivsega välja tulnud. Aga Ruth arvab vist, et mulle on mingid Larry kadumise kaudsed asjaolud selgunud, ainult et ma ei jaga temaga oma teadmust… Aga pole ju!

Igatahes, ma tundsin end ebamugavalt. Vaikus jätkus ja kohus. Noatöö muutus aina energilisemaks, pisarad muudkui voolasid, nii et ta pidi neid pisikese tüdruku moodi lürpima. See süvendas veelgi situatsiooni ebamugavust. Hea meelega oleksin haaranud taldrikult kiluvõileiva ja sööma hakanud. Kuid see oli katteta. Ja oli igasuguse kombe vastane! Kuid veelgi parema meelega oleksin sel hetkel kummutanud pitsi valget viina. Kuid viina polnud üldse sellele lauale ette nähtud… Võib-olla et peaksin küsima!?.. Oot-oot, kuidas Larryl sellesamuse viinuškaga lood olid? Minu teada tal küll säärast nõrkust varem polnud. Aga nüüd?

Järsku kukkus nuga Ruthil käest maha. Mitte lauale, vaid põrandale! (Mulle meenus välkkiirelt, et mahakukkunud nuga tähendab meest. See pärines mu vanaema tähendusleksikonist. Kes siis muu kui Larry! Oli ta tõesti tagasi tulemas!?)

Ja järgneval hetkel toimus välkkiire muutus Ruthi endaga. Ei, esmalt ta kummardus nuga üles tõstma. Aga kui ta end sirgu ajas, polnud ta nägu võimalik ära tunda. Nii moondununa ja inetuna polnud ma teda veel näinud. Mõtlesin, et nüüd ta siis prahvatabki ja ma saan teada, milles seisneb kogu minu süü selles loos.

„Kus ta on!? Ma küsin sinult? Kus Larry on! Sina pead seda teadma! Sina tead seda, ma olen selles kindel! Kes siis veel! Aga sa ei taha lihtsalt öelda!”

Ta peaaegu karjus seda ning astus isegi sammukese minu suunas, nuga kuidagi ohtlikult-ähvardavalt käes.

Taganesin. Mõeldes ise, millest küll see raev? Kust ta võtab, et ma p e a n teadma, kus Larry end varjab? Nagu oleksime me Larryga mingid vandenõulased tema, Ruthi vastu! Ja kohe seejärel nii et kõik see tema senine rahulik toon oli vaid näiline, teeseldud. Kõik see oli vaid fassaad, tasapinnalisus. Mu vastas oli nüüd täiesti tasakaalust väljas naine, lausa hüsteerik. Seda naist tuli nüüdsest karta rohkem kui ühtki teist inimest, keda ma tundsin. Ja mitte mingid vabameelsused ega vanade tunnete ülessoojendamised ei tulnud arvesse! Kõik, mida ma alles hiljaaegu olin temaga seoses tundnud või mida ma olin endas hellitanud, muutus nende mõne hetkega võimatuks…

„Kus ta on, ütle mulle? Kus Larry ennast varjab, küsin ma sult! Ma küsin sult viimast korda – kus on Larry. Ma küsin s i n u l t, kas sa kuuled mind! Vasta!” karjus ta mulle otse näkku, nii et ta süljepiisad tabasid mind ja ma tundsin ka tema hingeõhku, mis polnud kõige meeldivam. Ja mulle tundus, et isegi ta juuksed tõusid püsti, et tal olid juuste asemel väänlevad maod. Jah, ta oli hetke kui too antiikne naine! Veelgi enam, halb naisolevus – harpüia või moira või kes nad kõik seal olid…

Ja ma tegin järgmisel hetkel midagi kontrollimatut. Haarasin taldrikult ühe vaid kiluga kaetud võileiva ning toppisin selle endale suhu – ning võileib jäi mulle kurku kinni.

„Ma… ma… tõesti ei tea, Ruth!” peaaegu sosistasin talle vastuseks ja kukkusin siis köhima, nii et leivapudemed lauale laiali lendasid.

Sel hetkel libises kööki Marianne. Küllap ema raevuka hääle peale. Ta oli vist lihtsalt niisama voodil lebanud või koguni maganud, sest tal oli seljas mingi pooleldi läbipaistev negližee, millest ta tumedate nibudega rinnad selgesti läbi paistsid. Ja minus vilksatas kohatu mõte, et just niisugusena sobib ta sellesse stseeni palju paremini kui mingis lihtsas ranges keskkoolikleidis. Sest siin oli tegemist klassikalise konfliktiga.

„Ema, ema, pole vaja!” hüüatas Marianne ja klammerdus Ruthi käsivarde. „Kui keegi peab süüdi olema, siis parem olgu seda mina… ma olen seda hea meelega…” Ja Marianne jäi vait. Mis võis küll tema arvates olla see süü? Oleksin väga tahtnud teada saada.

Ja niisama äkki, nagu Ruthi raev oli süttinud, nii kähku see ka taandus. Ta taltus paari hetkega, võimalik, et just tütre sõnade ja kaisutuse peale, pani noa lauale, surus käed paluvalt rinnale kokku ning kukkus siis minu suunas vabandama – et ta ei tea, mis temaga toimub ja nõnda edasi. Mul oli imelik teda ka sellise kahetsevana näha. Kuid ma ei saanud midagi parata – kõik pidi minema oma määratud rada…

Situatsioon oli närune, see oli, nagu öeldakse, väljunud kontrolli alt. Ja sellistes situatsioonides, kui aus olla, eelistan mina alati taganemist, põgenemist, kui see vähegi võimalik on. Pange mulle pahaks või mitte. Sest olen loomult arg meesterahvas. Ja eelistan konfliktitut suhtlemist. Jah, ma pidin sellest elamisest, nende kahe naise juurest võimalikult ruttu jalga laskma. Ehkki vabandamine oli juba aset leidnud ja pärast seda nagu ei sobinud lahkuda, tegin ma südame kõvaks ja teatasin, et hakkan nüüd koju minema. Nägin, kuidas Ruth langes näost uuesti ära ja püüdis midagi heastada. Aga igal uuel korral jäi ta poole peale. Sõnu ei jätkunud. Ja tütre juuresolek segas ilmselt ka. Ta ju ei saanud apelleerida meie kunagistele tunnetele, ehkki teadis, et kui ta mul ümbert kinni võtaks, korraks mu vastu liibuks, siis ma pehmeneksin ja me istuksime laua äärde ja varsti oleks endine tasakaal meie vahel taastatud. Kuid õnneks või õnnetuseks ta häbenes oma tütart…

Ehkki Marianne oli samuti silmanähtavalt mu kohese lahkumise vastu. Veel hetk – ja ta oleks minugi käisesse klammerdunud. Kuid ta suutis end tagasi hoida ja üksnes vaatas mulle tummalt otsa. Ning see oli lausa täiskasvanud naise pilk, tulvil leebust ja palvet. Imelikul kombel ei suutnud seegi mind enam peatada. Mul oli juba ukselink peos, kusjuures mu käsi riivas lukuaugus rippuvat võtmekimpu. Need kõlksatasid. Ja juba oligi uks avali ning koridori erapooletu õhk lõi mulle vastu. Just sel hetkel pääses mingi seni tagasihoitud viha või eneseõigustus minust lõpuks lagedale. Ja see vormus sõnadeks, mis ei kuulunudki justkui minule:

„Võtke see neetud mask siit esikust maha! Kas te siis ei tea, et võõraste asjadega käib kaasas halb aura! Ja selle mustast puust maskiga eriti!”

Märkasin, kuidas Ruth võpatas, nagu usuks tema neid asju minust veel palju tugevamini.

„See on Lembitule kingitud mask,” sosistas ta. „Seda enam! Võtke see kohe maha! See jäle must asi! Ta toob õnnetust!” hüüatasin ma veel raevukamalt ning tahtsin ukse enda järel kinni tõmmata. Ometi pidin veel midagi lisama. See lause lipsas minust lausa tahtmatult ja võis pärineda vaid alateadvusest. Igatahes kahetsesin seda järgmisel hetkel vägagi – mul polnud mingit alust nõnda lausuda:

„Te ise olete kõiges juhtunus süüdi, kas te pole sellest siis veel aru saanud!?”

Kui ma olin mõned korrused allapoole jõudnud – lifti ma ei hakanud kutsuma – , ründas süütunne. Ma poleks pidanud nõnda endast välja minema! Mul polnud selleks vähimatki põhjust! Ma oleksin pidanud ennast asetama Ruthi seisundisse! Ja kui see oli juhtunud – ma oleks pidanud andma talle võimaluse oma ägestumist väärikalt heastada. Aga ma vist kartsin midagi. Võib-olla ma kartsin asjade käändumist millekski vastupidiseks? Mingit enesesalgamist, mingit Ruthi nõrkust. Ma kartsin, et Marianne lahkub meie juurest ja Ruth lausub vaikselt ning raugelt: „Ära mine! Ma olen nii palju öid üksi olnud. Ja nüüd veel eriti… Ma ei suuda enam!”

Mis andis mulle aluse temast, Ruthist, nõnda mõelda? Missugusest veendumusest pärinesid need mu pahelised mõtted? Larry oli ju vaid poolteist nädalat kaotsis olnud? Tundus, et ma pakkusin midagi üle.

Kui ma all välisuksest väljas olin ja üles vaatasin, lootes seal kaheksanda korruse köögiaknal näha kaht kahetsevat nägu mulle järele vaatamas, valdas mind uuesti toosama kahetsusmõte mis trepil, seekord veel tugevam, nii et ma olin peaaegu ümber pööramas ja liftiga üles kaheksandale korrusele sõitmas. Et seal midagi seletada, midagi ära kuulata, lasta end veenda, et neil on minust tuge ja nõnda edasi ja nõnda edasi.

Ei, ma olin juba lahkunud Larry korterist, mis oli nüüdsest vaid ta naise ja tütre korter – ja ma tõesti ei teadnud, kas ma veel kunagi külastan seda rauduksetagust maailma.

Ma olin hakanud millestki aru saama. Ja millestki mitte. See korter oli kui must kast.

Nõnda siis oli minu seekordne missioon lõppenud läbikukkumisega.