Читать книгу Teadmatus - Rein Põder - Страница 4

Mu sõrm jõudis vaevalt pruunile kellanööbile suruda, kui Ruth mulle juba ukse avas. Nagu oleks ta tõega, silm vastu uksesilma, mind oodanud, kuigi ma polnud öelnud mingit kindlat kellaaega, millal jõuan.

Kas Larryst pole vahepeal mingeid teateid, tahtsin ma küsida. Kuid mu küsimus jäi sõnatuna õhku rippuma. Sest ma märkasin imestusega, et Ruthiga oli vahepeal justkui mingi muutus toimunud. Ta näis kuidagi värskem ja optimistlikum, et mitte öelda noorem. Mingi uuenemine või siis vähemalt meigiga kaasaaitamine oli aset leidnud. Ta oli isegi rühikam, ta büst joonistus hoopis selgemini välja kui tollel õhtul. Ja ta oli koduse olukorra jaoks lausa pidulikult riides, nagu oleksime vahepeal teinud otsuse Larryt pealinna restoranidest ning ööklubidest otsima minna. Jah, ta oli kuidagi läbimõeldult riides ning korrastatud soenguga ja tast lausa uhkas head parfüümi, nii et see mõjus isegi võõralt, et mitte öelda sobimatult. Ta nagu oodanuks kedagi teist, kedagi hoopis olulisemat külalist, igal juhul mitte mind! Või käiski seesugune olek Ruthi koduse elu juurde!?

Ja siis, seejärel kohe langes mu pilk nende korteri esikule ja suundus seejärel avatud uksest paistvasse elutuppa. Justkui võrdluse mõttes minu elamisega. Oh kui palju erines nende korter minu eluasemest, kui kaasaegsem ja moodsam tundus kogu ülevärvitud ja puiduga maskeeritud rauduksest sissepoole jääv peremaailm! Ja kui turvaline oli niisuguse ukse taga! Ja milline kord, ma ütleks isegi steriilne otstarbekus valitses ses kaheosalises esikus! Ma kohe kiitsin mõttes Ruthi, sest tema maitset oli siin kohe tunda. Jah, ei mingeid liigseid asju, ei mingeid knopkaga seinale kinnitatud teateid ega meelespidamisi, ei ühtki kahtlase väärtusega graafikat või varnas rippuvat ülerõivast, kõik rõivad ja jalanõud kusagil vaid neile määratud paikades, silme alt ära, kapis-sahtlis-riiulis. Oli vaid aeglase rütmiga kell ning selle kõrval, natuke madalamal tumedast puust pikaksveninud näoga mask. Mingi aafrika mask, küllap Ghanast või siis Nigeeriast, kus kunagi retklesid vennad Lenderid, tuli mulle asjakohaselt äsjatoimetatud Aafrika-uurijate raamatu käsikirjast meelde. Kuid mismoodi see mask oli siia sattunud? Larry polnud küll minu teada Aafrikas käinud. Vahest ainult ulmsi…?

Mu pilk pöördus taas korteriperenaise poole. Igal juhul oli ta hoopis teistsugune kui eelmisel õhtul minu pool. Kuidas oli võinud nii lühikese ajaga nii suur muutus toimuda!? Nagu oleks vahepeal möödunud mitu nädalat, koguni mitu kuud! Kuid ma teadsin, et mõnes olukorras võib aeg üllatavalt, eriliselt kiireneda… Või mõjus nõnda see oskuslik esikuvalgustus? Igal juhul – Ruth oli kui selle korrastatuse ja harmoonia üks funktsioneeriv lüli. Siin elamises tundus kõik väga korras olevat, sest selle perenaine oli endaga silmanähtava tasakaalu saavutanud, jäi mul üksnes tõdeda. Ta oli selle korrastatuse ja harmoonia üks tähtis ja samas hästifunktsioneeriv lüli. Nii et tundus lausa võimatu väita – siinses elus oli midagi kapitaalselt nihkes. Olin peaaegu hüüatamas – aga kus on siis peremees, kus on Larry ise, miks ta ei tule juba tervitama?

Kuid midagi oli nii nagu meie eelmisel kohtumisel Nõmmel me olime nüüdki tükk aega, mulle tundus isegi, et sobimatult kaua teineteisele otsa vaadanud ja vaikinud ning nõnda jäi seegi kord „tere” ütlemata. Ent see on isegi mõistetav – valjusti ja kättpidi teretavad ju harilikult need, kes on teineteisest piisavalt kauged. Armastajadki vaikivad, vahetavad vaid pika paitava pilgu… Armastajad!? Kas siis meie vahel võiks veel kunagi midagi taolist sugeneda…?

„Ma polnudki täna tööl,” lausus Ruth ja naeratas, oma kirsspunaseks värvitud huuli pisut paotades, aga ta silmadesse jäi püsima endine ilme. Ning vaikis, nagu ootas, et peaksin teadasaadule vastavalt reageerima.

Ta oli põhjuse ütlemata jätnud. Pidin sellest ise aru saama. See veel puudus, et ta oleks öelnuks: „Ma ootasin sind.” Ehkki see oleks mu enesetunnet meeldivalt soojendanud.

„Ei midagi uut?” sain mina lõpuks esitatud oma hambutu küsimuse, ehkki mulle oli kõik nagunii sõnadetagi selge. Ruth vangutas vaid tummalt pead, aga jäi hoiakult endiseks. Ah et selleks siis kõik see maskeraad! Et varjata sisemist ärevust ja tõsta enesetunnet. Ning kustutada eelmise õhtu haledat muljet. Mis kõik oli ju nii naiselik ja läbimõeldud… Küllap olin selle nähtusega varemgi kokku puutunud, ainult et mulle ei meenunud hetkel ühtki parajat näidet.

Ja järsku läbis mind imelik tunne, et Larry kadumisel polegi enam eilset või kui ajalehekeeles öelda, siis aktuaalset tähendust, et see siin oli nagu mingi kordus, et kogu juhtunu oli nihkunud juba tagaplaanile ja elu kiirustas oma uute ülesannetega peale ning nüüd oli kõige olulisem välja selgitada asjaolud… Aga milleks me siis üldse kokku saime? tahtsin ma Ruthilt lausa küsida, kuid hammustasin peaaegu keelde. (Mul jõuavad sõnad vahel kainest mõtlemisest pisut ette…) Kas tõesti selleks – kuna Larryt enam pole meie vahel – , et me vanad, peaaegu kustunud suhted võiksid uuesti ellu ärgata! Ei, selle oletusega pingutasin ilmselt küll üle! Nii kiiresti need asjad nüüd ka ei käi! Või oli siin süüdi lihtsalt Ruthi tugev parfüüm, mis näis täitvat kogu seda esikut ja uhkas mulle nii võimukalt näkku… nagu… nagu naiselikkuse gaasirünnak, mõjudes just nii, nagu oli plaanitud – uimastavalt, tahet pärssivalt, meelivallutavalt. Kohe nõnda, et ma olin ennast kaotamas ja juba astumas seda ainust meid lahutavat sammu, panemas kätt hellalt ta korsetist piinatud piha ümber, et tõmmata ta enda vastu, suudelda teda kui verinoort ja tahtenõrka tüdrukut, üht teist tüdrukut, peaaegu teisest elust päritolevat…!

Hoidsin end siiski paigal. Polnud mingi eksperimentide aeg. Ma olin ikkagi tulnud tõsises asjas. Kuid imestasin ikkagi – milliseid rumalaid mõtteid, milliseid himuraid vilksatusi võib küll vahel läbi inimese (loe: meesterahva) peaaju käia…

„Mis me siin seisame ja teineteist hindame,” lausus Ruth seepeale kulmu kortsutades ja kutsus mind endale järgnema. Aga mitte elutuppa, vaid kööki.

Istusime. Ja mulle teraselt otsa vaadates lausus ta hoopis teisel toonil, koguni muretsevalt:

„Mariannet pole ka veel kodus. Ei tea, kus see tüdruk peale kooli hulgub… Sa tead ju – ta lõpetab tänavu keskkooli. (Ma peaaegu teadsin!) Ei tea, mis edasi… Ei tast vist edasiõppijat saa… Kes küll annaks nõu…”

Justkui oleksin mina selle tüdruku isa, justkui istuks nüüd koos perekonnanõukogu. Ja nagu oleksin mina mingi universaalne nõuandja. Aga ma ju polnud – ma ei saanud endagi asjadega hästi hakkama, paitsi siis veel teiste omadega…

Ma polnud seda tüdrukut tõesti kaua aega näinud. Ja samas teadsin – kedagi ei saa vägisi kõrgemale tasemele tõsta, kui ta ise just on, õigemini tahab olla!

See oli siiski vaid hetkeline muretsus, järgmisel hetkel oli Ruthil jälle too teine, teeseldud optimismi mask ees. Nagu oleks tal neid esikuseinalt rohkemalt võtta. Ta pööras taas oma värvitud silmad minu poole, vaatas mulle julgelt otsa ning lausus kerge koketeeriva häälega:

„Sa pole ju meil siin korralikult külas käinudki. Kolimine ei lähe arvesse… Too oli rohkem higistamine ja pampude otsas istumine… Viimane kord Larry sünnipäeval sa küll käisid, aga siis jäite mõlemad nii kiiresti svipsi… ja läksite kohe tülli… oh, mingi tühja asja pärast, mispeale sina panid kohe minema… Ise ikka mäletad ka või?”

Ausõna, ei mäletanud! Meie… ja omavahel tülli? Ning veel Larry sünnipäeval…! Absoluutselt ei mäletanud!.. Ütle siis veel, et mälu pole selekteeriv. Kustutab kõik ebameeldiva maha… Kui ta seda muidugi välja ei mõelnud, et meievahelist ebakõla suuremana näidata ja seeläbi… mind… kuidagi Larry lahkumises kaasosaliseks muuta?!.. Naistest võis kõike oodata!

Aga juba loobus Ruth sellestki teemast, tõusis püsti ning viis mind mööda korterit ringkäigule. Järgnesin talle, leides, et ta mõtted on täna kuidagi hüplikud, et me oleme kümme minutit rääkinud millestki muust, kuigi me pidanuks rääkima üksnes Larryst… Tõepoolest, ma nägin seda korterit nagu esimest korda. Ilus ja korras kodu esikust ja köögist edasigi. Veidike ehk steriilne, nagu plastikpakendis hoitud ese.

Imelik, me ei läinud nüüdki veel elutuppa, mille ukse vahelt läigatas oma klaase kristalli ja teatmeteoseid ja kirjandusklassikuid täis sektsioon ning kus akna all koolutas oma piibeljaid leherootse väike puunõus toapalm. Selle asemel viis Ruth mind pere magamistuppa, nende kahe magamistuppa, kus poolt tuba täitis imelai rohkelt patju täis voodi. Kuid Ruth pööras voodile kohe selja, avades kolme poolega kapi, kust vaatas vastu samasugune korrastatus pungil täis pesuriiulid, rippus üleriided, silma järgi Ruthi ja küllap ka Marianne kleidid-kostüümid, nende hulgas mõned ülikonnadki, lipsud ja sallid ukse küljes rippumas. See oli ühtpidi kiirustav ja samas kuidagi intiimne liigutus – kui Ruth need kapiuksed lahti tegi. Ja mulle tuli taas kiusakas mõte, et ta oli just äsja selle kapi juurest lahkunud, olles enne tükk aega valinud, mida küll m i n u tuleku auks selga panna. (Või hindasin ma jälle oma persooni üle?!) Seisin ta selja taga keset tuba, ignoreerides mõttes seda, mis jäi minu selja taha. See tähendab – voodit. Ning ühtlasi kõike, mis sellega seostus. Tahtsin või mitte, aga ma pidin neist mõlemast mõtlema kõigepealt just voodi kontekstis. Kas sealt ei peaks ikkagi põhjust otsima? Ja mida enam ma seda mõtet või pilti tõrjusin, seda kiuslikumalt see minusse tükkis, nii et ma ei kuulnud, mida Ruth mulle alustuseks ütles. Korra oli nõnda juba juhtunud! Aga ma olin siiski juba aru saanud, et Ruth tahtis mulle kui vahemehele või kaasuurijale (kes ma ju omamoodi olingi) demonstreerida seda, mis s e a l t k apist p u u d u o n.

„…võtnudki oma kõige paremat, seda peene triibuga sinist ülikonda, vaid selle vanema, halli. Ja lisaks veel suvise liivakarva safari-komplekti. Päevasärkidest on puudu vaid kaks tükki… Ja imelik, kogu aluspesu on maha jäetud…”

Aluspesu oli maha jäetud… Kui endise intiimse elu vahetu tunnismärk!.. Kas nõnda tuli seda mõista?

Ruth sulges kapi, seisatas keset tuba, pani käed kuidagi demonstratiivselt-süüdistavalt puusa, nagu peaks ta mindki hetkel Larry kaasosaliseks, kas või selle tõttu, et ma olin samuti meessoost. See poos häiris ja isegi hämmastas mind ja ma mõtlesin lühikese aja jooksul juba teist korda, et Ruthi käitumine, ta liigutused, nii nagu ta tekstki, on tõesti kontrolli alt kõvasti väljas. Sellest siis see peaaegu pidulik soeng ja parfüüm ja väljaminekukostüüm.

„Ma ütlen sulle – ta on ä r a läinud, aga mit-te ka-du-nud,” lausus Ruth nüüd iga sõna eraldi rõhutades ja nii kujunes see lause kuidagi ebaloomulikuks. Aga edasi läks kõik jälle täiesti normaalselt: „Jah, see on nüüd selgemast selge… Muudest ta asjadest on puudu väike pruunist nahast kohver… ning binokkel. Ning väike madal hispaania tähestikuga kirjutusmasin ka. Kuid seda pole ta juba aastaid tarvitanud, sest vahepeal tuli ju arvuti… Kui sa ei usu, ma kohe näitan… ” (Miks ma ei pidanud uskuma!? Larryl oli plaanis midagi trükkida… ta tahtis midagi jälgida… võib-olla ta kavatses kuhugi sõita… )

Kapp sulgus valju kriiksatusega ja me väljusime koos magamistoast.

„Aga see siin on tema privaatne tuba,” lausus Ruth tajutava irooniaga ja avas köögi kõrval olevat kerge, katsumise järgi vineerukse, mis oli küll korralikult ära värvitud, kuid mõjus muude uste kõrval võõrkehana. Ma sattusin väga kitsasse ja õhuvaesesse ruumi, mis polnudki algselt omaette tuba, nagu ma veidi aja pärast aru sain, vaid suurest elutoast kerge vaheseinaga äralõigatuid ruumiosa. Ning et see kerge vahesein oleks mürakindlam – paljugi mille vastu (televiisor, makk, õmblusmasinalõgin, jutukõmin) – , siis oli Larry oma toakese seina polsterdanud maast laeni ulatuva kitsa ja väga funktsionaalse raamaturiiuliga, kus näis valitsevat mingi kindel süstemaatika, sest raamatute vahelt ulatusid välja temaatilist kuuluvust märkivad papilipikud.

Milleski sarnanes see tuba minu pimekambriga, sest ka see tuba oli selgesti Larry enda improvisatsioon. Ning nagu minu pimikulgi, polnud ka sel ruumil akent. Ruumi mõte oli selge, seda tuli pidada kabinetiks – sellesse mahtus väike koolipoisi-kirjutuslaud, millel olid sahtlid vaid ühel pool, ja suuremat osa lauapinnast hõivas hõbehallis raamis arvutikuvar ning klaviatuur, jättes muu jaoks üsna napilt ruumi. Aga ülejäänud ruumi täitis kušett, nii et laua taha pääsemiseks tuli iga kord üle kušeti ronida. Ja ka laua taga töötades tuli… istuda kušetil, ilmselt ühel neist patjadest, mis olid praegu kušeti ühte serva koondatud.

Ruthi antud Larry sussid jalas, laskusin kõhuli kušetile. Mul oli vaja arvuti sisse lülitada. Tahtsin vaadata, mida seal leidub. Sest me olime juba telefonis sellest asjast rääkinud. „Ta istus hilise ajani arvuti taga, tihti üle kesköö… Ma ei tea, mida ta otsis või mida trükkis…” Need olid olnud Ruthi sõnad telefonis.

Leidsin desktopilt rea ikoone, mõned neist kandsid mulle arusaadavaid, mõned kummalisi märksõnu: „Pühad mäetipud”, „Koopad”, „Kraatrid”, „Irdmõtted”, „Kauge ja lähedane”. Ja teiste kõrval oli ka „Kuliku rada pidi”. (Sellele viimasele ei osanud ma algul mingit tähelepanu pöörata, sest nimi Kulik oli mulle täiesti tundmatu. Alles hiljem…)

Need kõik osutasid mingitele Larryt huvitanud teemadele. Selgus, et ta huvidering oli lai. Tegin huupi ühe neist failidest lahti. Mind tabas pettumus, õigemini seal polnud mitte midagi. Aga seda olingi aimanud – Larry oli kõigi failide sisu kustutanud. Kõik, viimseni. Veelgi enam – arvuti oli ka igasugusest muust informatsioonist tühi. Täiesti tühi. Tumm. Miski ei saanud olla veel ilmekamaks tõendiks, et Larry lahkumine oli olnud ettekavatsetud ja läbimõeldud. Ja andis märku sellestki, et ta ei kavatsenud enam endise elu juurde tagasi pöörduda. Ja ta oli rohkem väljakutseks või millekski taoliseks need ikoonid alles jätnud. Kui kaja oma endisest elust.

Mu mõttekäiku segas Ruthi ootamatu hääl mu selja taga: „Kas sa arvuti prügikasti, või kuidas nad seda nimetavad, juba vaatasid? Äkki on seal midagi… Ma olen töö juures kuulnud, et neid asju saab veel tagasi tuua. Aga seda peab oskama…”

Ma ei vastanud talle. Olin jõudnud veenduda selleski, et Recycle bin on nii tühi kui… kui vähegi olla saab.

„Seal pole mitte midagi. Kõik on lõplikult kustutatud,” laususin ma võimalikult rahulikult ja hakkasin tagurpidi mööda kušetti ukse poole nihkuma. Ruth seisis veel hetke ukseavas, ohkas siis ja tegi mulle tee vabaks. Kusjuures mulle tundus, et ta ei ohanud mitte raskelt, vaid kergendatult. Nagu oleks kustutatud failid sisaldanud ka midagi nende vahel juhtunut või koguni Larry pihtimusi kellelegi absoluutsele tunnistajale.

Istusin mõnda aega kušetijalutsis, kuid nihkusin siis taas lauale lähemale. Mõtlesin omainitsiatiivi käigus väheke Larry kirjutuslauasahtleid uurida. Aga need avanesid halvasti ja pealegi jäi kušetiserv madalamatele ette. Sahtlid olid pungil paberikraami. Niipalju kui ma aru sain ja vaatama ulatusin – seal valitses täielik segadus, vastupidiselt kogu seda korterit valitsevale üldisele korrale. Ja laua all, kuhu pidanuks mahtuma laua taga istuja jalad, oli teine, tõeline paberiurg – mingid paksud kaustad ja lihtsalt virnad täistrükitud paberit ning kõvasti tolmu. Ilmselt polnud Ruthi käsi kordagi siia ulatunud. Või polnud teda siia lastud!? Imelik, et Larry polnud kogu seda paberilasu hävitamisväärseks pidanud. Sealgi võis ju leiduda midagi, mida ta tahtnuks varjata! Või oli asi selles, et seda kogust ei saanud niisama kergesti, vaid mõne klahvivajutusega olematusse saata. Mis oli virtuaalse maailma eelis, aga ka nõrkus…

Teadsin, et teen midagi keelatut, ehkki ma olin ju Ruthilt selleks pooleldi loa saanud. Küll mitte sõna-sõnalt. Ruthilt, aga mitte Larrylt! Larry oleks mulle praegu hävitava pilguga otsa vaadanud, oleks mulle midagi mürgist lausunud, me oleks pikaks ajaks tülli läinud… Jah, see oli samaväärne kellegi pesus sorimisega. Või veelgi hullem. Sest teise inimese mõtetes sorimine on veel suurem intiimsusse tungimine.

Kui ma olin just selle moraalidilemmaga ummikusse jõudmas, käis välisuks ja üks noor hääl, milles oli tublisti Ruthi tämbrit, hüüdis rõõmsa „tere!”. Ma ei teadnud, kellele see oli määratud, ja seepärast pöördusin ümber. Kuid hääle omanikku, kes sai olla üksnes Marianne, polnud enam näha. Küllap ta oli oma tuppa läinud.

Kuid ta ilmus õige pea välja, kolistas vist meelega vineeruksega mu selja taga, et ma ümber pööraksin. Aga ma ei pöördunud, ei pöördunud nimme. Tahtsin venitada mingit hetke. Mingit põnevusniiti. Ehkki tegelikult põlesin uudishimust näha, kui palju see tüdruk on vahepeal muutunud. Tegin, nagu ei kuulekski teda, nagu oleksin sedavõrd ametis ühe kirjutuslaua alt leitud kausta uurimisega, et olen unustanud kõik muu maailmas. Isegi naissoo võlu! Tulija taipas ilmselt kohe mu teesklust ja asus mängu kaasa mängima – nagu kunagi lapsena; ta laskus kušetile ja liikus põlvedel mulle lähemale, ise tasakesi itsitades, nagu on kombeks tüdrukuil, kes tahavad ennast huvitavaks teha. Ja siis tundsin, kuidas üks küünarnukk toetati mulle ettevaatlikult ja samas usalduslikult õlale, nagu oleksin tõepoolest Larry, tema isa, kellega tütar tuleb mingit muret või siiski pigem rõõmu jagama. Imelik tunne läbis mind. Mõtlesin – minulgi võinuks olla säärane tütar. See tunne pärines justkui eelmisest elust… kus mul oli olnud vastupidine roll etendada. Igatahes mitte see, mis praegu…

Lõpuks olin ikkagi mina see, kes end ümber pööras ja mängu lõpetas. Mulle vaatas vastu noor naerune olevus – ta oli kooliriided seljast võtnud, valge siidpluusi ja musta seeliku selga pannud.

Ta tundus mulle hetkel vägagi oma ema tütrena, ehkki ma ei teadnud, kelle moodi ta ise tahtnuks olla. Kuid nagu kogu nende põlvkond – ta oli pikem ja sihvakam kui ema. Ning tas aimus liigutuste, hääle ja kehahoiaku järgi – palju suuremat energiat ja temperamenti kui emas. Mitte küll kunagises, vaid praeguses Ruthis. Ja tema alles moodustuvatele naiselikele vormidele oli omane mingi laitmatu harmoonia. Aga see pole vist see, mida ma püüdsin tegelikult väljendada… Igatahes, üks laitmatu välimusega brünett tüdruk, kelles oli midagi tabamatut ka Larryst, kuigi oli jällegi raske seletada, mida just… Jah, ja sirgunud ning neiustunud oli ta vahepealse ajaga tõesti hämmastaval kombel. Muidugi, tema sisse oli, nagu ma arvasingi, vahepeal tulnud saladus. See saladus, mis tuleb ükskord igasse tüdrukusse. Ja see sünnib küllalt ootamatult, üleöö. Või on see neis varjul juba algusest peale…!? Nii et see polnudki enam too tüdruk, keda ma kord tundsin… Tema puhkev ilu oli kuidagi idamaise lisandiga, kui niisugust võrdlust üldse sobis kasutada. Näolapp puhas, nahk kergelt tõmmu – ta oli nagu… nagu mingi hõõguv poolvääriskivi.

See oli imelik võrdlus, mis mulle korraga pähe lõi. Pärit ju mujalt. Aga kohe tuli kuidagi kõrvaliselt meelde, kuidas me Larryga mineraloogia eksamiks valmistusime, laud täis mineraale, kivimipalasid; nende hulgas ka poolvääriskive, näiteks kaltsedon ja kuukivi. Kõik see kraam oli mineraloogiakabineti kogust salaja intrisse toodud. Sest Larryl olid kabineti noore, äsja keskkoolipingist tulnud laborandiga head suhted. Et mitte öelda rohkemat. (See oli veel enne Ruthi!) Hommikul vara, enne eksamit pidid kõik eksponaadid oma kohal tagasi olema, sest õppejõud vajas neid eksamineerimisel…

Jah, Marianne lausa säras, ta oli valmis mulle käed kaela ümber lööma, kui ma selleks vaid märku annan või ta elevusega kaasa lähen või midagi niisugust lausun.

„Marianne!” oskasin ma üksnes hüüatada. Seal oli koos imestus ja vaimustus, et ta on juba lausa täiskasvanu … ja nõnda kena. Mida tal oligi vaja teada saada…!

„Jah,” vastas ta mulle lausa ennast ärakinkiva naeratuse saatel, aga ta silmanurkades karglesid mingid kerglusekuradid. Imestasin, et ka teda – nagu ta emagi – ei näinud isa puudumine hetkel üldse häirivat. Vähemalt välise joonise järgi mitte.

Ta oli kuidagi väga vaba oma olekus, nõjatudes enesestmõistetavalt mu õla vastu ja nõnda, et ta käsivarred peaaegu kaisutasid mind ning ta hingeõhk puutus meeldivalt mu kõrva, kui ta mu käes olevate paberite poole oma paljast käsivart sirutas ja mulle veel lähemale sattus:

„Mis sa arvad, onu Riks, kuhu ta võis minna…?” Kuidagi kerge ja muretu oli seegi küsimus, nagu oleks tegemist mingi põnevuslooga, aga mitte nii olulise sündmusega, nagu ta isa kadumine. Ja kohe sellele küsimusele otsa, ilma et ma midagi jõudnuks vastata, teisel, tõsi, veidi asjalikumal toonil:

„Hakkame teda õige koos otsima. Ema ei võta seda kõike tegelikult kuigi tõsiselt. Temale on see…”

Mida Marianne veel öelda tahtis ja mida ta viimase lausejupiga silmas pidas, seda mul ei õnnestunudki kuulda, sest järsku seisis Ruth sealsamas ukseavas ja kortsutas kulmu. Mulle näis, et ta oli meid mõnda aega lihtsalt pealt kuulanud ja ilmus nüüd vajalikul hetkel nähtavale. Marianne usalduslik surve vastu mu õlgu lakkas kohe. Ja ta keeras end ema poole. Ruth tuli tuppa, niipalju kui toa kitsus seda lubas, ja seisatas tütre kõrval. Ning tõstis veel kord imestunult kulme ning lausus, pigem küsis: „Noh?” Mis tähendas vist, et nad olid milleski varem kokku leppinud.

„Sa võiksid nüüd köögis tassid lauale panna. Kutsume külalise teed jooma!” Ruthi hääl oli leebe, kuid see oli säärane leebus, mis ei sallinud vastuvaidlemist…

Aga järsku polnud Ruthis enam ennistist sära ega salapära. Ainus tähendus siin korteris näis olevat äsja toast kerge solvumisega lahkunud tüdrukul, ta madalal soojal häälel, mis oli samuti vahepeal suure muutuse läbi teinud, ta kätel ja karedatel läikivatel juustel, mida ma olin vaid hetke tundnud oma põse vastas. Ning selle viivu jooksul jõudsid minus ärgata mingite patuste mõtete alged, mingi enesekontrollile allumatu erutus… Riks, noomisin ma end kohe, mis sinuga küll nüüd juhtus! Kas sul on veel vähe neist naistest, kes sul on olnud ja keda sa võiksid küllalt kerge vaevaga saada! Jäta see tüdruk niisugustest mõtetest kohemaid väljapoole! Ta on veel pooliti laps! Ja pealegi tunned sa teda nii väikesest peale, et sul on raske…! Raske mida!? Ma polnud suutnud lõpuni mõelda!

„…ja tead, mida ma veel tahtsin öelda,” rääkis vahepeal kušetijalutsisse maha istunud Ruth – sääred kombekalt koos, käed seelikurüpes… „Larry oli viimasel ajal kuidagi hajali… ühesõnaga väga imelik… Ta oli niisugune tegelikult juba mullu suvest saati, kui ta sealt Siberi-ekspeditsioonilt tagasi tuli… Justkui oleks seal midagi juhtunud…”

Ma peaaegu ei kuulanud teda. Sest mingi tabamatu jõud muutis Mariannet mu silmis kiiresti kellekski teiseks – algul ema moodi tüdrukuks, siis temaga ühevõrdseks, siis temast erinevaks, siis juba sootuks teiseks, kui ta ema kunagi oli olnud…

Ent Ruthi hääl ei lasknud mul edasi mõtiskleda. „… öösiti ta muudkui sonis. Ma ei saanud enam ta kõrval magada… (Ahah, siis nad magasid veel ühises voodis!)… Ta oli nagu halbade vaimude käes, ausõna… Ja päeval jälle oli ta pea igasuguseid hulle teooriaid täis…”

Mis teooriaid? See Ruthi lause vihjas millelegi, mida tuli samuti silmas pidada. Või kui matemaatiliselt väljenduda – murrujoone alla lisandus aina uusi nimetajaid, uusi tundmatuid x, y, z. Kas mu ülesanne pidigi edaspidi seisnema mingite niisuguste niidiotste leidmises ja sõlmimises? Ja mis oleks mu uurimistöö tasu? Aga kui ei õnnestu midagi välja selgitada, mis siis…?

Hakkasin Ruthi juttu jälle vaid fragmentaarselt kuulma. Sest arvasin nüüd selle Siberi-loo koha pealt midagi mäletavat. Nime Kulik. Jah, Leonid Kulik. Nüüd umbes teadsin, mida too kustutatud fail „Kuliku rada pidi” võis sisaldada. Seal võisid muidugi üleval olla Eesti ekspeditsiooni üksikasjad ja ehk mõndagi sellist, mis võinuks seletada Larry imelikuksmuutumist, kui kasutada Ruthi määratlust. Kuid seal võisid olla ka üldised andmed 1908. aastal Kesk-Siberis Tunguska kandis allasadanud meteoriidist või boliidist või… katastroofi läbiteinud tähelaevast. Mulle kui taoliste asjade toimetajale oli nüüdsama meenunud, et toosama Kulik oli üks Tunguusi meteoriidi esimesi tõsisemaid otsijaid. Ta sooritas, kui ma õigesti mäletasin, sinna Siberi taigasse seeria ekspeditsioone – enne Teist maailmasõda. Aga viimane jäi sõja tõttu ära. Ja seda teed plahvatuse epitsentrisse just nõnda kutsutigi – Kuliku rajaks. Aga Larry oli kõik kogutu kui üleliigse, kui kasutu kustutanud. Või siis flopiketastel endaga kaasa võtnud. Mida oli lihtsamast lihtsam teha…

Sel kohal kõlas köögist Marianne hääl, kes kutsus meid teed jooma.

Ja juba me istusimegi laua ümber, tassid ees. Nagu mõni tavaline Lasnamäe-perekond hästi tavalisel õhtul. Ainult et mina olin liigne, õigemini täitsin kellegi puuduva aset. Kuid milline kõrvaltvaataja osanuks seda öelda! Ja ikkagi tundsin end kõhedalt. Miski minus tõrkus kuulumast sellesse mudelisse. Silmitsesin vakstumustrit ja tundsin samas, et Marianne silmitseb mind. Mis laadi mõtted ta peas võisid käia? Ma ei teadnud, ei riskinud isegi aimata. Või polnudki see niivõrd huvi, vaid millegi ülekanne. Millegi senise ülekanne minule…

Vaatasin sealkohal üles. Marianne keeras pilgu kõrvale. Ruth polnud seda näinud. Ta oli mõttes, näppis sedasama ruudulist lauavakstut, mida minagi olin põrnitsenud. Kes ma temale hetkel olin – ilmselt perekonnasõber, kes peab kohuse- ja kaastundest ära kuulama nende kahe kahtlused ja kartused. Sõber?! Jah, kes toetaks neid mitte üksnes sõnadega, vaid ka lihtsalt sellesama kohalolekuga… Ja ma ei olnud oma oletuses eksinud…

„Tead, meil on emaga olnud hirm… kõik need päevad…” teatas Marianne järsku muutunud häälega – ja äkki oli ta taas see kunagine väike tüdruk, kes kartis Kotivana ja mõõkhambulist tiigrit ühest raamatust, mille pealkiri oli „Jäljed kivil” ja mis pidi praegugi peituma kusagil ta isa raamaturiiulis.

„Jajah,” haaras Ruth kohe tütre sõnajärjest kinni. „Imelik tunne, nagu keegi tahaks meile korterisse sisse murda… Käib väljas koridoris… ja sobitab võtmeid meie lukuauku… Keegi, kes on Larry käest need võtmed enda kätte saanud… või siis need leidnud… Seepärast hoiame ust kogu aeg ketis…”

Rohkem me sel teemal ei rääkinud. Ruth ise viis jutu mujale. Ta hakkas küsitlema mind mu elu asjus. Vastasin napilt. Aeg-ajalt nägin Marianne silmi, kuidas ta minu kuivi vastuseid huvitunult, isegi kuidagi põnevil silmi ootas, rippudes pilguga lausa mu suu küljes. See tegi mind kuidagi kohmetuks ja järjest kidakeelsemaks.

Kui ma siis lõpuks koju hakkasin minema, peegeldus mõlema nii Ruthi kui ka Marianne, aga tema puhul veelgi selgemalt – palve, et ma veel viibiksin, et ma veel ei läheks, sest et… Selles oli korraga nii hämmingut, et nad peavad jälle kahekesi jääma, kui ka mingit kartust, millest mulle ju lausa sõnutsi oli teada antud. Tegelikult oli ju taoline kõhedus ja teritunud kuulmine kõige öise suhtes minulegi, üksi elajale, hästi tuttav. Teadsin mõndagi öö tekitatud võõrustest – näiteks seda, et ööaegu valitseb meid hoopis teine reaalsusetunnetus ning kogu väljaspool korteriseinu asuv maailm muutub tegelikult irreaalseks, isegi vaenulikuks, milline tunne kaob taas uue hommiku esimeste valguskiirtega. Kuid mine seda nüüd neile kahele seletama! See ei aitaks! Ja nad kartsid veel midagi muud! Jah, nad kartsid Larry ootamatut öist tagasitulekut, õigemini seda, milline ta võiks siis välja näha, kui ootamatult käituda. Tegelikult oli see palju keerulisem tunne, segu hirmust ja ootusest – nad nagu lootsid veel, et ta tuleb ja just öösel, ning samas nad enam… ei tahtnud seda!! Ja seepärast oli kõigel sellelgi, mida me üritasime Ruthiga koos välja selgitada, see kahesuse vari juures. Ta üritas seda justkui kohustusest, südametunnistuse kergenduseks, ehkki oli juba kindel, et Larry enam ei tule… Või oli siin mängus midagi muud, mida Ruth väga hästi teadis, aga mina isegi ei aimanud…?

Ja et asi oligi umbes nii, nagu ma olin arvanud, tunnistasid Ruthi sõnad, kui ta mulle hüvastijätuks kätt andis (Marianne oli juba enne seda kuhugi oma tuppa kadunud, nagu poleks pikad hüvastijätud tema ala):

„Tead, ta sahtlid vajaksid ikkagi korralikku ülevaatamist! Ma tahaksin, et me teeksime seda koos… Sa oskad ehk näha midagi, mida ma…” Ta ei lõpetanud. Niigi oli kõik selge. Noogutasin nõusolevalt. Aga hetk hiljem teadsin, et me ei leia sealt midagi. Et Ruth oli seda ümberpööramist juba ise, ilma mu abita alustanud. Kindel see. Nii nagu ta oli otsinud kõikjalt mujaltki Larry lahkumisjälgi. Minu uuestikutsumine oli puhas ettekääne. Kuid milleks, milleks täpselt? Võib-olla selleks, et nad aegapidi mingi kindluse tagasi saaksid, mis oli esialgu vaid näiline, väline…