Читать книгу Teadmatus - Rein Põder - Страница 3

Niisiis, ma tulin juba teist korda selle õhtu jooksul läbi hämara Nõmme tagasi oma elamisse. Vahepealne sadu oli üle jäänud. Aga samas oli tõstnud tuult ning männid kohisesid mahedalt. Ja kusagilt levis neile vaiksetele poolvalgustatud tänavatele põletatavate ja vahepeal niiskust saanud lehtede kirbet, kuid meeldivat vingu. Mõtlesin – see kõik kuulub nüüdsest mu eluolu juurde! Ja mul oli seletamatult hea meel…

Nagu ma vist juba mainisin, olin selle Nõmme mändide alla jääva väikese majakese pärinud umbes kolmveerand aastat tagasi oma siit maailmast lahkunud tädilt. See oli olnud ootamatu pärandus. Selles mõttes, et mul polnud tädiga kuigi tihedat läbikäimist. Olin teda külastanud harva, peamiselt vaid sünnipäevadel. Ja eriti südamlikud ning usalduslikud me suhted polnud. Aga enda auks pean tunnistama – ma polnud vanadaami juures ka kordagi oma eluolu üle kaebamas käinud või talt muud abi lootnud, milleks tal oli muidugi ka kasinalt võimalusi… Kuid neid hetki, kus ma võinuks tema poole pöörduda, oli nende pea kahekümne pealinna-aasta jooksul küllaldaselt. Olin algul elanud-vaevelnud ühiselamutoas, seejärel ränka üüri võtvate eraomanike juures, saanud siis ühte kenasse majja koguni kostile, aga nipp oli olnud selles, et seal taheti minust teha taltsas koduväi, sõnaga üks ammu meheleminekueas peretütar minule sokutada. Kokku olin Tallinnas nende aastate jooksul elanud seitsmes või kaheksas kohas. Kuid alles nüüd võisin endale kinnitada, et see kehv majake vastas kõige enam kodu mõistele – kõikjal mujal olin olnud teistest sõltuv, olnud pinges, tundnud end üleliigsena ja mõnikord oli mind rünnanud lausa masendus…

Seda enam oskasin nüüd väärtustada tädilt testamendiga saadut. Aga asja õigsuse huvides lisan – tal polnud ühtki teist lähemat sugulast kui mina!

Tädi maja, nimetagem seda edaspidi nii, oli kindlasti oma kaheksakümmend või enamgi aastat vana, pärit Nõmme algusaegadest. Raske oli selle ehitajat ning esimesi elanikke ette kujutada. Küllap nad kõik olid olnud vanad inimesed, sest elu ei tooda midagi nii järjekindlalt kui vanadust… Nojah, kunagi võis see ju olla uus ja kena majake, kuid nüüdseks oli sellest saanud kaunis hõredate seinte ning kehva katusega elamine, mille pööningul elasid tuvid. Õnn, et mitte öökullid! Aga see pole öeldud mitte niivõrd olukorra halvustamiseks, kui just konstateeringuks. See mu elamise teatud kehvus isegi imponeeris mulle, millest natuke edaspidi…Tädi elamine koosnes, nagu juba eelnevast veidi selgeks sai, kitsast pimedast esikust, ühest suurest toast ja ühest väga väikesest toast, mida ma polnud veel elukorda saanudki, köögist, üsna ruumikast sahvrist ning elutoaga külgnevast verandast, mis küll kaunistas väljastpoolt vaadatuna seda majakest, kuid oli talv läbi aidanud seda ka parajal määral jahutada. Veranda oli siiamaani täis kõiksugu tädi ajast pärit kolu, nii et ka kurat oleks seal oma jalad murdnud. Aga mul polnud olnud mahti sealgi korda luua. Nüüd suve hakul tuli sellega paratamatult tegelema hakata… Jah just, selle veranda ja ka madalate akende ning kehva välisukse tõttu tunnetasin aeg-ajalt, kui ebakindel on kogu mu elamine. Sest kes ikka tahaks ühel päeval koju tulles avastada, et ta juurde on sisse murtud ja ta asju on harvendatud. Ent samas lohutasin end – keda küll huvitaks see kõrvaline vana majake ja selles leiduv?

Tädilt oli mulle siiski üle tulnud ka midagi nii-öelda väärtuslikumat – asju ja asjakesi, mis püsivad inimesest kauem – ehk teisisõnu mõned kristall- ja fajanssvaasid ning paar komplekti hõbenuge-lusikaid-kahvleid. Kuid neid ei osanud ma pidada muuks kui vanavaraks või paremal juhul mälestusesemeteks. Sahtlid ja paar kappi olid muidugi täis riidekraami ja pesu. Ka neis asjades polnud ma veel päriselt selgusele jõudnud. See nii-öelda pompeilik kaevamine seisis mul samuti ees…

Sellel kõigel oli tõesti ka teine aspekt. Kutsun seda mõttes jaapanlikuks elumudeliks. Et elada tuleks nii nagu alatises maavärinaohus jaapanlane, kel pole midagi kaotada. Nõnda tahtsin ka mina – mitte mingit varandust. Kui muidugi need paljudes kastides, ühest kohast teise lahtipakkimatult kaasarännanud raamatud välja arvata. Pealegi asusin nüüdsest kõige ohutumal tasandil, nii-öelda nullnivool. Ma mõtlen kõrgust maapinnast. Mida ei saanud kuidagi öelda nende kõrgetes kivimajades olevate üüritubade kohta, kus ma olin jõudnud ka paaril korral elada ja kus ma olin end just kõrguse tõttu haprasti tundnud, nii et hakkasin ühes kohas isegi halvasti magama, sest mu voodi asus majanurgas, kahe viimase korruse paneeli ühinemiskohas. Kujutage ette seda tunnet! Arvan, et ma pole ainus, kes kõrgust… kuidas öelda, ei salli. Siit ka vastumeelsus lennuki kui niisuguse vastu. Muuseas, Larry-Ruthi korter asus üsna kõrgel, kui ma ei eksi, siis kaheksandal korrusel…

Mulle meeldis tädilt päritud elamine ka ümbruse mõttes. Kõigepealt – majakese juurde kuulus parajalt metsikuks lastud aianurk, kuhu polnudki üritatud mingit peenramaad rajada, sest pinnas oli üsna liivane ja seega taimekasvuks vähesobiv. Samal ajal mahtus sinna nurka ära kümmekond sihvakat mändi. Minu jaoks oli see justkui ajast väljas nurgake, kahest küljest vanade taradega ümbritsetud vaikusesaar, mille nurgas, jäädes suvel vaarikatihniku varju, oli vana kiviplaadiga aiapink ja samasugune lauake, justkui minusuguse jaoks mõeldud. Mis tänavaäärsesse suurde majja ehk Õie 13a puutus, siis ei vaadanud ükski selle elutoaaken otseselt väikese maja suunas. Lisaks varjas vaadet ka suurekslastud läätspuuhekk, mis küll sügise poole nii harvaks muutus, nagu ma mäletasin, et soovimatu silm võis sealt vabalt läbi kaeda. Jalgrada, mis Õie tänavalt tädi majakese juurde tuli, kulges piki järgmise maja kõrget, pilgule läbimatut planku. Ja autoga polnud üldse ette nähtud tädi, see tähendab minu krundile pääseda. Seal, selle kõrge plangu taga oli minu kujutluse kohaselt hoolitsetud ning korralikult kerberose poolt kaitstud kodanlik maailm…

Niisiis, ja see oli samuti väga oluline fakt – mul peaaegu polnud naabreid. Teisisõnu, ma olin viiekümne meetri raadiuses täiesti suveräänne persoon. Ja see oli Tallinna-suguse linna puhul suur eelis. Mis tähendas, et olin vaba sunduslikest hommikustest tervitamistest, totratest pärimistest „kuidas endal ka läheb?”, vaba ühe igavleva ja iseendas marineeruva maailma, milliste sõnadega sobiks ehk iseloomustada tänast Nõmmet, uudishimust ja vahelesegamistest. Mis mulle, ja seda pole liigne veel kord rõhutada, igati meeldis!

Sel kohal olin jõudnud tuppa tagasi ja vajutasin suure toa laetule põlema, ehkki olin põrandalambi ennist välja lülitamata jätnud. Seegi valgus oli tuhm, jõuetu ega andnud midagi juurde ning näis nagu kõik muu selles toas pärinevat mingist eelmisest või koguni üle-eelmisest ajast, kui elekter alles leiutati. Olin seda valguse jõuetust märganud varemgi, kuid polnud viitsinud uurida, miks selle maja valgusallikad on just sellised, nagu nad on… Seisin nüüd nõutult keset oma elutuba, ühtlasi magamistuba, ja olin justkui kaotanud mõttelõnga. Öö põrnitses mind kardinateta akendest ja see pimeduse silmitu pilk oli palju häirivam, kui oli olnud Ruthi moonutatud, paluv nägu vastu musta märga klaasi vaevalt tund tagasi. Tundsin, et ei kannata enam seda akna alastust välja. Otsisin kummutist välja ühe tädi voodilinadest ja riputasin selle kardinakonksude külge. Imestades enda üle – millal ma need vanad kardinad olin maha võtnud!

Jah, enne Ruthi tulekut oli siin toas olnud üks teine naine. Et ta nüüd mulle meelde tuli – ju ta polnud päris ükskõik… Tüdruk kui elurõõm. Tüdruk, kes koosnes justkui kolmandiku ulatuses vaid naerust. Sirkka! Ta oli tänagi palju naernud, isegi voodis, isegi päris sel hetkel – huvitav, mis temale küll alati säärast nalja teeb! Jah, need eestiaegsed, kitivaesed aknaruudud lausa helasid sellest naerust! Ja kuidas see mind üldsegi ei seganud! Vastupidi, ma aitasin ta tujule iga kord oma vallatustega kaasa… Mulle tundub – Sirkkal oli lihtsalt väga hell nahk… Kui aus olla – see maja, see tuba nagu vajas säärast naeru, sest siin oli aastakümneid kloostrikasinuses – ma oletasin nõnda – ja seejärel rahulises vanaduses elatud…

Või mis tüdruk, naine ikkagi! Ja ei olnud ma tal esimene. Aga mis sellest rääkida! Kui kaua ma teda juba tundsin? Mitte rohkem kui kolm kuud… Oot-oot, kuidas see tutvus käiski? Tegelikult väga lihtsalt – ta on ju fotopoes müüja. Nii et kui mul ükskord film aparaadist otsa sai ja lisaks ka ilmuti ja kinniti, siis sinna Pärnu maantee foto-ja optikapoodi ma sisse astusingi. Varem ta seal vist ei töötanud. Või polnud ma teda lihtsalt märganud… Ausalt öeldes oli tema see, kes mind oma naeratusega justkui oma võlude konksu otsa haakis, kui nii võiks öelda. Niisugused naeratused on äratuntavad, neis on nagu teade – ma olen vaba, kas ka sina, sul pole vigagi, me võiks ju koos midagi üritada, mida arvad, kas sobiksime…? Muidugi oli see juhus, et mul polnud hetkel kedagi silmapiiril. Karm öelda küll, aga ma vahetan iga natukese aja tagant oma kallimaid. Mulle nagu ei sobi keegi. Ja mida edasi, seda üha vähem. Ehkki minu aastates oleks võinud juba ammu kellelgi või millelgi kindlamal peatuda…

Ju siis oli temagi vaba. Või andis pärast seda kellelegi hundipassi. Kui nii, siis on mul sellest üksnes heameel. Ma ei hakanud seda talt hiljem üle küsima. Niisugused asjad on rohkem sisemist, tunnetuslikku laadi… Aga muidugi asume mõlemad kaldpinnal. Nii mina kui ka tema. Nii-öelda aitame teineteisel sellele allapoole libisemisele kaasa. Mis on naiste puhul kiirem kui meeste puhul. Lohutan ennast vähemalt sellega. Või kust ma nii kindel võin olla?! Sirkka on minust ikkagi oma kümme aastat noorem. Ehk me kumbki ei mõtle sellele. See käib meil nii-öelda mõlemapoolse vabatahtliku ja sõnastamatu kokkuleppe korras…

Sirkka-siristaja, kahtlemata ilus naine. Isegi üsna ilus. Üks ilusamaid mu naiste hulgas. Ja muidu ka igati sobilik partner. Kui see teatud kerglane olek maha arvata. Kuigi tal on mõnel hetkel annet väga südamlik ja sisemine olla. Ju siis saab võitu mingi sisemine rikkumata olemus. Jah, mõnikord, lausa põhjuseta, muutub ta tõsiseks ning asjalikuks. Miks mul temaga nii probleemitu on koos olla? Sest ta ei piina sind oma siirusenõudmistega nagu mõni neist naistest, kes mul enne teda on olnud… Nojah, ta pidi järgmine kord tulema alles uue nädala esmaspäeval. (Mulle meeldib naisi enda juurde kutsuda, mitte ise nende juures käia ja mõnel juhul ka ränga vahelejäämisega riskida, kui juhtumisi peaks tegemist olema kellegi prouaga; niisamuti meeldib mulle neid iga kord ka oodata, sest see on säärane tore hingekõdi…) Aga mina, loll, mõtlesin, et ta tuli tagasi, et mõtles ümber, nagu ma olin tal kogu aeg soovitanud, et ta ikkagi sai kuidagi naabrite kaudu emale helistatud ja midagi kokku valetatud…

Tuli hoopis Ruth. Tuli ja paiskas kogu harjunud elukäigu segamini…

Sõna „segamini” peale langes mu pilk voodile. Ma polnud jõudnud seda ennist korda teha. Ja ma mõtlesin, et Ruthi oli võinud sellest räsitud voodist oma järeldused teha. Sest just selline kergelt segamini magamisase äratab kahtlust. Ja mõelda vaid, kuidas situatsioon oleks siis kujunenud, kui Sirkka oleks mul veel külas olnud, kui need kaks naist oleksid ninapidi kokku juhtunud! Või veel hullem – kui Ruth oleks läbi akna näinud, kuidas me armatseme. Pr-rrr!

Kuid samas rahustasin end – Ruth oli endast ja juhtunust nõnda hõivatud, et tal jäi vaevalt mõtteruumi millegi muu jaoks. Ja teiseks – kui ta ka midagi märkas ja taipas, siis pole sellel arvamusel mingit jõudu, sest meie suhe oli ammune ja süütu. Ma olen poissmees, võin elada nii vabalt, kuidas ma tahan. Peaasi, et mitte munga, lihasuretaja kombel… Aga ikkagi, ikkagi, midagi seeläbi nagu osatati… Jah, oma mälestuste ees tuleb meil nagunii vastust anda…

Tegelikult… tegelikult oli just tema, Ruth, selles mu praeguses elumudelis omamoodi süüdi. Pärast teda, jah just pärast teda oli kõik läinud nii, nagu see hetke pildil välja nägi… Tema tegi mu hinge õrna klaasi katki. Ja enam seda terveks ei saanud! Kunagi, kunagi olin ma olnud teistsugune, igal juhul mitte see küünik, kes ma nüüd naiste suhtes võisin olla. Rõhutan sõna „võisin”, sest minus oli samuti mingi terve põhi veel alles, mis keelas vahel naistele haiget teha. Ma mõtlen ülekantud mõttes… Jah, kunagi oli tema, Ruth, olnud minu ideaal, ta oli selleks saanud kohe… Imelik, esimene asi, mis mulle temast on meelde jäänud, oli ta õrn udemeis kukal ülespandud juustest madalamal, kui ta vaid üks rida minust eespool Vanemuise tänava suures auditooriumis ülikooli sisseastumiskirjandit kirjutas. Jah, ta tütarlapselik kael minust vaid käeulatuse kaugusel, kõrvalestad õhetamas pingest ja teadmatusest, õlgades ja seljas, mida varjas rukkilillesinine kleit, pinge ja ootus… Teema, mille tema oli valinud, on mul samuti tänini meeles – „Töö ja armastus Vargamäe mail”. Ja sealtsamast kirjandipaberi nurgalt olin ma esimest korda lugenud ta nime – Ruth Randel. Nime, mida ma olin hiljem tuhandeid kordi mõttes ja sosinal korranud. Kui loitsu, kui salamärki… Ruth, Ruthikene, meie Piiblineitsi, meie Esileedi, lõpuks ju ka me kursusevanem, sinu kõrval olid kõik teised tüdrukud nii tavalised, et mitte öelda tühised… Oh, kuidas ma sind igatsesin! Sest sina, Ruth, olid mu esimene armastus! Ja oled seda olnud teatud mõttes edaspidigi – puhtakene ja kaunis, ehkki juba kaua aega teise mehe, see tähendab mu sõbra naine… Mina, pean tunnistama, ei jõudnud sind selles mõttes sõrmeotsagagi puudutada. Ometi söandan sind oma kunagiseks kallimaks pidada. Vähemalt nõnda, ühepoolselt. Minupoolselt. Ma ei tea, kuidas sina, kas ka sinus on midagi alles või oled sa kõik meie vahel olnu unustanud, matnud mingi kaitsekihi alla…

Jah, ilusad, tagasisaabumatud pildid… Kui see kõik polnud muidugi üks meie noore elu illusioone, tegelikult ju valesid, millest me alles hiljem aru saame…!

Jah, omal kombel oled sina, Ruth, selles süüdi, sest kui kõik oleks läinud teisiti, siis poleks sul ehk vaja olnud täna õhtul kuhugi minna, me oleksime olnud koos ja meie kooselu oleks olnud palju kindlam. Ma kohe tunnen seda! Ehkki see on nii vastuolus eluga, mida ma praegu elan. Ja sõber Larry oleks elanud oma elu mõne võimlejanna või arstiteaduskonna lõpetanuga, nagu tema isa ja ema mudel ette nägi. Ja ka see oleks olnud üsna rahulik. Ma ei usu, et sul oleks minuga elades kordagi vaja olnud teda üles otsida, et ta mind korrale kutsuks või sulle mingit abi ning tuge pakuks… Nagu nüüd sina mult nõuad…

Anna mulle andeks seegi mõte, mis mul ennist vilksatas – ainult korraks, täiesti tahtmatult! – , kui sa seal tädi peegli ees ennast kaunimaks püüdsid teha. Mõtlesin just täpselt nõnda – näed, seal ta seisab, teise mehe poolt äratarvitatud naine, ja nüüd on ta lõpuks tulnud minu juurde! Muidugi pole sa enam too ihaldatav, värinaid tekitav imeline tüdruk, kes sa kunagi olid… Või oled ja ei ole ka, mis on üks hirmus dialektika, kui see sõna peaks siia sobima, mida kõik oma nooruse armastatuga uuesti kohtujad on pidanud kogema. Ma loodan, et sa andestad mulle selle mõttevääratuse – ju ma pidin oma kibeduse kuidagi välja elama. Kuid midagi sinust, tolleaegsest on ju ometi alles! Ja see rõõmustas mind seletamatult. Ja ma tundsin seda taas, kui sa seal bussipeatuses minu käest kinni haarasid, nagu kardaksid sa üksi tagasi minna, nagu ei usuks sa, et ma täidan sinu ja ka Larry ees oma sõpruskohustuse ja tulen teile, nagu oleks lahkumas mingi viimane rong või midagi taolist… Imelik mõte, tõepoolest!

Ja järsku, võib-olla et kohatultki, aga võib-olla vägagi asjakohaselt meenus mulle mu esimene öö, tegelikult meie kõigi kolme esimene ja seejuures ühine öö pealinnas. Ning sellegi sündmuse peategelaseks oli… voodi, täpsemini sinu, Ruthi voodi – nii otseses kui ka ülekantud mõttes. Aga kohe ma seletan.

See oli millalgi juuli viimastel päevadel. Muidugi kakskümmend aastat tagasi. Me kolm olime õnnelikult jõudnud Tallinna. Sest riiklik suunamiskomisjon oli meid just nimelt sinna tööle määranud – minu kirjastusse Mana, Ruthi statistikavalitsusse ja Larry geoloogiainstituuti. Kusjuures meid Larryga oli määratud ilma elamispinnaga kindlustamata, mis tähendas üksnes paljast lubadust, et saame selle esimesel võimalusel. Sõnaga – me pidime kas mingi toa üürima või sugulaste abile lootma. (Imelik, et mulle isegi siis Tallinnas elav tädi meelde ei tulnud. Või tuli, aga kohutas ta elamise vanamoodsus ja kitsus!) Kogunesime tol õhtul Ruthi poole, sest tema oli meist ainsana nõndanimetatud elamispinna omanikuks saanud. See oli ilusa valge kahhelahju ja verandaga tuba Kadriorus ühe puumaja esimesel korrusel. (Muuseas, peaaegu samasuguse klaasverandaga, nagu nüüd minulgi, ainult selle vahega, et seal verandal sai juba tookord ilusa ilmaga viibida.)

Me istusime muidugi toas, olime kogu pika valge suveõhtu äärmiselt tõstetud meeleolus, jäime aegamööda purju, naersime ja karjusime, nii et seda võis kindlasti välja parki kuulda… ja ei mõelnud üldse, kuidas me ühe tegeliku elusõlme lahendame. Võibolla olin vaid mina see naiivne, kes ei teadnud lahendust. Ja teised kaks teadsid. Igatahes ühel hetkel saabus vaikus. Saabus koos tõdemusega, et me mõlemad Larryga peaksime hakkama lahkuma. Aga meil polnud kummalgi kuhugi minna. Seejärel vaatas Ruth mulle kuidagi imestunult otsa, nagu peaksin midagi juba varemalt otsustatut teadma ja vastavad järeldused tegema. Aga mina keeldusin oma lihtsameelsuses ikka veel aru saamast sellest, mida olin oma alateadvuses hulk aega teadnud. Niisiis istusin mingi naiivse juhmusega edasi laua ääres, kuni Ruth teatas minust kuidagi mööda tumedasse verandaaknasse vaadates, et ma pean „kahjuks leppima” (nii ta vist lausus) asemega põrandal. Noogutasin. Peaasi oli kohale jääda, mitte ära aetud saada! Mis oli järjekordne lihtsameelsus. Muidu poleks kogu järgnevat rumalat situatsiooni kujunenudki. Ja mitte ainult minu jaoks. Nende kahe jaoks ju ka… Ma olin juba põrandal pikali, kui nemad Larryga heitsid kušetile, mis oli äsja ostetud ja selgelt kahe inimese jaoks mõeldud. Välgatasid Larry valged trussikud, siis Ruthi paljad jalasääred. Nad pugesid ühe ja sama teki alla. Vaatasid siis korraga nagu vandeseltslased minu poole. Justkui oleks tegu mingi naljaga. Või see üksnes viirastus mulle… Alles öösel, kui ma ilmselt nende magamisaseme kriginast üles ärkasin, või siis põrandaligidasest jahedast vibinast, kui ma tundsin näo vastas Ruthi ülikooliaegse palitu pehmet kraed, kust levis tema äravahetamatut lõhna, sain minagi, pikkade juhtmetega indiviid, millestki olulisest aru – Ruth oli valinud Larry, enam polnud võimalik teisipidi arvata! Ja Larry oligi ju tema jaoks õige valik, sest ta oli minust ilusam, andekam, hea päritoluga, laitmatu lastetoaga ja mida kõike veel. Oh, mida kõike veel ma seal põrandal oma sõbra eeliseks ei lugenud! Kuid ma tegin seda hammaste kriginal. Mu mõistus luges neid eeliseid, kuid mu hing ei nõustunud olukorraga. Me olime ka varem erimeelsed olnud, isegi kergelt tülitsenud. Seda võis ometi nimetada vastandite ühtsuseks. Kuid nüüdne olukord oli midagi muud, sootuks muud… Nüüdsest olime vaenlased! Vaiksed vaenlased! Sellesama naise pärast, ainuüksi tema pärast!

Ent seal põrandal oma lolli seisundi üle häbi tundes ja ennast siunates, et mul polnud jätkunud oidu õigel ajal lahkuda, ei mõelnud ma üksnes meie kokkuvarisevale sõprusele. Ma tundsin alandust ja sain samas aru, et mulle kui pulmatolale, kui tunnistajale on varutud midagi lohutusauhinna taolist – viibida nende esimese (või kust ma seda nii täpselt võisin öelda!) ühise öö juures, nii-öelda voodijalutsis. Ja mina olin mõni aeg tagasi purjus inimese tuimuse ning samal ajal andunud koera vesiste (loe: veiniste) silmadega Ruthile otsa vaadanud ning lootnud, et me saame ka edaspidi sama hästi läbi, et me kolme liit jätkub samasugusena, nagu see oli kestnud Tartus… Oh kui lihtsameelne ma olin olnud! Ning siis tuli mulle silme ette, et kui Ruth mulle neid vanu riideid paljale põrandale maha laotas, oli Larry delikaatselt toast lahkunud, et mitte selle piinliku stseeni juures viibida. Jah, peenemini poleks nad suutnud mind alandada. Kui nad seda ka niimoodi just ei mõelnud…!

Tegelikkus lõi oma lapiti valusa peopesaga mulle vastu nägu alles hommikul. Õigemini varahommikul. Kui kõiki meeli lahjendanud vein oli peast lahtunud. Kui uue päeva valgus värvis toda tuba. Lahkusin muidugi kumbagi üles ajamata. Veelgi enam, ma püüdsin nende kušeti poole üldse mitte vaadata. Kuid ma olin kindel, et nad kuulsid, kuidas ma tõusin ja kohmitsesin ja ukse enda taga kinni tõmbasin. Ja ma kujutasin ette pilti, kuidas nad mõni hetk pärast ukseklõpsatust üles kargasid, naerma puhkesid ning poolalasti, kätest kinni haaranuna kui indiaanid mu poolt korralikult kokkupandud asemeriiete ümber ringiratast kargasid…

Mida ma sealt Kadriorust minema lonkides veel mõtlesin, seda ma hästi ei mäleta. Ehk tundsin isegi mõnelaadset kergendust, et see pikk selgusetus oli viimaks ühel pool. Ja võib-olla oskasin end isegi lohutada. Et küllap ka minu jaoks on selles suures võõras linnas mingi koht saatuse poolt varutud, et kunagi pole nii, et midagi ei saa järgneda, kui kuhugi pole minna ja nii edasi. Vaevalt et ma mõtlesin konkreetsemalt – ka mina leian kord naisterahva, kes on ilusam ja parem kui Ruth. Vaevalt! Liig valusa pinnuna, liig tugevasti istus ta tookord mu mõtetes…

Sellest sündmusest algaski tegelikult me ülikooliaegse sõpruse aeglane murenemine, ehkki me kohtusime ka edaspidi ja aitasime üksteist vastastikku, eriti järjekordsel uude elukohta kolimisel, mida just minul sagedamini ette tuli. Minu mäletamist mööda kolisid nemad sellest õnnelikust Kadrioru toast välja umbes kolme aasta pärast. Õnnelikust seepärast, et seal sündis neile ülejärgmisel aastal tütar Marianne, nende ainus laps.

Kas ma käisin ka hiljem nende pool seal Kadrioru korteris, peale toda alandavat ööd, seda ma hästi ei mäleta. Kui isegi käisin, siis keeldub mälu seda kangekaelselt välja andmast. Pigem ei käinud. Aga sellest majast (tookordsel Leineri tänaval) mööda käisin küll ja üsna tihti. Mind tõmbas sinna nagu kurjategijat kuriteopaigale, ehkki midagi sellist polnud juhtunud. Leidsin enda jaoks iga kord mingi ettekäände. Ühesõnaga, sellel pargi poole vaataval aknal ja klaaspalkonil oli minu jaoks teatud maagia, eriti veel, kui neis akendes põles tuli. Kolmekesi kokku saime ilmselt väljaspool. Ja küllap minu initsiatiivil. Sest oli ju park… Mäletan näiteks, et olen kolme- või nelja-aastase Mariannega sealsamas Kadrioru pargi lehtedes hullanud, kandnud teda kukil ja ükskord tõstnud ta puuharude vahele, nii et laps hakkas härdalt paluma, et ma ta ära päästaksin. Aga pärast pahvatas naerma nagu pisike paharet…

Viimased aastad polnud ma Mariannet üldse näinud. Ma millegipärast ei mäletanud teda Larry viimasest sünnipäevast. See päev oli juunis, täpsemalt 29. juunil, nii et tänavu saab Larry neljakümne kolmeseks. Nagu minagi, ainult et mõned nädalad hiljem… Ootoot, Marianne peaks siis olema juba kaheksateist ja ühtlasi keskkooli lõpetamas. Siin ei olnud vaja suurt matemaatikat appi võtta Marianne sünnipäev oli viimasel aprillil; ta oli olnud omamoodi väike aprillinali oma vanematele. Ja teistele ka…

Aga nüüd elas perekond Kaarma juba palju aastaid Lasnamäel avaras korteris, kuhu ma olin homme külla palutud – kui seda Ruthi hädakutset sobis üldse küllapalumiseks nimetada…

Tegelikult läksid meie teed Larryga mingis mõttes lahku juba kolmandal kursusel ja Ruthist olenemata. Kuigi mingi ebakõla oli meie vahel juba algusest peale. Ainult me kumbki ei tundnud, ei märganud seda. Larry oli tartlane, ta elas oma vanemate juures, need olid tal täisintelligendid. Mina olin maalt, hoopis teisest keskkonnast pärit ja elasin palju kehvemat ühikaelu. Sellest kõigest veel üks punkt minu kahjuks! Teine väike murrang toimus peale ülikooli lõpetamist. Larry oli meist kahtlemata kõige andekam ehk teisisõnu ta tuli eksamiruumist alati viiese naeratusega välja. Meil oli ka teisi usinaid ja süstemaatilisi õppijaid, kuid just teda saatis alati suurem edu. Mõnikord näis, et üsna väikese pingutuse hinnaga. Millest oli teinekord formaalselt isegi raske aru saada. Ta oli osanud juba kord õppejõududesse sellise veendumuse sisendada, et on alati tasemel ja parim… kui ta ka mõnikord seda polnud… See tegi kerget viha, mille ma küll kohe maha suutsin suruda.

Avastasin nagu alles nüüd, et olen vist kogu aeg ta peale kade olnud. Esimesest päevast peale, kui kristalselt aus olla. Võib-olla seepärast ihkasingi nõnda ta sõprust. Selle kadeduse kiuste? Aga miks tema minuga rahul oli, seda ma ei tea! Ma olin kade nii ta võimekuse kui ka valikute üle. Sest ta sihtis kohe algusest peale teadusse, ja sinna ta lõpuks ka sattus. Ta oli lihtsalt selline keskne tüüp, ehkki mitte alati liider. Organiseerimise ja muu musta töö tegid harilikult ära teised, tema võis vaid kõrvalt nappi, kuid oskuslikku nõu anda. Ja mis peamine – ta oli ka minust üle. Mina, kes ma endast… noh, mitte just vähe ei arvanud! Kohe kõiges õppimises, spordis, suhtluses, tüdrukute juures…

Jah, ta läks oma andekuse ja ka mingi sisemise veendumusega, et ongi parim, meil kõigil juba teisel kursusel eest ära. Ning see vahe aina kasvas kõigi nende aastatega.

See, et m i n u s t teadlast ei saa, oli mulle juba üsna varsti selge. Aga ma püüdsin ennast ja teisi veenda, et minus siiski on, nagu tollased astronoomiatudengid ütlesid, varjatud ainest. Ja ma püüdsin Larryga sammu pidada kuni ülikooli lõpuni. Asi lahenes üsna ootamatult – mulle tuli pakkumine asuda tööle kirjastusse Mana, kus mulle pakuti loodusteaduste osakonna vanemtoimetaja kohta. Vaid veidi mõelnud, võtsin selle koha vastu. Ja ühes sellega andsin Larryle lõplikult alla…

Muuseas, ma töötan ikka veel samal töökohal. Olen endiselt toimetajapalgal, täpsemini öeldes võõrastest tekstidest ülekäija, kontrollija, vigadele ja ebakohtadele osutaja, lüdija, puhastaja, kaasaaitaja, akušöör, kui soovite. Ehkki mingis mõttes on see olnud alla mu võimete, nagu ma vahel olen tundnud. Kuid kus on see eksimatu nivoo, milleks me sobime? Kuidas seda nüüd öelda – ma olen olnud üks toimetajatest, üks paljudest oma alal. Iga keskpärasemgi loodusteaduste popularisaator, kelle tekstidest olen pidanud üle käima ja kelle tagant olen vigu ning ebatäpsusi leidnud, jah, nemad seisavad minust kõrgemal. Ma mõtlen loomingulisuse mõttes. Minu jaoks on selles töös olnud vähe avastuslikku, tundmatut, seniolematut, nagu seda võib pakkuda teadus… Aga see töö on mulle ikkagi meeldinud, sest just sel alal olen saanud kogu õpitut rakendada. Ma arvan, et palju rohkem kui mõnel teisel töökohal. Ja seda teab ju pea iga ülikoolilõpetaja, et see, mida on õpitud ja mida sul edaspidises töös vaja läheb, et need on nii erinevad asjad. Sul on tihti taskus üksnes haridus, teatud tase, kuid kõik tööks vajalik tuleb sul ajapikku omandada nii-öelda iseõppimise käigus. Lisaks olen olnud suuresti oma aja peremees – peaasi, kui järjekordne töö on õigeks ajaks ära toimetatud, teed sa seda siis millal tahad. Nii olen võinud toimetada ka kõrvale – artikleid populaarteaduslikesse ajakirjadesse, mõned reisikirjad naaberkirjastusse ja korra isegi ühe mereromaani, Joseph Conradi, mis oli hoopis tõsisem kogemus, kuna tegu oli vana ja ajast maha jäänud tõlkega… Aga ma vist hälbisin. Siiski pean lisama, et ehkki see töö on mulle meeldinud, kripeldab minus ikkagi mingi okas. Ja see rahulolematus on kahtlaselt sarnane ülejäänud elusse puutuvaga…

Seevastu Larry oli nende aastate jooksul, nagu mina olen aru saanud, liikunud aina kõrgemale. Ehkki ta on korra instituuti vahetanud. Mis võis johtuda muudest, üldisematest asjaoludest…

Tahan või mitte, aga pean siinkohal tunnistama – ma olen ka kõik järgneva aja olnud hullult, üsna madalal kombel kiivas Larry peale, ja temaga seotult ka Ruthi peale. Tegelikult nende mõlema peale. Seepärast tundsingi Ruthi külaskäigust, tema ülestunnistusest ja abipalumisest teatud salajast rõõmu, mida alles tagantjärele söandan endale tunnistada…

See mu esialgne kiivus süvenes veelgi, kui Larry ja Ruth said viimaks selle uue korteri Lasnamäel, samal ajal kui mina pidin vaevlema edasi oma Koskla kitsas köökpeldiktoas, kus ma ei saanud isegi kõiki oma raamatuid välja panna ja pidin iga kord tuhnima toanurgas olevates kastides. Iseenesest mõista olin Kaarmate peret ka uude elamisse kolimas, aga ei mäleta sest korrast muud kui suurt lagedat kööki, kus me lõpuks, higiste ja surmväsinutena (ikkagi kaheksas korrus!), poolest liitrist viinast Larryga üheaegselt ja kiiresti täis jäime. Mäletan selgesti ka seda, mida mu purjus, aga kusagil väga selge mõistus kordas, kui ma sealt Lasnamäelt ära tulin: „Jälle tema, jälle nemad – ja minul ei midagi, mitte midagi…!” See oli juba kolmandat laadi kadedus.

Inimlik kadedus on üleüldse imelik nähtus. Mis on tema sügavam olemus, millest ta signaliseerib? Ei millestki muust kui sinu kõrgenenud enesehinnangust, veendumusest, et sina oled eriline, et sinu tõelist väärtust pole märgatud ja hinnatud, samal ajal kui…ja nii edasi… Jah, ma olin kade, nagu on kadedad kõik, kes peale aastatepikkust ootamist peavad tõdema, et sõpra, head tuttavat või töökaaslast on saatus mingil põhjusel eelistanud ja talle on inimväärne ruumiosa leitud, samal ajal kui sina vehkled edasi maailma tuulte vallas ja oma endises lollis lootuses. Usun, teda kadestasid teisedki. Ilmselt ka tema enda instituudis. Miks pidin mina teistsugune olema?

Mu silme eest vilksas nüüd mööda rida seiku jällegi me ülikoolipõlvest. Tõesti, mõned neist olid meeldivad ja vahvad meenutada. Kuid Larrys oli siiski paras annus arusaamatut ja iseäralikku… Kui rääkida ausalt neist raevuhoogudest, mida ka Ruth ei saanud mainimata jätta, siis need ründasid teda juba ülikooli aegu. Ja need olid vastuolus tema kasvatusega – ühesõnaga, tema lastetoaga poisi puhul poleks neid küll oodanud… Kuid kas see ei olnud kogu aeg märk mingist ta sisemisest ebakõlast, mõtlesin ma nüüd… Jah, see tema imelik raevukus. Ei, ta polnud mitte üksnes väsimatu õppija ja seejärel ohjeldamatu pidupanija, vaid ka kummaline ärakukkuja. Tõesti-tõesti!

Ja äkki, nagu välkvalguse käes, tuli mulle silme ette me kolmanda kursuse jõuluõhtu, mida me sõitsime pidama linnast välja, sest kusagil ühiselamus oleks see olnud komplitseeritum… Me sõitsime maale, ma ei mäletanud hetkel isegi seda, kuhu täpselt sõideti, sest sõideti pimedas, täis bussis, kogu aeg juttu ajades ja naerdes. Igatahes, see pidu toimus ühe meie kursusekaaslase vanemate juures kusagil päris Peipsi ääres ja väikese maakooli ruumes, mis oli tegelikult hiljaaegu oma tegevuse lõpetanud, nii et meid ei seganud seal hoones miski. Mäletan, et Larry saabus sinna hiljem, kuid võttis, võib-olla külma tõttu, mitu hoogsat pitsi ja ei jätnud seda hoogu ka hiljem, ergutades mind ja teisi iseäralikult tagant. Eelduste kohaselt oleks ta pidanud saabuma juba koos Ruthiga, aga et Ruth oli pärit Jõgeva kandist, siis oli tema tulnud otse oma vanemate poolt ja nõnda polnud mul bussis võimalik tema kõrval istuda ega temaga rääkida. Seda enam tahtsin seda teha jõuluõhtul. Mulle tol korral viin ei istunud. Ruth istus minust üle laua ja me vestlesime, niikaua kui Larryt polnud, ainult et Ruth oli kuidagi närviline. Niipea kui Larry laua otsa ilmus, hakkasid Ruthi silmad särama, need jälgisid sellest peale ainult Larryt – mis mind hirmsasti häiris. Aga Larry oli ikka igasuguse seltskondliku olemise keskpunkt. Sellega jälle olin mina ja kõik teised harjunud. Kuid millalgi, mingis õhtu faasis, kui kõik olid parajalt purjus, tekkis imelik sumbuur või häiring kogu laudkonnas, kõik hakkasid valjult rääkima, keegi üritas laulda millegipärast „nad elagu!”, paar tüdrukut kukkusid end õigustama mingites arusaamatustes, millest ma kuni lõpuni aru ei saanud. Siis kargas Larry püsti, vehkis oma pikkade kätega, püüdis enda kõrval istuvaid tüdrukuid kaelustada, küünitas isegi üle laua Ruthi sihis, kuid kaotas tasakaalu, ajas mingid pokaalid ümber, kargas tagasisuunas, tõmbas pika pingi pikali ja tormas uksest välja jõulutuisku, paljapäi ja särgi-lipsu väel, viinaleilis. Me järgnesime mingi viivituse järel talle, hõikusime nelinurkses õues, avasime panipaiga- ja kemmerguuksi – keda polnud, see oli Larry. Me leidsime ta pool tundi hiljem peaaegu ärakülmununa järve veepiirilt, rüsijää pankade vahelt, õieti ühest püstiste jäätükkide vahele moodustunud orvast vaevu soiguvana. Ja tirisime ta läbi lume, Larry kingad järele lohisemas, jätmas lumme kaht kitsast vagu… See kõik on mul nii piinavalt meeles. Mis oli selle impulsiivse sammu tagapõhi, kas mingi meile teadmata jäänud tüli Ruthiga?

Kena jõuluõhtu vaikses maakoolis oli rikutud, meil tuli tund või enamgi vaeva näha, et Larryt toibutada, siis talle viina sisse joota ja pärast oli ta lihtsalt purjus ning ajas suust välja võimatut joga, mis sarnanes skisofreeniku sonimisega, ehkki muidu oli ta meist kõigist kõige terasema mõistusega.

Ta oli otsustanud mingi purjus inimese põikpäisusega meid kõiki, kõiki ignoreerida ja pigem surnuks külmuda, kuna millelgi polevat absoluutselt mingit mõtet.

Igatahes vaatas ta meile mõlemale vihkavalt otsa, kui me teda toibutasime ja viina sisse jootsime ja röögatas siis: „Teil polnud õigus! Ma võin endaga teha, mida ma tahan!”

„Jah, võid, jah, võid, Larrykene,” pomises Ruth, ja mina, rumal, ei saanud aru, et selles hääles aimus juba siis pimeda heakskiidu ja armastuse hääl, mida mina pole kunagi enda puhul kuulnud. Või siis midagi muud. Igatahes, ta oli me kõigi peale vihastanud! Kõigi! Kuid mille tõttu…! Mis õigusega! Veendumusega, et tema on meist parem ja kõrgem. Ja ometigi – sel hetkel oligi ta meist kõigist seisnud mõõtmatult kõrgemal. Selles raevus, oma sumbuurses vihkamises, kõigega mittenõusolemises, mingis oma veidras vabadusetaotluses või anarhias… Teda oli mingi valgustumus, mingi veendumus tabanud. Kas ta oli aru saanud, et on teistsugune, eriline? Või midagi muud… Mingi teadmise, selginemise, üksnes talle teadasaanu põhjal. Millegi meile arusaamatu, salajase, temas endas selginu-sähvatanu põhjal. Isegi väljaspool hirmu ja eluohtu. Ma polnud teadnud, et midagi säärast on üldse olemas, aga nüüd olin saanud sellest teadlikuks… Veelgi enam – ma arvan, et just sel hetkel, selle Larry lause ajal, kuidas ta meid kõiki vihkab, loobus Ruth esimest korda minust, ehkki me tantsisime veel kolmveerand tundi koos ja ma hoidsin tal, nii omasel, ümber piha ja kuulasin ta sõnu – üksnes nende kõla, tähendusest midagi mõistmata…

Midagi selles sündmuses jäi mulle veel kauaks ajaks täiesti arusaamatuks. Igatahes polnud tegu poisikeseliku trotsiga. Või ikkagi. Aga samas ka mingi äravalitusega, enda ülimuslikkuse tunnetamisega, jõulise demaršiga teiste tavalisuse üle. See seik omandas minus aina tugevama sümboli tähenduse. Kuid mille sümboli? See polnud mulle kordagi selge, kui ma selle peale mõtlema sattusin. Ei tea, mul on raske juhtunut seletada. Igatahes sellest ajast peale ma võõristasin pisut oma sõpra. Ma justkui kartsin millegi taolise kordumist.

Jah, imelik, see juhtum oli teistpidi seotud öö ja lumega, lume ja jääga. Ja justkui lõpmatusega selle pimeduseuttu kaduva Peipsi kauguse tõttu. Mis oli tabamatul kombel nende tõeliste jäiste kauguste sarnane, millega ma hakkasin sõna-sõnalt ja lause-lauselt kokku puutuma mõnda ega hiljem, kui mul tuli toimetada Nanseni, Amundseni, Franklini, Andrée, Uemura raamatuid. Kuid see välise ja suurema meloodia oli kõik olemas tolles Larry vastuhakuõhtus, mis tegelikult rikkus ära suure hulga inimeste harda jõulurõõmu. Sest kingituste jagamine läkski meil meelest. Ja seda tehti ühel kainel ja kõledal hommikul, enne partei ajaloo seminari, mis oli minu suurimaid piinu ülikooli ajal…

Kusagil seal, tookord juhtunus, olin ma peaaegu veendunud, ehkki kaugemal ja sügavamal, pidi olema põhjus, selle alge, mida ma nii väga ihkasin nüüd teada saada. Ehk teisisõnu selle seletus, mis oli vahepeal Larryga – ilma minu teadmata – juhtunud?

Ja nüüd ma mõtlesin uuesti ja väga vaagivalt sellele seigale, justkui loodaksin sealt mingit võtit äsjajuhtunu suhtes. Mõtlesin nüüd üksnes Larryle. Ma mõtlesin tast väga intensiivselt. Kus ta on praegu? Kaugel või lähedal? Kooskõlas endaga või hirmsates kahtlustes?

Ja ma tundsin, kuidas kogu olnud kiivus nagu varises minust maha ja jäi üksnes mingit laadi nimetu kaastunne… Või koguni süütunne. Tundsin, et ka minul võiks – teadmatult, kogemata – olla oma osa selles kadumises, et see polnudki päris vale ja juhuslik, et Ruth otsis just minu esimesena üles.

Igatahes, mu pea asemel oli nüüd vaid „tolgendavate otstega lõngakera”; see oli olnud tudengiaegade määratlus tiheda, hullumeelse sessi kohta. Kuid kas polnud ma taolises olukorras praegugi? Ma pidin millegi üle järele mõtlema. Aga mis oli selle lõngakera nimi? Larry! Ainult et ma ei kujutanud ette, millisest lõngaotsast ma peaksin kinni hakkama. Mul puudus igasugune impulss. Veelgi enam – mul puudus ka selge tahe. Miski minus tõrkus sellesse konflikti – või kuidas pidin seda olukorda nimetama? – astumast. Kuid ma pidin!

Aga aitab nüüd sellest minevikus tuhnimisest! Tahtsin või mitte, aga ma pidin mõtlema Larryst. Praegusest. Kadunust. Teadmatus kohas viibivast. Ja meie sõprusest! Õieti sellest, mis tast oli järel… Kas ma enam üldse tohtisingi ennast tema sõbraks nimetada? Millal õieti meie sõpruse tuhmumine pihta hakkas? Ja kelle poolsena? Mul on raske vastata nendele küsimustele, mis polnudki kolm küsimust, vaid üksainus. Kui ma tahan ääretult aus olla enda vastu, siis olin see mina, kes enam temaga kohtumistest nii väga ei hoolinud. Seda on kummaline seletada, aga ma olin järsku jõudnud mingisse keskea kainusse. Ma olin aru saanud mingist iseenda kaotamisest, ma olin aru saanud, et tuleb hakata rohkem iseenda peale mõtlema – või muidu sa upud ära suhtlusse, mis suureneb iga aastaga, sest vanadele sidemetele lisanduvad uued, et säärane suhtlus võib ära süüa kogu su aja, mida sa peaksid tarvitama hoopis muu jaoks. Ja sellest aru saades hakkasin ma kõrvale hoidma igasugustest sündmustest, väljasõitudest, kui võimalik, siis ka tüütavatest koosolekutest ja aastapäevadest, mis mu töö juures kombeks olid. Kuni see põhimõte hakkas laienema mu kaugetele klassikaaslastele, seejärel mu kursusekaaslastele, isegi mu sugulastele ja viimaks ka temale, Larryle, oma kauaaegsele sõbrale. Sõnaga, ma hakkasin end tõsiselt piirama ses suhtlusrohkuses…

Kogu see aeg oli mu mõte keerelnud mingit siseringi pidi mina, Larry, Ruth. Ruth kui meie mõlema kursusekaaslane. Algul minu pruut. Siis tema pruut. Või üldsegi mitte kummagi pruut. Algul eikellegi pruut. Vaba tüdruk. Tüdruk, kes oli kaua aega valinud. Kuni see ükskord juhtus. Või tegi ta selle valiku juba varem, mulle teadmata hetkel, mingil minu madaluse momendil? Sest mõnda aega, tundub mulle, olime me Larryga Ruthi jaoks võrdsed… Ja kas ta tahtis valida või mitte, ühel hetkel ta pidi seda tegema. Ta sai valida vaid meie kahe vahel. Ja ta ei saanudki teistsugust valikut teha. Ta valis Larry ja seda muidugi puhtalt mõistusega – andeka, kasvatatud, populaarse, raevuka, imeliku, seletamatu, mõistetamatu. Võiksin seda nimekirja veelgi pikendada. Kõik see, mis Larry kohta sai öeldud, oli, imelik küll, me sõpruse aluseks. Ning sellest valikust hoolimata, kõigest sellest hoolimata olin mina justkui kohustatud jääma nende mõlema sõbraks! Kuid kes mind selleks kohustas? Kõige rohkem – ma ise. Ju mul oli neid mõlemaid ikkagi vaja… Miks küll säärane karistus ühele inimesele…? Sellele oli lihtne vastus – ma olin kolmas. Vaid kolmanda najal seisab miski püsti…