Читать книгу Sõjaväeluure erukolonelleitnant RÄIMO SIIG ja teised Väikelinna kangelased - Rögiwald Pääbo - Страница 2

Ennemuistsel ajal, veel enne, kui Väikelinn oli üldse mingisugusedki asumi mõõtmed omandanud, asus selsamal künkal või ehk paarkümmend sülda vasakul vaid mõnest osmikust koosnev mudakülake. Loomulikult ei nimetanud seda mülgast siis veel keegi Väikelinnaks. Põlisasukad, väisavad korilased või muidu eksinud vandersellid kutsusid toigashüttidest koosnevat kogumit suupäraselt Syxorykieks. Rändureid sattus siiakanti üllatavalt sageli, sest paarikümneliikmeline syxorykielaste kogukond oli tuntud erakordselt külalislahke hõimuna. Võõrastele kaela saadetav kivirahe oli kohati nii hõre, et obaduste ja tabamuste vahel oli mõnikord võimalik isegi päevavalgust näha. Elusalt kätte saadud võõra karja kütid hukati juba pärast kümnepäevast ihunuhtlust. Oli ju üldteada, et paljudes teistes kohtades topiti kutsumata külalistel kõrvad kive täis ja tambiti seejärel lihtsalt tiigimutta. Ilma pikema jututa. Ent sõbralik tervitus, mahe kivirahe või turgutav leige sõõm poolselgest laukaveest polnud peamised põhjused, miks Syxorykiest kujunes nii rändkarjade kui ka üksikhuntide seas menukas peatuspaik.

Ürgkuurordiks kujunes Syxorykie suuresti hoopis seetõttu, et tuldi kaema ilmaimet, millest pajatasid kõik tolleaegsed kuulujuttudest kollaseks võidunud koopamaalingud. Misjuures, viimane võis olla tingitud pigem piirkonna savikivi värvusest, ent kollased need seintele kratsitud sirgeldused kokkuvõttes olid ja ilmestasid ühtlasi vägagi tabavalt, seejuures võib-olla isegi tahtmatult seda muistset ürgkumu. Nimelt said Syxorykie meesisendid hea tahtmise korral mööda maad lohistada mitte ainult oma äärmisi jalgu. Nii kujutab näiteks üks tuntumaid koopamaalinguid meessyxorykiede keskmise ihuliikme üüratut ulatust. See võimaldab selle kõrval mitu minutit täiel kiirusel joosta, enne kui visand lõpeb. Võib-olla lihtsalt lõppes selles punktis hoogsa sirgeldaja jaks? Või ründas kunstnikku verejanuline ürgkiskja ja viimased kriipimised on hoopis võikad jäljed võitlusest elu ning surma peale? Ent võib-olla oli see pikkus väga täpselt välja mõõdetud. Selles ei ole Väikelinna ajaloolastel, antropoloogidel ja kunstiteadlastel veel kauaihaldatud üksmeelt. Kahtlemata oli sellistes seinakritseldustes omajagu kunstipärase anatoomiaga liialdamist, ent teisalt sisaldus neis üksjagu sulatõtt. Sestap on Väikelinna Ajaloomuuseum koopamaali paremaks nautlemiseks rajanud selle kõrvale kõvakattega jooksuraja. Finišis ootab sportlikku muuseumikülastajat laia lindiga vineermedal. Nii on ühildatud linlaste piiritu ajaloo-, kunsti- ja tervisespordihuvi. Avatud on ka väike suveniirikiosk – siit saab muistsete kodukandimeeste mõõtmeid kaunite meenetena lunastada niidirulle meenutavate tünnide kaupa. Aga siit tagasi eespool alustatud ajastukesksete sündmuse kirjeldamise juurde.

Arusaadavalt ümbritses meessyxorykiesid muistsete naissooesindajate jaoks sõnulseletamatu nimbus ja hindamatu oreool. See oli ikkagi epohh, mil meesisend meelitas vastassugupoolt kaasasündinud kaasavaraga, mitte koopanurka kogutud värviliste kivide või teiste numbriliste kilinate-kulinate eest soetatuga. Sellistel nipsasjakestel pole tegelikult tegelinski tegelikkusega mingitki seost, rääkimata selliste tehispikenduste magadiskambrisse kaasa võtmisest. Nii ei olnudki vaja pikalt pead murda uudishimulike naiste, kadedate meeste, nendega kaasasrippuvate laste ja kogu selle killavoori lõpus karavanina hulkuvate punapee-makaakide erakordse külastussageduse põhjuste üle.

Ühes neis Syxorykie toikahurtsikus elaski Sepp. Et see kõik toimus väga ammu, isegi nii kaua aega tagasi, et rauaaja alguseni koitis veel mitu head sajandit, ei jäänud igavleval Sepal muud üle kui osmiku käimlaküljel kaassyxorykielastele oma virilat nägu näidata. Rõõmu ei toonud pigikäpa päeva ka tõik, et tema peres sirgus neli ilmatu toredat last – kõik ühtviisi isasse ja puhast sepasugu. Pojad olid vastavalt Kellassepp ja Kollisepp, seevastu tütred Kullassepp ja Kallisepp. Sepp oli ühtaegu õnnelik ja õnnetu, sest kuigi kõik võsukesed olid sepaameti kenasti ära õppinud, ei jagunud mehel ometi veendumust, et nende erialavalik oleks see kõige parem olnud. Millegipärast oli mehes juba kõurikueast saadik püsinud sõnulseletamatu sisetunne, et on sündinud valel ajal valesse kohta, ja peab seejuures veel valet ametitki. Tagatipuks oli tal veel imelik, vaid neljast tähest koosnev hüüdnimi – see ei jäänud muidugi teistele märkamata. Ühtlasi ei saanud kindlalt väita, et ta jäeti seetõttu sageli pilgeteta.

Öhösönaga, nõgine mees ei osanud ise aimatagi, et oli valel ajal vales kohas ja vale ameti peal. Vaene meeshing lihtsalt ei teadnud, et alasit ja sepavasarat ei leiutata veel järgmise tosinkonna sajandi jooksul. Tõsi, ühel varasügisesel koidikul silmas ta nooremapoolset vallatut punapee-makaaki laukast väljakougitud rauamaagitükiga mängimas. Sepp mõtles korraks isegi maagi makaagilt ära võtta ja käepärases nõus kuumaks ajada, vedelaks sulatada ning vaadata, kas sellest võiks teha näiteks sepiseid, kuid loobus millegipärast sellest mõttest sealsamas. Peletanud jalahoopide abil punapee-makaagi kaugemale, viskas Sepp ilmetu tüki tagasi laukasse. Makaagilt ära kistud maak vajuski põhja ja jäi sinna veel aastasadadeks. Alles seejärel kiskus järgmine hooletult nüsitud küüntega inimkämmal tüki taas mülkast välja, suskas elavasse tulle ja sepistas lõpuks ometi selle kauaoodatud esimese sepise. Oleks vissis nõginäpp tol hetkel oma mõtet veidikenegi edasi arendanud, võinuks rauaaja algus oluliselt varasemaks nihkuda ja sellega terve inimkonna ajaloo kulgu muuta. Sepp see pioneer ei paistnud. “Pähh,” rehmas nahkadesse mähitud meessyxorykie lohisemisest tulitavat hellalt süles hoides ning seda juhuslike laukamarjade ja rabasamblikega tohterdades. Seejärel komberdas ta vaikselt kodu poole, seesamunegi õlal. Sättis end jälle hurtsiku ette virelema, torssis ja tusane. Nagu ennemuiste.

Nii jätkus see päevani, mil Syxorykies peatus üks isemoodi teeline. Esmapilgul järjekordne hulkurist läbisõitja, kuid tegelikult muutis see väike vahejuhtum kogu piirkonna tulevikku. Siinjuures ongi paslik märkida, et Väikelinna keskväljaku lähistel, mitte väga kaugel tööstusmagnaat Ernst Friedebert von Sieberhausenile pühendatud monumendist, kaevati alles mõned aastakümned tagasi välja muistne koopajupp, mille seintel on kujutatud just seda stseeni, millest kohe juttu tulebki. Niisiis, rampväsinuna, peaaegu et sellelt vaeselt ürgselt punapee-muulalt maha kukkudes, langes läbisõidul kalkar täpselt Sepa hüti käimlaavause ette külili. Joonud tänulikult talle ulatatud toobist paar suutäit mõrutõrumõdu, vaatas ta uudishimulikult ringi. Kuulnud, et see ongi kuulus Syxorykie, naelutas ta oma kadeda pilgu teatud kindlale kõrgusele. Suured silmad andsid kinnitust, et kollasest savikivist koopamaalid ei olnudki liigselt liialdanud. “Oh tõesti,” saatis ta alistunult tunnustava ohke teele. Veidi kosunud ja söandanud pilku tõsta, märkas ta, et talle elupäästva kosutusjoogi pakkuja ei olnud keegi muu kui Sepp. Rändur puhkes valjult naerma. See oligi ju see neljatähelise nime ja lühikese koonuga meessyxorykie! Esimesi taktitundelisi elemente arendama hakanud inimloom tõttas kohemaid oma algset reaktsiooni selgitama: “Ma vabandan, et tervituse asemel hirnusin kui pooletoobine punapee-hüään, kelle kohtlane aru ei lubagi enamat kui seosetu hambalagin. Andestust veel kord. Mu nimi on Ktbptbkmwstrtpk, kuid sõbrad kutsuvad mind Ktbstrtpkiks. Sa oled küll veidrik, ent siiski hea inime, Syxorykie Sepp, nii et sina võid kutsuda mind, kuidas tahad.” Teeline lakkus jutu kestel keha ümber hoidvatest kaltsudest, nahajuppidest ja neid kooshoidvatest kuivatatud soolikatest välja otsitud metsploomi, sest Sepa mõdu ei asetunud teps mitte lahjade jookide kilda. Peremees ise hoidis joogiretsepti muidugi kiivalt saladuses, ent teadjamad arvasid teadvat rääkida, et Sepa pruulikoja asukoht hageriku käimlaavause vahetus läheduses polnudki väga juhuslik.

Igatahes, isegi joogi mekkimise aegu ei suutnud kauge külaline ükskõiksust teeselda ja lõi pilgu taas allapoole. Ta lasi silmadel aeglaselt vaadeldaval liikuda, justkui mööda lõputut punapee-püütoni kirjut seljamustrit. Sepp jälgis võõra ploominosimist, oskamata end tema pilgu eest isegi varjata või midagi häbeneda. Unustas korraks isegi oma ärahõõrdunud hellad kohad. “Aga kulla Ktbstrtpk, võin ju sind nii kutsuda, eks ole ju, mis sind siis naerma ajas? Ise vaagud hinge, eks ole ju, ja ega sind siia tarinud muulgi ole paremas seisus. Mis sulle nalja pakkus?” oli Sepp segaduses. Ktbptbkmwstrtpk noogutas: “Saan aru, et seda küsid. Kohe selgitan. Niisiis…”

Ent alustatud jutu katkestas verdtarretav köhimine. See oli nii äge, et Ktbptbkmwstrtpki teravatipulistest kõrvadest pulseeris vaigutükke ja äsja neelatud mõrutõrumõdu purskus ojadena tuldud teed tagasi. Punnsilmad täitusid pisikeste verevalumitega ja ajasid segadusse ümber tema mudase sasipea tiirutavad lepatriinud, sest punatäpiliseks muutunud määrdunud silmavalged olid äravahetamiseni sarnased sealsamas lennuharjutusi tegevate kirilinnupojakestega. Sellele kõigele järgnes krigisev valugrimass, sest väikese peopesa suurune metsploomikivi raius end laiuti ahnest kurgust alla, olles eelnevalt väljutanud poolseeditud vesiroti – uuele maotäitele tuli ju ruumi teha. “Aiiiiii!” karjatas mudalombis külitav kaltsakas. Sepp hüppas kohkunult eemale. “Mina ei teinud midagi, eks ole ju,” laiutas kogelev Sepp käsi naaberhütist välja pistetud pahasele peanupule.

See oli Pvbtmklhhgg. Tol ajal vaid kolmest hurtsikust koosnev rahvasuu teadis pajatada, et just vapper Pvbtmklhhgg rajaski Syxorykie künkale esimese okstest, koprasõnnikust ja soomülgastest kokkutassitud väätidest onni. Omaaegne maadeavastaja, asumiasutaja ja valitseja – tõenäoliselt oli ta üks esimesi inimtsivilisatsiooni juhte. Miks ka mitte, sest keegi pidi ju olema see esimene külavanem inimajaloos. See võis täiesti vabalt olla just Pvbtmklhhgg. Tal olid selleks kõik eeldused. Igatahes kujutavad teotahtelist Pvbtmklhhggi paljud algelised koopakritseldused nii Väikelinna ümbruses kui ka kaugemal, sest tema karjajuhi ambitsioon ei piirdunud ometi kolme laukaäärse toikahunnikuga. Kuigi kõik teada-tuntud ajaloolased ei ole veel täielikult ühel meelel, sest nii kaugeid fakte on mõnevõrra keeruline ideaalilähedaselt taastada, on suurem osa neist ometi seda meelt, et Pvbtmklhhggi kontrolli all olnud territoorium võis selle kõrgperioodil laiuda kuni ühe koma kuue ruutkilomeetri suurusel maalahmakal. Ilmselt aitas teda seejuures Sepa kurikuulus mõrutõrumõdu, mille kraadid süstisid teatava annuse kartmatust ja pealehakkamist, samal ajal tagasihoidlikkust nüristades ja hirmu peletades. Sellistel öistel vallutusretkedel liaanidelt rippumast leitud naised võttis ta loomulikult kõik kaasa. Öö hajudes, olles eelnevalt pannud juhendavaid hallutsinatsioone tekitava oa ao valgel põske, tegi vapper sõdalane valiku, millised naised kõlbavad külje alla ladustamiseks, millised sobivad ainult supikoguks. Uute naishõimlaste kaudu laiendas Pvbtmklhhgg mõjuvõimu veelgi, ühtlasi paisus tema rauarohke vere najal karja populatsioon. Nii rajas ta ühel päeval esikosmiku kõrvale veel kaks hütti. Neist ühte koliski mõni aeg hiljem tusane lühikoonuline Sepp, kes sai onni kingiks pärast Pvbtmklhhggi kuuenda naise lahkumist parematele jahimaadele. Kusjuures kolimispäeval oli koopaesises õnaruses uut kambriomanikku ootamas eriti tummine supp. See oli Pvbtmklhhggi salajase retsepti järgi valmistatud kodukana uhhaa, nagu ta ise tavatses öelda. Igal juhul on kõnealune metsploomikivi allaneelamine üks levinumaid muistseid stseene, mida kajastavad rohkemal või vähemal määral peaaegu kõik Väikelinna kandis teadaolevad koopamaalingud.

Öhösönaga, Pvbtmklhhgg reageeris kiiresti. Ta tagus oma kuulsa, ent valusa toikaga keset muldrada visklevat ja lämbuvat võõrast otse selga. Ktbptbkmwstrtpk ahmis silmi pööritades õhku. “Või ainult ühte silma pööritades,” jõudis Sepp kiirelt mõelda, samas oma laialivalguvat tähelepanuvõimet kirudes. Isegi keset kõige äkilisemat köhahoogu või pöörasemat valu ei suutnud Ktbptbkmwstrtpk oma imestusest kokku liimitud uudishimulikku pilku peita. See oli otsekui nähtamatute naeltega kinni taotud, mis pendeldas kordamööda Sepa ja Pvbtmklhhggi niuete vahele Emakese Looduse ja Isakese Saatuse poolt heldelt jagatud hästiistuva varustuse vahel. Viimases hädas kobas Ktbptbkmwstrtpki harali kämmal mööda mulda. See otsis Sepa kivisse uuristatud toopi, kus loksus kurikuulus mõdu. Leidnud kivinõu, kummutas ta allesjäänud tõrunire otsejoones ülespaistetanud hambutusse kurku. Valju röögatusega suutis ta puuviljaseemne alla neelata ja seejärel kaotas vandersell teadvuse. Või vähemalt pooleldi. Sepp ja Pvbtmklhhgg vahetasid madalalaubalisi, tugevas eeshambumuses habetunuid pilke. “Ktbptbkmwstrtpkist tuleb enne lahti saada, kui see hirmus ploomikivi teisest otsast seedimata kujul välja hakkab tulema,” mõtlesid mehed omavahel. Tegelikult mõtlesid nad seda hoopis poolvaljult ja üldse mitte ainult omavahel. Õnnetu puuviljakivineelajast toibuja kuulis liigagi selgelt, mida temast räägitakse. Esimene tagaselja rääkimise ohver olla? See oli väga alandav.

“Ktbptbkmwstrtpk!” hüüdis Pvbtmklhhgg mõni hetk hiljem üle mudalompide. Hüütu ei teinud kuulmagi, jalgevahele surutud lombakas ürgne punapee-muul tormas hirmsasti koperdades, ent sellegipoolest kuulekalt sammu aeglustamata ja tagasi vaatamata edasi. “Ktbptbkmwstrtpk! Kirevase pihta! Tule tagasi!” karjus Pvbtmklhhgg peaaegu nuttes. Ent tuhatnelja nüüd juba kirde suunas punuv Ktbptbkmwstrtpk ei teinud uut sõpra ja tema hääles sisalduvat anuvat abipalvet kuulmagi. Sepp jälgis toimuvat peast kinni hoides, sest miski vasardas oimukohtades. Oli see tõesti heli tulevikust? Ilmutus? Oli see vastu alasit taguv sepahaamer? Nukralt pöördus Pvbtmklhhgg tagasi oma toigastest laotud rivvi, mida saigi hea tahtmise ja fantaasia korral hütiks nimetada. Sepp oli juba külili omal asemel, tema südamevalu ulatus kaugelt üle pankrease ja põrna, riivates veidi neerupealseid ja pisinatukene ussjätketki.

Pvbtmklhhgg ja Sepp ei saanudki teada, miks Ktbptbkmwstrtpk naerma puhkes. Vaesed syxorykielased ei jõudnudki ära kuulata nutika teelise ettekuulutust, et sepaametit pole niipea oodata ning Sepp otsigu parem endale muu amet ja tundku elust rõõmu. Vaadaku laste sirgumist, noppigu lilli, istugu, puhaku jalga ja joogu teed. Aeg-ajalt andku tunnustav musu oma naisele, kel lisaks närtsinud rinnakule näitasid esimest halli juba ka seljakarvad. Andku aga kõige magusamad rabamarjad ikka oma lastele, kelle sabakont oli jupi võrra lühem kui nende vanematel. “Kes teab, kas nende lastel ja lastelastel üldse mingit saba jääbki,” tabas Sepp end sageli uitmõtteilt. Öhösönaga, tehku Sepp mida iganes, mis teda hurtsiku käimlaküljelt eemale peletaks. Ilmselgelt ei piisanud pelgalt seal heljuvast hingematvast lõhnakogumist, sest muidu oleks Sepp juba ammu asendit vahetanud. Oli vaja veel midagi palju võimsamat ja veel hoomamatumat. Oli vaja midagi hingele.

Nagu öeldud, jäid vaesed syxorykielased sellest kõigest ilma tänu valel ajahetkel metsploomikivi allaneelanud teelise solvamise pärast. Teadmatus näris Pvbtmklhhggi sedavõrd, et ta otsustas Ktbptbkmwstrtpki üles leida. Maa alt või maa pealt, koopa seest või koopa eest, kuid üles tuli mees leida. Võib-olla seesama tuuseldamisvajadus tiivustaski Pvbtmklhhggi nendeks arvukateks vallutusretkedeks, mis tegelikult polnudki miskit muud kui viljatuks osutunud tõeotsingud. Tõde oli tegelikult viljaseemne kujul sealsamas, kus Ktbptbkmwstrtpk selle seedimata kujul väljutas. Nimelt raputas punapee-muul oimetut ja läbiköhitud meest sedavõrd, et kivi väljus omal vabal tahtel juba pärast esimest käänakut ja sellele järgnenud lauget kurvi. Sellest seemnest kasvas viljapuu, millest omakorda kasvas viljapuude mets. Seesama Väikelinna serval rohetav ploomimets, mis kõrgel mäekünkal igal aastal õisikuid lennutab ja seemneid muldab. Igaüks neist sümboliseerib mitut aastatuhandet teadmist ja ettekuulutamist, mida ei osatud õigel ajal märgata, ära tunda või enda heaks rakendada.

Samas tuleb siinkohal veel kord üle korrata, et kuna Väikelinna mudahüttideaegset eelajalugu pole jõutud päris viimse kriipsdetailini läbi uurida, võib ülalkirjeldatud episoodis esineda mõningaid faktilisi ebatäpsusi. Soovist mitte laskuda eikuhugi-viivasse debatti teemal, kes olid mingil künkal esimesed, kes mitte, ja mida me sellest kõigest võiksime järeldada. Keda peaksime armastama, keda vihkama ja nõnda edasi – siis oleks mõistlik siin teha väike paus ja rutakas ajahüpe otse tänapäeva.

Täna on Väikelinn kena väike linn. Sellest mõnekümnesekundilise lennusõidu kaugusel asub Kääbusküla. Ega muid asumeid olegi. Pärast tükki tühja maad algab juba võõras ja kauge Välismaa. See ongi kõik. Väikelinn on monofunktsionaalne linn, sest kogu elanikkond on suuremal või vähemal määral seotud Ernst Friedebert von Sieberhauseni nimelise Pipeti-, Luti- ja Kondoomitehasega. Terve linn ja selle lähiümbrus kihavad tootmiskoondise usinatest töötajatest. Tuhanded pipeti- ja kondoomimeistrid ning lutispetsialistid sagivad rõõmsalt ringi. Nad täidavad tänavad oma nakatava naeru ja õnnejoovastuses kilgetega, kauni laulu ja vuliseva jutu ning säravate tunkedega. Möödujad teevad särasilmsetele sinikraedele silma, lapsed ahmivad õhku ja paluvad tähelepanu. Eakad kaaslinlased noogutavad tunnustavalt pead ja meenutavad endi veedetuid tööaastaid selles maapealses paradiisis, mille nelikümmend kolm korstnat uhkelt linna kohal kõrguvad.

Ka mitmete teiste elualade esindajad, sealhulgas linnakese pisitilluke erasektor, on tegelikult võrsunud just sellest suurettevõttest. Või teevad nad end muul moel antud konsortsiumile kasulikuks. Näiteks raamatu nimikangelane, sõjaväeluure erukolonelleitnant Räimo Siig on põhiülesannete kõrvalt nimme tegelenud tööstusspionaažiga oma kodulinna suurtööandja heaks, salaja muidugi, küsimata selle eest iial tasu või kiitust. Tõsi, mööngem, et tagasihoidlik nuhk palus linnavalitsuselt sünnipäevakingituseks omanimelist peatänavat. Meer lubaski vastutulelikult, ent tingimusel, et seda tehakse kunagi hiljem ja ilmtingimata postuumselt. Seni peab üllas erukolonelleitnant, kes ise on muuseas veendunud neitsi, nagu selgub temale pühendatud peatükist, leppima tema näopilti ja telefoninumbrit kandvate kondoomipakikestega. Iga asi omal ajal või siis veidi hiljem, teab leplik Väikelinna kangelane, kes on kõigele lisaks veel linnakese sangarite ametiühingute esimees.

Aga nüüd kõigist lähemalt ja kõigest täpsemalt. Keerakem lehte ja tehkem tutvust Väikelinna värvikaimate elanikega. Neid võiks nende kirka eripära ja rohkelt läbielatu põhjal tõttu lausa kangelasteks nimetada. Nad juba ootavad.