Читать книгу Sõjaväeluure erukolonelleitnant RÄIMO SIIG ja teised Väikelinna kangelased - Rögiwald Pääbo - Страница 6

Sügelus, sügelemine ja selle täielikuks kõrvaldamiseks või osaliseks leevendamiseks rakendatav sekkuv tegevus ehk sügamine, või ka jõulisem interventsioon ehk kratsimine, on vaat et vanemgi kui inimkond. Nii on tekkinud ja levinud haigused, mis on evolutsiooni käigus kandunud lülijalgseilt inimeseni. Paljastunud on pikantsed armuintriigid. Kindralid ja riigijuhid on segava sügeluse tõttu teinud rutakaid ja valesid otsuseid, valel ajahetkel ja vales kohas end sügama hakanud salakuulaja on pöördumatult muutnud rahuläbirääkimiste kulgu. Kujunenud on kõikvõimalikud ja kujutletamatud tööstusharud. Ja nõnda edasi.

Pikalt sügamist ootav akuutne epiteellööve võib lõppeda inimese minestamisega. Juba taltunud ja kohanenud ning loiult vibreeriv, ent samavõrd kindlameeleselt mittelahkuv sügelus on igisügend. Selliste sügendite tekkepõhjused kujunesid elutööks 4. saj eKr elanud õpetlasele Vulnus Scabiosusele. See neenetsi ja armeenia juurtega bioloog-filosoof kinnitas juba teismelisena oma esimeses avalikus loengus tuisust lagedaks pekstud aguli keskväljakule kogunenud kaaslinlastele, et “…sügelemine on naha epiteelkoe retseptorite põhjuseline või ka juhuslik reaktsioon mingile välisärritajale, mille tulemusena jõuab peremeesorganismi ajju hädasignaal tekkinud olukorda mehaaniliselt sekkuda”. Noormehe kõneledes kogunes rahvas järk-järgult koomale. Nad trotsisid paukuvat pakast ja talviseid jäiseid iile ning unustasid sootuks tolle hetke teised toimetamised. See ongi jäänud ebaselgeks, kas inimesed kogunesid ümber oraatori tihedalt seetõttu, et karjakesi puntrasoojust kogeda või sellepärast, et taline raju oli nende kodud pilbasteks peksnud või hoopis seetõttu, et noormehe jutt neid väga huvitas. Kroonikute ülestähenduste kinnitusel kuulas terve platsitäis Vulnuse kõnet nii pühendunult, et enne selle lõppu ei tulnud kellelgi meelde end isegi sügada. Või ei saanud nad end ka parima tahtmise juures sügada, sest vammus oli vammuses kinni, varvas oli varba peal, jätmata ruumi isegi liigeste asendi muutuseks, rääkimata laiast sügamistehnikast? Kõne lõpus tekkinud vaikuse lõpetas valju raksatusena valla pääsenud ovatsioonide torm. Või oli see hoopis seetõttu, et just samal ajal tuli läbikülmunud postituviga härmatanud teade, et ammu lubatud ja kaua oodatud abi on lõpuks ometi teel? Igatahes oli kuningas lasknud isiklikult Vulnuse enda juurde kordusloengut pidama kutsuda. Nüüd kuulas kuninglik õukond noormeest sama pühendunult nagu poolearuline pööbel mõni tund varem. Või oli see hoopis seetõttu, et lossialamad ei julenud kohe loengu alguses igavusest tukkuma vajunud kuningat äratada? Valitseja virgus vaid sekundid enne, kui noormehe haigutamaajav monoloog lõppes. Tehes näo, et sõnavõtt oli teda sügavalt liigutanud, käskis kuningas Vulnusele otsekohe anda pool tosinat meesorja ja veerand tosinat naisorja, peaaegu terve tosinajagu kirjapulki ning poolteist koma kakskümmend üheksa tosinat papüürusrulli.