Читать книгу Sõjaväeluure erukolonelleitnant RÄIMO SIIG ja teised Väikelinna kangelased - Rögiwald Pääbo - Страница 4

Pipetimeister Haraldi tädipoeg Konrad-Stiina töötab samuti Väikelinna Ernst Friedebert von Sieberhauseni nimelises Pipeti-, Luti- ja Kondoomitehases. Usin töömesilane. Täpsemalt kolmanda kategooria kondoomimeister, kes on ainsana preservatiivitsehhi töökast kollektiivist pääsenud kahel järjestikusel korral tootmiskoondise peahoone ette tänavasillutisele püstitatud autahvile.

Erinevalt oma onupojast, paadunud linnavurlest Haraldist, kes eksiks hetkega ka põlvekõrguses niitmata rohus, kasvas Konrad-Stiina üles Väikelinna külje all asuvas Kääbuskülas. Tema ema, proua Uku-Malle, ja isa, härra Väino-Maria, olid tõsimeelsed rahvapärimuste järgijad ja koloriitfosforiidi… vabandust, koloriitfolkloori austajad. Näiteks kihelkonna kirkaid rahvariideid ja raskeid vaskehteid ei võtnud kange naine praktiliselt kunagi seljast, nagu ka toekamat muljet tekitavat põhupalli vasemast sukast või sahvririiulitelt laenatud täidet rinnahoidjast. Isal seevastu oli alati pooleldi pingul kanepinöör niuete ümber, kogukas põhupakk kubeme piirkonnas ja narmendavad äraspidised viisud päkkadel. Mehe lüheldast kasvu aitas varjata kõrge torukübar. Kõnealune peakate kätkes endas kohutavat saladust. Nimelt leidus selle sisevoodris kõrvalkihelkonna küla ornamentikaelemente. Aga need olid ju võõrausulised. Papa varjas seda võigast tõika muidugi kiivalt ja võttis kübara peast ainult pimedas, kiriku pihitoolil või kui veendus täiesti kindlalt, et kõik olid Väikelinnas sisseoste tegemas või Kääbuskülast kaugemal teistel asjatoimetamistel.

Väino-Maria oli harjunud saladusi hoidma. Kuigi tema patendi järgi on välja töötatud preservatiivitsehhi kondoomide kokkumonteerimise tööpink, oli see kuldsete kätega meistrimees enne kojujäämist tegelikult aastakümneid relvajõudude kõrgel palgal, kus tema ülesandeks oli remontida allakukkunud sõjalennukeid ja putitada vaenlase tabamuse saanud soomukeid. Tõsi, kokku klopsitud lennukid kukkusid pärast kõpitsemist veel kord alla ja roomikud ei jõudnud garaažiuksest väga palju kaugemale. Pitsitava eneseuhkuse käes kannatav meister ei jätnud aga oma jonni ja parandas peletisteks moondunud sõidukeid nii kaua, et neid võis vähemalt juubeldavate rahvamasside kilgeterohkeks meeleheaks Väikelinna sõjaväeparaadil ballastiliste mulaažidena kasutada. Hoolimata peadpööritavalt edukast karjäärist palus Väino-Maria end ettenähtust oluliselt varem reservi arvata, sest Uku-Malle arvates jagus mehel liiga vähe aega rahvatantsutrennile ja Kääbusküla pärimusringile. Eks talitamist vajasid muudki toimetamised suures majapidamises.

Öhösönaga, abikaasa peakattesse peidetud vulgaarsusest ei olnud aimu isegi pereema Uku-Mallel. Seda enam, et Väino-Maria mõistis väga hästi, et kui naine sellest teada saaks, järgneks karistusena mitu päeva taluõue kaugemasse nurka püstitatud kodukartsas. Väino-Maria kadunud isa, Peeter-Eliisabet, olgu muld talle kerge, veetis ühel aastal kodukartsas nii jõulud kui ka aastavahetuse, sest poolearuline rauk andis Uku-Malle küsitud kuhiksõle asemel pittu kiirustanud miniale hoopis ambsõle. Õnneks märkas naine äiapapa pidevaid möödalaskmisi mitte ainult talu välikäimlas, vaid ka ehete valikul. Seega õnnestus tal fiaskot vältida ja õige sõlg rinda kinnitada. Pärast vanatoi viivitamatut riivistamist pidi Uku-Malle nutuhoogude vaigistamiseks veel mitu tundi end palderjani ja punase magusa napsiga toibutama. Sellist alandust polnud naine iial kogenud. Mõelda vaid, kui ta oleks Kääbusküla simmanile krookimata tanu ja ambsõlega ilmunud! Püha taevas! Kohkunud naisel jooksis terve elu silme eest läbi, vaid mehe poolt õigel hetkel ninnatorgatud palderjanioks päästis Uku-Malle järjekordsest vapperohkest minestamishoost. Isegi sõjaväes karastunud Väino-Maria neelatas pisaraid, tema hoidis end koost lagunemast ainult sahvris salaja kõrva topitud nuusktubaka abil. Ühtlasi käis ta vahetpidamata kartsa ukse taga isa kallal võtmas ja keelt nahutamas. Tal oli oma isa ahvitembu üle ääretult piinlik. Väino-Maria kartis koguni, et Uku-Malle pistab ka tema luku taha, kuigi temal polnud ju ometi mingit süüd. Ta oli selle nimel valmis isegi isa verest välja pugema ja sugupuust lahti ütlema, kõik samanimelised kääpad üles kaevama ja teispool kodumaa kaugeimaid nurgataguseid uuesti maha matma!

Mehe õnneks abikaasa leebus, sest eks see sirmjas sarikõisik hakkaski oma imalat mõju avaldama. Rindu torgatud ja hingeldamise taktis vintsklev kuhiksõlg taltus ühel viivul samuti, sest naise hingamine naasis tavapärase gaasivahetuse juurde. Tegelikult naasis harjumuspärase gaasivahetuse juurde kogu tema korpulentne organism. Väino-Maria teab seda kogukat keret liigagi hästi. Naise hiidpiht tõmbas mehi magnetina ligi. Ei, külgetõmbejõuks polnud Uku-Malle silmipimestav ilu, vaid sõnulseletamatust priskusest tingitud gravitatsioonijõud, mis sai täiendavat ebamaist jõudu kaelas, rinnal, kõhul ja seljal rippuvatest vaskehetest ja teistest leelismuldmetallidest nikerdustest. Nagu ülesvisatud kivi langeb alati tagasi maapinnale või Kuu tiirleb ümber Maa, sõltumata sellest, kas need seda ise nii väga soovivadki, siis keerles ka Uku-Malle üüratu ahtri ümber alati hulgaliselt meesterahvaid. Sundasendina tagumendi külge lennutunud õnnetute hädiste mehikeste vahel oligi naine võtnud esimese ettejuhtuva, see tähendab Väino-Maria, väänas talle sõrmeluude raksudes keskmise näpu otsa plekist kihlasõrmuse ja jäi nõudlikult abieluettepanekut ootama. Hirmunud mees võtnudki naiselt selle küsimata jah-sõna ning lukustas end sellega igaveseks Uku-Malle tujude- ja kapriisidemaailma. Nüüd aitas ta naisukesel alatu äiapapa põhjustatud vintsutustest üle saada. Ennastohverdavalt püüdliku ja ennasttohterdavalt kuuleka Väino-Maria ponnistused kandsid vilja. Veel samal õhtul lubas Uku-Malle mehel koguni oma kaissu pugeda. Viimati oli naine nii lahkelt vallatu kuus ja pool nädalat enne esimest pulma-aastapäeva. Pärast seda vahejuhtumit hoidis Peeter-Eliisabet rohkem omaette. Vanamees väisas sagedamini kadunud naise Leida-Antoni kalmu kui ainsa poja peret. Nii polnudki väikese Konrad-Stiina mälestused oma vanaisast kõige kirkamad ja muutusid järjest tuhmimateks.

Ja nii käskis nõudlik pereema Uku-Malle kodukandi rahvapärimustele vastavalt riietuda kõigil pere- ja suguvõsaliikmetel. Erandit ei tehtud ka lapsehoidjale, eakale külaammele, tädi Helga Brustile. See kõrges eas naine ei jätnud kunagi ukse taha ühtki rinnapiimanappuses kannatavat noorikut. Ikka ja jälle aitas tema kortsus emalik ripprind vaigistada ka kõige nõudlikuma titeitke. Et Konrad-Stiina vanemad olid oma loometrupiga pidevalt ringreisidel, hoidiski poissi alatihti just vastutulelik preili Brust, olles loomulikult eelnevalt perenaise rangel nõudmisel katnud oma toitva büsti tuhmilt helkivate sõlgede, prosside ja teiste kättejuhtuvate rahvapärimuslike esemega. Ühtlasi lootis Uku-Malle, et kui lapsehoidjal on rinnas ema kaunid kuljused, seljas tuttavad rahvariided ja kaenla all seesama lilleline kaanetatud ööpotike, siis aitab see maimukesel vanemate igatsust leevendada. Nii lakkuski Konrad-Stiina sülelapsena rinnapiima asemel peamiselt jämejalgsele ammele külgeriputatud raskeid vaskseid sõlgi. Niiviisi abitult, matkides imemisliigutusi, pisikesed töntsid sõrmekesed külmal metallil olematut rinnasoojust otsivalt mudides. Ent sepis ei paindunud, vaid säilitas oma vaskse meki, kirbe lõhna ja pidevalt nägu torkivad rooste-eelsed tömbid nõelad.

kiigutas külgeriputatud kulinate tõttu pigem hernehirmutist meenutav amm end kauni viisi saatel. Iga kord, kui pisike poiss öösiti nutta tihkus, muutusid tema pisarad sõlgedel ja prossidel väikesteks rohekaspruunideks jõekesteks – need täitsid ajapikku kaenlaaluse ööpoti ning maalisid samal ajal inetute ehete oksüdeeruvale pinnale kauneid valukujundeid.

Konrad-Stiina karastus sedavõrd, et juba lapsena ei pannud ta erinevalt teistest lastest tähele valusaid parmu- ega sügelevaid sääsehammustusi, marraskil põlvi ega äralöödud küünarnukke, rääkimata nõgeste tekitatud sügelevast valust sääremarjadel või sõrmeotstel. Hoogsas pallimängus katkiläinud jala- või käeluud lõi ta veel enne lõpuvilet endisesse asendisse tagasi. Magu harjus samuti harjumatuga, unustades nii nälja- kui ka täiskõhutunde. Keel hangus, sest vasekiht moodustas sellele roheka oksüdeerunud kooriku ja nõeltest torgitud põsed vooderdasid end paksu kaitsekihiga. Konrad-Stiinast oli sirgunud tugev maapoiss.

Kui amm teda enam süles ei jaksanud hoida, oli see esimene märk sellest, et menüüd tuli vahetada. Ka teist märguannet ei tulnud kaua oodata, sest juba mõni päev hiljem kadusid seni väljavaadet tihkelt piiranud vasksed ehted silmalaugudelt – poisi vanemad lahkusid lihtsalt parematele jahimaadele. Nimelt keerutas tantsuhoos paar ühel etteastel end kogemata kuskilt järsakust alla. Ülejäänud trupp ei saanud ju ometi etendust pooleli jätta, et kadunuid otsima minna. Hiljem sumiseti juba simmani pika laua taga ja äsjane vahejuhtum ei tulnud kellelegi enam meeldegi.

Sellest päevast jäi Konrad-Stiina tädi Helga Brusti kasvatada. Sel hetkel ei avardunud mitte ainult poisi pilk, vaid terve elu sai ühtäkki maitse. Liigagi sageli üksinda kodus igavlenud ja tolmurullide veeremise kuulamisega aega veetnud noormees tegi lõpuks ometi tutvust amme kuulsate hapupiimapannkookidega, mis varemalt olid olnud keelatud nagu iga teinegi magus vili. Ent hiline avastus ei realiseerunud täieliku vaimustusena. Konrad-Stiina oli tädile pliinide eest küll tänulik, ent isu polnud see kõige suurem asi. Kümnest pannkoogist suutis ta ära süüa vaid kaheksa. Nii juhtus iga kord, kui Helga võttis vaevaks pliidi kuumaks ajada ja taina kokku segada. Ka head vaarikamoosi tilkus samuti laua peale. Nüüdsest juba kasuema rollis olev preili Brust pidi iga kord kaks pannkooki väljakäiku viima, mitu korda loputuskasti tühjendama ja harjaga veel tagant suskima, enne kui õnnetud pliinid kuulekalt kanalisatsiooni sukeldusid. Seejärel tuli varnast võtta ühest servast juba hallitav lapp, et järjekordsed inetud moosiplekid lauavakstusse hõõruda. Kes teab, äkki tulevad rahvaloendajad ja jäävad pikemaks kööki juttu puhuma ning selliseks puhuks peab majapidamine ikka puhas olema. “Ju siis nii maitsvad need pannkoogid ei olnud,” salvas moor tõredalt ja tõmbas igaks juhuks veel kasupojale kulbiga üle kukla, kohe mitu võmmu järjest: “Tänamatu!” Tänitamistest hoolimata oli Konrad-Stiinal tore uus ema, kasuema.

Teine lugu oli Konrad-Stiina endaga. Nimelt jäi talle kuni hilise teismeeani mõistmatuks, miks külaeided teda tagaselja Kivisüdameks kutsusid. Tõsi, ta piinas eksinud väikeloomi, ei sallinud teisi lapsi ega mänginud nendega kunagi, vaid lõhkus neilt äravõetud mängukanne, narris bussiaknast väljakukkunud või ülekäigurajal hättajäänud vanainimesi, loopis maha prahti, tassis rohealadelt leitud kängurupabulaid jalgteedele ja sõtkus saabastega munitsipaallillepeenardel. Tegi tundidest poppi ja kui koolimajja jõudiski, siis vaid selleks, et saaks vahetundides vanemate poistega nurga taga suitsu kimuda, lasta esimestel õllelonksudel kurgust alla voolata või algklassiõpilastelt raha pommida. Tänu popitegemisele ei oskagi ta siiamaani suurt lugeda ja kirjutada, sest kondoomide kokkumonteerimisel piisab piltjuhiste äratundmisest ning järgimisest. Lisaks varastas ta kooli kõrval asunud väikepoest maiustusi, limonaadi ja muud kraami, näiteks kingalusikaid, kuid olgu siinkohal veel kord üle korratud – muidu oli ta ju tore poiss. Veidi kasvatamata, kuid kultuursest ja rahvapärimusi austavast perekonnast pärit. Konrad-Stiina lihtsalt vajas tähelepanu ja sooja hoolitsust.

Tõeline tähelepanu saabus alles tööpostile asudes. Preservatiivitsehhi juhtkond ei jõudnud Konrad-Stiinat ära kiita ja piisavalt teistele eeskujuks tuua, temast sai hetkega kõrgeima tähelennu harjal edasiratsutav staar. Miks? Sellepärast, et tema pühendumus oli ebamaine. Õigemini tema püsivus ja kirg paigaltammumise suhtes. Nädala alguses on Konrad-Stiina alati väga tõsine ja töine. Ta on endale seadnud sihid ja ülesanded ning tal on kindel plaan need ellu viia. Kellegagi suhtlemata noolib ta lisaülesandeid ja naudib kella paigalseisu ka siis, mil vajab lahendamist kõige rutiinsem ja igas muus mõttes üksluiseim sunnisliigutus. Talle just nii meeldibki. Nagu iga ilus asi, pole ka Konrad-Stiina roosamanna igavene, sest nädalaalguse õnnejoovastus ilmutab suunamuutusi juba kolmapäeva pärastlõunast, mil sagenevad tõsinemisnoodid. Sisse tuleb esimesi silmariivavaid vissisoleku elemente, sekka veidi rahulolematust. Neljapäevahommikul üles ärgates on Konrad-Stiina juba päris morn. Koridori lõpus väikeses akendeta kambris elav Helgagi ei julge neil hommikuil enne kasupoja kodunt lahkumist oma toast nina välja pista, sest ei taha nuudiga üle kaela saada. Konrad-Stiina tunneb neljapäeviti tööle minnes, et pole töönädala esimese kolme päevaga jõudnud pooltki seda, mida oli lootnud. Nii mööduvad kaks pettumusest ja enesevihast valusat tööpäeva. Alles reede hilisõhtul koju jõudes on Konrad-Stiina veidi rahunenud, sest kuigi õnnestumistest ja nurjumistest pikitud töönädal on jäänud selja taha, on vähemalt uue nädala esimene tööpäev palju lähemal kui lõppeva nädala esmaspäev. Laupäev ongi suur närveerimispäev, mis suuresti möödub amme hapupiimakooke mugides. Seejuures alati kümnest pannkoogist kaheksa. Konrad-Stiina vaatab pidevalt oma taskukalendreid veendumaks, et uue töönädala alguseni ongi jäänud vähem kui kaks ööpäeva. Pühapäevahommikul üles ärgates on Konrad-Stiinal aga nädala rõõmsaim nägu, sest juba järgmisest päevast saab taas tõsineda ja mitu järjestikust pikka päeva ausat tööd tegema hakata. Pühapäeva pärastlõunati on koguni aegu, mil kärsitu kondoomimeister lausa kiljub kannatamatusest, et saaks tõsiselt uue töönädala juurde asuda. Helga on siis taas kuulekalt akendeta kambrikeses, tilkuv kortsnisa kinnipigistatud pihus. Isegi laste itk ukse taga vaikib, sest kõik abivajajad ootavad kuulekalt oma järjekorda, tahtmata peremeest ilmaasjata ärritada.

Teekond kondoomimeistriks saamiseks on olnud pikk ja vaevaline, kuid Konrad-Stiina ei kahetse mitte midagi. Ka teelevisatud raskuste eest on ta ääretult tänulik, sest neid ületamata poleks ta ju see, kes ta täna just on – nimelt kolmanda kategooria kondoomimeister Väikelinna Pipeti-, Luti- ja Kondoomitehase preservatiivitsehhis! Küll tema vanemad oleksid uhked! Ema poleks iial julenud poja sellisest tähelennust unistada. Heakene küll… tehasetööline, miks ka mitte. Hüva, võib-olla ka preservatiivitsehhis meistri sell… ent koguni ise olla selles kuulsas kolmandas kategoorias! See oli võimas. Mõni ime, et paljud kadedad sugulased katkestasid suhtlemise, mis omakorda vermus ajapikku piinlikkuseks. Nähes oma laste ebaedu ja solberdamist kuskil valgekraede üldises hallis massis võrrelduna Konrad-Stiina püstloodis edasisööstuga Väikelinna nooblima tööandja ettesöödetud karjääriredelil, siis ei saa neile seda ka pahaks panna. Igaüks unistab oma lapse edust, vanemate vigade vältimisest ja vanavanemate täitmata unistuste elluviimisest. Vaid vähestel on see õnnestunud. Konrad-Stiina vanemad kuuluvad nende üksikute õnnistatute hulka. Vähemalt nii nad näivad alati naeratavat kondoomimonteerimislaua kõrvale asetatud ja Konrad-Stiina tööpingile toetuval musta lindiga ehitud fotol. Kalmu Uku-Mallel ja Väino-Marial ju pole. Ei ole alles ka sõlgi ja muid ehteid – need on sellesama tööpingi abil juba ammu aega tagasi metallipuruks jahvatatud.