Читать книгу Sõjaväeluure erukolonelleitnant RÄIMO SIIG ja teised Väikelinna kangelased - Rögiwald Pääbo - Страница 5

“Avhhh,” sosistas ta vaevukuuldavalt, ent seda andunumalt. Juhuslik mööduja võis sellist kirglikku huultepahinat pidada koguni eksootiliseks ohketõveks. Nii nagu iga päikesetõusu ajal, seisis ta ka täna varahommikul viltuse ja esimesi roostevarjundeid paljastava raudpuuri ees ning silmitses ainiti selle sisemust. Tõepoolest, vangistuskastis oli puitimitatsiooni imiteerival ja ebakindlalt maapinnale toetuval konstruktsioonil lesiv šimpans, kes läbi varbkatuse paistvate mööduvate pilvede rütmis tasahilju oma reite ühinemiskohta sügas. Jalad laisalt rippus, kohe nii lodevalt, et näisid kohati lausa liigestest välja pugevat, pea kuklas ning seljakumerus järgimas rohmakalt valmistatud plastoksa väänduvaid reljeefe. Niimoodi see pärdik end selles hallikarva betoonkastis siis lõbustaski. Igal hommikul. Vahel ka pärastlõunal. Harvem öösiti, ent mitte kunagi vahetult enne kukekiremist. See trööstitu pilt oli kaunimast kaunim, õrnemast õrnem ja kirglikust kirglikum lakkamatult puuri suunas õhkavaid pilke pilduvale naisterahvale. Tasahilju peitis ta fotokaamera tagasi põuesoppi, kraapis mõned varesejalad märkmikusse ja liikus edasi.

“Vapustav,” valgus mõni minut hiljem järjekordne hääletu süljevool lapsepõlves skorbuuti põdenud ja seetõttu senimaani veidi tursunuilt igemeilt, kui ta oli jõudnud kaameliaia ees tukkuva tuvikarjani. “Uvid! Uvid!” lõõtsutas pehmete vormidega lillas flanellkostüümis võdisev kogu, kui nihkus korsetiõmbluste takistusteguri kiuste lindudele lähemale. Ta jõudis teha ühe klõpsu enne, kui ehmunud trobikond õhku tõusis ja pahaselt taas teispool sara maandus. Rahulolevalt lakkus selline priske daam, kelle otsa ei ole valus komistada, ühte oma rohelistest värvipliiatsitest ja registreeris esimesed sellehommikused käigud.

Saagem tuttavaks. See isemoodi iluga õnnistatud kuldses eas daam pole keegi muu kui preili Fjik, Väikelinna loomaaia kroonikapidaja. Annaalide vestja. Tema ülesandeks on loomaaia asukate, talitajate ja külaliste igapäevatoimetamiste talletamine. Igasugust aasta- ja kellaaega trotsides veedab kannatlik preili Fjik pikki tunde, et inimestest ning faunaesindajaist võimalikult loomutruusid ja häid ülesvõtteid tabada. Iga hoolikalt väljamõõdetud kaadrit hindab preili Fjik niivõrd haruldaseks, et ei raatsi seda mingi hinna eest veel ilmutada. Nii kerib ta filmilindi tagasi algusesse ja pildistab sellele uued kaadrid. Kunagi plaanib ta väärtusliku rulli kaamerast loomulikult välja võtta ja lasta sellele talletatu kõige kvaliteetsemale fotopaberile jäädvustada. Preili Fjiki hooletult värvitud suu tõmbub laiale naerule, paljastades üsna huvipakkuva ja eripärase hambarea, kui ta meenutab kõiki neid detailirohkeid ja kunstipäraseid hetki, mis tal on viimastel aastatel õnnestunud sellele haruldasele, kadunud emapoolse vanaisa kasuvenna onutütretütre omaaegse klassikaaslase koerata sõbranna noorema venna lasteaiarühmakaaslase kabemeistrist isa esimese abikaasa võõrsil elava vanatädi poolt pärandatud lindile jäädvustada. “Selle näituse võiks isegi Londonis üles panna,” arutles kroonik endamisi. Et foto on lihtsalt üks sõnadeta pilt, teeb Fjik iga võetud kaadri kohta eraldi märkmeid oma mahukasse kaasaskantavasse paberivirna. Neid kannab ta kaasas oma kvaliteetsest kunstnahast ridikülis.

Filmirull ja paber ei ole just kumbki parimad mälestuste säilitamise viisid. Seetõttu tegelebki Fjik vabal ajal kõigi nende täiskritseldatud märkmete läbilugemise ja meeldejätmisega. Lisaks jalutab ta iga päeva lõppedes läbi needsamad loomaaia nurgatagused, mida oli just sel päeval pildistanud. Ainult nii saab olla kindel, et samad kohad tõesti eksisteerivad just selliselt, nagu ta neid mäletas. Kui juhtubki, et kroonik takerdus kordamise ajal omaenda käekirja viperustesse, on alati loomaaia territooriumil inimesi või muid pudulojuseid, kelle poole saab pöörduda ja paluda, et segadust tekitanud kirjaread ette loetaks. Vastutasuks teeb Fjik neist foto mõne näljashoitud või marutaudis eksootilise kiskja halvastiriivistatud puuri ees, lubades neile pildi hiljem postiga koju saata. “Aga see ei juhtu veel niipea,” lisab Fjik lahkelt. “Varuge kannatust!”

Preili Fjik on oma loomaaia ja sealtoimuva meeldejätmisega niivõrd hõivatud, et ununenud on kõik see, mida ta enne siiatulekut tegi. Loomulikult! Miks peakski sellist kasutut mälutäidet igapäevaselt kaasas kandma? Seda rõhuvat meenutustekogu. Kas inimajus on mälestuste hoidmisele eraldatud ruum niivõrd piiritu? Fjik on sellest koormast täielikult prii. Tema täidab oma maailma ainult sellega, mis teda köidab ja rõõmustab. Väikelinna Ernst Friedebert von Sieberhauseni nimelise Loomaaia direktor aga mäletab Fjiki eelset aega hästi. See oli hall ja tuim aeg. Kodulinna ajatu kangelane, sõjaväeluure erukolonelleitnant Räimo Siig aitas tänu oma päevavalgust kartvatele sidemetele tuua Väikelinna loomaaeda nii mitmeidki haruldasi loomi, linde, roomajaid ja liblikaid, kellest paljud on ka punases raamatus. Lisaks õnnestus kartmatul sangaril üle piiri hangeldada mitmete arengumaade sõjaväearstide salajaste laborite arendamisjärgus katsealuseid. Ent kokkuvõttes ei olnud abi neistki. Halli ajastu kombitsad olid järeleandmatud. Salakaubana sissetoodud eksoodid ja teisedki eksponaadid haigutasid tülpinult oma halenaljakalt kokkuklopsitud tehismaailmas, külalised haigutasid teispool traataeda, sest kulutatud piletiraha eest pakutav mõjus kui kangestatud unerohi. Talitajad haigutasid nukralt suitsunurgas, sest kuidas muidu oleksid nad igavusest kopsudesse pigistatud vingu uuesti kapillaaridest välja saanud. Loomaaia heitunud juhtkond aga ei suutnudki koosolekutel katkematutest ühishaigutamistest kaugemale jõuda. Öhösönaga – kõigil oli kogu aeg igav. Ega aegki edasi tiksunud, vaid jäljendas tuksatavaid tegevusi, tiksudes tegelikult ühe koha peal. Lähemal vaatlemisel võiski märgata, et pärast iga minuti läbimist keris olematu miski mõlemad seierid täpipealt tagasi sinna, kus need olid olnud täpselt 60 sekundit varem.

Selline kivihall ajastu vältas Väikelinna loomaaias kuni 36. märtsini. Siis avastati ühel juhtkonnakoosolekul, et asutusel puudub igasugune arusaam või isegi institutsionaalne mälu selle kohta, mis on organisatsioonis aegade jooksul toimunud või aset leidnud. Veelgi enam, kui ajakirjanikud mõni päev hiljem, 39. märtsil, küsisid, et millal võiksid linnaelanikud oodata kutset loomaaia sünnipäevale, jahmatas see direktoril hinge kinni. Tal ei olnud õrna aimugi, millal või kas üldse võiks tema juhitaval asutusel mõni tähtpäev olla. Miks seda ei teatud? Loomulikult sellepärast, et kellelgi ei trehvanud mõttessegi kroonikapidaja ametikoht luua. Keegi ei suvatsenud küsinud, keegi polnud pärinud. Näis, et laiskloomad ei asunud üksnes loomaaia kolmandas sektoris, vaid liikusid ka kollektiivi seas lausa massidena. Väikelinna ainsal loomaaial puuduski töötaja, kes seal toimuval silma peal hoiaks, seda registreeriks ja kõike väärtuslikku tulevastele põlvedele talletaks. Mõeldud, tehtud. Direktor kuulutas viivitamatult välja avaliku konkursi loomaaiakrooniku leidmiseks.

Loomaaed sai kaks sooviavaldust. Nii oli huvi väljakuulutatud ametipostile Väikelinna kohta enneolematult suur, ja see ei jäänud märkamata ka pidevalt konti otsivatele odavmeedia lõukoertele. Poolelioleva konkursi objektiivsuse ja delikaatsuse huvides keeldus direktor kõikidest raadio- ja ajaleheintervjuudest. Loomaaia haldusmaja akendele tõmmati ette rulood ja uksele paigutati mehitatud valve. Või õigemini ahvitatud valve, sest turvameeste puudumisel löödi ukse ette maa sisse hiiglaslik toigas, mille külge aheldati kaheksakümmend kaks kääbusmarmosetti. Nende kõrvulukustav kisa pidanuks olema signaaliks lahtise akna all õuekära kuulatavale sekretärile, kes siis võimaliku hädaolukorra puhul oleks koputanud direktori uksele, kes siis omakorda pidanuks helistama Väikelinna meerile, kellel omakorda oli kohaliku politseikonstaabli telefon, kes siis oleks saanud jalgrattal tuhatnelja loomaeda kihutada ja sissetungija pikema jututa kuulipildujaga kohapeal maha kõmmutada. Õnneks sellist hädaolukorda ei tekkinud ja säherdust mehhanismi ei käivitunud, kuid ilmselgelt oli loomaaia tragi personal hästi organiseerunud. Uue kollektiiviliikme palkamiseks väljakuulutatud konkurss oli tõsine ühispingutus.

Öhösönaga, nagu mainitud, siis loomaaiakrooniku ametikohale laekus kaks sooviavaldust. Et Vanavanavanavanaema elas linnast väljas, otsustati eakale daamile anda kohalejõudmiseks veidi lisaaega. Seda enam, et südi memmeke käis igal pool jalgsi. Nii palutigi Väikelinna Kunstialgkooli 4. klassist omal ajal väljakukkunud preili Fjikil esimesena tööintervjuule tulla.

Väikelinna Loomaaia personalivalikukomisjon näis vormilt pigem ametiühinguna, sest see oli läbilõige kogu organisatsioonist, hõlmates valikuliselt ka loomaaiaasukaid. Sinna kuulusid loomulikult direktor, majandusjuht, raamatupidaja, psühholoog, öövaht, paar metskitse, mõned viirpapagoid, hiidtoikale mitte mahtunud tosin kääbusmarmosetti, vesipühvel ja gnuu. Kiskjaid ja veeloomi antud protsessi millegipärast ei kaasatud. Ainsa valikumeetodina kasutati ilmakuulsat tindiplekitesti. Kuigi see oli algselt mõeldud skisofreenia avastamiseks, leidis Loomaaia personalivalikukomisjon, et seda tuleb ilmtingimata kasutada ka krooniku leidmisel.

Seega tuli ka preili Fjikil auväärse seltskonna ees detailselt kirjeldada, mida täpselt ta lauale kuhjatud paberitel kujutatud plärakates näeb. Kandideerija andis endast parima. Naise kujutlusvõime oligi nii haarav, et seni aastatepikkuse igavlemisega harjunud loomaaia juhtkond ei suutnud Fjiki etteastet katkestada. Väikelinna Loomaaed vajas elava fantaasiaga kroonikut, sest hiljutiste eelarvekärbete tõttu tuli paljud puurid täita elutute topistega. Preili Fjik panigi oma vahutava suuga elutud puurid vilkalt elama, muutis tsemendi niitmata rohuks, rõsked seinad teravatipulisteks kaljudeks, solgiämbrist lekkiva nirekese käredavooluliseks mägijõeks, ebatasasel põrandapinnal olevad loigud puhtaveelisteks mageveereservaatideks, peakohale tõmmatud varbvõre rajusteks rünkpilvedeks vabalt laiutava taevalaotuse all ja nõnda edasi. Piletimüük kasvavat Fjiki nägemusel aga koguni nii tohutult, et trükikotta tuleb saata mitmekordseid piletiblankettide lisatellimusi, sest loomaaia muldrajakesed täituvad ummistavate külastajatemassidega. “Ka Välismaalt,” noogutas Fjik oma sõnade kinnituseks. Loomade ja lindude nimetusi tuleks samuti teha huvitavamateks. “Puurides konutagu edaspidi avh, leupart, elifant, kaabulind ja naelkirjak. Lastel lõbusam, eakatel toredam,” leidis Fjik. “Ma tean, kust saab väga tõetruusid linnu- ja loomatopiseid,” lisas ta personalivalikukomisjonile usalduslikult ning poolsosinal.

Kui lõpuks näidati kandideerijale täiesti puhast ja valget paberilehte ning küsiti, mida ta sellel näeb, puhkes preili ennastunustavalt nutma. “Ma teadsin, et see nii läheb. Ma teadsin, et minu idee varastatakse,” ahastas Fjik. Ta löristas valjult nutta ja läkastas omaenda pisarate tõttu. “See on nii alatu,” töinas nuuksuja sosinal. Personalivaliku komisjon vahetas omavahel arusaamatuid pilke. “Miks te mulle nii teete?” jätkas vappuv naine nutukrampides. “Miks? Miks siis kohe nii julmalt?!” valgus jämeda ja väeti naise huulilt. Loomaaia direktor tõusis arglikult püsti, värisevate sõrmedega pintsakut kinni nööpides. “Andke andeks, proua… vabandust, preili Fjik. Me… eee… ee-ei tahtnud. Ma ei saa aru… Kirevase päralt, mida me tegime siis… nüüd… vabandage,” vaatas ta ebalevalt ringi. “Mis teiega juhtus? Mis selle paberiga valesti on?” suutis ta viirpapagoide peanoogutustest tuge saanuna juba konkreetsemalt Fjiki käest küsida. Naine vaid rehmas käega ja otsis käekotikesest puhast taskurätikut. “Ah, ma teadsin seda isegi, et ühel päeval nii juhtub. Oleksin pidanud selleks valmis olema. Keda ma ikka lollitan? Iseennast ju mitte.” Fjik pumpas täisnutetud nina roosade jänkude ja südamekestega kaunistatud tatilappi tühjemaks. Komisjon ootas vaikselt, julgemata iitsatadagi, sest võib-olla oleks ka selles olnud midagi kohatut, mis solvaks naist veelgi rohkem. Viirpapagoide jätkuv peanoogutamine kinnitas komisjoni läbimõeldud otsust vaikida ja oodata. Varsti Fjik jätkaski, juba ka ise veidi rahunenult: “Asi on selles, et see on ju minu maalilt mahaviksitud idee. Minu kuulus Valge Maal. Maalisin selle kunstialgkooli II klassi õpilasena. See kaunistas tollel kevadel täpselt riigipühade aegu koguni Väikelinna Ernst Friedebert von Sieberhauseni nimelise Pipeti-, Luti- ja Kondoomitehase peahoone ette tänavasillutisele püstitatud autahvlit,” hakkas Fjik rääkima. “See oli ilus aeg. Kõige hullem on aga see, et teie valduses on originaali hale koopia. Seda võiks nimetada isegi paroodiaks või väga halvaks naljaks. Ent minu jaoks pole see naljakas. Minu hing on haavatud. Minu idee ja minu töö on varastatud.”

Pärgli päralt! Sel hetkel meenus nii mitmelegi komisjoniliikmele kunagi aastakümneid tagasi linna ainsas ja loetuimas, veatult objektiivses trükiväljaandes Väikelinna Teataja ilmunud lugu kodukandi noorest imelapsest. Kas see komisjoni ees korraga kahel toolil istuv korpulentne daam on seesama kleenuke pintslitõmbaja sellest artiklist? Head silma ja enneolematult tabavat ruumitaju ilmutanud väike Fjik tegeles algkoolis õppimise asemel tõsisemalt hoopis maalikunstiga. Nagu paljude andekate inimeste eluloos, kui nad ei olnud veel kuulsad, vaid isemoodi ja pigem tõrjututena üleskasvavad lapsed, pöörati ka Fjiki lapsepõlves tema eriline kunstianne pigem tema nõrkuseks. Taibukas tüdruk muutus kiirelt ümberolijate naerualuseks. Kadedusest tulenev kiusamine on parim emotsioonide- ja enesepetja. Teise puudustele keskendumine ja nende naeruvääristamine aitab varjata omaenda igavat isiksust ning loominguvaesust. Parimal juhul on see naerualune mingi pisike ja nõrk, inetu ka. Kui mitte, siis tuleb teisi norijaid kaasata, ja teha töö ära suurema seltskonnaga. Igatahes, lapsgeenius, pisike Fjik, veetis palju aega üksinda, seltsiks algelised kunstitarbed. Kehvikutest vanemad jaksasid tütrele osta vaid ühe värvipoti korraga, mistõttu on tema varajast loomingut lihtne domineerivate värvide põhjal kronoloogilistesse arenguetappidesse lahterdada. Kord kvartalis tõid vanemad kunstiannet arendavale tütrekesele uue värvipoti. Uut võõbaanumat oodates oli loomingulisel lapsel võimalik igat pooleliolevat teost mitu kuud lihvida. Ta lisas detaile, laiendas motiivi ja süvendas veelgi rikkalikku tähendust.

Nii valmiski väikesel Fjikil vähem kui kahe aastaga kokku viis maali: Must Maal, Valge Maal, Kollane Maal, Punane Maal ja Pruun Maal. Üleni süsimustas toonis Mustal Maalil kujutas noor kärsitu kunstnik vaimusilmas musta pantrit, kes mustades kalossides, ent sokkideta, sest pantrid ju ei kanna sokke, liiatigi veel mustad pantrid, sihvkakoorte ja mooniseemnetega kaetud Väljamõeldud Unustatud Põlenud Põllul, trotsides pea ümber sumisevaid porikärbseparvi, jälitab nunnahõlsti peitunud tumedanahalist brünetti. Kauni musta neiu põgenemistrajektoori reedavad taskutest pudenevad tõrvatud mustad sõstrad, mida rongad, varesed ja musträstad lausa lennult napsavad. Kõik see toimub loomulikult ühel ainsamal süsimustal Kuuta ööl.

See-eest Valgel Maalil, mis ka eelkirjeldatud ägeda nutuhoo põhjustas, olevat autori väiteil tihedasse lumetormi lootusetult eksinud jääkarupoeg ja tema kasuvennast albatross, kes talutavad endi vahel purupurjus pelikani, kes lõunamaise külmakartliku linnuna on mähitud valgesse sooblinahksesse kasukasse. Maalil võivat Fjiki veendumusel näha veel vaid mõned sekundid varem sellest kohast üle lennanud vesilennukilt turbulentsi tõttu mahapudenenud valgeid paberilehti, mis nüüd jää- ja lumeväljadel sihitult lendlevad. Samuti paistab Valge Maali servas ilmselt äsja lõppenud üliinnukast innaajast kurnatud poolteadvusel valge puudli tagajalast pudenenud valge karvapall.

Keset Kollast Maali ilutseb aga kunstniku kinnitusel kena kollane ämber, milles on vaheldumisi kihiti laotud värsked kaalikad ja saiakuubikud, sekka vooderduseks mõned kullerkupuõied, kergelt kuivatatud aprikoosid ja peotäis värskeid sidruneid. Kusjuures osal viljadel olevat tähelepanelikul vaatlemisel isegi metsloomade uriinijälgi näha. Kollane ämber ise asetseb keset tühja iluskollakat liivaranda, millelt leiab veel ohtralt päikese käes kuumaks köetud Väikelinna Ernst Friedebert von Sieberhauseni nimelise Pipeti-, Luti- ja Kondoomitehase kolletunud toodangut.

Punane Maal on vaatajaile ühtlasi ka kõige ärevam. Nimelt olevat sellel emakobarast irdunud verepiiskadega kaetud punasõstrad, mis punetavast maapõuest välja ulatuvate kõrvetavate põrguleekide tõttu on kukkunud ketšupilaigulisele punasele vaibale. Vaip ise asus mingil sõnuseletamatul põhjusel veel punaselt tulitava redisekuhja otsas. Ehk selleks, et teos veelgi punasem oleks. Fjiki sõnul olevat teos aga jäänud poolikuks, sest isa nõudis juba pooleldi kulutatud värvipotti ootamatult tagasi, et selle välja rentimisest veidigi leivaraha saada.

Viimasel teosel, üleni pruuniks võõbatud lõuendil kujutas Fjik pruunisegusesse rabajärve pudenenud saarmast, kes on pruunisogasesse vette kaotanud oma mõlemad pruunid kummikud ning keda üritavad lohutada nii pruunikal turbatellisel kükitav pruunkaru poeg kui ka sellel vesisel kaldal veepuuduse käes leplikult maigutav pruun kala. Viimase lisas kunstnik oma mõttelõuendile viimasel sekundil, et muuta situatsiooni veelgi dramaatilisemaks, nagu ta seda ise ütles. “Paljud kalad on pruunid,” tõdes Fjik, oskamata täpselt selle kala sorti nimetada. “See on kõik nii abstraktne. See on kunst. Pruun kala sümboliseerib ju nii palju. Polegi vist loodus- ja linnarahvast, kelle folkloorist ei puudu pruuni kala motiiv,” ei jäänud ta arupärivatele kriitikutele vastust võlgu. Ühtlasi teeskles Fjik Pruuni Maali ees seistes, et need peaaegu kunstiteose keskosani ulatuvad koledad lopergused pruunid kängurupabulad polegi tema maalitud.