Читать книгу Ilmapuu - Richard Powers - Страница 3

Alguses polnud midagi. Siis oli kõik.

Siis sajab ühe lääne suurlinna kohal pargis pärast videvikku õhust sõnumeid.

Naine istub maas ja nõjatub vastu mändi. Selle koor surub karmilt vastu ta selga, sama karmilt kui elu. Männiokkad levitavad aromaatset hõngu ja puu südamikus ümiseb mingi vägi. Naise kõrvad häälestuvad madalaimatele sagedustele. Puu ütleb midagi, ütleb sõnaeelseil sõnul.

Ta ütleb: Päike ja vesi on küsimused, mis on lõputult vastamist väärt.

Ta ütleb: Head vastust tuleb palju kordi otsast peale leiutada.

Ta ütleb: Iga maalapike vajab uutmoodi haaret. Harunemiseks on rohkem mooduseid, kui ükski kadakapliiats eales joonistada mõistab. Miski võib kasvõi liikumatuna püsides kõikjale rännata.

Täpselt seda naine teebki. Tema ümber pudeneb signaale nagu seemneid.

Jutt jookseb täna öösel kaugele. Leppade kõverused kõnelevad ammustest katastroofidest. Kahvatute kääbuskastanite õieogad raputavad oma tolmu maha; varsti saavad neist okkalised viljad. Paplid kordavad tuule kuulujutte. Hurmaad ja Kreeka pähklipuud panevad oma pistised ning pihlad oma veripunased kobarad hakkama. Iidsed tammed ennustavad viibates tulevast ilma. Mitusada viirpuuliiki naerab selle üheainsa nime üle, mida neid jagama sunnitakse. Loorberid kinnitavad, et isegi surma pärast ei maksa unetuid öid veeta.

Miski siinse õhu hõnguses annab naisele korralduse: Sule silmad ja mõtle pajule. Lein, mida sa näed, on vale. Kujutle akaatsiaokast. Mitte miski su mõtteis pole piisavalt terav. Mis võbeleb otse su kohal? Mis hõljub üle su pea just praegu – praegu?

Sellega liituvad veelgi kaugemad puud: Kõik need viisid, kuidas sa meid kujutled – nõiutud mangroovid kõrgetel kõmpidel, muskaatpähklipuu tagurpidi labidas, pahhükormuse pahklikud tüved, tüseda soorea püstine rakett – on alati amputatsioonid. Sinu sugu ei näe meid kunagi tervena. Teil jääb pool nägemata, ja enamgi veel. Maa all on alati sama palju kui peal.

See ongi see inimeste häda, nende jamade juur. Elu jookseb märkamatult nende kõrval. Kohe siinsamas, kohe kõrvu. Tekitab mulda. Ajab vett ringi. Teeb toitainetega vahetuskaupa. Loob ilma. Ehitab üles atmosfääri. Söödab ja ravib ja varjab rohkem eri liiki olendeid, kui inimesed loendadagi mõistavad.

Elusa puidu ooperikoor laulab naisele: Oleks su mõttemaailm vähe-väheke rohelisem, ujutaksime sind tähendustega üle.

Mänd, kelle vastu ta nõjatub, ütleb: Kuula. Sa pead üht asja kuulma.