Читать книгу Ilmapuu - Richard Powers - Страница 4

Käes on kastanite aeg.

Inimesed pilluvad hiiglaslikke tüvesid kividega. Nende ümber langeb kastanimune otsekui jumalikku rahet. Tänasel pühapäeval sünnib see lugematutes kohtades Georgiast Maine’ini. Ülal Concordis lööb kaasa ka Thoreau. Tal on tunne, et ta heidab kive aistimisvõimelise olevuse pihta, kes on küll temast nürimate aistingutega, kuid siiski veresugulane. Vanad puud on meie vanemad, ja ehk ka meie vanemate vanemad. Kui tahad Looduse saladusi teada saada, pead rohkem inimlikkust ilmutama …

Brooklynis Prospect Hillil naerab uustulnukas Jørgen Hoel vihmavalangu üle, mille tema visked esile kutsuvad. Iga kord, kui ta kivi märki tabab, rabiseb maha labidatäite viisi toitu. Mehed süstivad ringi kui vargad ja topivad mütsidesse, kottidesse ja püksikääniste vahele okaskeraümbrisest vabastatud kastanimune. Siin ta ongi, Ameerika kuulus prii pidusöök – järjekordne süllekukkunud õnn maal, mis isegi oma toiduraasukesi võtab otse Issanda laualt.

Norrakas ja tema sõbrad Brooklyni sõjalaeva- ja lahingumoonatehasest söövad oma saaki metsalagendikul suurte lõkete kohal röstituna. Söestunud kastanid pakuvad sõnulseletamatut tröösti: magusad ja soolased, rammusad nagu meega kartul, ühtaegu maised ja mõistatuslikud. Okkalised kestad turritavad, kuid nende Ei on pigem õrritus kui tõsine takistus. Kastanid tahavad oma ogalisest kaitsevammusest vabaks vupsata. Igaüks neist pakub end ise söömiseks välja, et teised kaugemale levida saaksid.

Tol õhtul teeb röstitud kastaneist purjakil Hoel abieluettepaneku Vi Powysele, iiri tüdrukule männikarkassiga ridamajast, mis asub tema üüritoast kahe tänavavahe kaugusel Soomelinna servas. Kolme tuhande miili raadiuses pole kellelgi õigust vastu vaielda. Nad abielluvad enne jõule. Veebruariks on nad ameeriklased. Kevadel lähevad kastanipuud jälle õide, pikad sakris urvad õõtsuvad tuules nagu tuhmsinise Hudsoni jõe valged laineharjad.

Kodakondsusega kaasneb nälg lihvimata maailma järele. Paar paneb oma kimpsud-kompsud kokku ja võtab ette maismaaretke üle suurte valge männi alade Ohio pimedatesse pöögisaludesse, läbi Kesk-Lääne tammesavannide asunduseni Fort Des Moinesi lähedal vastses Iowa osariigis, kus võimud jagavad alles eile katastrisse kantud maad kõigile, kes on nõus seda harima. Lähimad naabrid on kahe miili kaugusel. Tol esimesel aastal künnavad nad üles ja külivad täis neli tosinat aakrit. Mais, kartul ja oad. Töö on jõhker, aga nende endi oma. Ikka etem kui mis tahes riigi mereväele laevu ehitada.

Siis tuleb preeriatalv. Pakane paneb nende elutahte proovile. Ööd praguliste seintega hurtsikus viivad vere nulli. Iga hommik peavad nad kausis jää puruks lööma, et veidigi vett näkku sopsata. Aga nad on noored, vabad ja indu täis – omaenese eksistentsi ainsad toetajad. Talv neid ei tapa. Veel mitte. Nende mustim hingeahastus saab teemandiks pressitud.

Kui on aeg jälle seemet külvata, on Vi lapseootel. Hoel paneb kõrva vastu kõhtu. Vi puhkeb mehe näole laksatanud aukartuse peale naerma. „Mis ta ütleb?”

Hoel vastab oma otsekoheses mütsuvas inglise keeles. „Anna süüa!”

Maikuus avastab Hoel kosjaskäigupäeval seljas olnud kitli taskust kuus sinna topitud kastanimuna. Ta vajutab need hütti ümbritsevas puudeta preerias Lääne-Iowa maamulda. Talu on kastanipuu looduslikust levilast sadade miilide, Prospect Hilli kastanipidusöökidest tuhande miili kaugusel. Hoelil on neid Ida rohelisi metsi iga kuuga järjest raskem meelde tuletada.

Aga see siin on Ameerika, kus inimesed ja puud ülimalt üllatavaid trette teevad. Hoel istutab, kastab ja mõtleb: Ühel päeval raputavad mu lapsed neid tüvesid ja saavad tasuta söögipoolist.

Nende esmasündinu sureb sülelapseeas, tema tapjaks on miski, mil pole veel nime. Mikroobe veel pole. Jumal on ainus laste äravõtja ja napsab isegi kohatäitjaid hingi ebamäärase ajakava järgi ühest maailmast teise.

Üks kuuest kastanist ei lähe idanema. Kuid püsima jäänud seemikutel hoiab Jørgen Hoel elu sees. Elu on lahing Looja ja tema loodu vahel. Hoelist saab selles võitluses ekspert. Võrreldes teiste sõdadega, mida ta iga päev pidama peab, on oma puude elushoidmine tühiasi. Esimese kasvuperioodi lõpuks on tema põllud täis ja kobedaimal kastanitaimel on kõrgust enam kui kahe jala jagu.

Veel neli aastat, ja Hoelidel on kolm last ja midagi kastanisalu sarnast. Kõrendlikud võsud ajavad end maa seest välja, pruunid varred lõvedest triibulised. Lopsakate, lainelise servaga, saehambuliste, ogaliste lehtede kõrval paistavad raod, millest nad pungunud on, nii väikesed. Kui need kastanihakatised ja mõned jõe äärde laiali pillutatud suureviljalised tammed välja arvata, on Hoelide talu saareke rohumeres.

Isegi neist kõhetutest hakatistest on juba kasu:

Puulapsukestest tee südamehäda vastu,

noorte võrsete lehed haavandite raviks,

külm kooretõmmis sünnitusjärgse verejooksu

peatamiseks,

soojendatud pahk rinnalapse naba kahandamiseks,

pruuni suhkruga keedetud lehed köha vastu,

mähised põletuste raviks, lehed juttu kahistavate

madratsite täitmiseks, ekstrakt meeleheite korral,

kui ahastus üle mõistuse käib

Aastad aina rulluvad lahti, on priskeid, on kehvakesi. Ehkki nende keskmine kaldub niru poole, täheldab Jørgen kasvutendentsi. Igal künniaastal teeb ta uut põllumaad juurde. Ja Hoelide tulevane tööjõud aina kasvab. Selle eest hoolitseb Vi.

Puud jämenevad otsekui nõiaväel. Kastanipuu on kiire: selleks ajaks, kui saarest on pesapallikurikas saanud, on kastanist saanud kummut. Kummardu võsu vaatama, ja see torkab sul silma peast. Ülespoole käänduvate tüvede koores keerlevad lõhed nagu meestejuuksuri siiruviiruline reklaampost. Oksad vilgutavad tuules kord tumedat, kord kahvatumat rohelist. Lehekerad paiskuvad veelgi rohkem päikest otsides väljapoole. Nad lehvitavad niiskes augustis, nagu Hoeli naine vahel ikka veel oma kunagi merevaigukarva juuksed valla raputab. Selleks ajaks, kui sõda uuesti sellele algusjärgus maale jõuab, on need viis tüve istutajast juba suuremaks kasvanud.

Halastamatu kuuekümne teise aasta talv üritab veel üht lapsukest võtta. Lepib siiski ühe puuga. Vanim laps, John, hävitab järgmisel suvel veel ühe. Poisile ei tule pähegi, et poolte lehtede ärakiskumine mängurahaks võib puu tappa.

Hoel tutistab poega. „Kuidas meeldib? Mh?” Ta lajatab poisile lahtise käega. Vi peab nende vahele viskuma, et peks lakkaks.

Kuuekümne kolmandal saabub mobilisatsioon. Esimesena lähevad noored ja vallalised mehed. Kolmekümne kolme aastane Jørgen naise, väikeste laste ja paarisaja aakriga saab ajapikendust. Ei ulata ta Ameerika säilitamisel kordagi abikätt. Tal on väiksem maa päästa.

Brooklynis aga kirjutab hääbuva Uniooni poeet-põetaja: „Rohuleht pole vähem kui tähtede päevatöö.” Jørgen ei loe neid sõnu iial. Sõnad tunduvad talle riukana. Tema mais ja oad ja kõrvitsad – ainult kõik, mis kasvab, paljastab Jumala sõnatu mõttemaailma.

Veel üks kevad, ja kolm allesjäänud puud puhkevad kreemikatesse õitesse. Õitel on kirbe, ulukjas, hapukas lõhn nagu vanadel kingadel või läppunud aluspesul. Siis tuleb näputäis magusaid kastanimune. Isegi see napp saak meenutab mehele ja tema kurnatud naisele taevamannat, mis oli neid ühel õhtul Brooklynist itta jäävas salus kokku toonud.

„Neid tuleb veel pangede viisi,” ütleb Jørgen. Mõtteis valmistab ta juba leiba, kohvi, suppe, kooke, souste – kõiki neid hõrgutisi, mida see puu põliselanike teadmiste kohaselt anda võib. „Ülejäägi saame linnas maha müüa.”

„Jõulukingid naabritele,” otsustab Vi. Aga hoopis naabrid peavad Hoelidel tolle aasta jõhkra põuaga hinge sees hoidma. Suvel, mil tulevikulegi tilgakest vett ei jagu, sureb veel üks kastanipuu janusse.

Aastad mööduvad. Pruunid tüved hakkavad halliks tõmbuma. Ühel krõbekuival sügisel lööb allesjäänud kastanipaarist ühe tüvesse välk – on ju preerias nii vähe piisavalt kõrgeid sihtmärke, millega on viitsimist rammu katsuda. Puit, mis võinuks sobida kõigeks alates hällidest ja lõpetades puusärkidega, lahvatab leekidesse. Sellest, mis alles jääb, ei saa kolme jalaga järigi.

Ainus allesjäänud kastanipuu õitseb ikka edasi. Aga tema õitel pole enam vastajaid õisi. Ei ühtki kaaslast lugematutel ümberkaudsetel miilidel, ja kastan, ehkki korraga nii isas- kui emaspuu, iseennast ei teeninda. Aga ometi on selle puu koorealusesse õhukesse elusasse silindrisse susatud saladus. Tema rakud kuuletuvad iidsele vormelile: Püsi tasa. Oota. Miski selles ainsas ellujääjas teab, et isegi Praeguse kaljukindlat võimu on võimalik üle elada. Vaja on teha tööd. Tähetööd, aga ikkagi maist. Või nagu kirjutab surnud Uniooni põetaja: Olgu kindel te hing ja rahulik ka miljoni universumi ees.¹ Nagu puit.

Talu elab jumala tahtel tekkinud kaose üle. Kaks aastat pärast Appomatoxi lahingut, maaharimise, kündmise, külvamise, harvendamise, umbrohu kitkumise ja saagi koristamise vahepeal, saab Jørgen uue maja valmis. Viljad valmivad ja kantakse minema. Hoeli pojad võtavad oma härjaliku isa kõrval trengides kohad sisse. Abiellunud tütred pudenevad lähikandi taludesse laiali. Siginevad külad. Talust mööduv mullarada muutub tõeliseks maanteeks.

Noorim poeg töötab Polki maakonna maa-ametis. Keskmisest poisist saab Amesis pangahärra. Vanim poeg John jääb oma perega tallu ja hakkab sedamööda, kuidas vanemad põduramaks muutuvad, seal ise korraldama. John Hoel lööb mesti kiiruse, progressi ja masinatega. Ta ostab aurutraktori, mis nii künnab kui ka peksab, koristab ja köidab vihku. Tööd teeb see masin lõuates, otsekui mingi priiks pääsenud põrguline.

Viimase allesjäänud kastanipuu jaoks sünnib see kõik paari uue lõhe, tolli jagu lisandunud aastaringide jooksul. Puu muutub kogukamaks. Tema koor keerdub spiraaljalt ülespoole nagu Traianuse sammas. Lainelise servaga lehed muudavad päikesevalgust jätkuvalt kudedeks. See on midagi enamat kui kannatlik ootus; ta lokkab rohelise tervise ja rammu kerana.

Ja uue sajandi teise juunikuu aegu on meie ees Jørgen Hoel, kes lamab oma käega ehitatud maja tammiste kaunistustega ülakorruse toas, magamistoas, kust ta enam lahkuda ei saa, ja vaatab vintskapiaknast taevas ujuvat ja küütlevat leheparve. Poja aurutraktor vemmeldab krundi põhjapoolses servas, aga Jørgen Hoel peab seda häält eksikombel kõuekõmaks. Oksad teevad ta tähniliseks. Miski nendes rohelistes ja hambulistes lehtedes, kunagine unelm, nägemus kosumisest ja õitsengust, toob tema pea jälle pidusöögimõtteid täis.

Ta juurdleb: Mis küll nii sirge ja jämeda puu koort nõndamoodi väänduma ja keerduma paneb? Võib see olla Maa pöörlemine? Kas puu üritab inimeste tähelepanu köita? Seitsesada aastat varem pakkus Sitsiilias kahesajajalase ümbermõõduga kastan ühele Hispaania kuningannale ja tema sajale ratsarüütlile märatsevas tormis peavarju. Too puu elab sellest mehest, kes temast kuulnudki pole, sada aastat kauem ja enamgi veel.

„Kas mäletad?” küsib Jørgen tema käest kinni hoidvalt naiselt. „Prospect Hill? Kuidas me tol õhtul alles sõime!” Ta noogutab puu lehiste ihuliikmete poole, maa poole nende taga. „Mina andsin sulle selle. Ja sina andsid mulle – selle kõik! Selle maa. Mu elu. Mu vabaduse.”

Kuid Jørgenil käest kinni hoidev naine pole tema abikaasa. Vi suri viis aastat tagasi kopsupõletikku.

„Jää nüüd magama,” ütleb pojatütar Jørgenile ja asetab tema käe äravaevatud rinnale tagasi. „Me kõik oleme siinsamas all.”

John Hoel matab oma isa tema istutatud kastanipuu alla. Nüüd ümbritseb korrapäratult paiknevaid haudu kolme jala kõrgune malmaed. Ülal heidab puu võrdse heldusega varju nii elavatele kui surnutele. Tüvi on nüüd juba liiga jäme, et John seda oma embusse haarata saaks. Ellujäänud okste alumine rida kerkib käeulatusest välja.

Hoeli kastanist saab vaatamisväärsus, see, mida talunikud nimetavad vahimeespuuks. Pered tüürivad sellest pühapäevastel väljasõitudel mööda. Kohalikud kasutavad seda ränduritele õige suuna kättenäitamiseks, üksik majakas viljateradega täidetud meres. Talu on jõukal järjel. Nüüd on algkapitali, mida kasvatada ja edendada. Isa surnud ja vennad oma elu peal, on John Hoelil vaba voli uusimaid masinaid jahtida. Tema tööriistakuur täitub lõikusmasinate ja tuulajate ja vihuköitjatega. Ta sõidab Charles Citysse esimesi kahesilindrilisi bensiini jõul töötavaid traktoreid vaatama. Kui telefonitraadid tema kanti jõuavad, paneb ta end kirja, ehkki see maksab terve varanduse ja ükski pereliige ei suuda välja mõelda, mis tolku sellest värgist olema peaks.

Sisserändaja poeg alistub parendushaigusele aastaid enne efektiivse ravi leidmist. Ta ostab endale Kodak Nr 2 Brownie. Sina vajuta nupule, muu jääb meie mureks. Ilmutamiseks ja väljatrükkimiseks peab ta filmi saatma Des Moinesi, protsess, mis varsti maksab kahedollarilisest fotoaparaadist mitu korda rohkem. Ta pildistab kalinguris ja kipras naeratusega abikaasat uue mehaanilise pesurulli kohale kangestunult. Ta pildistab oma lapsi kombaini juhtimas ja nõgusaks vajunud seljaga tööhobuste seljas põlluniidukite kõrval ratsutamas. Ta pildistab oma peret lihavõttepühade parimais rõivais, tanude kütkeis ja kikilipsudest žgutituna. Kui tema väikese postmargi suuruses Iowas pole enam midagi pildistada jäänud, suunab John oma fotoaparaadi Hoeli kastanile, mis on täpipealt tema eakaaslane.

Paar aastat varem ostis ta noorimale tütrele sünnipäevaks zoopraksiskoobi, ehkki kui tüdruk tüdis, jäi sellega mängima ainult John. Nüüd ajavad need laperdavate hanede eskadrillid ja perutavate mustangide jorud, mis klaastrumli keerlemisel ellu ärkavad, tema aju särtsu täis. Talle turgatab pähe suurejooneline plaan, just nagu oleks ta selle ise leiutanud. Ta otsustab oma ülejäänud elupäevad puud jäädvustada ja vaadata, kuidas see inimolendi soovikohasele tempole kiirendatult välja näeb.

Ta ehitab tööriistakuuris kolmjala. Siis paigutab ta majalähedasele kõrgendikule katkise käsikivi. Ja 1903. aasta kevade esimesel päeval seab John Hoel Nr 2 Brownie paika ja teeb lehte minevast vahimeeskastanist täispikkuses portree. Päevapealt kuu aega hiljem teeb ta samas kohas ja samal tunnil veel ühe. Iga kuu kahekümne esimene kuupäev leiab Johni tema kõrgendikult. Sellest saab rituaalne palvus, isegi vihmas ja lumes ja tapvas leitsakus, Johni isiklik liturgia Laiuva Taimjumala Kirikus. Abikaasa narrib teda halastamatult, nagu ka lapsed. „Isa ootab, et see midagi huvitavat teeks.”

Kui ta esimese aasta kaksteist mustvalget ilmutatud pilti punti paneb ja pöidla alt läbi laseb, on tulemus tema vaeva arvestades õige kasin. Ühel viivul tekitab puu eimillestki lehed. Järgmisel loovutab ta need kõik tihenevale hämarusele. Muidu aga peavad oksad lihtsalt vastu. Kuid talunikud on kannatlikud, jõhkratest aastaaegadest vintsutatud mehed, ning kui neid ei kimbutaks sigitamisulmad, jätkaksid vähesed kevad kevade järel kündmist. 21. märtsil 1904 on John Hoel jälle oma kõrgendikul, just nagu võiks temalgi olla veel aastasada või kaks selle dokumenteerimiseks, mida aeg kõigi silme all igavesti varjab.

Tuhat kakssada miili ida pool, linnas, kus John Hoeli ema kleite õmbles ja isa laevu ehitas, sünnib katastroof, enne kui keegi arugi saab. Tapja lipsab maale Aasiast, peentesse aedadesse määratud Hiina kastanipuude puidust. Puu Bronxi zoopargis omandab juulis oktoobrikuised värvid. Lehed tõmbuvad krussi ja kõrbevad kaneelikarva. Paistes koor kattub rõngashaaval oranžide plekkidega. Puit vajub kergeimagi vajutuse peale sisse.

Aastaga on kõik Bronxi kastanipuud oranžidest plekkidest tähnilised – need on oma peremeesorganismi juba tapnud parasiidi viljakehad. Iga nakatumisega vallandub vihma ja tuulde terve eoste hord. Linnaaednikud korraldavad vasturünnaku. Nad kaksavad nakatunud oksad maha ja põletavad ära. Nad pritsivad hobuvankritelt puid lubjapiima ja vasksulfaadiga. Nad ei tee aga muud, kui levitavad eoseid kirvestega, mida nad ohvrite maharaiumiseks kasutavad. New Yorgi botaanikaaia teadlane tuvastab tapjas inimkonna jaoks uudse seene. Ta avaldab tulemused ja pageb suvise leitsaku eest maale. Kui ta paar nädalat hiljem naaseb, pole linnas ühtki kastanipuud, mis päästmist vääriks.

Surm tormab üle Connecticuti ja Massachusettsi, kalpsates aastas kümneid miile edasi. Puid kooleb sadade tuhandete kaupa. Terve riik vaatab tummaks löödult pealt, kuidas Uus-Inglismaa hindamatud kastanipuud aegamööda kaovad. Parkimistööstuse, raudteeliiprite, rongivagunite, telegraafipostide, kütuse, tarade, majade, küünide, peenemat sorti kirjutuslaudade, laudade, klaverite, pakk-kastide, paberimassi ning lõputu tasuta peavarju ja toidu puu – raiutuim puu kogu maal – on haihtumas.

Pennsylvania üritab läbi osariigi kaksata sadade miilide laiuse puhvri. Virginias, riigi külluslikemate kastanisalude põhjaservas, nõuavad inimesed uut usulist ärkamist, et katku põhjuseks olevad patud välja juurida. Ameerika täiuslik puu, tervete maapiirkondade majanduse selgroog, nõtke ja vastupidav puit, mille üle ida on sama uhke kui lääs oma ranniksekvoia üle ning mil on kolm tosinat tööstuslikku kasutusviisi – iga neljas puu metsas, mis ulatub üle kahesaja miljoni aakri Maine’ist alla Mehhiko laheni –, on hukule määratud.

Uudis koorevähist Lääne-Iowasse ei jõua. John Hoel naaseb iga kuu kahekümne esimesel päeval iga ilmaga oma kõrgendikule. Hoeli kastan aina kergitab oma lehtede tõusuveepiiri. Tal on midagi kirbul, mõtleb talunik, see on tema ainus filosofeerimiskatse. Tal on mingi plaan.

Oma viiekümne kuuenda sünnipäeva eelsel ööl ärkab John kell kaks üles ja kobab voodis, nagu otsiks midagi. Abikaasa küsib, mis lahti. John vastab läbi tangis hammaste: „Läheb üle.” Kaheksa minutit hiljem on ta surnud.

Talu sajab ootamatult tema kahe esimese poja kaela. Vanem, Carl, tahab fotorituaali pöördumatud kulud korstnasse kirjutada. Noorem, Frank, tunneb vajadust isa aastakümnepikkust hämarat uurimust lunastada ja viia seda edasi sama kangekaelselt, nagu puu oma krooni laiali ajab. Kui pildistatud on üle saja kaadri, hakkab vanim, lühim, aeglaseim, ambitsioonikaim tummfilm, mis Iowas eales üles võetud, puu eesmärki paljastama. Võtete sirvimine näitab, kuidas subjekt end välja sirutab ja midagi taevast kobab. Ehk kaaslast. Lisavalgust. Kastanite kaitset.

Kui Ameerika viimaks maailma kahjutulega ühineb, saadetakse Frank Hoel teise ratsaväerügemendi koosseisus Prantsusmaale. Ta sunnib oma üheksa-aastast poega Frank juuniori lubama, et too teeb tema tagasitulekuni ise pilte. See ongi pikkade lubaduste aasta. Selle, mis poisi kujutlusvõimes napib, teeb ta kuulekusega tasa.

Tühipaljas rumal saatus juhatab Frank seeniori Saint-Mihieli katlast välja vaid selleks, et ta Argonne’i metsas Montfaucon’ lähistel miinipilduja miini läbi pihuks ja põrmuks lendaks. Männipuust kasti panekuks ja mahamatmiseks ei jagu midagi. Pere teeb tema sonimütsidest, piipudest ja uuridest ajakapsli ning matab suguvõsa hauaplatsile, sellesama puu alla, mida ta ülemäära nappi aega igal kuul pildistas.

Kui jumalal oleks Brownie, võiks ta teha veel ühe vilka lühifilmi: kuidas haigust külvav seen võbeleb hetke õhus, enne kui sööstab mööda Apalatše alla kastanimaa südamesse. Ülal Põhjas olid kastanid majesteetlikud. Aga lõunapoolsed puud on jumalad. Nad moodustavad miilide kaupa peaaegu puhtaid salusid. Mõlemas Carolina osariigis kasvavad Ameerikast vanemad kümne jala laiused ja saja kahekümne jala kõrgused tüved. Keerlevate valgete pilvedena õitsevad terved metsad. Sellest ilusast sirge süüga puidust ehitatakse üles kümneid ja kümneid mägikogukondi. Ühestainsast puust annab lõigata tervelt neliteist tuhat lauda. Sääreni ulatuvatest toiduvarudest saavad söönuks terved maakonnad, iga aasta on erakordselt viljakas.

Nüüd aga on need jumalad suremas, viimane kui üks. Kõige suuremgi inimleidlikkuse vägi ei suuda takistada katastroofi üle mandri murdmast. Kastanivähk kulgeb mööda mäeharju, tappes tipu tipu järel. Lõunapoolsete mägede kohal vaateplatvormil kükitaja võib jälgida, kuidas tüved säbrutava lainena hallikasvalgeteks skelettideks muutuvad. Puuraidurid tormavad läbi tosina osariigi, et langetada see vähene, milleni seen pole veel jõudnud. Tärkav riiklik metsateenistus ärgitab neid takka. Kasutage vähemasti puitu, enne kui see hukka saab. Ja selle päästemissiooni käigus tapavad inimesed iga viimse kui puu, mis võib endas vastupanusaladust kätkeda.

Viieaastasel Tennessee tüdrukul, kes oma võlumetsas esimeste oranžide plekkide ilmumist näeb, ei jää omaenese lastele midagi näidata peale piltide. Nad ei saa eluilmaski näha selle puu küpset, täit rüüd, ei saa eluilmaski teada, kuidas nende ema lapsepõlv välja nägi ja kõlas ja lõhnas. Miljonitest kuivanud nottidest võrsuvad juurevõsud, mis hingitsevad aastast aastasse, kuni surevad nakkusesse, mis püsib neis kangekaelsetes juurtes ega kao eales. 1940. aastaks on seen võtnud kõik, Lõuna-Illinois’ kaugeimate saludeni välja. Loodusliku levila neli miljardit puud haihtuvad müüdiks. Kui mõned salajased vastupanusopikesed välja arvata, on ainsana alles jäänud need kastanipuud, mille pioneerid viisid kaugele-kaugele, heljuvate eoste haardeulatusest välja jäävatesse osariikidesse.

Frank Hoel juunior peab isale antud lubadusest kinni veel kaua pärast sedagi, kui too udusteks mustvalgeteks ülevalgustatud mälestusteks hajub. Iga kuu paneb poiss balsapuust karpi jälle uue foto. Peagi on ta murdeealine. Siis noormees. Ta täidab oma kohustust vormitäiteks, nagu Hoeli suguvõsa pühitseb jätkuvalt püha Olavi päeva, ilma et mäletaks, mis see on.

Vähimatki kujutlusvõimet Frank juuniorile süüks panna ei saa. Ta ei suuda end isegi kuulda mõtlemas: On väga võimalik, et ma vihkan seda puud. On väga võimalik, et ma armastan seda rohkem, kui ma armastasin oma isa. Neil mõtteil ei saa olla mingit tähendust mehele, kel pole vähimaidki tõelisi iseseisvaid soove, kes on sündinud selle juraka all, mille külge ta aheldatud on, ning saatusest selle all ka surema määratud. Ta mõtleb: Sel jurakal pole siia mingit asja. Temast pole mitte kellelegi kasu, kui me teda just maha ei raiu. Kuid siis tuleb ette kuid, mil end laiali ajav puukroon näib läbi pildiotsija tema üllatunud silmale lausa elu mõtte mallina.

Suvel kerkib vesi mööda tsüleemi üles ja hajub miljoni lehtedealuse tillukese suu kaudu välja, puu õhulisest võrast aurustub seda niiskesse Iowa õhku sadu galloneid päevas. Sügisel tekitavad kolletuvad lehed Frank juunioris nostalgiat. Talvel klõbisevad ja ümisevad lagedad oksad hangede kohal, nende nüri otsaga puhkeasendis pungad on ootuses peaaegu kurjakuulutavad. Aga igal kevadel panevad kahvaturohelised urvad ja kreemikad õied Frank juuniori pähe hetkeks mõtteid, mõtteid, mida ta ise tekitada ei oska.

Kolmas Hoeli fotograaf pildistab muudkui edasi, nagu ta käib muudkui edasi kirikus, ehkki otsustas juba ammu, et kogu usklike maailm on lasknud end muinasjuttudest lollitada. Frank juuniori mõttetu fotorituaal annab tema elule pimeda sihi, mida isegi talupidamine anda ei suuda. See on igakuine treening, kuidas märgata midagi, mis pole üldse märkamist väärt, olevust, mis on sama vankumatu ja tõrges kui elu.

Teise maailmasõja ajal jõuab fotopatakas viiesajani. Ühel pärastlõunal seisatab Frank juunior fotosid sirvima. Ta ise tunneb end sellesama poisina, kes üheksa-aastaselt oma isale rumala peaga lubaduse andis. Kuid aegvõttepuu on täiesti tundmatuseni muutunud.

Kui kõik täiskasvanud puud kastani looduslikus levilas on kadunud, muutub Hoeli puu kurioosumiks. Üks Iowa City dendroloog tuleb kõlakaid kinnitama: holokaustist pääsenud kastan. Registeri ajakirjanik kirjutab ühest viimasest Ameerika täiuslikust puust olemusloo. Mississippist idas on enam kui tuhande kahesajas kohanimes sõna „kastan”. Kuid kastanipuu enese nägemiseks tuleb tulla ühte põllumajandusliku Lääne-Iowa maakonda. Tavainimesed, kes sõidavad New Yorgi ja San Francisco vahet uuel osariikide vahelisel maanteel, kust kõrvaltee Hoeli talust mööda viib, näevad keset üksildasi ja tasaseid maisi- ja sojaoavälju ainult varjufontääni.

1965. aasta veebruari kibeda pakasega praksatab Nr 2 Brownie katki. Frank juunior asendab selle Instamaticuga. Virn muutub paksemaks kui ükski raamat, mida ta on eales lugeda üritanud. Kuid iga foto siinses patakas kujutab ainult toda üksildast puud rehmamas eemale üüratut tühjust, mis sellele mehele nii tuttav on. Iga kord, kui Frank juunior objektiivi avab, jääb talu tema selja taha. Fotod varjavad kõike: kahekümnendaid aastaid, mis Hoelide jaoks mingi pulbitsev ajajärk ei olnud. Majandussurutist, mis läheb neile maksma kakssada aakrit ja kupatab poole perest Chicagosse. Raadiosaateid, mis Frank juuniori kaks poega talupidamiseks kõlbmatuks muudavad. Ühe Hoeli surma Vaikse ookeani lõunaosas ja kahe Hoeli süüdlaslikku ellujäämist. Uhkelt läbi traktorikuuri paradeerivaid Deere’e ja Caterpillareid. Lauta, mis ühel ööl abitute loomade kriisete saatel maha põleb. Tosinaid rõõmsaid pulmi, ristimisi ja koolilõpetamisi. Poolt tosinat abielurikkumist. Kaht lahutust, mis olid nii kurvad, et laululinnudki jäid vait. Ühe poja nurjunud kampaaniat osariigi seadusandliku võimu sekka pääsemiseks. Nõbudevahelist kohtuasja. Kolme ootamatut rasedust. Hoelide pikaksveninud geriljasõda kohaliku pastori ja poole luterliku koguduse vastu. Heroiini ja Agent Orange’i kätetööd, mis koos õe- ja vennapoegadega Vietnamist koju tuleb. Mahavaikitud intsesti, vaibumatut viinaviga, tütre putkupanekut keskkooli inglise keele õpetajaga. Vähke (rinna, jämesoole, kopsu), südame isheemiatõbe, ühe töölise rusikanaha maharebimist viljakruvi vahel, nõolapse hukkumist autoavariis koolilõpuballi ööl. Lugematuid tonne kemikaale selliste nimedega nagu Rage, Roundup ja Firestorm, patenteeritud seemneid, mis on timmitud viljatuid taimi tootma. Viiekümnendat pulma-aastapäeva Hawaiil ja selle katastroofilisi tagajärgi. Värskete pensionäride hajumist Arizonasse ja Texasesse. Põlvkondade viisi vimma, julgust, kannatlikkust ja üllatavat heldust: kõik, mida inimene võiks nimetada looks, sünnib väljaspool tema fotode kadreeringut. Kadreeringu sees on läbi sadade ringlevate aastaaegade ainult see üksik puu, mille lõhedega koor keerleb spiraaljalt üles, varajase keskea poole, ning mis kasvab puidu kiirusel.

Väljasuremine hiilib Hoeli talule vargsi ligi – nagu kõigile Lääne-Iowa perekondlikele taludele. Traktorid muutuvad liiga üüratuks, raudteevagunid täis lämmastikväetist liiga kalliks, konkurents liiga suureks ja tõhusaks, marginaalid liiga marginaalseks ning maapind korduvast mehhaniseeritud saagikoristusest liiga kurnatuks, et kasumit anda. Iga aasta neelavad hiiglaslikud, hallatud, lakkamatult tootlikud ühe põllukultuuri vabrikud järjekordse naabri alla. Nagu katastroofiga silmitsi seisvad inimesed kõikjal mujalgi, astub Frank Hoel juunior hämmingust silmi pilgutades oma saatusele vastu. Ta võtab kaela võla. Ta müüb maha aakreid ja õigusi. Ta allkirjastab lepinguid seemnefirmadega, kellega ei maksaks seda teha. Järgmisel aastal, ta on kindel – järgmisel aastal tuleb midagi sellist, mis neid päästab, nagu on alati tulnud.

Ühtekokku lisab Frank juunior nendele saja kuuekümnele fotole üksildasest hiiglasest, mis tema isa ja isaisa pildistasid, seitsesada viiskümmend viis. Frank juuniori elu viimase aprilli kahekümne esimesel päeval, mil ta ise on voodisse aheldatud, sõidab tema poeg Eric neljakümne minuti tee kaugusel asuvast kodust tallu ja seab end kõrgendikul sisse, et klõpsata veel üks mustvalge, mis nüüd on külluslikult lopsakaid oksi kaadriservani täis. Eric näitab vanamehele väljatrükki. See on lihtsam kui püüda oma isale öelda, et armastab teda.

Frank juunior krimpsutab nägu, nagu oleks saanud suhu mõrumandli. „Kuula. Ma andsin lubaduse ja pidasin sellest kinni. Sina ei võlgne kellelegi midagi. Las see neetud jurakas olla.”

Sama hästi võinuks ta anda hiigelkastanile enesele käsu laiemaks sirgumine lõpetada.

Kolmveerand sajandit tantsiskleb viie sekundiga tsirrdi mööda. Nicholas Hoel laseb tuhandest fotost koosneva pataka pöidla alt läbi, lootes nende aastakümnete salatähendust tabada. Kahekümne viie aasta vanuses on ta hetkeks jälle talus, kus on veetnud oma elu kõik jõulud. Reiside ärajäämist arvestades on tal vedanud, et ta seal on. Lääne poolt tulevad tuhinal lumetormid, sundides kogu riigis lennukeid maa peale jääma.

Nicholas ja ta pere on sõitnud vanaemale külla. Homme tuleb osariigi igast nurgast veel rohkem sugulasi kokku. Fotode sirinal meenuvad talle mälestused talust: lapsepõlvepühad, kogu klann kalkuni või jõululaulude, jaanipäevalippude ja ilutulestiku puhuks ühte kogunemas. See kõik on kuidagiviisi sellesse vilkasse puusse šifreeritud, need kogunemised igal aastaajal, ühinemine onulastega päevadeks tulvil maadeuurimist ja tüütut maisisundust. Nicholas tunneb fotosid ajas tahapoole sirvides, kuidas aastad aurutatud tapeedi kombel maha kooruvad.

Alailma loomad. Kõigepealt koerad – eriti see kolme jalaga, kes läks iga kord, kui Nicki pere pikale kruusasele sissesõiduteele keeras, kiindumusest poolsõgedaks. Siis hobuste kuum hingeõhk ja lehma karmi karva ehmatav jäikus. Koristatud varte vahel siuglevad ussid. Jäneste pesa kaugel postkasti juures, millele sai peale satutud. Ühel juulikuul majaesise veranda alt välja ilmunud poolmetsikud kassid, kes lõhnasid salapära ja kalgendunud piima järele. Majataguse ukseläve peale väikeseks kingiks toodud surnud hiired.

Viiesekundine film vallandab ürgsed vaatepildid. Kuidas sai masinakuuris ringi luusitud, kõik need mootorid ja arusaamatud tööriistad. Kuidas sai Hoelidest tulvil köögis istutud ja pragulise linoleumi hallituslõhna sisse hingatud, samal ajal kui oravad seinasõrestiku vahele peidetud pesades rabistasid. Kuidas sai kahe noorema nõoga tundide kaupa kaevatud, kuidas nende muldvanad pirnikujulise käepidemega kühvlid kaevasid kaeviku sinna, kust Nicki väitel pidi peatselt magma vastu tulema.

Ta istub ülakorrusel oma surnud vanaisa kabinetis rullkaanega kirjutuslaua taga ja testib projekti, mis on elanud üle neli põlvkonda oma loojaid. Kogu Hoelide talumajja topitud lastist – sada küpsisepurki ja klaasist lumekuuli, pööningukast isa vanade koolitunnistustega, pedaalidega tallatav harmoonium, mis päästeti kirikust, kus vanavanaisa ristiti, isa ja onude arhailised mänguasjad, läikima hõõrdunud männipuust keeglikurikad ja vapustav linn, mida saab tänavate alt magnetitega juhtida – on see fotopatakas olnud alati see üks ja ainus taluaare, millest ta kunagi tüdinud pole. Ükshaaval võetult ei näita ükski pilt midagi peale puu, mille otsa ta on nii tihti roninud, et võiks seda teha kinnisilmi. Kuid sirvimisel paisub puidust korintose sammas tema pöidla all, läheb elu täis ja raputab end vabaks. Söögipalveks kuluva ajaga libiseb mööda kolmveerand sajandit. Kord, üheksa-aastasena ja lihavõtteõhtusöögiks tallu tulnult, lappas Nick seda patakat nii palju kordi, et vanaisa andis talle vastu kõrvu ja peitis pildid koirohupallidega varustatud riidekapi kõrgeimale riiulile. Niipea kui täiskasvanud olid alla läinud ja oht möödas, oli Nick tooli otsas ja jälle pataka kallal.

See Hoelide sümbol on tema sünniõigus. Sellist puud nagu Hoeli puu polnud maakonnas ühelgi teisel perel. Ja ükski teine Iowa pere ei suutnud sellele põlvkonnaülesele fotoprojektile puht kentsakuse poolest konkurentsi pakkuda. Ja ometi paistis, et täiskasvanud olid andnud projekti sihi koha pealt vaikimisvande. Ei vanavanemad ega isa ei suutnud talle selle paksu sirvimisraamatu mõtet selgitada. Vanaisa ütles: „Ma lubasin oma isale ja tema oma isale.” Aga üks teine kord sama mehe suust: „Tekitab igasugu mõtteid, eks ole?” Tekitas küll.

Just talus hakkas Nick esimest korda skitseerima. Pliiatsiga joonistatud poisteunelmad – raketid, isevärki autod, kokkuaetud armeed, kujutletavad linnad, kõik iga aastaga detailide poolest järjest baroksemad. Seejärel pöörasemad, omaenda silmaga vaadeldud tekstuurid – karvamets rööviku seljal ja tormiilmakaardid põrandalaudade puusüüs. Oksi hakkas ta esimest korda visandama siinsamas talus, sirvimisraamatust joobununa. Ta lamas iseseisvuspäeval selili ja vaatas üles end laiali ajava puu poole, sellal kui kõik teised hobuseraudadega märki viskasid. Selles pidevas lõhenemises oli oma geomeetria, eri paksuste ja pikkuste vahel tasakaal, mille paljastamine käis talle kui kunstnikule üle jõu. Ta juurdles visandamise ajal, milline tema aju olema peaks, et eristada antud oksal iga süstjat lehte neist sadadest ja tunda neid sama kergesti ära kui oma onulaste nägusid.

Veel üks võlufilmi sirvimine, ja kiiremini, kui mustvalgest brokolist kasvab jälle taevast sondeeriv hiid, muutub vanaisalt vastu kõrvu saanud üheksa-aastane teismeliseks, armub jumalasse, palub igal õhtul jumalat, kuid haruharva edukalt, et see ei laseks tal Shelly Harperi kujutluspiltidele mõeldes onaneerida, kaugeneb jumalast ja läheneb kitarrile, nabitakse pooliku kanepipläru pärast kinni, saab karistuseks kuus kuud Cedar Rapidsi lähedal asuvas noortevanglas, kus korraldatakse vestlusi pärisretsidega, et pättuste isu minema ehmatada, ja seal – visandades korraga tundide kaupa kõike, mida ta terasvõrguga kaetud magalaakendest näeb – taipab ta, et peab oma ülejäänud elu pühendama veidruste tegemisele.

Ta oli kindel, et seda mõtet on tal raske vanematele seeditavaks teha. Hoelid olid talunikud, söödapoeomanikud ja taluseadmete müügimehed nagu tema isa, raevukalt praktilised inimesed, kes ammutasid mõistlikkust maa loogikast ning tundsid tungi rügada aastast aastasse pikki lakkamatuid tööpäevi, ilma et kordagi küsiks, miks. Nick valmistus otsustavaks lahinguks, see oli otsekui midagi D. H. Lawrence’i raamatutest, mis olid aidanud tal keskkooli üle elada. Ta harjutas nädalaid, klimp oma palve absurdsusest kurgus: Paps, minu suurim soov on söösta sinu kulul kainemõistusliku eksistentsi servalt alla ja saada palkamiskõlbmatuse tõend.

Ta valis selleks ühe varakevadise õhtu. Isa pikutas võrkakendega verandal kušetil nagu enamikul õhtutel ja luges Douglas MacArthuri elulugu. Nicholas istus tema kõrvale jalatoemehhanismiga tugitoolile. Võrkaknast puhusid sisse mahedad tuulehood ja ajasid ta juuksed sassi. „Paps? Ma pean kunstikooli minema.”

Isa vaatas üle raamatuserva, nagu silmitseks oma sugupuu varemeid. „Eks ma midagi sellist arvasin jah.” Ja Nick oligi läinud, pääsenud lahti piisavalt pika oheliku otsas, mis ulatub Chicago kesklinna, ja vaba voliga panna proovile kõik tema südamesoovile omased vead.

Chicago koolis sai ta teada nii mõndagi:

1. Inimkonna ajalugu on üha väärama suuna võtnud nälja lugu.

2. Kunst pole üldse selline, nagu ta arvas.

3. Inimesed teevad enam-vähem kõike, mille tegemine sulle pähe võib tulla. Keerukad graveeritud portreed pliiatsisöe tipus. Polüuretaanümbrisega koerasitt. Pinnasetööd, mis on juba väikeste riikide mõõtu.

4. Tekitab igasugu mõtteid, eks ole?

Nicki kohort naeris tema väikeste pliiatsivisandite ja hüperrealistlike, silmapetteliste maalide üle. Aga tema tegi neid ikka edasi, aastaajast aastaaega. Ja kolmandaks kursuseks oli ta kurikuulus. Isegi õelalt imetletu.

Ühel lõpukursuse talveõhtul nägi ta oma Rogers Parki üürikonkus und. Naistudeng, keda ta armastas, küsis temalt: Mida sa tegelikult teha tahad? Ta paljastas käed taeva poole ja kehitas õlgu. Pihkude keskele valgusid tillukesed vereloigud. Neist loikudest kasvas välja kaks harunevat selgroogu. Ta hakkas paanikahoos rapsima, rapsis end teadvusele. Kulus pool tundi, enne kui ta süda nõndapalju aeglustus, et ta nende selgroogude päritolu taipaks: aegvõttefotod kastanist, mille tema mustlasnorrakast vanavanavanavanaisa sada kakskümmend aastat tagasi istutas, olles end kirja pannud sellesse primitivismi kaugõppekooli, Lääne-Iowa tasandikele.

Nick istub rullkaanega laua taga ja sirvib raamatu veel korra läbi. Eelmisel aastal võitis ta kunstiinstituudi koolist Sterni skulptuuriauhinna. Tänavu on ta laopoisiks kuulsas Chicago kaubamajas, mis on juba veerand sajandit aeglaselt kõngenud. Tõsi küll, tal on kraad, mis annab talle loa valmistada isevärki kunstiteoseid, mis on suutelised tema sõprades piinlikkust tekitama ja võhivõõraid inimesi vihale ajama. Oak Parkis on miniladu, mis on tuubil täis tänavamaskeraadideks meisterdatud pabermassist kostüüme ja sürrealistlikke dekoratsioone lavastusele, mida mängiti ühes väikeses teatris Andersonville’i lähedal ja mis kolme etenduse järel lavalt kadus. Kuid see pika talunike rea kahekümne viie aastane võsuke tahab uskuda, et parimad teosed on tal ehk alles ees.

On päev enne jõululaupäeva. Homme laekuvad Hoelid in corpore, kuid Nicki vanaema on juba õndsuse tipul. Ta elab nende päevade nimel, mil see vana tõmbetuuline maja tema järeltulijatega täitub. Talumajapidamist enam pole, ainult see maja üksikul künkal. Kogu Hoelide maa on pikaks ajaks rendile antud firmadele, mida juhitakse sadade miilide kaugustest kontoritest. Iowa maamullast on ratsionaliseerimise abil viimane võetud. Kuid mõneks ajaks, nendeks pühadeks, on see paik täis imeväärseid sünde ja lunastajaid sõimedes, nagu see on sada kakskümmend aastat järjepanu Hoelide jõuludel olnud.

Nick suundub alakorrusele. On keskhommik ning vanaema, isa ja ema on troppis köögilaua ümber, kus pekanipähklitega pidusaial pole otsa ega äärt ja doominoklotsid hakkavad Chicleti nätsupadjakesteks kuluma. Õues on pakane kibedast juba kõvasti allapoole langenud. Et elupuuvooderdisega seintest läbi uhkavatele polaarpõhjatuultele vastulöök anda, on Eric Hoel vanal propaanradiaatoril nupu põhja keeranud. Kaminas lõõmab tuli, toitu jagub viie tuhande suu söötmiseks ja Wyomingi-suurune uus teler on pandud jalgpallimatši peale, millest keegi ei hooli.

Nicholas küsib: „Kes Omahasse tuleb?” Vaid tunni kaugusel Joslyni muuseumis on näitus „Ameerika maastikud”. Kui ta eelmisel õhtul selle mõtte välja käis, paistsid vanad huvilised olevat. Nüüd pööravad nad pilgu mujale.

Ema naeratab piinlikkusest. „Mul on natuke gripi moodi tunne, kullake.”

Isa lisab: „Meil on siin kõigil üsna õdus olemine, Nick.” Vanaema noogutab ebamääraselt nõusoleku märgiks.

„Okk,” ütleb Nicholas. „Käige te kõik kukele! Õhtusöögiks olen tagasi.”

Üle osariikidevahelise maantee puhub lund, seda sajab juurdegi. Aga Nick on Kesk-Läänes üles kasvanud ja isa poleks tema isa, kui poleks autole tutikaid naelkumme alla pannud. „Ameerika maastike” näitus on viimase peal. Ainuüksi Sheelerid tekitavad Nickis kadeda tänutunde kihvatusi. Ta jääb muuseumisse, kuni välja visatakse. Kui ta väljub, on õues pime ja siiruviirulised hanged on üle saapasääre.

Ta jõuab osariikidevahelise maantee peale tagasi ja hakkab ida poole roomama. Maantee on nagu valgendajaga kaetud. Kõik juhid, kes on piisavalt rumalad, et sõitmist üritada, klammerduvad aeglases kulgemises läbi valge massi üksteise tagatulede külge. Rööpal, mille Nick künnab, on all oleva teega ainult abstraktne seos. Teeäärne täristiriba on lumest nii summutatud, et seda pole kuulda.

Viadukti all satub Nick jääkattele, mille peal pole hõõrdumist ollagi. Auto alustab, külg ees, slaalomit. Nick alistub vabastiilis libisemisele, meelitades autot nagu tuulelohet, kuni see end otseks keerab. Ta lülitab kaugtuled sisse ja välja, püüdes järeldusele jõuda, kumb variant selle lumekardinaga vähem pimestab. Tunni aja pärast on ta läbinud ligi kakskümmend miili.

Lumimustas tunnelis hargneb lahti vaatemäng nagu öönägemisseadmega filmitud klipp politseisaates. Lähenev kaheksateistrattaline reka käändub eraldusribal taskunoana kokku ning pöörab siuhti ringi nagu haavatud loom ja vupsab Nickist sada jardi eespool tema sõidurajale. Nick põikab romust mööda ja libiseb paremasse teeserva. Auto parem taganurk paiskub põrkepiirdest eemale. Vasak esikaitseraud annab reka tagarehvile suud. Nick vibab seisma ja hakkab värisema, nii kõvasti, et ei suuda roolida. Auto nihkub puhkekohale, mis kubiseb hättajäänud sõidukijuhtidest.

WC-de ees on telefoniautomaat. Ta helistab majja, aga ei saa ühendust. Jõululaupäeva eelõhtu, aga telefoniliinid on kogu osariigis maas. Ema-isa on kindlasti murest hullumas. Aga ainus mõistlik tegu on end autos krussi tõmmata ja paar tundi magada, kuni kõik on vaibunud ja sahad jumala märatsushooga jälle sammu pidada jõuavad.

Veidi enne koidikut on ta tagasi maanteel. Lumesadu on enamvähem läbi ja autosid hiilib mõlemas suunas. Ta roomab koju. Sõidu raskeim osa on ronida üles väikesest kõrgendikust suurelt maanteelt ära keerava väljasõidu lõpus. Ta vongerdab kallakust üles ja keerab tagasi tallu viivale teele. Rada on paksu lume all. Hoeli kastan paistab juba kaugelt, ise valges hanges, ainus kellatorn silmapiirini välja. Maja ülakorruse akendes kumab kaks tulukest. Ta ei kujuta ette, miks küll keegi nii vara ärkvel peaks olema. Keegi on öö otsa tema kõnet oodanud.

Majani viiv tee on paksu lume all. Vanaisa vana kastiauto sahk on endiselt kuuris. Isa oleks pidanud sellega nüüdseks juba vähemalt paar korda edasi-tagasi sõitma. Nick maadleb hangedega, aga need käivad tal üle jõu. Ta jätab auto poole sissesõidutee peale ja läheb viimase jupi majani jalgsi. Välisust lahti pressides prahvatab ta laulma: „Praegu õues on hirmus maru!” Aga alumisel korrusel pole kedagi, kes naerma võiks hakata.

Pärastpoole juurdleb Nick endamisi, kas ta sai juba seal, välisukse peal aru. Aga ei: ta peab sammuma trepijalami juurde, kus tema isa lamab põrandale tunnustust avaldades, pea allapoole ja käsivarred võimatu nurga all kõveras. Nick karjatab ja vajub isa aitamiseks põlvili, kuid aidata pole enam midagi. Ta tõuseb ja läheb kaks astet korraga võttes trepist üles. Aga nüüd on kõik juba selge nagu jõulud ise, kõik, mida kellelgi teada on vaja. Ülal on kumbki naine oma toas kägaras ning neid äratada pole võimalik – hiline hommikune põõnutamine jõululaupäeval.

Mööda Nicki jalgu ja ülakeha kerkib hämu. Lained löövad üle pea kokku. Ta jookseb tagasi alla, kus vana propaanradiaator uhab endiselt kütta, paisates õhku gaasi, mis kerkib ja koguneb nähtamatult lae alla, mille Nicki isa alles hiljuti lisaisolatsiooniga mõnusaks soojaks tegi. Nick taarub eesuksest välja, koperdab verandatrepist alla ja langeb lumme. Õhku ahmides ja eluvaimu juurde saades keerab ta end jääkülmas valenduses selili. Kui ta vaatab üles vahimeespuu okstesse, mis seisab üksiku, tohutu, fraktaalse ja paljana hangede taustal, siis kergitab see oma alumisi ihuliikmeid ja kehitab lopsakat kuplit. Kõik tema priiskavad raod klõbisevad tuules, just nagu kirjutataks seegi hetk, nii tähtsusetu, nii mööduv, tema aastaringidesse ja vääriks palvet okstelt, mis Kesk-Lääne sinisinise talvetaeva taustal oma semaforidega vehivad.