Читать книгу Ilmapuu - Richard Powers - Страница 5

Tol 1948. aasta päeval, mil Ma Sih Hsuin oma kolmanda klassi laevapileti San Franciscosse kätte saab, hakkab isa tema poole inglise keeles pöörduma. Pealesunnitud praktiseerimine, tema enese hüvangu nimel. Isa võimumehelik Briti asumaa toonis kõnepruuk teeb Sih Hsuini kui elektriinseneri funktsionaalsetele lähenditele pika puuga ära. „Mu poeg. Kuula mind. Me oleme hukule määratud.”

Nad istuvad osalt firma kaubandusettevõttena, osalt perekonna eluasemena tegutseva Shanghai kompleksi ülakorruse kabinetis. Nanjingi maantee toimekus tungib aknani välja ning hukku ei paista kusagilt. Aga teisalt puudub Ma Sih Hsuinil poliitikahuvi ja tema silmanägemine on sellise mehe oma, kes on küünlavalgel liiga paljude matemaatikaülesannete kallal pead murdnud. Tema isa – kunstiteadlane, kalligraafiavirtuoos, patriarh, kel on üks tähtsam naine ja kaks kõrvalisemat – ei suuda hoiduda metafooridesse laskumast. Sih Hsuinis tekitavad metafoorid piinlikkust.

„Meie pere on nii kaugele jõudnud. Võib öelda, et Pärsiast Hiina Ateenasse.”

Sih Hsuin noogutab, ehkki tema ei ütleks iial midagi sellist.

„Meie, hui moslemid, oleme võtnud kõik, millega see maa meid loopinud on, ja pakendanud selle edasimüümiseks. See hoone, meie Hangzhou häärber … Mõtle, mis me kõik üle elanud oleme. Ma’de vintskus!”

Ma Shouying silmitseb augustitaevast ja sealt vaatavad talle vastu kõik need hädad, mis Ma Trading Company on üle elanud. Kolonisaatorite poolne ekspluateerimine. Taipingi ülestõus. Suguvõsa siidiistanduste hävimine taifuunis. 1911. aasta revolutsioon ja kahekümne seitsmenda aasta veresaun. Tema nägu pöördub pimeda toanurga poole. Kõikjal on vaimud, säärase ülekohtu ohvrid, mida isegi filosoofist magnaat, kes palkas palveränduri enda asemel Mekasse minema, ei söanda valjult välja öelda. Ta ajab ühe kämbla sõrmed paberipatakatega kaetud laual laiali: „Isegi jaapanlased ei suutnud meid murda.”

Ajalugu ajab Sih Hsuini ihu kirvendama, selle suvaline tõus ja mõõn. Ta sõidab nelja päeva pärast Ühendriikidesse, ühena käputäiest Hiina tudengitest, kellele 1948. aastal viisa antakse. Ta on nädalate viisi uurinud maakaarte, süvenenud vastuvõtuteadetesse, harjutanud kõiki neid arusaamatuid nimesid: USS General Meigs. Greyhound Supercoach. Carnegie Institute of Technology. Ta on poolteist aastat käinud Gable Clarki ja Astaire Fredi filmide päevastel seanssidel ja oma uut keelt harjutanud.

Ta rügab inglise keeles edasi, sest see on tema jaoks auasi. „Kui sa tahad, jään siia.”

„Tahan, et sa siia jääksid? Sa ei saa üldse aru, mida ma räägin.”

Isa terav pilk on kui luuletus:

Miks viivitad sa

siin teelahkmel

silmi hõõrudes?

Sa ei saa minust aru,

on nii, poiss?

Shouying tõukab end toolilt üles ja astub akna juurde. Ta vaatab alla Nanjingi maantee poole, paiga poole, mis kibeleb endistviisi selle hullumaja, tuleviku pealt profiiti lõikama. „Sa oled meie pere pääsetee. Kommunistid on kuue kuu pärast kohal. Siis saame me kõik … Poeg, vaata faktidele näkku. Sul pole ärisoont. Sa peaksidki igaveseks insenerikooli jääma. Aga su õed-vennad? Nõod ja tädid ja onud? Hui ärimehed, kellel on palju raha. Kui lõpp on käes, ei pea me kolme nädalatki vastu.”

„Aga ameeriklased. Nad ju tõotavad.”

Ma Shouying läheb uuesti kirjutuslaua juurde ja võtab poisi lõua näppude vahele. „Mu poeg. Mu naiivne poeg oma kilgipidamise ja kirjatuvide ja lühilaineraadioga. See kullamägede California pistab su elusalt nahka.”

Ta laseb poja näo lahti ja juhatab ta mööda koridori raamatupidaja ubrikusse, kus keerab võre lukust lahti ja lükkab arhiivikapi eest, paljastades seinaseifi, mille olemasolu Sih Hsuin kahtlustadagi ei osanud. Shouying õngitseb välja kolm puust, atlassnartsude sisse mähitud seemnekarpi. Isegi Sih Hsuin saab aru, mis nende sees on: põlvkondade viisi Ma suguvõsa kasumit Siiditeest Shanghai Bundini, mis on hõlpsasti kolitavasse vormi paigutatud.

Ma Shouying rehitseb läbi peotäite viisi sätendavaid asjakesi, kaalub igaüht viivuks ja viskab need siis oma kandikutele tagasi. Viimaks leiab ta otsitu: kolm sõrmust nagu väikeste lindude munad. Kolm nefriitmaastikku, mis ta valguse kätte tõstab.

Sih Hsuin ahmib õhku. „Vaata see värv!” Ahnuse, kadeduse, värskuse, kasvu, süütuse värv. Roheline, roheline, roheline, roheline ja roheline. Shouying toob kaelas rippuvast kotikesest lagedale juveliiriluubi. Ta seab nefriitsõrmused valguse kätte ja takseerib neid veel viimast korda. Ta ulatab esimese sõrmuse Sih Hsuinile, kes jõllitab seda nagu mingit Marsilt pärit kivi. See on looklev, mitmekihiline moodustis, mis kujutab endast nefriittüve ja -oksi.

„Sa elad kolme puu vahel. Üks on sinu taga. Lootos – su pärsia esivanemate ilmapuu. Puu seitsmenda taeva piiril, millest keegi mööduda ei tohi. Nojah, aga inseneridel pole ju minevikust mingit tolku või mis?”

Need sõnad ajavad Sih Hsuini segadusse. Ta ei suuda oma isa sarkasmi tõlgendada. Ta üritab esimese sõrmuse tagasi anda, aga isa asjatab juba teisega.

„Veel üks puu seisab su ees – Fusang. Maagiline mooruspuu kaugel idas, kus hoitakse elueliksiiri.” Ta peidab luubi pihku ja tõstab pilgu. „No sina lähedki nüüd Fusangimaale.”

Ta ulatab nefriidi pojale. See on uskumatult detailiküllane. Kõrgeima lehestikupasma kohal lendab lind. Kõverike okste küljes ripub rida siidiussikookoneid. Graveerija pidi kindlasti kasutama teemantotsaga mikroskoopilist nõela.

Shouying vajutab oma suurendatud silma viimase sõrmuse ligi. „Kolmas puu on kõikjal sinu ümber: Praegu. Ja nagu Praegu ise, järgneb see sulle, kuhu sa ka ei läheks.”

Ta annab kolmanda sõrmuse pojale, kes küsib: „Mis sorti puu?”

Isa harutab veel ühe karbi riidelapi seest lahti. Tume lakitud puit käändub kahe hingepaari küljes lahti, paljastades rullraamatu. Ta harutab lahti raamatu paela, mida pole ammuilma valla päästetud. Raamat rullub lahti järjestikusteks portreedeks – elutargad mehed, kelle nahk on rohkem lontis kui nende rüüvoldid. Üks toetub metsalagendikul sauale. Üks kiikab välja seinas olevast kitsukesest aknast. Kolmas istub väändunud männi all. Sih Hsuini isa koputab puu kohal õhku. „Sedasorti.”

„Kes need mehed on? Mis nad teevad?”

Isa silmitseb kirja, mis on nii vana, et Sih Hsuin ei oska seda lugeda. „Luóhàn. Arahandid. Adeptid, kes on läbinud kõik neli valgustusastet ja elavad nüüd puhtas, teadvas rõõmus.”

Sih Hsuin ei söanda seda kiirgavat imeasja puudutada. Tema suguvõsa on muidugi rikas – nii rikas, et paljud neist ei tee enam midagi. Kuid piisavalt rikas, et selle omanik olla? Teda ajab vihale, et isa on neid aardeid salajas hoidnud, kuid Sih Hsuin pole mees, kes oskaks vihastada. „Miks mina sellest ei tea?”

„Nüüd tead.”

„Mis sa tahad ma teen?”

„Heldeke, su lauseehitus on ennekuulmatu. Ma eeldan, et su elektri-ja magnetismiõpetajad olid pädevamad kui inglise keele omad?”

„Kui vana, see? Tuhat aastat? Rohkem?”

Kumer peopesa rahustab noormeest. „Poeg: kuula. Perekondlikku varandust saab ainult loetud moodustel tallel hoida. See on minu moodus. Ma mõtlesin, et kogume need asjad kokku ja kaitseme neid. Kui maailm jälle mõistuse pähe võtab, leiame neile kodu – kusagil muuseumis, kus iga külastaja seostaks meie nime sellega siin …” Ta nookab nirvaana lävel mänglevate Luóhàn’ide poole. „Sina tee nendega, mis tahad. Nad on sinu. Järsku sa avastad, mida nad sinust tahavad. Peaasi, et nad kommunistide kätte ei langeks. Kommunistid pühivad nendega tagumikku.”

„Ma viin need Ameerikasse?”

Isa rullib raamatu uuesti kokku ja mähib narmendava paela silindrile hoolikalt ümber. „Konfutsiuse maalt pärit moslem, kes sõidab käputäie hindamatute budistlike maalidega Pittsburghi kristlaste kantsi. Mis siit veel puudu on?”

Ta paneb rulli karpi tagasi ja ulatab selle siis pojale. Sih Hsuin pillab karpi võttes ühe sõrmuse maha. Isa ohkab ja kummardub aaret tolmuselt põrandalt üles tõstma. Ta võtab Sih Hsuini käest ka kaks ülejäänud sõrmust.

„Need me küpsetame kuukookide sisse. Aga rullraamat … Tuleb mõelda.”

Nad panevad juveelikandikud tagasi seifi ja lükkavad arhiivikapi sellele uuesti ette. Siis panevad nad raamatupidaja ubriku lukku, pitseerivad kontoriukse ja lähevad alla. Nad seisatavad väljas Nanjingi maanteel, kus vaatamata ähvardavale maailmalõpule on äri ajavaid inimesi murdu.

„Ma toon nad tagasi,” ütleb Sih Hsuin, „kui mu kool on läbi ja siin kõik jälle rahulik.”

Isa silmitseb maanteed ja vangutab pead. Ta lausub hiina keeles otsekui endamisi: „Selle juurde, mis on läinud, pole võimalik tagasi tulla.”

Kahe reisikirstu ja vineerkohvriga Ma Sih Hsuin sõidab Shanghaist rongiga Hongkongi. Seal selgub, et Shanghais Ameerika konsulaadist hangitud tervisetõend ei kõlba laevaarstile, kellele tuleb maksta veel viiskümmend dollarit, et ta Sih Hsuini uuesti läbi vaataks.

Ühendriikide sõjaväe isikkoosseisu transpordilaev General Meigs on hiljuti käigust kõrvaldatud ja Vaikse ookeani reisilaevana kasutamiseks American President Linesile üle viidud. See on tuhande viiesaja inimese laiune väike maailm. Sih Hsuin saab koiku ühel Aasia tekil, päikesevalgusest kolm korrust allpool. Eurooplased on oma rannatoolidega ja külmi jooke serveerivate livrees teenritega ülal, päikese käes. Sih Hsuin peab duši all käima koos kümnete teiste meestega, ämbrite all, ihualasti. Toit on jälk ja läheb suure vaevaga kõrist alla – vettinud vorstid, kaame kartul ning soolatud ja hakkmasinast läbi aetud lehm. Sih Hsuinil pole sellest midagi. Ta sõidab Ameerikasse, suurepärasesse Carnegie Instituuti, et saada magistrikraad elektrotehnika alal. Isegi need armetud räpased asiaatide eluruumid on luksus – ei mingeid langevaid pomme, ei mingit vägistamist ega piinamist. Ta istub tundide kaupa oma kois, lutsutab mangokive ja tunneb end kõige loodu kuningana.

Nad peatuvad Manila, siis Guami, siis Hawaii sadamas. Kahekümne ühe päeva pärast jõuavad nad San Franciscosse, Fusangi õnnemaa piirisadamasse. Sih Hsuin seisab oma kahe kirstu ja õblukese kohvriga, kõigil tema ingliskeelne nimi šablooniga maalitult peal, immigratsioonisappa. Ta on nüüd Sih Hsuin Ma – vana mina on pahupidi pööratud nagu särtsaka tooniga ümberpööratav pintsak. Kohvrit katavad värvikirevad lapid – kleebised laevalt, roosa kolmnurkne Nankingi Ülikooli oma, Carnegie Instituudi oranž. Ta tunneb end muretuna, ameerikalikuna, tulvil kiindumust kõigi rahvuste, välja arvatud jaapanlaste vastu.

Tolliametnik on naine. Naine vaatab tema pabereid. „Kas Ma on teie risti- või perekonnanimi?”

„Pole ristinime. Ainult moslemi nimi. Hui.”

„See on mingi usulahk või?”

Ta naeratab ja noogutab mitu korda. Naine vidutab silmi. Ühe paanikaküllase hetke arvab Sih Hsuin, et ta on vahele jäänud. Ta valetas oma sünnikuupäeva kohta, pannes sellena kirja 7. novembri 1925. Tegelikult oli ta sündinud üheteistkümnenda kuu seitsmendal päeval – kuukalendri järgi. Ümber rehkendamine käib talle üle mõistuse.

Naine küsib visiidi pikkust, eesmärki ja asukohta, mis kõik on Sih Hsuini paberites detailselt kirjas. Kogu see vestlus, otsustab ta, on rohmakas test kontrollimaks tema võimet kirjapandut mäletada. Naine osutab reisikirstude poole. „Kas te võiksite palun selle avada? Ei – selle teise.”

Naine uurib toidukarbi sisu: kolme kuukooki, mida ümbritsevad tuhandeaastased munad. Selle hauakambri avamine ajab ta öögatama: „Issand. Pange kinni.”

Naine sobrab riietes ja tehnikatekstides ning peatub uurima Sih Hsuini enese parandatud kingapaari taldu. Nähes rullraamatukarpi, mille Sih Hsuin ja tema isa olid otsustanud kindluse mõttes peitmata jätta, tuleb talle elu sisse. „Mis siin on?”

„Suveniir. Hiina maal.”

„Tehke palun lahti.”

Sih Hsuin sunnib end rahulikuks. Ta mõtleb oma kirjatuvidele, Plancki konstandile, kõigele muule peale selle kahtlase meistriteose, mis parimal juhul toob kaasa tema järgmise nelja aasta stipendiumist kõvasti suurema tollimaksu ja halvimal arreteerimise salakauba riiki toimetamise eest.

Arahantide peale tõmbub agendi nägu krimpsu. „Kes need on?”

„Pühad inimesed.”

„Mis neil viga on?”

„Õnn. Nad näevad Tõelist Asja.”

„Ja mis see siis on?”

Sih Hsuin ei tea Hiina budismist midagi. Inglise keelt tönkab ta ainult kobamisi. Ja nüüd peaks ta sellele Ameerika naisametnikule Valgustatust seletama.

„Tõeline Asi tähendab: inimesed, nii väikesed. Ja elu nii väga suur.”

Agent korsatab. „Ja nad on äsja sellele järeldusele jõudnud?”

Sih Hsuin noogutab.

„Ja see teeb neid õnnelikuks?” Naine vangutab pead ja näitab käega, et Sih Hsuin edasi läheks. „Õnn kaasa Pittsburghis.”

Sih Hsuinist saab Winston Ma: lihtne tehniline nõksuke. Müütides muutuvad inimesed milleks tahes. Lindudeks, loomadeks, puudeks, lilledeks, jõgedeks. Miks siis mitte Winstoni-nimeliseks ameeriklaseks? Ja Fusang – tema isa müütiline idamaa – muutus Pittsburghi-järgsetel aastatel Wheatoniks Illinois’s. Winston Ma ja tema vastne abikaasa istutavad oma lagedasse tagaaeda täiesti arvestatava mooruspuu. See on üksik, aga kahesooline puu, vanem kui yin’i ja yang’i lahkulöömine, Uuenemise Puu, puu universumi keskmes, pühale Taole varju pakkuv õõnes puu. See on seesama siidipuu, millest sündis Ma perekonna rikkus, puu austusavalduseks tema isale, kel seda eluilmaski näha ei lubata.

Ta seisab istutatud taime lähedal, must mullaring nagu tõotus jalge ees. Oma poriseid käsi ei pühi ta isegi töötunkede külge. Abikaasa Charlotte, pärit pankrotistunud Lõuna istandussuguvõsast, kes saatis kunagi Hiinasse misjonäre, ütleb talle: „On üks Hiina kõnekäänd: „Millal on parim aeg puud istutada? Kakskümmend aastat tagasi.””

Hiina insener naeratab. „Hästi öeldud.”

„„Aga paremuselt järgmine? Praegu.””

„Aa! Okei!” Naeratus on nüüd päris. Kuni tänaseni pole ta midagi istutanud. Aga Praegu, paremuselt järgmine aeg, on pikk ja kirjutab kõik ümber.

Möödub lugematuid praegusid. Ühes järjekordses nosib kolm väikest tüdrukut oma hommikusöögipuu all maisikrõbinaid. On suvi. Mooruspuu sirutab välja oma seemnisekobaraid, mis kõik ära määrivad. Mimi, esmasündinu, üheksa-aastane, istub koos väikeste õdedega viljaplärakate keskel, riided punaseid plekke täis, ja ahastab oma perekonna saatuse üle. „See kõik on Mao süü.” Pühapäeva hommik, kesksuvi, 1967, vanemate lukus magamistoast lõugab Verdi nagu igal pühapäeval Mimi lapsepõlves. „See siga Mao. Kui teda poleks, oleksime miljonärid.”

Amelia, noorim, katkestab oma krõbinate ködiks segamise. „Kes see Mao on?”

„Maailma suurim pätt. Ta varastas kõik, mis vanaisal oli.”

„Keegi varastas vanaisa asjad ära?”

„Mitte vanaisa Tarletoni. Vanaisa Ma.”

„Kes see vanaisa Ma on?”

„Hiina vanaisa,” ütleb keskmine õde Carmen.

„Ma pole teda kunagi näinud.”

„Keegi pole teda kunagi näinud. Isegi ema mitte.”

„Isa ei näinudki teda või?”

„Ta on töölaagris. Kuhu rikkad inimesed pannakse.”

Carmen ütleb: „Aga miks ta kunagi hiina keelt ei räägi? Kahtlane.” Üks paljudest mõistatustest, mida nende isa nii heldel käel jagab.

„Isa varastas minu pokkerižetoonid, kui ma teda võitma hakkasin.” Amelia valab oma kausist piima, et puule süüa anda.

„Ole tasa,” käsutab Mimi. „Pühi lõug ära. Ära tee nii. Sa mürgitad juured ära.”

„Mis tööd isa üldse teeb?”

„Insener on. Totu.”

„Seda ma tean. „Rong see sõitis, tuut-tuut-tuut!” Ta tahab mind iga kord naerma ajada.”

Mimi rumalust ei talu. „Sa tead ju küll, mis tööd isa teeb.” Nende isa leiutab imeasja, ainult portfellisuurust telefoni, mis töötab autoaku peal ja mida saab igale poole kaasa võtta. Kogu pere aitab seda katsetada. Iga kord, kui nad kaugekõnet võtavad, peavad nad garaaži minema ja Chevysse istuma – telefoniputka, ütleb isa selle kohta.

„Kas sinu meelest kah on laborid jubedad?” küsib Carmen. „Miks peab allkirja andma, nagu oleks see mingi suur vangla?”

Mimi on vait ja kuulatab. Vanemate ülakorruse toa aknast voogab Verdi. Nad tohivad oma hommikusöögipuu all süüa, aga ainult pühapäeviti. Pühapäevahommikul võiksid nad jala Chicagosse minna, ja keegi ei märkaks.

Carmen järgib Mimi pilku. „Mis sa arvad, mida nad seal hommik otsa teevad?”

Mimi võdistab end. „Mis asja sa käid mulle pinda? See on nii vastik.”

„Mis sa arvad, kas nad on seal paljad ja katsuvad teineteist?”

„Ära aja öökima.” Mimi paneb kausi käest. Ta vajab selgust ja mõtlemiskohta, ja see tähendab kõrgustesse pürgimist. Ta ronib mooruspuu madala V-tähe sisse, süda pekslemas. Mu siidikasvandus, ütleb isa ikka. Ainult siidiusse pole.

Carmen karjub: „Ei roni! Keegi ei tohi puu otsas olla! Ma räägin ära!”

„Ma litsun su laiaks nagu kirbu.”

See ajab Ameliat naerma. Mimi seisatab oma jalusel. Ümberringi tilbendavad marjad. Ta sööb ühe ära. See on magus nagu rosin, aga tal on neist kõrini, ta on neid oma lühikese elu jooksul juba nii palju söönud. Oksad siksakitavad. Teda häirib, et lehed on nii erikujulised. Südamed, käpikud, napakad skauditervitused. Mõned on alt karvased ja see tekitab Mimis õudust. Miks peaks puul karvu vaja olema? Kõik lehed on sälgulised, kolme peamise soonega, nagu nemad kolmekesi. Ta sirutab käe ja rapsab ühe lehe, teades, milline õudus kohe järgneb. Haavast hakkab nõrguma paksu piimjat puuverd. Sellest, mõtleb ta, peavad ussid kuidagiviisi siidi tegema.

Amelia hakkab nutma. „Lõpeta ära! Sa teed talle haiget. Ma kuulen ta karjumist!”

Carmen vaatab üles akna poole, milleni Mimi jõuda üritab. „On ta üldse kristlane või? Kui ta meiega koos kirikus käib, ei ütle ta kunagi seda Jeesuse-värki.”

Nende isa, teab Mimi, on mingi teine, kauge olevus. Ta on väike, nunnu, naeratav, soe moslemi hiinlane, kes armastab matemaatikat, Ameerika autosid, valimisi ja telkimist. Pikalt ette planeerija, kes varub keldrisse allahindluskraami, töötab iga õhtu hilise tunnini ja jääb kümneste uudiste ajal tugitooli magama. Kõik armastavad teda, iseäranis lapsed. Aga hiina keelt ei räägi ta kunagi, isegi mitte Hiinalinnas. Aeg-ajalt, pärast iirisejäätise söömist või mõnel jahedal õhtul rahvuspargis lõkketule ääres, ütleb ta midagi Ameerika-eelse elu kohta. Kuidas ta Shanghais kilke ja tuvisid pidas. Kuidas ta ükskord virsiku paljaks raseeris ja karvakesed teenija pluusikaelusest sisse sokutas, et teda sügelema ajada. Ärge naerge. Tuhat aastat möödas, aga mul ikka paha tunne.

Aga enne eilset, seda hirmsat laupäeva, kui ta mänguplatsilt pisarsilmi koju tuli, ei teadnud Mimi sellest mehest suurt midagi.

„Mis juhtus? Mis tegid?”

Mimi võttis selle mehe nina all võitlusasendi sisse. „Kas kõik hiinlased on kommunistid, kes söövad rotte ja armastavad Maod?”

Lõpuks ometi hakkas isa Mimiga rääkima, rääkima lugu ühest teisest maailmast. Mimi ei saanud paljustki aru. Aga rääkides muutus isa tegelaskujuks hilisõhtusest mustvalgest põnevusfilmist, mis on tulvil pimedaid nurki, kurjakuulutavat muusikat ja tuhandeid osalisi. Ta rääkis hätta jäänud teadlastest, kellest ümberasustatud isikute seadus tegi ameeriklased. Ta kirjeldas teisi hiinlasi, kes olid koos temaga siia tulnud, kaasa arvatud seda, kes võitis kõige tähtsama teadusauhinna. See vapustas Mimit: USA ja kommunistid kaklevad tema isa aju pärast.

„See Mao-nimeline mees. Ta mulle palju raha võlgu. Maksab tagasi, siis viin meie pere väga uhkele lõunale. Nii head rotti ei saa sa kusagilt!”

Ta hakkas jälle nutma, kuni isa kinnitas, et nägi rotti esimest korda lähedalt alles New Jerseys Murray Hillis. Isa kussutas ja kudrutas. „Hiinlased söövad palju imelikku kraami. Aga rott pole väga populaarne.”

Isa viis ta oma kabinetti. Seal näitas ta asju, millest Mimi veel päev hiljemgi sotti ei saanud. Isa keeras arhiivikapi lukust lahti ja võttis sealt puust karbi. Selle sees oli kolm rohelist sõrmust. „Vat nendest polnud Maol aimu. Kolm võlusõrmus. Kolm puu – minevik, olevik, tulevik. Õnneks mul kolm võlutütar.” Isa koputas sõrmega vastu meelekohta. „Sinu isa mõtleb alati.”

Isa võttis sõrmuse, mida ta nimetas minevikuks, ja passitas seda Mimile sõrme. Väänlev roheline lehestik lummas Mimi ära. Nikerdused olid sügavad – üks oks teise järel. Ilmvõimatu, et keegi võiks midagi nii pisikest nikerdada.

„See kõik nefriit.”

Mimi käsi nõksatas ja sõrmus libises põrandale. Isa põlvitas ja tõmbas selle peoga karbi sisse tagasi. „Liiga suur. Ootame hiljemat.” Karp läks tagasi arhiivikappi, mille isa keeras uuesti lukku. Siis kükitas ta oma konkusse ja võttis mingi lakitud kasti. Ta asetas kasti oma projekteerimislauale ja harutas riivid-paelad rituaalselt lahti. Kaks nõksu rullihoidikutega, ja siis laotus Mimi ette Hiina, see pool Mimist, mis polnud sugugi reaalsem kui mingi mõistujutt. Hiinakeelsed sõnad kukerpallitasid veergudena allapoole, keereldes nagu leegikesed. Iga tušitõmme säras, nagu oleks Mimi selle äsja ise teinud. Tundus võimatu, et keegi võiks niimoodi kirjutada osata. Aga isa oskas, kui tahtmist oli.

Voogavate sõnade järel tulid järjestikku mehed, igaüks nagu pontsakas luukere. Nende näod olid naerul, kuid nahk lontis. Nad paistsid olevat elanud sadu aastaid. Nende silmad olid maailma parima nalja peale naerukil, õlad aga kühmus mingi asja all, mis oli kandmiseks liiga raske.

„Kes need on?”

Isa uuris inimkogusid. „Need mehed?” Tema huuled tõmbusid naeratavate kujude kombel pingule. „Luóhàn. Arahandid. Väike Buddha. Nad lahendavad elu. Nad teevad viimase eksami.” Ta keeras Mimi lõua enda poole. Kui isa naeratas, välgatas tema esihamba õhuke kuldserv. „Hiina superkangelane!”

Ta vingerdas isa käe alt vabaks ja uuris pühamehi. Üks istus väikeses koopas. Ühel oli punane lint ja kõrvarõngad. Üks seisatas kõrge kalju serval, selja taga kivirünkad ja uduloor. Üks toetus vastu puud, nii nagu Mimi järgmisel päeval kõike õdedele ära rääkides vastu mooruspuud toetus.

Isa osutas unenäolise maastiku poole. „See Hiina. Väga vana.” Mimi puudutas meest puu all. Isa tõstis ta käe üles ja suudles sõrmeotsi. „Liiga vana, et puutuda.”

Mimi vaatas ainiti meest, kelle silmad teadsid kõike. „Superkangelased?”

„Nad näevad iga vastust. Miski neile enam haiget ei tee. Keiser tuleb ja läheb. Qing, Ming, Yuan. Ka kommunism. Väike putukas suure koera küljes. Aga need mehed?” Ta laksutas keelt ja ajas pöidla püsti, otsekui tasuks aja võidujooksus oma raha just nende buddhade peale panna.

Keelelaksatuse peale kerkis omaenda üheksa-aastastest õlgadest välja teismeline Mimi, et silmitseda arahante kõrgelt ja aastate kauguselt. Silmitsevast teismelisest kerkis välja teine, veelgi vanem naine. Aeg polnud tema ees lahti rulluv joon. See oli kontsentrilistest ringidest sammas, mille südamikuks oli tema ise, ning olevik hõljus mööda kõige välimist serva väljapoole. Tuleviku minad kogunesid tema kohale ja taha, naastes kõik siia tuppa, et heita veel üks pilk neile käputäiele meestele, kes olid elu lahenduseni jõudnud.

„Vaata see värv,” ütles Winston, ja kõik hilisemad minad varisesid Mimi ümber maha. „Hiina päris naljakas koht on.” Ta keeras rullraamatu kokku ja pani koos kastiga konkupõrandale tagasi.

Mooruspuu otsas mõtleb Mimi, et kui ta saaks Maa kohal veel paari jala jagu kõrgemale ronida, võiks ta vanemate aknast sisse vaadata ja näha, mida Verdi nendega teeb. Aga all Maa peal puhkeb revolutsioon. „Ei roni!” karjub Amelia. „Tule alla!”

„Mokk maha,” teeb Mimi ettepaneku.

„Isa! Mimi on siidikasvanduses!”

Mimi potsatab maha, noorema õe lömastamisest jala kaugusel. Ta surub järsult käe põnni suule ja vaigistab ta. „Jää vait ja ma näitan sulle midagi.”

Mõlemad õed teavad lapsepõlve perfektse kõrvakuulmisega: see miski on vaatamist väärt. Järgmisel hetkel hiilivad nad Verdi möirgava refrääni varjus üheskoos eriüksuslaste stiilis oma isa kabinetti. Arhiivikapp on lukus, kuid Mimi avab lakitud kasti. Rullraamat veereb Winstoni projekteerimislaual jändriku ja kannatliku puu all istuva kujuni lahti.

„Ära puutu! Need on meie esivanemad. Ja nad on jumalad.”

Sama palju, kui see Hiina elektriinsener, kes toob oma lapsed garaaži Virginia vanavanematele helistama autotelefonil, mis on suurem kui jõuluhalg, elus kõike armastab, armastab ta oma rahvusparke. Winston Ma kulutab selle iga-aastase juunikuise rituaali planeerimisele pool aastat: teeb maakaartide peale märkmeid, joonib reisijuhte, teeb korraliku käekirjaga ülestähendusi kümnetesse taskumärkmikesse ning põimib kokku kentsakaid lendõngepeibutisi, mis näevad välja nagu tillukesed Hiina uusaastadraakonid. Novembriks on söögitoa laud ettevalmistusi nõnda paksult täis, et pere peab võtma oma tänupühaeinet – merikarpe riisiga – hommikusööginurgas. Siis saabub puhkus ja nad asuvad jälle teele, viiekesi tihedalt koos taevasinises Chevy Biscayne’is, millel on katuseraam ja tagaiste lai nagu mandrilava, kus konditsioneer puudub ning külmakast on täis jääkuubikutel mahla, läbides reisidel Yosemitesse, Zionisse, Olympicusse ja kaugemalegi tuhandeid miile.

Tänavu naasevad nad tema armastatud Yellowstone’i. Teel sinna saab iga kämping Winstoni märkmikesse omaette sissekande. Ta paneb kirja telkimisplatsi numbri ja vaeb seda tosina eri kriteeriumi alusel. Neid andmeid kasutab ta talve jooksul järgmise aasta marsruudi täiustamiseks. Ta sunnib tüdrukuid tagaistmel pilli harjutama. Trompetil Mimi ja klarnetil Carmeni jaoks on see kergem kui väikese Amelia ja tema viiuli jaoks. Raamatud unustavad nad kaasa pakkida. Kaks tuhat miili, ilma et midagi lugeda oleks. Kaks vanemat tüdrukut jõllitavad kümneid Nebraska miile oma väikest õde, kuni Amelia murdub ja nutma hakkab. Ajaveet seegi.

Charlotte loobub nende ohjeldamise katsest. Keegi seda veel ei kahtlusta, kuid ta on hakanud juba libisema pikka omaette olemise kohta, mis muutub aasta-aastalt järjest sügavamaks. Ta istub esiistmel, olles oma mehe kaardilugejaks ja ümisedes tasakesi Chopini nokturne. Siit, neist vaikseist automobiilse pühalikkusepõlve päevist, saab alguse dementsus.

Nad telgivad kolm päeva Slough Creeki lähedal. Väiksemad tüdrukud mängivad tundide kaupa „Vanatüdrukut”. Mimi lööb isaga jões kampa. Jagatud roidumus õngeloopimisest, õhus pikeneva õngenööri C-täht, see neljalöögiline aina valjenev rütm, kui kange käsi peatub kella kümne ja kahe peal, lendõngeputuka vibin vee peale maandumisel, Mimi väike hirm, et miski võib tõepoolest näkata, ehmatav kalasuu, kui see pinnale tungib: need on tema jaoks võluväega asjad ja jäävad selleks igavesti.

Põlvini külmas voolus on isa vaba. Ta kaardistab leetseljakuid, mõõdab vee kiirust, tõlgendab põhja, uurib, ega maimuparvesid pole – need üheaegsed mitme tundmatuga võrrandid, mida tuleb lahendada, mõtlemaks nagu kala –, olles kogu selle aja teadlik vaid puhtast õnnest, mida vees olek endast kujutab. „Miks need kalad peidus?” küsib ta tütrelt. „Mis nad teevad?”

Sellisena, oma paradiisis kahlavana, jääb isa Mimile meelde. Kala püüdes on isa elu ära lahendanud. Kala püüdes õiendab ta viimase eksami, on järgmine arahant, kes ühineb nondega oma kirjarullil konkupõhjas, mida Mimi on aastate jooksul salaja edasi külastanud. Ta on nüüd piisavalt vana, teadmaks, et need mehed rullil pole tema esiisad. Kuid nähes oma isa niimoodi, jõel, lõplikul kujul ja rahus, mõtleb ta tahes-tahtmata: Ta on nende järglane.

Charlotte istub jõe ääres matkatoolil. Tema ainus töö on harutada lahti nende kahe kaluri õngenööre, näppida tund tunni järel lahti bütsantslikke, mikroskoopilisi sõlmi. Winston vaatab, kuidas päike jõe kohal loojub, roostik kuldsest pruunikashalliks muutub. „Vaata see värv!” Ja paar minutit hiljem jälle, sosin iseendale taeva kokkuvariseva koobalti all: Vaata see värv! Tema spektris on värve, mida keegi teine ei näe.

Nad peavad piknikku Tower Junctioni poole viiva maantee lähedale jääva väikese järve kaldal. Mimi ja Carmen otsivad kive, millest ehteid teha. Charlotte ja Amelia alustavad seitsmeteistkümnendat järjestikust kabepartiid. Winston istub kokkupandaval matkatoolil ja kannab oma märkmikutesse värskeid andmeid. Laua lähedal tekib mingi imelik liikumine. Amelia karjatab: „Karu!”

Charlotte kargab püsti, nii et kabelaud lendab kus seda ja teist. Ta tõstab pesamuna õhku ja sööstab järve. Karu tatsab ehtekorjajate poole. Mimi otsib kõrgeid õlanukke või libajat nägu. Grislide puhul tuleb tegutseda üht-, baribaride puhul teistmoodi. Üks ronib puu otsa, teine mitte. Ta ei mäleta, kumb on kumb. „Roni,” karjub ta Carmenile ja kumbki ronib mööda oma keerdmändi rüsinal üles.

Karu, kes küüniks kahe hõlpsa nihverdusega emma-kummani, kaotab huvi. Ta jääb järve kaldale seisma ja arutab endamisi, kas on ehk paras päev supluseks. Ta silmitseb rinnuni vees olevat naist, kes hoiab oma tillukest tütart kõrgel, nagu hakkaks teda ristima. Karu ootab, et näha, mida see alati pöörane liik järgmisena teeb. Ta vänderdab Winstoni juurde, kes on hiirvaikselt matkatoolil istunud ja Nikoniga pilte teinud. Fotoaparaat – ainus Jaapani ese, mida see mees endale lubab – teeb klõps, naks, vurr.

Kui loom läheneb, tõuseb Winston jalule. Siis ta hakkab karuga vadistama. Hiina keeles. Piknikuplatsi kõrval seisab algeline kemmerg, uks lahti. Winston räägib karuga ja meelitab teda, ise ukse poole nihkudes. See ajab karu hämmeldusse ja sunnib teda kogu olukorrale lähenemist ümber hindama. Temasse tungib kurbus. Ta istub ja kaapab küüntega õhku.

Winston räägib aina edasi. Isa suust tulev võõras keel hämmastab Mimit. Winston tõmbab taskust peotäie pistaatsiapähkleid ja viskab need kemmergusse. Suunamuutuse eest tänulik karu vupsab neile järele. „Minge autosse!” hüüab Winston valjul sosinal. „Kähku!” Nad lähevad, ja karu ei tõsta peadki. Kuid Winston seisatab, et matkalaud ja järid kaasa võtta. Ta on nende eest kõvasti maksnud ja ta ei kavatse neid maha jätta.

Mimi küsib temalt samal õhtul Norrise lähedal kämpingus aukartusega. Isa on tema silme all muutunud. „Kas sa siis ei kartnudki?”

Isa naerab kohmetult. „Pole veel minu aeg. Pole minu lugu.”

Need sõnad ajavad Mimile külmavärinad peale. Kuidas saab isa enne õiget aega oma lugu teada? Aga seda ta ei küsi. Küsib hoopis: „Mida sa talle ütlesid?”

Isa kulm tõmbub kortsu. Ta kehitab õlgu. Mida siis veel karule öelda saab? „Vabandust palusin! Mina ütlen talle: inimesed väga rumalad. Nad unustavad kõik – kust nad tulevad, kuhu lähevad. Mina ütlen talle: ära muretse. Inimene siit ilmast väga varsti lahkub. Siis saab karu jälle laiutada.”

Holyoke’is on Mimi LKL: lesbi kuni lõpetamiseni. Üldiselt on ülejäänud Seitsme Õe kolledžitest pooltes sama lugu. Käärid ja liim, ütlevad nad selle kohta. Lõbus, patune, eluterve, häbiväärne, mõnus – suurepärane treening millekski. Ütleme, eluks. Selleks, mis pärast kooli saab.

Ta õpib South Hadleys kolm semestrit üheksateistkümnenda sajandi Ameerika luulet ja joob pärastlõunal teed. Wheatonile teeb see pika puuga ära. Aga ühel aprillipäeval loeb ta transtsendentsi-nimelise teise kursuse uurimuse jaoks Abbotti „Lapikmaad”, kuni jõuab kohta, kus jutustaja hr Ruut tõstetakse oma lennukist välja tohutult laiale Ruummaale. Mimit valdab tõde nagu ilmutus: ainus, millesse uskuda tasub, on mõõtmine. Temast peab saama insener nagu omal ajal issist. See pole isegi mitte valik. Ta ongi juba insener ja on alati olnud. Ja nagu Abbotti Ruudu puhul, tahavad tema Holyoke’i sõbrad ta niipea, kui ta Lapikmaale tagasi tuleb, luku taha panna.

Ta läheb Berkeleysse üle. Paremat kohta tehnilise keraamika õppimiseks ta ei tea. See paik on pahviks lööv ajatoru. Tulevased universumi isandad õpivad koos kõigutamatute revolutsionääridega, kes usuvad, et inimpotentsiaali kuldajastu haripunkt oli kümme aastat tagasi.

Uuestisündinud Mimi puhkeb õitsele, ta näeb välja nagu tibatilluke kasahh, kes oma programmeeritava kalkulaatoriga ringi käib, ning on paljude hinnangul kõige nunnum olend, kelle suu on eales Hall ja Petchi võrrandit kuuldavale toonud. Ta naudib pahaendelist „Stepfordi naiste” õhkkonda. Ta istub eukalüptisalus, kuivas leitsakus plahvatavate puude all, ning lahendab ülesandelehti ning vaatab protestijaid, kelle plakatid on läbivalt trükitähtedes lööklauseid täis. Mida parem ilm, seda raevukamad nõudmised.

Lõpetamiseelsel kuul tõmbab ta ülle tapva töövestluskostüümi – elegantse, halli, professionaalse moega, armutu kui Põhja-California maavärin. Ta vestleb kaheksa firma tudengiesindajaga ja saab kolm pakkumist. Ta võtab vastu Portlandis asuva vormvalutehase valuprotsessi korraldaja ameti, sest see pakub talle kõige rohkem reisimisvõimalusi. Ta saadetakse Koreasse. Ta armub sellesse maasse. Nelja kuuga õpib ta korea keelt rohkem, kui ta hiina keelt oskab.

Ka tema õed uitavad üle maakaardi laiali. Carmen maandub Yale’i majandusteadust õppima. Amelia saab tööd Colorado avastuskeskuses vigastatud metsloomade põetajana. Kodus Wheatonis rünnatakse Ma’de mooruspuud igast küljest. Villtäid katavad ta vatiste tuustidega. Kilptäid kuhjuvad ta okstele, laskmata ühelgi isa putukamürgil endale kahju teha. Bakterid muudavad ta lehed mustaks. Mimi vanemad ei suuda vaesekest kuidagi päästa. Charlotte pomiseb oma tihenevas udus, et tuleks tuua preester puu eest palvetama. Winston tudeerib taimekasvatuspiibleid ja täidab oma märkmikke laitmatutes trükitähtedes oletustega. Kuid iga uus aastaaeg toob puu kapituleerumisele aina lähemale.

Winston helistab Mimile, kui too järjekordselt Korea reisilt tagasi Portlandis on. Ta võtab tütrega ühendust perekondlikust telefoniputkast Ma’de garaažis. Tema leiutis on kahanenud matkasaapasuuruseks ning on nii usaldusväärne ja elektrisäästlik, et Bell Labs hakkab seda teistele firmadele litsentsima. Kuid Winstonil pole mingit tuju tütrele öelda, et tema elutöö kannab viimaks vilja. Ta ei suuda rääkida muust kui oma hukkaläinud mooruspuust.

„See puu. Mis ta teeb?”

„Mis tal viga on, isa?”

„Paha värv. Kõik lehed langevad.”

„Pinnast oled analüüsinud?”

„Mu siidikasvandus. Lõpp. Ühtegi niiti siit ei tule.”

„Järsku sa peaksid uue puu istutama.”

„Parim aeg puu istutamiseks? Kakskümmend aastat tagasi.”

„Jajah. Aga sa oled alati öelnud, et paremuselt järgmine on praegu.”

„Vale. Paremuselt järgmine üheksateist aastat tagasi.”

Mimi pole seda rõõmsameelset, lõpmata leidlikku meest kunagi nii norus häälega kuulnud. „Mine reisile, isa. Vii ema telkima.” Aga nad tulid äsja kümne tuhande miili pikkuselt reisilt Alaska lõhejõgedele ning märkmikud on täidetud ülipõhjalike ülestähendustega, mille läbivaatamiseks kulub aastaid.

„Anna ema.”

Kostavad helid – autoukse avanemine ja sulgumine, siis garaaži oma. Mõne aja pärast lausub üks hääl: „Salve filia mea.”

„Ema? Mida põrgut?”

„Ego latinam discunt.”

„Ära jama nüüd, ema.”

„Vita est supplicium.”

„Anna isale tagasi. Isa? On teil seal kõik korras?”

„Mimi. Mu aeg läheneb.”

„Mida see peaks tähendama?”

„Mu tööd kõik tehtud. Mu siidikasvandus, lõpp. Kalu iga aastaga natuke vähem on. Mis nüüd teen?”

„Mis asja sa räägid? Tee, mida sa alati teinud oled.” Joonista järgmise aasta kämpingute graafikuid ja diagramme. Täida kelder seebi- ja supi- ja krõbina- ja kõigi teiste esemete virnadega, millel juhtub allahindlus olema. Jää iga õhtu kümneste uudiste saatel magama. Vabadus.

„Jah,” ütleb isa. Aga Mimi tunneb seda häält, mis on ta kujundanud. Mis tähendust isa sellele jah’ile ka külge ei poogiks, on see puhas vale. Mimi jätab meelde, et tuleb õdedele helistada ja Wheatoni kokkuvarisemist arutada. Vanemad on jukerdama hakanud. Mida teha? Kuid kui sul pole kingasuurust võlutelefoni, maksab kaugekõne idarannikule kaks dollarit minut. Ta otsustab neile mõlemale nädalavahetusel kirjutada. Kuid nädalavahetusel on tal Rotterdamis keraamiliste materjalide kuumpressimise konverents ning kirjad unuvad.

Sügisel, kui tema naine keldris ladina keelt õpib, istub kunagi oma suhtlusringkonnas Ma Sih Hsuinina tuntud Winston Ma mureneva mooruspuu alla, Verdi „Macbeth” magamistoa aknast möirgamas, paneb lehtpuidust pidemega Smith & Wesson 686 vastu meelekohta ning lennutab oma lõpmatu mina masinavärgi tagaaia kiviplaatidele laiali. Ta ei jäta ühtki sõnumit peale Wang Wei tuhande kahesaja aastase luuletuse kalligraafilise pärgamentkoopia, mis jääb lahti rullituna tema kabineti kirjutuslauale:

Olen vana mees, tahan

ainult rahu.

Selle ilma asjad

ei tähenda midagi.

Ühtki head elamisviisi

ma ei tea ja aina

ekslen oma mõtteis, oma ürglaantes.

Mände kiigutav tuul

õgvendab mu vööd.

Mägikuu valgustab mind,

kui oma lautot mängin.

Küsite: kuidas inimene selles elus tõuseb või langeb?

Kalamehe laul voolab sügaval jõe all.

Mimi on San Francisco rahvusvahelises lennujaamas, teel Seattle’isse üht tehast inspekteerima. Ta teeskleb parajasti terminalis ostlemist, kui keset väravakutsungite ja ametlike teadaannete kaost pasundatakse äkki tema nime. Midagi külma krabab peanahast kinni. Ta teab juba enne, kui klienditeeninduslaua inimesed talle telefonigi ulatada jõuavad. Ja kogu tee koju Illinois’sse mõtleb ta: Kuidas see mulle küll juba tuttav saab olla? Miks see kõik niivõrd meenutamise moodi tundub?

Ema on abitu. „Su isa ei taha meile haiget teha. Tal on mingid mõtted. Kõiki ma ei mõista. Ta lihtsalt on selline.” Ema sõnad pärinevad paigast, kus plahvatus, mida ta keldris kuulis, on ainult üks mitmest võimalusest, mida laiali harunev aeg katsetada võib. Ema näeb oma segaduses välja nii taltunud, nii rahul, nii täienisti selle voolava jõe pinna all, et Mimil ei jää muud üle kui tema ebareaalse rahuga ühineda. Isast maha jäänud töö jääb Mimi lõpetada. Kui surnukeha ja relva minema toimetamine välja arvata, pole keegi sündmuspaika puutunud. Ajutükid kirjavad kive ja puutüve nagu mingi uus nälkjaliik. Mimist saab küürimismasin. Ämber, svamm, seebivesi pritsmelise terrassi jaoks. Tal ei õnnestunud õdesid hoiatada ega omaenese silme all toimuvat peatada. Kuid seda saab ta teha – tagaõue veresauna igaveseks ära küürida. Küürides muutub ta kellekski hoopis teiseks. Tuul sasib ta juuksed valla. Ta vaatab veriseid sillutiskive, pehme koe tükikesi, milles paiknesid isa mõtted. Ta näeb isa enda kõrval imestamas omaenda ajutäpikeste üle, mis murul lebavad. Vaata see värv! Küsite, kuidas inimesed selles elus tõusevad või langevad? Niimoodi.

Mimi istub tõvest puretud mooruspuu alla. Tuul paneb karedahambulised lehed laperdama. Koort täkivad kortsud nagu vaod arahantide nägudel. Tema silmad löövad animaalsest segadusest kirvendama. Nüüdki veel on iga ruutjalg maapinnast marjaplekiline, plekiline marjadest, mida müütide järgi on määrinud enesetapp armastuse pärast. Temast väljuvad sõnad, käkras ja plekised. „Isa. Issi! Mis sa teed?”

Seejärel tummad ulud.

Saabuvad Carmen ja Amelia. Ühinenud kolmik istub veel viimast korda kokku. Selgust neil pole. Ei saagi eales olema. See, kellest kogu maailma inimeste seast oleks seda kõige vähem oodanud, on üksi, ilma nendeta, võimatule ringreisile läinud. Selguse asemel – mälestus. Nad panevad käed üksteise õlgadele ja räägivad üksteisele lugusid sellest, kuidas kõik oli. Pühapäevane ooperimuusika. Suurejoonelised autoreisid. Retked laborisse, kus see tilluke mees mööda koridore hõljus, tunnustatuna kõigi oma hiiglaslike valgete kolleegide poolt, mobiiltuleviku õnnelik looja. Nad meenutavad päeva, mil karu nende pere laiali ajas. Kuidas ema Ameliat vees oma pea kohal hoidis. Kuidas isa loomaga hiina keeles rääkis – kaks mitte päris samast seltsist olendit üht ja sama metsa jagamas.

Nad peavad tumma mälestus- ja šokiliturgiat. Kuid seda peavad nad toas. Mimi õed ei lähe hoovi lähedalegi. Oma vana hommikusöögipuud, isa siidikasvandust, ei suuda nad vaadatagi. Mimi jutustab neile, mida teab. Telefonikõne. Minu aeg läheneb.

Amelia võtab ta kaissu. „See pole sinu süü. Kust sa teada võisid.”

Carmen ütleb: „Ta ütles sulle seda, ja sa ei öelnud meile?”

Charlotte istub sealsamas lähedal ja naeratab kergelt. Pere oleks nagu endiselt kusagil telkimas ja tema ise järve ääres oma mehe õngenööri väiksemaidki sõlmi lahti harutamas. „Isale ei meeldi, kui te kolmekesi tülitsete.”

„Ema!” Mimi karjub selle võõra naise peale. „Ema. Aitab. Võta mõistus pähe. Ta on läinud.”

„Läinud?” Charlotte kortsutab tütre narri jutu peale kulmu. „Mis asja sa räägid? Ma ju veel kohtun su isaga.”

Kolm tüdrukut ründavad paberimajanduse ja teadete mäge. Mimile pole see varem pähegi tulnud: seadus ei lõpe surmaga. See ulatub veel aastateks kaugele haua taha ja kammitseb ellujääjaid bürokraatlike takistustega, mille kõrval surmaeelsed katsumused on käkitegu. Mimi ütleb teistele: „Me peame tema kraami ära jagama.”

„Jagama?” ütleb Carmen. „Sa mõtled, et endale võtma?”

Amelia ütleb: „Kas me ei peaks emal laskma …?”

„Näed ju, mis seisus ta on. Ta pole isegi mitte siin.”

Carmen tõstab lärmi. „Kas te ei võiks probleemide lahendamist korraks järele jätta? Kuhu teil kiiret?”

„Ma tahaksin kõigega ühele poole saada. Ema pärast.”

„Isa asju ära visates või?”

„Jagades. Iga asi õigele inimesele.”

„Nagu mingi suure ruutvõrrandi lahendamine.”

„Carmen. Me peame selle korda ajama.”

„Miks? Tahad maja ema ümbert tühjaks müüa või?”

„Nagu ta oleks suuteline oma seisundis selle eest ise hoolitsema?”

Amelia võtab mõlemal ümbert kinni. „Järsku need asjad võiksid praegu oodata? Meil on ainult natuke aega üksteise seltsis olla.”

„Me oleme praegu kõik siin,” ütleb Mimi. „Kes teab, millal järgmine kord tuleb. Teeme selle asja lihtsalt ära.”

Carmen rapsab end embusest lahti. „Sa siis ei tule jõuluks koju?” Kuid miski tema hääletoonis on sama kõnekas kui allkirjastatud pihtimus. Kodu on läinud sinna, kuhu nende isa läks.

Charlotte klammerdub mõne sümboolse eseme külge. „See on tema lemmikkampsun. Oi, ära kahlamispükse võta. Ja need on need püksid, mida ta kannab, kui me matkamas käime.”

„Pole tal häda midagi,” ütleb Carmen, kui nad on kolmekesi jäänud. „Ta saab hakkama. Ta on lihtsalt natuke imelik.”

„Ma võin paari nädala pärast tagasi tulla,” pakub Amelia. „Pilku peale viskama. Vaatama, et tal kõik ikka korras on.”

Carmen keerab end Mimiga silmitsi, ise raevu veerel. „Ära mitte unistagi sellest, et ta hooldekodusse panna.”

„Ma ei unista midagi. Ma lihtsalt üritan asju korda ajada.”

„Korda ajada? Näed. Sina oled meil see kompulsiivne. Kaifi siis. Üksteist märkmikku täis hinnetelehti iga kämpingu kohta, kus me eales ööbinud oleme. Ole lahke.”

Meie kolm ooperikangelannat on kummardunud hõbetaldriku kohale. Taldrikul on kolm nefriitsõrmust. Igale sõrmusele on graveeritud puu ja iga puu oksad kujutavad üht aja kolmest maskeeringust. Esimene on lootos, puu mineviku piiril, millest tagasiteed ei ole. Teine on see peenike sirge oleviku mänd. Kolmas on Fusang, tulevik, maagiline mooruspuu kaugel idas, kuhu on peidetud elueliksiir.

Amelia vaatab, silmad pärani. „Kes siis millise saama peaks?”

„On õige moodus,” ütleb Mimi. „Ja kümme valet.”

Carmen ohkab. „Mis see praegune on?”

„Ole vait. Pange silmad kinni. Ma loen kolmeni, ja siis võtke.”

Kolme peal riivavad käsivarred kergelt üksteist ning iga naine leiab oma saatuse. Kui nad silmad avavad, on vaagen tühi. Amelial on tema igavene olevik, Carmenil hukatusse määratud minevik. Ja Mimile jääb kätte tulevaste asjade peenike tüvi. Ta paneb sõrmuse sõrme. See on natuke suur – kingitus kodumaalt, mida tema silm eales ei näe. Ta keerutab lõputut pärandiringi ümber sõrme: seesam, avane! „Nüüd buddhad.”

Nad ei saa temast aru. Aga teisalt pole Amelia ja Carmen viimased seitseteist aastat sellest rullraamatust mõelnud.

„Luóhàn,” ütleb Mimi hääldusega puusse pannes. „Arahandid.” Ta rullib raamatu lahti laual, kus isal oli kombeks forellipeibutisi meisterdada. See on vanem, veidram, kui ükski neist mäletab. Nagu oleks keegi seda mingist teisest maailmast värvide ja tušiga ümber tegema hakanud. „Me võiksime selle mõnda oksjonimajja viia. Raha kolmeks jagada.”

„Mimm,” ütleb Amelia. „Kas ta ei jätnud meile piisavalt raha või?”

„Või siis võiks Mimi selle lihtsalt endale võtta. See oleks alles valgustatud tegu.”

„Me võiksime selle mõnele muuseumile kinkida. Sih Hsuin Ma mälestuseks.” See nimi kõlab Mimi suus lootusetult ameerikapäraselt.

Amelia ütleb: „See oleks väga ilus.”

„Ja me saaksime eluks ajaks maksuvähendust.”

„Need meie seast, kes raha teenivad.” Carmen muigab pilklikult.

Amelia rullib raamatu oma väikeste käte vahel uuesti kokku. „Kuidas me siis teeme?”

„Ma ei tea. Peaks laskma kõigepealt ära hinnata.”

„Lase sina, Mimi,” ütleb Carmen. „Sul saab alati kõik tehtud.”

Politsei andis püstoli neile tagasi. Põhimõtteliselt kuulub see päranduse kaudu neile. Aga relvaloal pole neist ühegi nime. Keegi ei tea, mida sellega peale hakata. Püstol kükitab puhvetil, igavene põrakas, ja ümiseb läbi puust kasti. Ta tuleb hävitada nagu sõrmus, mis tuleb vulkaani kaldeerasse visata. Aga kuidas?

Mimi teeb südame kõvaks ja võtab kasti. Ta kinnitab selle oma keskkooliaegsel jalgrattal, mida vanemad on aastaid keldris hoidnud, pakiraami külge. Siis väntab ta mööda Pennsylvania Avenued Glen Ellynis asuva relvapoe poole, kust see tulirelv pärit on. Tal pole aimugi, kas nad ostavad selle tagasi. Tal on suva. Siis ta annetab selle heategevusele. Kast on tema pakiraamil sündsusetult raske ja ta tahab sellest lahti saada. Autod mööduvad temast, juhid on pahased. See kant on liiga jõukas, et täiskasvanud seal rattaga ringi sõidaksid. Kast näeb välja nagu tilluke surnukirst.

Siis politseiauto. Ta üritab käituda normaalselt, seda on Ma pere alati teeselnud. Patrullauto roomab tema taha ja välgutab pärastlõunasel ajal nähtamatuid tulesid. Veerandsekundiks viuksatab sireen, ülima võimu luksatus. Mimi jääb vänderdades seisma ja ähvardab külili kukkuda. Käsirelvade kandmise eest relvaloata määratakse vanglakaristus. Relv, mis on hiljuti ohtrast inimkoest puhtaks pühitud. Mimi süda klopib nii kõvasti, et ta tunneb keele all veremaiku. Politseinik tuleb autost välja, sinna, kus ta ratta seljas kössitab. „Te ei näidanud seal tagapool suunda.”

Mimi pea võdiseb kõrre otsas. Ta jaksab ainult tonks ja tonks noogutada.

„Andke alati käega märku. Selline on seadus.”

Siis on Mimi O’Hare’is ja ootab tagasilendu Portlandisse. Ta kuuleb üha uuesti ja uuesti, kuidas teda lennujaama kõlaritest kutsutakse. Iga kord viskub ta tikksirgelt istuma ja iga kord muutuvad need silbid uuesti teisteks sõnadeks. Tema lend lükkub edasi. Siis veel edasi. Ta istub ja keerutab nefriitpuud ümber sõrme, keerutab kümneid tuhandeid kordi. Siinse ilma asjad peale selle sõrmuse ja hindamatu iidse rullraamatu tema kaasaskantavas pagasis ei tähenda midagi. Ta tahab ainult rahu. Aga nüüd peab ta elama siin: kooldus mooruspuu varjus. Seletamatu luuletuse varjus. Kalamehe laulu varjus.