Читать книгу Põhjus elada - Richard Roper - Страница 4

Andrew põrnitses kirstu ja püüdis meenutada, kes selles on. Et see on mees, selles oli ta kindel. Aga hirmutaval moel oli nimi peast pühitud. Talle tundus, et see on kas John või James, aga viimasel hetkel oli hakanud konkurentsi pakkuma Jake. See unustamine, uskus ta, oli vältimatu. Ta oli käinud nii paljudel sellistel matustel, et see lihtsalt pidi mingil hetkel juhtuma, aga see ei päästnud teda enesehaletsuse teravast valust.

Kui ta vaid suudaks nime enne meelde tuletada, kui vikaar selle välja ütleb, oleks seegi midagi. Laululehte ei olnud, aga võib-olla saaks ta seda oma töötelefonist piiluda. Kas see oleks pettus? Küllap. Pealegi, leinajaid täis kirikus oleks selle manöövriga küllalt keeruline toime tulla, aga see oli peaaegu võimatu, kuna peale tema viibis kohal veel ainult vikaar. Tavaliselt oleks seal olnud ka matusekorraldaja, aga tema oli haigeks jäänud.

Muretsema ajavalt oli temast vaevalt mõne jala kaugusel seisev vikaar talle teenistuse algusest peaaegu kogu aeg otsa vaadanud. Andrew ei olnud temaga varem kokku puutunud. Ta oli poisilik ja rääkis väriseva häälega, mis kiriku kajades halastamatult võimendus. Andrew ei osanud arvata, kas see oli närvidest. Ta katsetas julgustava naeratusega, aga see ei paistnud aitavat. Kas pöidla tõstmine oleks kohatu? Ta otsustas seda mitte teha.

Ta vaatas uuesti kirstu poole. Ehk see oligi Jake, ehkki see mees oli olnud surres seitsmekümne kaheksa aastane ja seitsmekümnendates Jake’isid polnud just jalaga segada. Vähemalt mitte veel. Viiekümne aasta pärast on kummaline, kui kõik vanadekodud on täis Jake’isid ja Wayne’isid, Tinkerbelle ja Appletisereid, alaselgadel tuhmunud tribal-tätoveeringud, mille ligikaudne tõlge kõlab „teetööd siit viiskümmend meetrit“.

Jumal küll, keskendu, manitses ta ennast. Tema sealviibimise ainus mõte oli olla lugupidav saatja õnnetule hingele tolle viimsel teekonnal, pakkuda perekonna või sõprade asemel mingit seltsi. Väärikus – see oli tema märgusõna.

Kahjuks ei olnud Johnile või Jamesile või Jake’ile kuigi palju väärikust jagunud. Koroneri aruande kohaselt oli ta surnud peldikus, lugedes raamatut hiireviudest. Selle häbistava loo muutis veel pahandamisväärsemaks, et Andrew sai hiljem otsesest allikast teada, et see polnud isegi mitte kuigi hea raamat hiireviudest. Tõsi, ta ei olnud asjatundja, aga ta kahtles, kas autor – kes isegi nende paari lõigu põhjal, mida Andrew oli lugenud, tundus olevat tähelepanuväärselt pahur tüüp – pidi tingimata pühendama terve lehekülje tuuletallajate laimamisele. Kadunuke oli selle konkreetse lehekülje nurga robustselt järjehoidjaks kokku murdnud, seega: võib-olla nõustus ta autoriga. Latekskindaid käest tirides oli Andrew langetanud otsuse tuuletallajat – või miks mitte ükskõik millist pistriklaste sugukonda kuuluvat lindu – järgmine kord, kui ta mõnda nägema juhtus teatud austusavaldusena solvata.

Kui mitte arvestada veel paari lindude kohta käivat raamatut, polnud majas leida midagi, mis pakuks vihjeid mehe iseloomu kohta. Ei leidunud heliplaate ega filme, seintel ei olnud maale ega aknalaudadel fotosid. Ainsaks isikupäraks oli jahmatav kogus Fruit’n Fibre karpe köögikappides. Seega, peale selle, et ta oli oivalise seedesüsteemiga innukas ornitoloog, ei olnud mingit võimalust oletada, milline inimene John või James või Jake oli olnud.

Andrew oli eluruumide ülevaatusel olnud sama põhjalik kui alati. Ta oli maja, veidra tuudorstiilis bangalo, mis lösutas ridamaju täis tänaval trotslikult kohatu vahemänguna, läbi otsinud, kuni oli kindel, et tal ei olnud kahe silma vahele jäänud midagi, mis viitaks, et mehel oleks sugulasi, kellega ta endiselt sidet peab. Ta oli koputanud naabrite ustele, aga nood olid lahkunu eksistentsi või ka tõsiasja suhtes, et see oli nüüd läbi, olnud täiesti ükskõiksed või polnud nad sellega kursiski.

Vikaari jutt kaldus ebakindlalt Jeesuse radadele ja Andrew teadis oma kogemustest, et teenistus hakkab lõpule jõudma. Ta pidi selle inimese nime meelde tuletama, see oli põhimõtte küsimus. Ta püüdis tõesti kõigest väest, isegi kui kedagi teist ei olnud, olla eeskujulik leinaja – olla nii lugupidav, nagu viibiks seal sajad muserdatud pereliikmed. Ta oli isegi hakanud kella enne kirikusse sisenemist käe pealt ära võtma, sest tundus, et kadunukese viimane teekond peaks olema prii sekundiosuti ükskõiksest tiksumisest.

Vikaar oli nüüd raudselt lõpetamas. Andrew pidi otsuse langetama.

John, otsustas ta. Mees oli kindlasti John.

„Ja kuigi me usume, et Johni elu …“

Jess!

„… tema viimastel aastatel oli mõneti raske ja ta lahkus sellest maailmast ilma, et tema kõrval oleks perekonda või sõpru, võime leida lohutust sellest, et Jumal ootab teda avasüli, täis armastust ja lahkust, see on viimne teekond, mille ta peab üksi käima.“

Andrew ei tahtnud pärast matuseid kauemaks jääda. Paaril juhul, kui ta seda teinud oli, oli ta lõpuks sattunud ebamugavatesse vestlustesse matusekorraldajate või viimase hetke uudishimulikega. Neid teisi võis leida tähelepanuväärsel hulgal, nad tolgendasid väljas ja pröötsatasid odavaid banaalsusi. Selliste kohtumiste vältimiseks oli Andrew õppinud minema lipsama, aga täna oli ta viivuks toppama jäänud kiriku teadetetahvlil oleva kirja tõttu, mis murettekitavalt reipalt reklaamis „Jaanipäevahulluse mürgel!“, kui tundis, et keegi talle kannatamatu rähni pealetükkivusega õlale koputas. See oli vikaar. Lähedalt vaadates tundus ta olevat veel noorem oma helesiniste silmade ja blondide juustega, mis olid pealaelt lahku kammitud, nagu oleks seda teinud tema ema.

„Tere, te olete ju Andrew, eks? Te olete volikogust, õigus?“

„Vastab tõele,“ kinnitas Andrew.

„Perekonna leidmisega ei läinud siis õnneks, mis?“

Andrew raputas pead.

„Sellest on kahju. Tõesti kahju.“

Vikaar tundus olevat ärevil, nagu hoiaks saladust, mida ta kohutavalt tahab edasi rääkida.

„Kas ma tohin teilt midagi küsida?“

„Jah,“ vastas Andrew ja valis kiiresti välja vabanduse, miks ta „Jaanihullusel“ osaleda ei saa.

„Kuidas see teile tundus?“ uuris vikaar.

„Te peate silmas … matuseid?“ ütles Andrew sikutades lahtist niidijuppi oma mantli küljes.

„Jah. Noh, konkreetsemalt, minu osa selles kõiges. Sest, täitsa puhtsüdamlikult, see oli mu esimene. Kui aus olla, oli päris kergendus sellega alustada, sest siin ei olnud kedagi, nii et see tundus natuke nagu prooviesinemine. Loodetavasti olen ma nüüd täiesti valmis, kui tuleb mõni korralik, kirikutäie sõprade ja perekonnaga, mitte ainult ühe mehega volikogust. Ärge pange pahaks,“ lisas ta kätt Andrew käsivarrele toetades. Andrew pingutas kõigest väest, et mitte tagasi põrkuda. Ta ei sallinud, kui inimesed nii teevad. Ta tahtis, et tal oleks umbes selline kaitsemehhanism nagu kalmaaridel, mis annaks talle võimaluse neile tinti silma pritsida.

„Ühesõnaga, jah,“ jätkas vikaar. „Kuidas ma teie arvates hak-kama sain?“

Mida sa minult kuulda tahad? mõtles Andrew. Noh, sa ei ajanud kirstu ümber ega kutsunud kadunukest kogemata härra Hitleriks, seega ma ütleks: kümme kümnest.

„Te saite väga hästi hakkama,“ ütles ta.

„Ah, suurepärane, aitäh,“ ütles vikaar teda uuenenud pingsusega vaadates. „Ma hindan seda väga kõrgelt.“

Ta sirutas käe välja. Andrew surus seda ja püüdis käe kohe vabastada, aga vikaar hoidis seda kindlas haardes.

„Igatahes, ma peaks minema,“ ütles Andrew.

„Jah, jah muidugi,“ vastas vikaar lõpuks haaret vabastades.

Andrew hakkas mööda teerada eemalduma ja ohkas kergendunult, et edasise ülekuulamise eest pakku pääses.

„Varsti näeme, ma loodan,“ hüüdis vikaar talle järele.