Читать книгу Põhjus elada - Richard Roper - Страница 7

Nad rääkisid veel natuke aega oma naistest ja lastest, aga Cameron juhtis intervjuu liigagi kiiresti uuesti tööteemadele ja Andrew tundis, et tema fantaasia kadus tal käest nagu liiv sõrmede vahelt. Ei läinudki kaua, kui nende aeg oli läbi. Segadusse ajaval moel küsis Cameron selle asemel, et lüüa letti tavaline pakkumine kas Andrew’l on temale mingeid küsimusi, hoopis kas ta tahab veel „midagi öelda“, nagu veetaks ta kohe minema ja tõmmataks oksa. Ta suutis endast välja pigistada mingi ebamäärase pobina, kui huvitav roll see tundus olevat ja kui kõrgelt hindaks ta võimalust töötada Cameroni dünaamilist muljet jätvas meeskonnas.

„Me võtame ühendust,“ ütles Cameron sama siiralt nagu poliitik, kes teeskleb raadiointervjuu ajal, et talle meeldib indie-bänd. Andrew vedas näole naeratuse ja pidas meeles Cameronile tema kätt surudes silma vaadata, käsi oli külm ja niiske, nagu silitaks forelli. „Tänan, et andsite mulle võimaluse,“ ütles Andrew.

Ta otsis kohviku ja kasutas tasuta Wi-Fi-t tööpakkumiste otsimiseks, aga ta pea oli liiga laiali otsas, et korralikult süveneda. Kui ta oli Cameroni „võimaluse eest“ tänanud, siis ei olnud sellel töökohaga mingit pistmist: ta tänas selle eest, et Cameron oli andnud talle võimaluse järele anda, olgugi imelühikeseks hetkeks, fantaasiale, et tal on perekond. Kui veidralt vaimustav ja hirmutav oli olnud ennast nii normaalsena tunda. Ta püüdis seda unustada ja sundis ennast keskenduma. Kui ta ei leia uut töökohta mõnes volikogus, siis peab ta oma otsingut laiendama, aga see ülesanne tundus olevat võimatult heidutav. Ta ei leidnud midagi, mille jaoks oleks tundnud end kvalifitseeritud olevat. Pooled töökirjeldused olid iseenesest küllaltki tummakslöövad. Ta vahtis löödud ilmel suurt muffinit, mille oli ostnud, aga mida ta polnud söönud, oli vaid näpistanud selle küljest tükikesi, kuni see nägi välja nagu mutimullahunnik. Võib-olla võiks ta toidust teistegi loomade urge teha ja Turneri auhinnale kandideerida.

Ta jäi kogu ülejäänud pärastlõunaks kohvikusse istuma ja vaatas kuidas tähtsad äriinimesed oma tähtsaid ärikohtumisi pidasid ja turistid erutatult reisijuhte lappasid. Ta jäi sinna veel kauaks pärast seda, kui kõik olid läinud, surus ennast vastu radiaatorit ja püüdis jääda varjule noore itaallasest ettekandja pilgu eest, kes tõstis toole kokku ja koristas. Viimaks küsis ettekandja Andrew’lt, kas too soostuks lahkuma ja vabandav naeratus kadus tema näolt, kui ta märkas lauale pudenenud muffinimutimullahunniku raasukesi.

Täpselt sel hetkel, kui ta välja astus, helises Andrew telefon. Tundmatu number.

„Andrew?“ kontrollis inimene liini teises otsas. „Kas te kuulete mind?“

„Jah,“ kinnitas Andrew, ehkki vihiseva tuule ja huilgava sireeniga möödakihutava kiirabiauto kombinatsiooni tõttu kuulis ta vaevu.

„Andrew, Cameron Yates siinpool. Tahtsin lihtsalt teile helistada ja öelda, et oli tõesti meeldiv teiega täna kohtuda. Te paistsite tõesti mõistvat saavutustele suunatud kultuuri, mida ma siin üles ehitada püüan. Niisiis, kokkuvõttes on selle pika jutu mõte, et mul on väga hea meel teatada, et mind vaimustaks, kui te meie meeskonnaga liituksite.“

„Palun vabandust?“ ütles Andrew, surudes sõrme teise kõrva.

„Me pakume seda töökohta teile!“ hõiskas Cameron. „Muidugi tuleb läbi teha tavalised formaalsused, aga ma ei usu, sõbrake, et sellega võiks mingeid probleeme tekkida.“

Andrew seisis, tuulest räsitud.

„Andrew? Kas sa kuulsid seda?“

„Taevas. Jah, kuulsin. Vau! Suurepärane. Mul on … mul on väga hea meel.“

Ja tal oligi. Tegelikult nii hea meel, et ta naeratas läbi akna säravalt ettekandjale. Ettekandja tasus talle veidi lõbustatud naeratusega.

„Andrew, kuule, ma kihutan parasjagu seminarile, nii et ma palun kellelgi sulle meiliga kogu infi saata. Kindla peale on üht-teist vaja läbi rääkida, aga ära selles osas praegu millegi pärast põe. Mine koju ja rõõmusta Diane’i ja lapsi hea uudisega.“