Читать книгу Põhjus elada - Richard Roper - Страница 5

Matustele oli aastate jooksul antud kõikvõimalikke eesliiteid – rahvatervise, lepingulised, hoolekande, lõige 46 – aga mitte ükski ümbernimetamise katse ei suutnud suutnud asendada originaali. Kui Andrew oli sattunud väljendile „kehviku matused“ oli ta pidanud seda üsna kohaseks; koguni romantiliseks – teataval dickenslikul moel. See viis ta mõtte kellelegi kuskil kauges külas – ainult pori ja kanade loksumine – sada viiskümmend aastat tagasi vapustavale süüfilisejuhtumile alla jäämas, suremas väärikas eas kahekümne seitsmendal eluaastal ja lustakalt veeretatud mingisse auku, kus ta peaks väetiseks saama. Tegelikkuses kogetu oli masendavalt kuiv. Matused olid nüüd üle terve Ühendkuningriigi seadusega volikogudele kaela määritud kohustus, mõeldud neile, kes olid kadunud märkamatult, nende surma oli tähele pandud võib-olla ainult nende laguneva surnukeha haisu või maksmata arve tõttu. Nüüd oli Andrew paljudel juhtudel avastanud, et kadunukesel oli pangaarvel piisavalt raha, et maksta pärast tema surma otsekorraldustega halduskulusid ja see tähendas, et maja püsis piisavalt soe, et surnukeha lagunemist kiirendada. Pärast viiendat sellist piinavat juhtumit oli ta kaalunud selle mainimist „teiste kommentaaride“ lahtris oma iga-aastases tööga rahulolu uuringus. Lõpuks eelistas ta küsida, kas neil võiks ühisköögis üks kann rohkem olla.

Teine väljend, millega ta oli hästi tuttavaks saanud, oli „kella üheksane laine“. Tema ülemus, Cameron, oli selle päritolu talle ise raevukalt mikrolaineahjus soojendatava biryan’i riisiroa pakendisse auke torkides selgitanud. „Kui sa üksi sured“ – säuh-säuh-säuh – „siis tõenäoliselt sind ka maetakse üksi“ – säuh-säuh-säuh – „nii, et kirik võib matused kell üheksa kaelast saada, sest on kindlalt teada, et kõik rongid võivad ära jääda“ – säuh-säuh-säuh – „kõik maanteed umbes olla“ – säuh – „ja mingit vahet ei ole“. Viimane noahoop. „Sest kedagi ei ole tulemas.“

Eelmisel aastal oli Andrew korraldanud kakskümmend viis sellist matust (siiani tema suurim hulk aasta peale). Ta oli ka neil kõigil käinud, ehkki seda temalt otseselt ei nõutud. Ta ütles endale, et see oli väike, aga tähendusrikas žest, et kohal oli keegi, keda seadus selleks ei kohusta. Aga üha enam tabas ta ennast vaatamas lihtsaid, ilustusteta kirste selleks määratud märgistamata platsil haudadesse lastavat, teades, et need ilmuvad veel kolm või neli korda nähtavale, kui teised kirstud nagu jubedas Tetrises hauda sobitatakse, ja mõtlemas, et tema kohalolek ei tähenda midagi.

Kui Andrew istus bussi peale, et tööle sõita, hindas ta oma lipsu ja kingi, mis mõlemad olid näinud paremaid aegu. Tema lipsul oli üks tundmatu päritoluga püsiplekk, mis keeldus taandumast. Tema kingad olid korralikult viksitud, aga hakkasid omandama kulunud väljanägemist. Liiga palju kokkupuuteid kirikuõue killustikuga, liiga palju kordi oli nahk veninud, kui ta oli varbaid vikaari sõnakoperduste ajal krõnksu tõmmanud. Ta peaks järgmisel palgapäeval tõesti ostma nii uue lipsu kui kingad.

Nüüd, kui matused olid läbi, võttis ta hetke, et John mõttes arhiveerida (perekonnanimi oli Sturrock, avastas ta, kui oli telefoni sisse lülitanud). Nagu ikka püüdis ta vastu panna kiusatusele jääda mõtlema, kuidas oli John nii haletsusväärselt lõpetanud. Kas tõesti ei olnud mõnd sugulast või ristipoega, kellega üksteisele vähemalt jõulukaarte saadeti? Või vana koolisõpra, kes helistas, olgu või ainult tema sünnipäeval? Aga see oli libe tee. Ta pidi enda huvides jääma nii häirimatuks kui võimalik, vähemalt selleks, et olla vaimselt piisavalt tugev tegelemaks järgmise vaese inimesega, kes sel moel lõpetab. Buss peatus punase tule taga. Selleks ajaks, kui fooris süttis roheline, oli Andrew sundinud ennast lõplikult hüvasti jätma.

Ta jõudis kontorisse ja vastas Cameroni reipale käeviipele omapoolse, vaoshoituma tervitusega. Vajudes oma kulunud, aastate jooksul tema kuju võtnud istmele, tõi ta nüüd kuuldavale kurvalt harjunud urhatuse. Olles alles äsja neljakümne kahe aastaseks saanud, oli ta mõelnud, et tal on veel mõned aastad ajani, mil ta hakkab väiksemaid kehalisi pingutusi illustreerima veidrate häälitsustega, aga universum paistis talle taktitundeliselt vihjavat, et ta läheneb nüüd ametlikult keskeale.

Ta kujutles, et üsna peagi alustab ta oma päeva otsekohe pärast ärkamist hakates halama, kui kerged on eksamid tänapäeva koolis ja kreemikaid pükse hulgi kokku ostma.

Ta ootas, kuni arvuti käivitub ja jälgis silmanurgast, kuidas tema kolleeg Keith hävitas pirakat šokolaadikooki ja oma tillukestelt töntsakatelt sõrmedelt metoodiliselt glasuuri lutsutas.

„Läks hästi?“ ütles Keith tõstmata pilku oma ekraanilt, millel Andrew teadis kõige tõenäolisemalt olevat pildigaleriid näitlejannadest, kel oli jätkunud jultumust vananeda, või midagi väikest ja karvast rulaga sõitmas.

„Läks rahuldavalt,“ ütles Andrew.

„Uudishimutsejaid oli?“ kostis hääl tema selja tagant.

Andrew võpatas. Ta ei olnud näinud Meredithi istet võtmas.

„Ei,“ vastas ta vaevumata ümber pöörama. „Ainult mina ja vikaar. Selgus, et need oli tema esimesed matused.“

„Põrgut, milline viis süütuse kaotamiseks!“ kostis Meredith.

„Parem see, kui toatäis itkejaid, kui aus olla,“ kommenteeris Keith oma väikesele sõrmele veel viimast lihvi andes. „Siis oleks pask täiega lahti, mis?“

Kontori telefon hakkas helisema, kõik kolm istusid seal ega tõstnud toru. Andrew oli juba sööta haaramas, aga Keithi frustratsioon tõi enne temast parima välja.

„Tere, Surma Haldus. Jah. Muidugi. Jah. Nimelt.“

Andrew otsis kõrvaklapid välja ja võttis ette Ella Fitzgeraldi esitusloendi. Ta oli Spotify alles üsna äsja avastanud, valmistades sellega rõõmu Keithile, kes lõbustas end järgmine kuu aega Andrew’d vanaisaks kutsudes. Ta tundis, et tahab alustada klassikaga, millegi julgustavaga. Ta otsustas „Summertime’i“ kasuks. Aga jõudis kuulata vaevalt kolm takti, enne kui tõstis pilgu ja nägi Keithi enda ees seismas, pekine kõht särginööpide vahelt välja pungitamas.

„Halloooo! Kas keegi on kodus?“

Andrew võttis kõrvaklapid peast.

„Koroner helistas. Meil on värske juhtum. Või noh, mitte värske surnukeha, muidugi, nad arvavad, et ta on julgelt paar nädalat surnud olnud. Ühtegi kergesti leitavat sugulast ei ole ja naabrid ei rääkinud temaga kunagi. Surnukeha on ära viidud, seega tahavad nad eluruumide ülevaatust kiir-kor-ras.“

„Nojah.“

Keith nokkis koorikut oma küünarnukil. „Kas homme sobiks?“

Andrew uuris märkmikku.

„Saan kohe hommikul minna.“

„Taevake, oled sa vast hakkaja,“ ütles Keith ja vänderdas tagasi oma laua juurde. Ja sina oled päikese kätte unustatud singiviilakas, mõtles Andrew. Ta hakkas uuesti kõrvaklappe pähe panema, aga sel hetkel ilmus oma kabinetist Cameron ja plaksutas käsi, et nende tähelepanu võita.

„Kotkad, meeskonna koosolek,“ teadustas ta. „Ja jah, jah, ärge üldse muretsege – proua Cameron isiklikult on hoolitsenud koogi eest, nagu peab. Kas läheme puhkeruumi?“

Kõik kolm reageerisid entusiasmiga, mida võiks üles näidata kana, kui tollel palutaks kanda prosciutto’st bikiine ja joosta rebaseurgu. „Puhkeruumi“ mööbel koosnes põlvekõrgusest lauast, mida piirasid kaks seletamatult väävli järele lõhnavat diivanit. Cameron oli visanud õhku idee kott-toolide lisamisest, aga seda ei tehtud kuulmagi, nagu ka tema pakutud igateisipäevast töölaudade vahetust, negatiivsuse korjanduskarpi – „see on nagu vandumisele pühendatud korjanduskarp, aga negatiivsuse jaoks!“ – ja ühist pargijooksu. „Mul on tegemist,“ oli Keith haigutanud.

„Aga ma ei ole teile öelnud, mis päeval see on,“ ütles Cameron, naeratus näol laperdamas nagu leek tuuletõmbes. Laskmata ennast segada nende täielikust entusiasmi puudumisest, oli Cameroni viimane soovitus olnud soovituste karp. Ka sellele ei pööratud mingit tähelepanu.

Nad kogunesid diivanitele ning Cameron jagas neile kooki ja teed ning püüdis neid igava lobaga kaasa tõmmata. Keith ja Meredith olid ennast pressinud kahest diivanist väiksemale. Meredith naeris millegi üle, mida Keith talle just sosistanud oli. Täpselt nagu vanemad suudavad mõista oma vastsündinute nutu eri variantide tähendust, nii oli ka Andrew hakanud mõistma, millele viitasid Meredithi naeruturtsatuste variatsioonid. Sel konkreetsel juhul osutas kõrgetooniline itsitus, et kellegi arvel tehti julma nalja. Arvestades, et nad piilusid üha ja üpris varjamatult tema poole, tundus, et see keegi oli arvatavasti tema.

„Heakene küll, mu daam ja härrad,“ ütles Cameron. „Alustame olulisest: ärge unustage, et meil alustab homme uus töötaja. Peggy Green. Ma tean, et meil on olnud pärast Dani ja Bethany lahkumist raske, seega on ülilahe, et saame uue kätepaari.“

„Kuni ta ei hakka „stressi“ käes kannatama nagu Bethany,“ ütles Meredith.

„Või ei osutu munniks nagu Dan,“ pomises Keith.

„Igatahes,“ ütles Cameron, „tegelikult tahtsin ma teiega täna rääkida oma iganädalasest … tuut! tuut! “ – ta vajutas kujuteldavat signaali – „ … vahvast mõttest! Mäletate, sõbrad, te saate kõik selles kaasa lüüa. Pole vahet, kui pöörane teie mõte on. Ainus reegel on, et see peab olema vahva.“

Andrew judises.

„Niisiis,“ lasi Cameron edasi, „minu selle nädala vahva mõte on – palun trummipõrinat – et tuleme igal kuul meist kellegi juures kokku ja teeme õhtusöögi. Midagi „Tule minuga lõunale“ vaimus, aga ilma mingite hinnanguteta. Me manustame veidi toitu, julgeksin pakkuda ka tilgakese vino’t ja see annab meile võimaluse kontorist eemal päriselt vennastuda, üksteist veidi paremini tundma õppida, kohtuda perekonnaga ja puha. Mul on megasuur rõõm ots lahti teha. Mida’s kostate?“

Andrew ei olnud pärast fraasi „kohtuda perekonnaga“ midagi kuulnud.

„Kas me ei võiks teha midagi muud?“ ütles ta, püüdes häält kontrollida.

„Oh,“ kostis Cameron, kellest oli hetkega õhk välja lastud. „Ma mõtlesin, et see on tõepoolest üks mu parimaid ideid.“

„Ei-ei, see ongi!“ ütles Andrew nüüd teistpidi üle pingutades. „Lihtsalt … kas me ei võiks lihtsalt restorani minna?“

„Liiiiga kallis,“ ütles Keith igale poole koogipuru ajades.

„Noh, aga midagi muud? Ma ei tea – lasermäng või midagi. Kas seda ikka mängitakse?“

„Ma panen lasermängule veto, toetudes asjaolule, et ma ei ole kaheteistkümneaastane poiss,“ teatas Meredith. „Õhtusöögi idee meeldib mulle. Ma olen tegelikult salamisi pisut nagu meisterkokk.“ Ta pöördus Keithi poole. „Vean kihla, et mu lambakoot maitseb sulle pööraselt.“ Andrew tundis, kuidas sapp tema kõhus keerleb.

„Ole nüüd, Andrew,“ julgustas Cameron, enesekindlus tänu Meredithi antud õnnistusele taastunud. Ta üritas semulikku müksu vastu käsivart, mille tõttu Andrew ajas teed jala peale. „See saab olema üliäge! Pole mingit sundust midagi peent küpsetada. Ja muidugi, ma kohtuksin hirmus hea meelega Diane’i ja lastega. Nõnda, mida’s kostad? Kas võtad vedu?“

Andrew üritas paaniliselt mõelda. Kindla peale pidi olema midagi muud, mida ta võiks alternatiiviks pakkuda. Alastimodellide joonistamine. Mäkrade toitmine. Mis iganes. Teised lihtsalt vaatasid teda praegu. Ta pidi midagi ütlema.

„Kurat ja põrgu, Andrew. Tonti nägid või?“ küsis Meredith. „Sa ei saa nii kehv kokk olla. Pealegi, ma olen kindel, et Diane on – lisaks tema muudele annetele – võrratu kokk, seega saab ta su välja aidata.“

„Mm. Em,“ pobises Andrew sõrmeotsi vastamisi toksides.

„Ta on ju advokaat?“ ütles Keith. Andrew noogutas. Võib-olla on lähipäevil ootamas mõni üleilmne katastroof, pisike mõnus tuumasõda, mis juhib nende kõigi mõtted sellelt lollilt ideelt kõrvale.

„Sul on see ilus maja vanalinnas Dulwichi teel, eks?“ urkis Meredith, silmad kilamas. „Viie magamistoaga, oli nii?“

„Nelja,“ parandas Andrew. Teda häiris, kui nad Keithiga sellisteks muutusid. Pilkamise kullimäng.

„Ikkagi,“ ütles Meredith, „ilus suur nelja magamistoaga maja, kindla peale targad lapsed ja Diane, su andekas naine, kes toob leiva lauale. Oled sina vast üks saladuslik mees.“

Hiljem, kui Andrew valmistus kontorist lahkuma, olles olnud liiga segaduses, et mingitki mõtestatud tööd teha, ilmus Cameron tema laua juurde ja kükitas laua kõrval kandadele. Jäi mulje, nagu oleks see sedasorti liigutus, mida talle on kuskil kursustel õpetatud.

„Kuule,“ palus ta vaikselt, „ma tean, et sulle ei paistnud õhtusöögi mõte meeldivat, aga ütle ainult, et sa kaalud seda, eks?“

Andrew sobras tarbetult paberites oma laual. „Oh, tähendab … Ma ei taha asju ära rikkuda, lihtsalt … Hästi, ma kaalun seda. Aga kui me seda ei tee, siis – olen kindel – tuleme mõne teise, saad aru, vahva mõtte peale.“

„Õige suhtumine,“ kiitis Cameron ennast püsti ajades ja nende kõigi poole pöördudes. „Loodan, et see käib meie kõigi kohta. Nii, meeskond – võtame oma vennastumise ette pigem varem kui … Eks?“

Andrew oli hiljuti köhinud välja raha, et ühissõidukis kasutada mürasummutavaid kõrvaklappe, nii et kui ta nägi meest enda vastas koledal kombel aevastamas ja mõnd jõmpsikat vestibüülis karjumas äärmise ebaõigluse pärast, et teda sunniti kandma ühe kinga asemel koguni kaht, ilmus see tema ette lihtsalt tummfilmina, mille taustal kõlas ühitamatult Ella Fitzgeraldi rahustav hääl. Paraku ei läinud kaua, kuni kontoris toimunud vestlus hakkas ennast tema peas kordama ja tähelepanu pärast Ellaga võistlema.

„Diane, su naine, kes toob leiva lauale … targad lapsed … ilus maja vanalinnas.“ Keithi kõver muie. Meredithi kilavad silmad. Vestlus painas teda kogu tee jaama ja jätkus, kui ta läks õhtusöögi jaoks toitu ostma. Siis tabas ta ennast nurgapoes kuulsuste järgi nimetatud uudsete krõpsupakkide vahel seismast ja püüdmas mitte karjuma hakata. Kui ta oli kümme minutit kätte võtnud ja taas riiulile tagasi pannud neidsamu nelja eri sorti valmistoitu, tundis ta, et ei suuda neist üht valida ja lahkus tühjade kätega, astus vihma kätte ja suundus koju, kõht korisemas.

Ta seisis värisedes ukse taga. Viimaks, kui külm muutus juba talumatuks, otsis ta võtmed välja. Tavaliselt juhtus üks selline päev nädala kohta, kui ta väljas peatus ja võtit lukuauku pistnuna hinge kinni hoidis.

Võib-olla seekord.

Võib-olla seekord on selle ukse taga tõesti kena vanalinna maja: Diane hakkab toitu valmistama. Küüslaugu ja punase veini lõhn. Stephi ja Davidi nääklemine ja küsimused nende kodutööde kohta, siis rõõmurõkatused, kui ta ukse avab, sest isa tuli koju, isa tuli koju!

Kui ta koridori astus, kargas niiskuse lehk talle veel kõvemini ninna kui tavaliselt. Ja tuttavlikud kulumisjäljed koridoriseintel ja vilkuv piimjaskollane kuma rikkis valgusliistust olid samuti alles. Ta rühkis trepist üles, märjad kingad igal sammul krigisemas ja pööras teist võtit oma võtmehoidja küljes. Ta sirutas käe vildaka number kaheni uksel ja läks sisse, kus teda ei tervitanud, nagu see oli olnud viimased kakskümmend aastat, mitte miski peale vaikuse.