Читать книгу Sõda Venemaaga - Richard Shirreff - Страница 4

USA mereväe eruadmiral James Stavridis, endine NATO Euroopa vägede kõrgem ülemjuhataja

USA maaväe uuelt juhatajalt kindral Mark Milleylt küsiti 2015. aasta suvel tema ametisse kinnitamise kuulamisel USA Senati relvateenistuse komitees, milline on suurim oht Ameerika – ja Lääne – demokraatlikule elukorraldusele. Ta vastas: „Praegu seaksin esikohale Venemaa ... Venemaa on ainus riik maailmas, millel on tuumavõimekus Ühendriikide hävitamiseks. See on eksistentsiaalne oht.” USA staabiülemate ühendkomitee uus esimees kindral Joe Dunford väljendas komitees ametisse kinnitamise kuulamistel sama seisukohta.

Olen selle hinnanguga täiel määral nõus. Seda jagavad ka paljud kõrged sõjaväejuhid – inimesed, kes tänu oma kogemustele teavad olukorda puudutavaid fakte kõige paremini. Iseäranis tunnustan oma endist relvavenda ja NATO Euroopa vägede kõrgema ülemjuhataja asetäitjat kindral Sir Richard Shirreffi, kes selles vapras, õigeaegses ja olulises raamatus toob esile ohud, millega Ameerika ja Lääs praegu silmitsi seisavad.

Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) strateegilise ülemana nägin Venemaa agressiooni vahetult pealt. Kõigist väljakutsetest, millega Ameerika kahekümne esimese sajandi teisel kümnendil geopoliitilisel maastikul silmitsi seisab, on Venemaa uus esilekerkimine president Putini juhtimisel kõige ohtlikum. Jah, islami pühasõdalased kujutavad endast meie julgeolekule suurt ohtu, ent kuni nad meid lahinguväljal ei löö, ei suuda nad meie riiki hävitada. Venelastega on teine lugu – ja see on tõeliselt hirmutav –, kuna Vladimir Putini hiljutiste ja väga avalike kommentaaride põhjal otsustades näivad nad olevat valmis kasutama tuumarelva.

President Putini juhtimisel on Venemaa valinud ohtliku kursi, mis juhul, kui sellel võimaldatakse jätkuda, võib viia vältimatult kokkupõrkeni NATO-ga. Ja see tähendab sõda, mis võib kergesti areneda tuumasõjaks. Nagu ütles kord Preisi kindral Carl von Clausewitz: „Sõjal on oma grammatika, kuid oma loogikat sõjal ei ole.” Lisaksin, et sõjal on ka oma dünaamika. Kui Ameerika ja NATO sõdurid leiavad end otseses lahingutegevuses Vene vägedega, hakkab konflikt eskaleeruma. Ja see tähendab, et laual on viimane vahend: tuumarelva kasutamine. Käesolev raamat kirjeldab hiilgavalt, kuidas see kohutav stsenaarium võib „kohapeal” areneda. Need on sedasorti stsenaariumid, mida paljud kõrged tsiviilisikud, eriti poliitikud, ei ole kunagi mõistnud või soovivad, et neid ei eksisteeriks.

Kuid seda dünaamikat on võimalik peatada ja sõda ära hoida, kui NATO Ameerika juhtimisel näitab üles vajalikku otsustavust ja meelekindlust. See on sõda, mida on võimalik vältida, ent ainult siis, kui venelased usuvad, et me oleme tõsiselt valmis võitlema, kaitsmaks enda ja oma liitlaste vabadust.

„Sõda Venemaaga” jutustab loo sõjast, mis võib puhkeda suutmatuse tõttu Venemaa agressiooniga silmitsi seistes kindlaks jääda. Raamat jutustab loo sellest, kuidas NATO ja Lääs komistavad rea valeotsuste ja poliitiliste prohmakate tõttu katastroofilisse sõtta Venemaaga. Sellised stsenaariumid, võin ma kinnitada, on liigagi võimalikud ning kujutavad endast kõhedat lugemist. Ent raamat räägib ka loo sellest, kuidas ajaloo kulgu on võimalik muuta, kui tublid mehed ja naised oma arvamuse välja ütlevad. Ennekõike on raamatu sõnum: veel ei ole hilja katastroofi ära hoida.

See ei ole tavaline „tulevikulugu”, sest seda jutustab vapper ja kogenud sõjamees, NATO endine kõrge komandör, kes teenis allianssi minu asetäitjana hiilgavalt ning kelle seisukohti ma õppisin usaldama; mees, kellele mina admiralina oleksin toetunud otsustes, kuidas pidada maalahinguid. Veel enam, tegemist on mehega, kes mõistab geopoliitilisi reaalsusi ja riske ning kes on tõestanud, et ei karda rääkida asjadest nii, nagu need on. Äärmiselt harukordne on nii kõrge ja kogenud kindrali valmisolek oma mainet mängu panna, kuid Richard Shirreff on just säärane mees. 2014. aastal ennustas ta õigesti Venemaa Krimmi-invasiooni ja osa Ukraina annekteerimise tagajärgi. Kardan, et ta prognoosib Venemaa järgmisi samme õigesti ka raamatus „Sõda Venemaaga”.

On neid, kes väidavad, et Ameerika kõrgete admiralide ja kindralite ning käesoleva raamatu autori hoiatused on oodatav reaktsioon inimestelt, kellel on kaitsta oma huvid, ning et tegemist on pelgalt kisaga: „Hunt, hunt!” Tahaksin neile meenutada järgmist: 2017. aastal täitub sada aastat sellest, kui USA saatis Euroopa tapamajja neli miljonit noort ameeriklast, kellest sada kümme tuhat andis oma elu. Kakskümmend viis aastat hiljem oli Ameerika sunnitud seda jälle tegema – ja Teises maailmasõjas oli hind hoopis kõrgem. Kui ei oleks olnud NATO-t ning uue põlvkonna ameeriklaste otsustavust ja ohvreid, oleks järgnenud külma sõja tagajärg võinud olla hoopis teistsugune.

Hiljutisel kõrgete poliitikute, diplomaatide ja sõjaväelaste kohtumisel Euroopas küsis üks osaleja viitega Venemaa sõjalisele avantürismile ja musklinäitamisele Euroopas, kas praegune olukord Venemaaga meenutab rohkem maailmasõtta libisemist 1914. aastal või suutmatust astuda kindlalt vastu Hitlerile, mis viis järgmise kahjutule – Teise maailmasõjani. Kõhedust tekitav vastus on: „Ei, see on Euroopa 2015. aastal. Tuumarelvadega.”

„Sõda Venemaaga” kujutab ees ootavat ohtu usutavalt ja jahmatavalt – see väärib kindlasti tõsist lugemist.