Читать книгу Sõda Venemaaga - Richard Shirreff - Страница 8

Pärast Ukraina talve pimedust ja kibedat külma on kevad Harkivi elanikele optimistlik aeg. See võidupüha pärastlõuna ei olnud erand. Soe kevadpäike peegeldus vastu Pokrovski katedraali valgetelt müüridelt ja kuldsetelt kuplitelt. Maksim Gorki pargis mängisid linna arvukate ülikoolide tudengid jalgpalli või lebasid lobisedes murul, suguvõsad aga kogunesid pühade puhul piknikku pidama ja grillima. Linna Vabaduse väljaku kohvikud ja baarid olid tulvil inimesi, kes kasutasid ära ilma ja nädalavahetust. Sellest, kui 2015. aasta Minski relvarahu 2014.–2015. aasta sõja sisuliselt külmutas, tundus olevat möödas palju aega. Donetski ja Luganski oblastist olid saanud sestsaati de facto Venemaa protektoraadid, mida seal viibivad Vene „rahuvalvajad” nimetasid Novorossija oblastiks. Püsis ebakindel rahu, mida pidevalt rikkusid rindejoonel lahvatavad tulevahetused Ukraina armee ja Venemaa toetatud separatistide vahel.

Üksik mees liikus puhkajate salkade vahelt läbi ja silmitses kõndides rahvasumma. Ta oli silmatorkamatu, keskmist kasvu, veidi üle kolmekümne, lühikeseks pügatud tumedate juustega, seljas must lukuga fliisjakk ja värskelt pestud valge T-särk, ning liikus kerge säästliku kõnnakuga – mees, kes on harjunud läbima pikki vahemaid minimaalse füüsilise pingutusega, jättes alati midagi varuks. Kuid Anatoli Nikolajevitš Vronski ei nautinud päikest. Motiveeritud ja ülimalt keskendunud mehena leppis ta vaid parimaga ja praegu tundus, et asjad võivad hakata hargnema veel enne, kui need alanud olid.

Esmalt oli tema kontakt baasis helistanud ja hoiatanud, et rühm, keda ta tahtis, oli lahkunud oodatust varem. Siis, kümme minutit tagasi, oli idioot, kelle ülesanne oli neid jälitada, teatanud, et tal lõhkes rehv ja ta kaotas nad linnaserval silmist. Vronski vaid oletas, et salk suundub siia, linna turismipiirkonda, ja seepärast otsiski ta neid nüüd Vabaduse väljakul, jagades metoodiliselt sektoriteks avara kohvikutega ääristatud platsi, mida ümbritsesid hiiglaslikud nõukogudeaegsed hooned. Iga sektor tuli järgemööda läbi uurida, aeglaselt, kiirustamata, nagu talle oli kunagi õpetatud ja nagu ta õpetas neid, kellega ta nüüd koos töötas.

Seal, välilauas: üks naine ja neli meest. Nüüd ta nägigi neid, seltskonda oli ukrainlaste seas kerge märgata. Kõik teksades ja polosärkides, meestel Ameerika sõduritele iseloomulik pöetud pea.

Vronski aeglustas sammu, lõdvestas õlad, vajudes peaaegu kühmu, ning suundus tühja laua poole otse ameeriklaste kõrval. Kelnerile viibates võttis ta oma telefoni ja tegi paar kõnet. Mõni minut hiljem ühinesid temaga üks mees ning noorem veetlev naine. Nad surusid kätt, Vronski suudles neiut mõlemale põsele, võtsid siis istet ja tellisid kohvi – tüüpilised noored Ukraina spetsialistid, kes vabast päevast rõõmu tunnevad. Nad vaidlesid kolmekesi esiliiga selle hooaja tõenäolise võitja Kiievi Dünamo ja Harkivi Metallisti üle. Nüüd ei jäänud muud, kui oodata.

Sobiv hetk saabus, kui üks kõrvallaua ameeriklastest võttis välja turistikaardi, vaatas orienteerumiseks ringi ja pani kaardi lauale. „Me oleme vist Vabaduse väljakul,” ütles üks meestest tugeva Texase hääldusega.

Just seda oligi Vronski oodanud. „Kuhu te soovite minna?” küsis ta veatus ameerikaliku hääldusega inglise keeles.

Üllatunult pöördus ameeriklane ümber ja silmitses teda. „Kuule, sa räägid väga head inglise keelt ... Oled sa kunagi Ühendriikides käinud?”

„Muidugi.” Vronski naeratas. „Õppisin paar aastat San Antonios Texase ülikoolis.”

„Ära sa ütle ... Mina olen sealtsamast!” kõlas ameeriklase vaimustatud vastus.

„Ära sa ütle. Kas õlle järel käiakse endiselt River Walkil?”

„Muidugi, seal on parim õlu.”

„Seda tuleb tähistada. Ma ei saa pakkuda sulle Alamot, aga luba mul osta sulle mõni kohalik õlu. Kas sa valget õlut oled proovinud? Päikeselisel õhtupoolikul täiuslik.”

„Noh ...,” kõhkles ameeriklane. „Usun, et üks õlu ei tee midagi. Muide, mina olen Scott Trapnell.”

„Anatoli Nikolajevitš Vronski,” vastas Vronski ja nad surusid kätt. „Ma õpetan Harkivi ülikoolis inglise keelt. Mida teie siin teete?”

„Rõõm kohtuda, Anatoli,” elavnes sõbralik ameeriklane. „Meie oleme USA armeest, 15. suurtükirügement, 1. pataljon. Õpetame siin teie sõduritele, kuidas kasutada AN/TPQ-36 tulejäljeradarit. Meie valitsus andis selle mobiilse radarisüsteemi teie meestele, et aidata neil tuvastada suurtüki- ja raketitule lähtekohti. Mina olen vanemveebel Scott Trapnell ja need sellid on minu väljaõppemeeskond.”

„Ära sa ütle, Scott. Hämmastav! Me võlgneme teile nii palju! Ilma teieta ...,” Vronski hääl katkes. Mõlemad teadsid, et ainult Ameerika instruktorite kohalolek takistab Venemaal seda Ukraina läänemeelset osa hõivamast.

„Kus te peatute?” Näidanud, kelle poolt ta on, võttis Vronski jutujärje uuesti üles.

„Oleme töötanud viimased paar kuud Tšagujevi treeninglaagris Harkivist ida pool. Täna tulime linna lõbutsema.”

„Usun, et teil on seda vaja,” poetas Vronski. „Siin passimine võib olla tüütu ja ebamugav.”

„Noh, sa ju tead, kuidas see on.” Trapnell sai sõnasabast, tahtmata sõbralikule kohalikule kurta, kuid Vronskil oli õigus. Omavahel olles ei teinudki nad suurt midagi muud, kui kurtsid tingimuste üle ja lugesid päevi, mil tagasi Ühendriikidesse pääsevad.

„Tean küll. Ma olen sõjaväes käinud ja need vanad Nõukogude kasarmud on tõelised urkad.”

Sel hetkel tõi ettekandja õlle ja nad jätkasid lobisemist. Varsti heideti kõrvale päevakäsk number 1, mis ei luba Ameerika sõjaväes teenistuskohustuste täitmisel või lähetuses alkoholi tarbida, ning ameeriklased said end mitme kuu jooksul esimest korda lõdvaks lasta ja tunda end lihtsate turistidena, kes naudivad päikesepaistet ja õlut ning jälgivad ilmse heakskiiduga mööda jalutavaid pikjalgseid tuhkblonde Ukraina tüdrukuid.

Õige pea olid ameeriklased imetlevate ukrainlaste piiramisrõngas, kes kõik tahtsid neile õlut välja teha, oma inglise keelt harjutada ja väljendada tänu selle eest, mida Ameerika nende ümberpiiratud maa heaks teinud on.

Vronski võttis oma tooli ja tõstis selle Trapnelli ja tema naabri, rühma ainsa naissõduri vahele.

Ta pöördus naise poole. „Tere. Mina olen Anatoli. Suur tänu selle eest, mida te meie heaks teete.”

„See on rõõm, Anatoli. Mina olen Laura Blair. Ütle mulle palun Laura,” vastas naine, tüüpiline avatud, sõpralik ja kena Ameerika tüdruk. „Teie elu on siin arvatavasti sõja ja kõige muu tõttu päris raske olnud.”

Vronski silmitses teda. „Te ei eksi. Igasugune sõda on kohutav, kuid kodusõjas on vend venna ja isa poja vastu.”

„Aga venelased?” uuris Blair.

„Muidugi on nad seotud, aga kuidas nad ei saaksidki olla mitte seotud – Ukraina ja Venemaa on lahutamatud. Nagu kaksikud, kes on sünnist saati ühendatud. Tragöödia oli eraldumine pärast Nõukogude Liidu lagunemist.”

Blair jätkas uurimist. „Aga venelased tungisid ju teie riiki, rikkusid relvarahu, ründasid teie sõdureid.”

„Kui noored süütud ajateenijad, keda sunnitakse nende tahte vastaselt võitlema, on invasioon, siis jah, venelased tungisid Ukrainasse. Kreml väidab, et nad olid vabatahtlikud. Ärge seda propagandat uskuge. Sõjas kaotavad kõik, igaüks on ohver. Võitjaid ei ole. Kõik saavad kannatada, nii noored kui ka vanad ja alati süütud. Kõige rohkem kannatavad naised ja lapsed ... Kuid aitab meist ja meie muredest nii kaunil päeval. Kust sina pärit oled, Laura?”

Vronski nägi, kuidas naine vaatas päikese poole ja siis rõõmsaid inimesi enda ümber. Ta naeratas. „Massachusettsi osariigist Amherstist. Ja sina?”

Vronski eiras küsimust. „Amherstist? Luuletaja Emily Dickinsoni kodulinnast?”

„Täpselt nii. Avaldab muljet, et sa seda tead. Minu isa oli majahoidja Amhersti akadeemias, kus Dickinson koolis käis. Usun, et sina tead teda sellepärast, et oled inglise keele õpetaja?”

„Muidugi,” vastas Vronski, kelle silmad muutusid pehmemaks. „Ta on üks mu lemmikluuletajaid. Õpingud Ühendriikides panid mind armastama Ameerika kirjandust ja vallandasid kire Emily Dickinsoni vastu. Üks tema luulerida on toonud mind läbi süngete sõjaaegade ...”

Ta kummardus naise kõrva juurde ja sosistas:

Lootus on sulgedega lind

kes elab hinges

laulab sõnadeta viise

ega vaiki kunagi.

Blair oli võlutud, ta silmi kerkisid pisarad ja ta ei suutnud sõnagi öelda. Sel hetkel tundis ta end kodust väga kaugel, pealegi ei olnud ükski mees rääkinud temaga kunagi nii nagu Vronski. Naine naeratas ja sulges silmas, püüdes sellele kenale ukrainlasele mitte näidata, kuidas tema sõnad olid naist puudutanud.

Vronski kasutas hetke, et heita pilk endast paremale. Tema veetlev naiskaaslane Anna Brežneva oli juba keskendunud teisele, nooremale ameeriklasele, seersant Jim Rooneyle. „Mina ülikoolis inglise keel õpib. Mul sõbratarid, kes tahaksid sinu sõbrad kohtuda.” Neiu pani käe mehe käsivarrele ja pigistas seda kergelt. „Kas see õige väljend, Ji . . . im? Sa parandab, kui ma valesti ütleb?”

Rooney muigas. „Hea mõte. Sa räägid väga hästi ...”

Vronski vaatas ringi ja teadis, et õige hetk on käes.

„Teate mis,” ütles ta laia naeratusega kõigi poole pöördudes. „Meil on teid nii palju eest tänada. Äkki sööksime koos õhtust? Mu nõol on siin üsna lähedal suurepärane restoran, ta hoolitseks teie nagu sugulaste eest. See ei ole turistikoht, seal käivad ainult kohalikud. Te ei saa tulla Harkivisse, proovimata meie kohalikku toitu. Paremaid kapsarulle ei saa te kusagilt.”

Nooremad ameeriklased vaatasid ootavalt Trapnellile. Too kõhkles, pakkumisest meelitatud, kuid mitte päris kindel.

Vronski jätkas: „Ja see oleks muidugi meie kingitus teile kui meie aukülalistele.”

Trapnell vaatas kaaslaste poole, kes vaatasid naerulsui vastu. Haruldane on sõdur, kes suudab ära öelda hea tasuta toidu pakkumisest. „Muidugi. Miks ka mitte? Aga me ei saa kauaks jääda.”

„Ärge muretsege, pole probleemi. Restoran asub linna idaservas teel teie kasarmutesse. Me sööme ja lõbutseme ning te jõuate õigel ajal baasi tagasi.”

Anna Brežneva viipas telefoniga Vronski poole ja kehitas õlgu, nagu küsiks midagi ilmselget.

Vronski naeratas. „Anna tahab teada, kas te soovite, et ta kutsuks oma sõbratarid, et mehi ja naisi oleks võrdselt.”

Ameerika mehed tõstsid pöidlad, Laura Blair aga ohkas leplikult.

„Helista,” ütles Vronski Brežnevale ja naine hakkas otsemaid midagi oma mobiiltelefoni rääkima.

Vronski kutsus kelneri ja küsis arvet. Samal ajal, kui ta ulatas kelnerile viiesajagrivnase, sõitis aeglaselt mööda paar Mercedese taksot.

Brežneva hüppas püsti ja viipas neile. Kui ameeriklased märkasidki, et väljakul on vaid kaks taksot, ei andnud nad millegagi mõista, et on tarbetult mures.

Vronski kuulas, tardunud naeratus näol, kuidas mehed arutasid, kas Anna sõbratarid võiksid olla veel ilusamad kui neiu ise. Mis neil välismaalastel ometi viga on? Nad teadsid, et ta saab neist aru, kuid ümbritsetuna inimestest, kes inglise keelt ei osanud, tundusid selle tõsiasja unustavat. Ta tabas Laura pilgu.

Naine krimpsutas nägu, nagu tahaks vabandada.

Vronski naeratas ja noogutas vastuseks tõsiselt. Laura oli intelligentne ja tundlik inimene ning teises elus oleks mees tema vastu soojust tundnud.

Vronski tõusis. „Kas lähme?” küsis ta, aitas Laurale jaki selga ja osutas kahe ootava takso poole.

Kõik pressisid endid autodesse. Kui nad olid jagunenud, ilmus ootamatult üks suurt kasvu mees ja istus teise sõiduki esiistmele.

„Ärge muretsege,” rahustas Vronski ameeriklasi. „Ta kannab hoolt, et teie sõbrad oleksid väljaspool ohtu. Selles linnas on halbu inimesi.”

Harjumatust õllest ja uute tuttavate sõbralikkusest elevil, istusid Rooney ja Blair taksosse.

Vronski andis juhile korralduse liikuma hakata. Ta nägi tahavaatepeeglist, et Laura tema selja taga on pingul. Võib-olla oli tema käsk olnud pisut liiga terav. Mitte ehk säärane, mida võiks oodata ülikooli õppejõult. „Nagu ma ütlesin,” selgitas ta, „ei asu see restoran turismipiirkonnas ning juht oli üllatunud, et me sinna läheme. Pidin talle seda kaks korda ütlema.”

Ameeriklased hakkasid rahunenult lobisema ja linna uudistama, kui taksod õhtuliiklusse keerasid, sõitsid edasi mööda Ivanovi tänavat ja pöörasid siis teel linna idaossa suurele Puškini bulvarile. Varsti olid nad südalinnast väljas, sõitsid üle Harkivi jõe ja jõudsid süngesse äärelinna. Vronski tajus kasvavat ärevust ning teatas, et helistab oma nõole ja annab teada, et nad on peaaegu kohal. Kant on küll kole, lisas ta, ent toit on vaimustav ja lauda ei ole lihtne saada. Helistades nägi ta, kuidas Trapnell naeratas ja teised end tema eeskuju järgides lõdvaks lasid.

Viisteist minutit hiljem keerasid autod kõrge hruštšovka ette, milletaolisi ehitati 1950. aastatel üle kogu Nõukogude Liidu ja mille eesmärk oli mahutada võimalikult väiksele pinnale võimalikult palju inimesi. Kui ameeriklaste Vabaduse väljakul taksodesse saamine oli olnud operatsiooni kõige riskantsem osa – üks appihüüe ja otsemaid oleksid autosid ümbritsenud uurivad ja vaenulikud kohalikud –, siis see oli ohtlikkuselt järgmine. Vronski ei tahtnud probleeme siin, kus ebasõbralikud silmad võiksid olla järgnevale tunnistajaks. Kuigi hetkel ei olnud tänaval kedagi, võisid inimesed neid jälgida ümbritsevatest hoonetest.

„Oleme kohal,” teatas ta naeratades ja astus autost välja.

Autos istuv Trapnell vaatas talle otsa ja keris akna alla. „Kus on restoran? Mida põrgut me siin teeme?”

Sõbralik inglise keele õppejõud oli äkki kadunud. Vronskil oli vaja, et ameeriklased teeksid täpselt, nagu ta ütleb ning seetõttu oli ta pilk nüüd külm ning hääl jäiselt rahulik ja halastamatu. „Tehke täpselt nii, nagu ma ütlen. Tulge meiega kaasa. Kõik.”

Ameeriklased olid vapustatud, toimuvat mõistma hakates ilmus nende nägudele šokk. Kõigi pilgud püsisid Vronskil, seepärast ei näinud nad nelja meest, kes nüüd kortermaja alumiselt korruselt välja astusid.

Vronski andis meestele märku autod ümber piirata. Mõne hetkega olid ameeriklased autodest välja tiritud, nende käed selja taha seotud, suud kinni teibitud, tekid üle pea visatud, ja neid lohistati hoone poole.

Kõiki peale ühe.

Ülemveebel Scott Trapnell oli teisest puust. Ta ei teinud vahetpidamata võimlas musklit, mida eelistas enamik Ameerika sõdureid; väikest kasvu, sooniline ja pealtnäha vaikne mees oli musta vööga aikido sensei ja treenis kirglikult. Rünnakuolukorras hakkas pikkadel treeningutundidel omandatu automaatselt tööle. Kui ründaja Trapnelli autost välja rebis, võttis mehes maad vaikne rahu. Siis võttis ameeriklane hoogu, paiskus vastu ründajat, väänas tal klassikalise võttega käe selja taha ja tõukas ta selili. Oli kuulda, kuidas mehe pea mütsatades asfalti tabas, siis jäi kõik vaikseks.

Järgmine mees pöördus Trapnelli poole, käed üleval, valmis samasuguseks võtteks. Oli näha, et see ründaja on võitluskunstides ilmselgelt kogenud.

Selle asemel lõi Trapnell, kellel olid linnaskäiguks jalas nahast kauboisaapad, talle kõigest jõust jalgevahesse. Ei midagi peent ega ninja’likku, lihtsalt hea vanamoeline hoop kogu vihaga reetmise pärast, mida ameeriklane suutis sellesse panna. „Mine perse!” röögatas Trapnell, kui tema saabas mehe mune tabas.

Mees vajus kokku. Ahmis õhku. Tema silmamunad ähvardasid hääletus piinas pealuust välja tungida.

Rahul, et mees ei liigutanud, vaatas Trapnell ringi ja nägi, kuidas tema kaaslasi juba minema lohistati. Kuna kaks meest oli rivist väljas, ei olnud hetkel kedagi, kes saanuks teda paigal hoida. Trapnell pani jooksu. Kõigest jõust. Ta oli hea jooksja. Tema eriala oli poolmaraton, kuid ka sprindis oli ta kibe käsi.

„Võtke ta kinni!” röökis Vronski teisel pool autot. Kuid polnud kedagi, kes oleks Trapnellile järele tormanud.

Kõrghooned nende ümber olid täis vaenlasi. Mõne hetke pärast hakkab ameeriklane appi karjuma. Ja see tooks inimesed välja tänavatele, mõned neist relvadega. Ameeriklane pääseks minema ja kogu plaan lendaks vastu taevast.

Kõhkluseta või kahetsuseta pistis 45. Spetsnazi polgu major Anatoli Nikolajevitš Vronski käe kuue alla, haaras erivägede sõduri kätteõpitud rahuga helitu PSS-i püstoli, mida antakse vaid Vene eriteenistustele, KGB-le, FSB-le ja Siseministeeriumi vägedele. Ta sihtis hoolikalt keset jooksva Trapnelli selga ja tulistas kahekümne viie meetri pealt kiiresti kaks lasku.

Trapnell paiskus ettepoole ja kukkus. Tema keha tõmbles paar korda ja jäi siis vaikselt lebama.

Vronski pöördus, tema nägu ei reetnud ainsatki tunnet. Süüdistusteks ja karistamiseks on küllalt aega, kui nad on turvaliselt üle piiri. „Teie kaks, tooge laip ära.” Ta näitas pöidlaga seljataha. „Ja koristage veri.

Praporštšik Volotška,” ta osutas naisele, kes oli nimetanud ennast Anna Brežnevaks, „meie hakkame otsekohe liikuma. Laske autod siia tuua.”