Читать книгу Sõda Venemaaga - Richard Shirreff - Страница 9

Presidendi personaliülem ja alaline judopartner Fjodor Fjodorovitš Komarov oli alla keskmist kasvu, tüse, põhjavenelase kahvatusiniste silmade ja heledate juustega. Tavaliselt ülimalt häirimatu Komarov oli täna hommikul mures. Vastavalt oma KGB väljaõppele oli ta süstemaatiline, pööras suurt tähelepanu pisiasjadele ega suhtunud millessegi enesestmõistetavalt. Ta oli ka ülimalt sihikindel nii presidendi teenistuses kui ka esimängijana Peterburist pärit endiste KGB ohvitseride rühmas, keda nimetati „siloviki” ja kes olid Venemaa pärast Boriss Jeltsini surma reformimeelsetelt peaaegu täielikult üle võtnud; need mehed kahetsesid kibedalt seda, mis nende armastatud kodumaaga juhtunud oli.

Komarov tundis vaid üht tegutsemisviisi: halastamatu kontroll. See oli vana nõukogude stiil. Ta teadis ka, et läbikukkumise hind on kõrge ning sel hommikul pidi ta tulema toime presidendi reaktsiooniga ameeriklaste eilsele röövimisele Harkivis ning vanemveebel Trapnelli ootamatule hukkumisele.

Pabereid ja märkmikku vastu rinda surudes koputas Komarov kaks korda presidendi kabineti kullatud ja nikerdatud uksele.

Ukse avasid hääletult kaks pikakasvulist ja tugevat, Kremli auvahtkonna tseremoniaalvormis sõdurit. Presidenti kaitsvasse 154. Preobraženski üksikusse vahipolku oli nad valitud just tänu veatule slaavipärasele välimusele.

Komarov sisenes, peatus hetkeks, noogutas tervituseks pead ja astus siis edasi. Ruum oli spartalik, minimalistlik, ainsaks järeleandmiseks ekstravagantsusele olid kuldse nööriga kokku tõmmatud, kullaga ääristatud rohelised kardinad. Presidendi tooli taga oli ainult üks kaunistus – kahe peaga kuldne Vene kotkas punasel vapikilbil. Laud oli hiiglaslik, kuid paberitest tühi, välja arvatud, nagu Komarov tähele pani, raport Harkivist. Kirjutuslauast ukse poole ulatus pikk nõupidamislaud.

Laua taga istus president: kahvatu veretu nägu, kõrged sarnad, helesinised külmad ja ähvardavad piklikud silmad. See oli valvsa rebase nägu lumivalgete hõredate lühikeste juustega; sooniline sitke keha tavalise tumeda ülikonna, lihtsa tumesinise lipsu ja valge särgi all. See oli mees, kes tegi korrapäraselt trenni ja käis kaks korda nädalas judosaalis, ning kes oli oma pressiesindaja sõnul „nii heas vormis, et võiks inimestel kätt surudes nende käe murda ... kui ta tahaks.”

Kuid presidendi hääl ei lakanud Komarovi kunagi üllatamast. Säärase alfaisase kohta oli presidendi hääl pisut liiga kile ja nasaalne.

„Miks nad selle ameeriklase tapsid, Fjodor Fjodorovitš?” nõudis president ametlikult isanime kasutades. „Ülesanne oli grupp kinni võtta. Tahtsin näidata neid kõiki televisiooni otsesaates, et tõestada kogu maailmale: NATO ja ameeriklased ründavad Ukrainast meie inimesi. Mitte laibakotte, samal ajal kui ameeriklased pasundavad terrorismist.”

Olen nõus, Vladimir Vladimirovitš,” vastas Komarov ja pani paberid oma tooli ette lauale. „Tüüpiline neile eriüksuste primadonnadele. Lubavad alati maad ja taevast kokku, aga kui midagi vussi keeravad, siis vägevalt. Rääkisin täna hommikul erivägede ülema kindralpolkovnik Denissenkoga ega jätnud talle teie rahulolematuse suhtes vähimatki kahtlust.”

President ei lausunud sõnagi, mis näitas, et ta alles kaalub, kuidas reageerida.

„Ta ütles mulle, et Spetsnazi komandöril ei olnud teist võimalust, kui ameeriklane jooksu pistis.”

Presidendi kulm tõmbus kortsu. „Nad ei oleks üldse tohtinud anda talle võimalust põgeneda. Kes vastutab?”

Komarov heitis presidendile pilgu. Vana ja usaldusväärse kaaslasena võis ta öelda asju, mis teistele ei olnud lubatud, kuid sellegipoolest tuli olla ettevaatlik. „Nad alahindasid ameeriklast. Ta oli väike, kuid võitles nagu saatan. Nüüd saime teada, et ta oli aikido ekspert.”

„Seda ma näen.” President nookas toimiku poole oma laual.

Komarov teadis, et president on mees, kes süveneb üksikasjadesse ja nagu Komarov oligi arvanud, oli ta uurinud raportit ameeriklaste kinnivõtmise kohta.

„Näen, et ta purustas mehel, kellele ta jalaga munadesse lõi, kõik lootused isaks saada.” President muigas.

„Me võime selle enda kasuks pöörata, Vladimir Vladimirovitš,” pakkus Komarov. „Meie inimesed võivad rõhuda tema vigastusele. Väita, et tulistati enesekaitseks.”

President noogutas. „Kes juhtis rühma? Raportist on see oluline detail välja jäetud.”

„Üks meie paremaid mehi, Teie Ekstsellents, major Anatoli Nikolajevitš Vronski, 45. Spetsnazi polk. Kaheteistkümne aasta eest nimetati ta Põhja-Kaukaasias üles näidatud vapruse eest Venemaa Föderatsiooni kangelaseks. Nõukogude tankiohvitseri poeg, kes pärast Nõukogude Liidu lagunemist pidi hakkama taksojuhiks, et peret toita. Pärast ajateenistust käis vahetustudengina Ühendriikides. Ameerikas ülikooli lõpetamise järel sai temast elukutseline sõjaväelane ning läbis valikuprotsessi eriüksustesse.”

President vaikis hetke, tema viha oli hajunud. „Olen nõus, et operatsioon oli keeruline, ning tundub, et major Vronski tuli algsest tagasilöögist suurepäraselt välja. Ta sai hästi hakkama.”

President vaatas Komarovi poole. „Andke kindral Denissenkole edasi minu rahulolematus. Kui ta tahab jääda edasi erivägede ülemaks, ei tohi rohkem vigu olla. Kas on selge?”

„Väga selge, Teie Ekstsellents.” Komarov annab noomituse edasi, kuid ta tundis presidenti piisavalt hästi taipamaks, et see on salamisi rahul. Trapnelli hukkamine saadab jõulise signaali Venemaa otsustavusest. „Teie Ekstsellents, kas ma võin nüüd nõupidamise kokku kutsuda?” Ta ulatas presidendile päevakava ja täiendatud ülevaate. Riigipea noogutas nõusoleku märgiks.

Kaardiväelased avasid topeltuksed ja presidendi asetäitja, välisminister, rahandusminister, siseminister, kaitseminister ja kindralstaabi ülem astusid sisse.

President jäi istuma.

„Istuge,” käskis ta. Komarov asus oma tavalisele kohale protokollijana laua alumises otsas. Sealt nägi ta presidenti otse. Teised istusid oma tavalistele kohtadele nõupidamislaua taga.

Nad ootasid, et president rääkima hakkaks, ning mõtlesid pingul olles, kelle ta esimesena sihikule võtab. President oli mees, kes rakendas põhimõtet „jaga ja valitse” nii oma liitlaste ja alluvate kui ka vaenlaste suhtes.

Neil ei tulnud kaua oodata. President vaatas ainiti kaitseministrit, kes oli suurema osa oma elust olnud Kommunistliku Partei pisifunktsionäär ja kes pealegi polnud kunagi elus vastast relvast tulistanud, kuid uhkeldas nüüd armeekindrali mundri ja Venemaa Föderatsiooni kangelase ordenilindiga, mis paljude teiste seas silmapaistval kohal tema rinda ehtis.

„Aleksandr Borissovitš, lugesin üksikasjaliselt raportit ameeriklaste kinnivõtmisest. Mulle ei meeldi, et üks neist surma sai. Me pöörame selle enda kasuks, kuid ärge kahelge, rohkem vigu ma ei aktsepteeri.”

Kaitseminister niheles kohmetult oma toolil. „Selge, Vladimir Vladimirovitš. Rohkem seda ei juhtu.”

„Lugesin ka raportit olukorrast Ida-Ukrainas ning olen rahul, et seal on suhteliselt vaikne,” jätkas president, vaadates kinnitust otsides Komarovi poole.

Komarov noogutas ja president lülitas oma laserpilgu ümber rahandusministrile. „Palun, teie olete järgmine.”

Oma kohalt laua otsas nägi Komarov higi rahandusministri kiilal kuklal. Mees köhatas kurgu puhtaks ja neelatas tugevasti. „Vladimir Vladimirovitš, mul on valus teile öelda, et majanduslik olukord muutub aina keerulisemaks. Ameerika ja Euroopa Liidu sanktsioonidel on majandusele endiselt sügavalt negatiivne mõju ...”

President katkestas teda. „Need on vanad vabandused, Boriss Mihhailovitš. Euroopa Liidu sanktsioonid on olnud hambutud sestsaati, kui itaallased, kreeklased, ungarlased ja küproslased need mullu juunis EL-i tippkohtumisel vetostasid. EL on endiselt sügavalt lõhenenud.” Ta muigas ja lisas: „Minu strateegia suurendada põgeniketulva Türgisse, pommitades tsiviilsihtmärke Süürias ning seades sellega EL-i veel suurema surve alla, on töötanud paremini kui ma lootsin.”

„Muidugi, Vladimir Vladimirovitš,” jätkas rahandusminister. „Siiski on nafta hind endiselt probleemiks. Te mäletate, et minu eelarve põhines hinnal sada dollarit barrelist, kuid hind on pidevalt olnud sellest madalam. Turul on naftaküllus pärast Iraani-vastaste sanktsioonide leevendamist, mis järgnes Lausanne’i tuumakõnelustele kaks aastat tagasi. Iraani nafta surub hinda veelgi madalamale. See tähendab, et me kaotame aastas sanktsioonide tõttu umbes nelikümmend miljardit dollarit ning madala naftahinna tõttu üheksakümmend kuni sada miljardit dollarit. Lisaks sellele paneb kaitsekulutuste suurendamine eelarvele tohutu pinge.”

Minister võttis prillid eest, pühkis neid valge taskurätikuga ja kogus otsustavust. „Vladimir Vladimirovitš, majanduse olukorda ei saa kirjeldada teisiti kui väga raskena.”

„Millised on minu majanduslikud võimalused?” nõudis president.

„Majanduslikus mõttes on asi lihtne. Kui nafta hind uuesti ei tõuse, mida ükski majandusteadlane ei usu lähitulevikus juhtuvat, peame kas kulutusi kärpima või tõstma makse, et hoida defitsiit planeeritud 0,6 protsendil sisemajanduse kogutoodangust. Ja kui me seda ei tee, ei ole meil teist võimalust, kui laenata üha kõrgema intressiga, mis teeks olukorra vaid hullemaks. Rubla kaotab väärtust. Keskpanga kasvuprognoos on null ja sisemajanduse kogutoodang püsib parimal juhul samal tasemel.”

President mõtles kuuldu üle ja kergitas Komarovi poole vaadates kulmu.

See oli hetk, mida nad olid eelmisel päeval kahekesi harjutanud. „Teen ettepaneku küsida siseministrilt, Vladimir Vladimirovitš,” ütles Komarov. „Majanduse pilt on tähtis, kuid selle mõju teie populaarsusele on see, mis loeb.”

President pöördus siseministri, mehe poole, kes oli sündinud kauges külas Süda-Venemaal Volga lähistel, kuid oli päritolust hoolimata Moskvas miilitsana karjääri teinud. Kerkinud ametiredelil kriminaaluurimisvalitsuse juhiks, oli ta viimaks oma talupojakavaluse ja ambitsioonide toel saanud Moskva politseiülemaks ja määratud siis siseministriks. Sellel teel oli ta avastanud ja valvas nüüd kõige võimsamate, teiste seas presidendi saladusi. Halli pügatud soengu ja laia matsinäo varjus hoidis siseminister kindlalt võimuhoobadest.

„Boriss Vadimovitš, milline mõju on sellel avalikule arvamusele?” küsis president.

„Vladimir Vladimirovitš, teie tunnete Vene rahva vastupidavust paremini kui keegi teine. Me teame, kuidas kannatada ja isegi tunda uhkust selle üle, et suudame taluda kõige raskemaid tingimusi. Ent isegi kõige vastupidavamad hakkavad väsima kõrgetest hindadest, tarbekaupade nappusest poodides ...”

„Ärge hakake pihta,” katkestas teda president, hääl sarkasmist nõretamas. „Te ei saa kaubanappust raskusteks nimetada! See, millest teie räägite, võib mõjutada Moskva keskklassi, kuid Vene südamaa inimestele on see tähtsusetu. Meie rahvale.”

„Teil on muidugi õigus, Vladimir Vladimirovitš,” kinnitas siseminister. „Kuid inimesed ei ole enam nii sitked kui nõukogude ajal. Nad on ära rikutud. Keskklass on käinud välismaal puhkusel ja teab, millest ilma jääb. Aga põrgut nendega! Mulle teeb muret kasvav töötus ja vaesuse suurenemine töötute seas.”

President viipas tõrjuvalt käega. „See on Vene elu tõsiasi. See eristabki meid Lääne pehmusest ja liialdustest. Aga see niinimetatud opositsioon? Nad ei saa nimetada end usaldusväärseks, kui kaks aastat hiljem ei ole ikka veel esile kerkinud kedagi, kes astuks selle agitaatori Boriss Nemtsovi asemele.”

Komarov nägi, kuidas siseministri kulm tõmbus kortsu ja otsustas teda toetada. „Mul on kahju, Vladimir Vladimirovitš, et tema tapmine kahe aasta eest lõi märtri nende jaoks, kes söandavad teid vastustada.”

„Seda oli vaja teha,” nähvas president vastu. „Ta oli ohtlik ja destabiliseeriv kuju.”

„Muidugi,” ruttas Komarov nõustuma. „Kuid ministril on õigus rõhutada, et tema nimi kujutab endast endiselt ohtu. Politsei likvideerib pidevalt mälestusmärki tema tapmispaigas, kuid see asendatakse iga kord.”

„Ma ei luba seda!” President hakkas ärrituma. „Sillale tuleb panna valve ja igaüks, kes söandab mälestusmärki asendada, tuleb vahistada!”

„Seda tehakse, Vladimir Vladimirovitš,” kinnitas siseminister, pöördudes seejärel asepresidendi poole. „Ärge unustage, et mina olin likvideerimise vastu, kuid teised arvasid teisiti. Kui ta oleks rahule jäetud, oleks ta ise napsist ja naistest läbi põlenud.”

„Aitab!” otsustas president. „Me peame andma inimestele uhkuse Venemaa vägevuse üle ... nagu me tegime siis, kui ma võtsin kolme aasta eest üle Krimmi. See on õige viis taastada moraal ja neutraliseerida opositsioon.”

„Täiesti õige, Vladimir Vladimirovitš!” hüüatas asepresident valjult.

„Tänan, Viktor Anatoljevitš. Usun, et see tähendab teie toetust,” sõnas president oma asetäitjale kuivalt.

Komarovile meeldis asetäitja samuti nagu kõik teisedki selle laua taga. Ta oli endine suursaadik NATO juures ja tundis Läänt hästi. Pealtnäha oli ta võluv ja avatud rahvusvaheline mees, kes rääkis ladusat inglise keelt ja oli abielus endisest popstaarist kaunitariga. Ta jättis mulje, et on üks pool staarpaarist, kes rabas Brüsseli seltskonda oma glamuuri ja oskusega sütitada oma tantsuga isegi kõige tuimem diplomaatiline dinee. Tegelikult oli ta aga vanameelne rahvuslane, silovik, keda kohutas Nõukogude Liidu lagunemine, alandas Balti riikide vastvõtmine NATO-sse ning kes oli otsustanud taastada mistahes vahenditega Venemaa võimu „lähivälismaal”.

„Teie, Vladimir Vladimirovitš,” ütles asetäitja, „teie üksi olete taastanud vene uhkuse pärast Nõukogude Liidu katastroofilist lõppu selle reeturi Gorbatšovi käes. Teie juhtimine on taastanud Venemaa staatuse suurjõuna pärast Gorbatšovi põhjustatud kaost. Majandusseis võib olla keeruline, kuid praegu on võimaluste ja julguse aeg!” Ta lõi oma sõnade rõhutamiseks rusikaga vastu lauda.

President andis talle märku jätkata.

„Lääneriikidel võib olla suur majanduslik võimekus, kuid nad mõtlevad vaid sotsiaalsele heaolule. Nad on unustanud, kuidas enda eest seista. Tean oma ajast teie suursaadikuna NATO juures, et see on allianss, kus ainult räägitakse, kuid ei tehta midagi. Ent sellegipoolest kujutab NATO endast endiselt Venemaale ohtu. Allianss jätkab meie piiri äärde tungimist ja selle pikaajalist strateegiat meie isamaa ümberpiiramiseks võib igaüks näha.” Neid sõnu üles märkides pani Komarov tähele, kuidas presidendi lõug pingule ja parem käsi nagu vaenlasi puruks litsudes rusikasse tõmbus. Kuid ta märkas ka, et president hoidus teistelt laua ümber olijatelt tuge otsimast, kuna see olnuks nõrkuse märk. Ta noogutas asepresidendile ega öelnud sõnagi. Selle asemel pöördus ta välisministri poole: „Jevgeni Sergejevitš, kas meil on olnud edu oma välisvaenlaste lõhestamisel? Ja kui on, kas siis nüüd on aeg neid lõhesid ära kasutada?”

Välisminister oli pikk ja hallipäine, ta nägi välja nagu tüüpiline väärikas diplomaat. „Vladimir Vladimirovitš, Euroopa Liidult ei ole teil midagi karta. Jah, sanktsioonid on meid kahjustanud, kuid need on kahjustanud ka neid endid. Pealegi on nad rändekriisi tõttu kokku varisemas. Nii et teie pingutused neid õõnestada ja lõhestada, eriti teie julge otsus Süürias õhulööke alustada, on avaldanud täpselt säärast mõju, nagu me ootasime.”

Komarov sekkus. „Jevgeni Sergejevitšil on õigus. Meil ei ole kotis üksnes Kreeka, Ungari ja Küpros, vaid me võime eeldada lõhesid ka Prantsusmaal. Meie pangad on andnud juba mõnda aega laene Marine Le Peni erakonnale. Nüüd peavad nad ilmutama osavõtlikkust või me nõuame võlgade viivitamatut tagasimaksmist.”