Читать книгу Sõda Venemaaga - Richard Shirreff - Страница 5

Sõda Venemaaga algas Ukrainas 2014. aasta märtsis. Olin tollal Briti nelja tärni kindral ja NATO Euroopa vägede ülemjuhataja asetäitja (DSACEUR), NATO ameeriklasest strateegiaülema asetäitja. Töötades NATO strateegilises peakorteris (NATO kõnepruugis Euroopa vägede kõrgem peakorter ehk SHAPE), mis asub Belgias Monsist pisut põhja pool, olin kogenud natolane ning varem juhtinud alliansi kiirreageerimisjõude.

Olin olnud DSACEUR-i ametikohal kolm aastat ning pean tunnistama, et aktsepteerisin koos oma kõrgetest sõjaväelastest kolleegidega üldlevinud seisukohta, et hoolimata 2008. aasta Gruusia-invasioonist peaks NATO eesmärk olema strateegiline partnerlus Venemaaga. Külastasin mitu korda Moskvat, et sõlmida sidemeid Venemaa sõjalise tippjuhtkonnaga ning võtsin rõõmuga oma kodus vastu kindral Valeri Gerassimovi, kes on nüüd Venemaa Kindralstaabi ülem ja Venemaa Relvajõudude juht.

Kuid Krimmi-invasioon, Venemaa toetus Ida-Ukraina separatistidele, sissetung riiki ja presidendi 2014. aasta märtsis välja öeldud kavatsus ühendada etnilised venelased emakese Venemaa lipu alla, on põhjalikult muutnud minu suhtumist Venemaa kavatsustesse. Venemaa on nüüd meie strateegiline vastane ning on asunud kokkupõrkekursile Läänega. Venemaa on suurendanud oma sõjalist võimekust ja tõhustab seda. Ta on heitnud kõrvale reeglid, millel põhines külma sõja järgne Euroopa julgeolekukorraldus. Venemaa president on käivitanud dünaamika, mida on võimalik peatada vaid siis, kui Lääs reaalse sõjavõimaluse suhtes üles ärkab ja kiireid samme astub.

See raamat on äratuskell – enne, kui on liiga hilja.

2014. aasta märtsis valitses Lääne sõjaliste liidrite seas uskumatus, kui sai üha selgemaks, et Krimmi „annekteerimine” ei ole midagi muud kui Venemaa invasioon. Otse öeldes ja konteksti panduna oli see esimene katse muuta Euroopa piire alates Hitleri sissetungist Nõukogude Liitu 1941. aastal.

Me ei olnud tunnistajaks üksnes jõhkrale tagasipöördumisele „raua ja vere” jõupoliitika juurde Euroopas, vaid nägime ka riikidevahelise sõjapidamise uut vormi. Lihtsalt jõhkra jõu kasutamise asemel õõnestas Venemaa Krimmi seestpoolt, vajaduseta rünnakuks tavapärases mõttes. Vaatasin oma SHAPE-i kabineti laiekraantelerist CNN-i ja BBC News 24 kaadreid. Need näitasid rohelistes eraldusmärkideta mundrites sõdureid, näod maski varjus, sõitmas eraldusmärkideta sõidukitega. Teadsime kolleegidega suurepäraselt, kellele need sõidukid kuuluvad ja kes neid juhivad. Kuid selle tõestamine oli iseasi. Kõik oli tehtud äärmiselt professionaalselt ning me ei saanud isegi kaaluda midagi vastuseks ette võtta, kuna Ukraina ei ole NATO liige.

Järgnevatel päevadel saime pidevalt lisainfot NATO Luuresünteesikeskuselt (NATO Intelligence Fusion Centre – NIFC), kes loendas ka ülejäänud Ukrainasse tungima valmistuvaid Venemaa tankiarmeesid ja dessantdiviise. Samal ajal olime tunnistajaks Vene vägede enneolematule koondamisele Balti riikide – Eesti, Läti ja Leedu piiridele. See puudutas meid juba vägagi, kuna „baltlased”, nagu NATO neid nimetab, olid alates 2004. aastast alliansi liikmed.

2014. aasta 18. märtsil esines president Putin Kremlis ja võttis Krimmi ametlikult Venemaa Föderatsiooni koosseisu.

Järgmisel hommikul istusin koos oma otsese ülemuse kindral Phil Breedlove’i, NATO Euroopa vägede kõrgema ülemjuhataja ehk SACEUR-iga, SHAPE-i ehk NATO strateegilise sõjalise peakorteri südames kriisioperatsioonide juhtimiskeskuses. See äsja uue sisustuse saanud moodne keskus ehitati vanas stiilis külma sõja punkri asemele. See on NATO strateegiline juhtimiskeskus ja mõeldud spetsiaalselt kahekümne esimese sajandi konflikti väljakutseteks. Mehitatud alliansi kahekümne kaheksa liikmesriigi sõjalise ja tsiviilpersonaliga, on keskus võimeline integreerima oma planeerimist arvukate rahvusvaheliste organisatsioonide ja agentuuridega, kellega NATO koostööd teeb. Oma arvutiridade, info laekumisega ööpäevaringsetest uudistekanalitest ja sotsiaalmeediast ning reaalajas satelliidi- ja drooniseirepiltidega võimaldab see SHAPE-i juhtimisgrupil strateegiliselt mõelda, planeerida ja tegutseda.

Eredalt valgustatud nõupidamisruumi klaasseinte ja avatud planeeringu tõttu meenutas õhustik rohkem Londoni City investeerimispanga kauplemissaali kui traditsioonilist sõjalist staapi, kus „briifijad” andsid juhtimisgrupile ja selle tugipersonalile üksteise järel ülevaate olukorra muutumisest kohapeal.

Hoolimata Venemaa invasiooni põhjustatud vapustusest oli toon mõõdukas ja asjalik. Valitses eesmärgipärasus, arusaam, et see võib võimalust ära kasutades olla NATO hetk näidata, kui oluline allianss endiselt on. Lõppude lõpuks oli see just säärane stsenaarium, millele vastu astumiseks allianss kuuekümne viie aasta eest loodi. Ning vastupidi, suutmatus olla olukorra kõrgusel võis tähendada reaalset ohtu, et sellest võib saada hetk, kus NATO-sse sisse programmeeritud nõrkus – vajadus, et kõik kakskümmend kaheksa liiget plaanitud kursiga nõustuksid – saab kõigile ilmselgeks.

Milline tulemus pidi peale jääma?

Mäletan hästi ebareaalsuse tunnet, kui president Putini Kremli-kõne sisu üksikasju analüüsis meile operatiivülem, USA õhudessantvägede kindralmajor, viimase kümnendi sõdade veteran ja mees, kellel ei olnud kalduvust liialdada. Ta tsiteeris presidendi mõnikord kentsakaid ja alati hüpernatsionalistlikke sõnu: „Meil on täielik põhjus uskuda, et Venemaa ohjeldamise poliitika, mis leidis aset kaheksateistkümnendal, üheksateistkümnendal ja kahekümnendal sajandil, jätkub endiselt.” Sellele järgnes presidendi kõhedaks võttev hoiatus Läänele: „Kui vedru alla suruda, hüppab see mingil hetkel tagasi, seda tasuks meeles pidada.” Kõne lõppes ühemõttelise avaldusega, et Venemaa ja Ukraina on „üks natsioon” ja et Kiiev on „Vene linnade ema”.

Tegin seda kuulates selged järeldused. Krimmi annekteerimine ja presidendi lubadus taasühendada endiste liiduvabariikide „venekeelne elanikkond” emakese Venemaa lipu alla, ei erinenud kuigivõrd Sudeedimaa annekteerimisest Hitleri poolt 1938. aastal. Kas tuleviku ajaloolased näevad seda kui meie põlvkonna Reini- ja Sudeedimaa hetke? Ja kui analoogiat jätkata, kas Venemaa vihjamisi mõista antud katse reinkorporeerida suure venekeelse vähemusega Balti riigid mõne aasta pärast uude Vene impeeriumisse, oleks meie Poola? Minu vastus oli rõhutatult jaatav. Kui NATO ei suuda olla piisavalt tugev.

Järgmistel päevadel vaatasime, kuidas jätkus Vene vägede koondamine Ukraina ja Baltimaade piiridele. Seda ei leidunud NATO stsenaariumis ega ka selles, kuidas „Lääs” – laiemalt Euroopa, USA, Kanada, Austraalia – maailma nägi.

Lääne väljapaistvad sõjalised mõtlejad kuulutasid veel nüüdki riikidevaheliste tööstussõdade lõppu. Ent kui innukas ajaloouurimine mulle üldse midagi õpetanud on, siis seda, et mitte midagi näiliselt „kindlat” ei tohi võtta enesestmõistetavana, samuti meie suutmatust õppida mineviku õppetundidest. Tundsin, nagu oleksin jälle 1980. aastate lõpu külma sõja aegadel staabikolledžis. Rääkisime jälle Vene tankiarmeedest ja õhudessantdiviisidest ning tegime arvestusi, kus ja millal nad võiksid üle piiri Ukrainasse tungida.

Mina muretsesin peamiselt Baltimaade ja selle pärast, mida Vene agressiooni demonstratsioon nendele tähendab. Meenutasin mõningase ebamugavusega oma 2013. aasta septembris antud usutlust Läti riigitelevisioonile, kus ma olin vastuseks intervjueerija teravatele küsimustele enesekindlalt väitnud, et ei näe Vene valitsuse poolt Balti riikidele mingit ohtu. Kuidas ma küll eksisin. Kõigi nende vabadust armastavate, Lääne-Euroopale orienteeritud riikide kaitsevägede juhid olid mu sõbrad. Kõigil neil oli pereliikmeid, kes olid Siberisse küüditatud või nõukogude perioodi puhastuste käigus likvideeritud. Eesti Kaitseväe eelmine ülem oli ise üheksa-aastase poisina kogu perekonnaga Venemaa vangilaagrisse küüditatud. Kõik olid kogenud nõukogude sõjaväeteenistuse jõhkrust ning kui Nõukogude Liit 1992. aastal kokku varises, olid kõik nad seadnud oma elu ohtu, vastates kodumaa kutsele Nõukogude impeeriumist lahku lüüa. Nemad mõistsid võimaliku ohu õudust palju paremini kui mina britina või SACEUR ameeriklasena. Need olid mehed, kes mõistsid tõeliselt sõna „vabadus” tähendust.

Helistasin neile kõigile järgemööda: Riho Terrasele, Raimonds Graubele ja Arvydas Pociusele. Nad olid rahulikud, kuid ülimalt realistlikud. Nad teatasid Venemaa sõjalise aktiivsuse enneolematust tasemest oma õhuruumi, territoriaalvete ja maapiiri lähedal Venemaaga. Nende sõnul oli selle kõige kaheldamatu eesmärk hirmutamine. Nii ajas asju kunagine Nõukogude Liit ning neil polnud vähimatki illusiooni selle suhtes, mille tunnistajaks nad nüüd olid.

Selgus, et ameeriklased olid minust ette jõudnud. USA staabiülemate ühendkomitee esimees kindral Marty Dempsey oli samal päeval nendega konverentskõne korraldanud. Vastuseks nende murele oli Dempsey andnud korralduse saata viivitamatult Baltimaadesse F-16 hävituspommitajate eskadrill. Teadsin, et selle liigutusega toetab ja tagab Ameerika endiselt Euroopa vabadust; kui Venemaa rünnanuks, kui tahes laest võetuna see ka ei tundunud, pidanuks ta astuma lahingusse Ameerika lennukitega. Ühtlasi olnuks see ka rünnak Ameerika vastu. Siiski väljendasid mu sõbrad pettumust, teatud kibedust, kuid mitte üllatust, et mitte ükski Euroopa suurtest NATO riikidest – Suurbritannia, Prantsusmaa ega Saksamaa – ei ilmutanud nendega solidaarsust. Nad oleksid võinud öelda: „Ma ju ütlesin.” Kuid keegi neist ei teinud seda. Seda ei olnud vajagi.

SHAPE-is hakkas meie igapäevaelus kiiresti domineerima Ukraina kriis ja küsimus, kuidas NATO peaks reageerima. Ühe briifingu lõpus küsis SACEUR, NATO strateegiline komandör, sügavalt lõunaosariikidest pärit südamlik, Harley Davidsoniga sõitev USA õhujõudude hävituslendur minu kui maavägede komandöri arvamust. „Phil,” vastasin, „NATO riikidele see ei meeldi, kuid nüüd on aeg saata Balti riikidesse brigaad näitamaks venelastele, et me suhtume nende kaitsmisse tõsiselt.”

Paraku, ja sellest raamatust saate teada, miks, oli see Põhja-Atlandi Nõukogu jaoks poliitiliselt liiga julge samm. Kuid sõjaliselt, ja mina väidan, et ka poliitiliselt, olnuks see õige samm. Viie tuhande meheline brigaad tankide, mehhaniseeritud jalaväe, ründekopterite ja suurtükkidega saatnuks presidendile võimsa sõnumi: „Võib-olla siiamaani, kuid mitte kaugemale.” See oleks sidunud ka kõik NATO riigid pöördumatult Baltimaade kaitsesse.

Tegin kiiresti veel kaks kõnet: lennuväekindral Stu Peachile, kes oli Londonis Kaitseministeeriumis staabiülema asetäitja, ja Suurbritannia suursaadikule Brüsselis NATO juures Mariot Lesliele. Tegin ettepaneku, et nüüd oleks Suurbritannial aeg näidata üles solidaarsust Balti riikidega ja eriti Eestiga, kelle lõvisüdamega sõdurid olid võidelnud ja hukkunud kaugel Helmandis Briti sõdurite kõrval. Valitsuse masinavärk hakkas liikuma ning Briti peaministri auks tuleb öelda, et varsti pärast seda andis ta korralduse saata Eestisse neli Kuninglike Õhujõudude Typhooni. Kuid endiselt jäi õhku küsimus: kas see kõik on kestlik?

Märtsi lõpus lõppes minu kolmkümmend seitse aastat väldanud sõjaväeline karjäär ja ma lahkusin SHAPE-ist, et alustada tsiviilelu. Siiski panin huviga tähele, et 2015. aasta mais, veidi üle aasta pärast seda, kui olin seda esimest korda soovitanud, kutsus Eesti Kaitseväe ülem NATO-t üles saatma Balti riikidesse brigaadi, et näidata solidaarsust nende väikeste ja haavatavate riikidega ajal, mil nende suur ja üha agressiivsem naaber jätkas sõjalise aktiivsuse suurendamist nende piiridel. Paraku kõlas see üleskutse kurtidele kõrvadele.

Kuidas oli asi niikaugele jõudnud? Kuidas juhtus, et Venemaa, keda NATO pidas veel 2014. aastal oma tähtsaimaks strateegiliseks partneriks, lõhkus meie kõigi vapustatud silmade all Euroopa külma sõja järgset korraldust? Ja kuidas see meile säärase üllatusena tuli?

Enamiku vastuste leidmiseks peame vaid endale otsa vaatama. NATO ise lõi tingimused selleks, mis Ukrainas toimuma hakkas. 2008. aastal andis allianss Ukrainale naiivse lubaduse NATO liikmesuseks, kollektiivkaitse lubaduse, mida sõjaliselt ei oleks saanud eales ellu viia. Logistiline väljakutse, mida kujutas endast Ukraina idapiiri kaitseks piisava NATO lahingujõu koondamine, pidanuks olema selge pimedalegi, isegi poliitikuile, kes olid üles kasvanud rahu ajal ega teadnud sõjapidamisest midagi. Lühidalt öeldes asub Ukraina lihtsalt liiga kaugel, et seda Venemaa rünnaku korral kaitsta.

Pealegi andis Lääne poosetamine uut toitu Venemaa sügavale juurdunud paranoiale NATO väidetava ja aina kasvava ohjeldamisstrateegia kohta. Lõppude lõpuks olid idabloki riigid külma sõja ajal emakese Venemaa ja demokraatliku Euroopa vahel puhvriks olnud. Ja ei maksa pettekujutlusi luua, venelased teavad Lääne rünnakutest päris palju. Ukrainale NATO liikmesuse lubamine oleks tähendanud veel üht liitlast otse Venemaa piiril. Kui lisada Venemaa hirmule ümberpiiramise ees sügav häbi pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja 1990. aastatel Venemaal järgnenud kaost, ning uhkete venelaste jaoks oligi tulemuseks podisev mürgikatel.

Meil läänes võib olla raske mõista tõelist oma au kaotamise tunnet, mida nii sügavalt tajusid noored isamaalised ohvitserid, kes olid teeninud nõukogude võimu tipphetkel sõjaväes ja KGB-s – mehed nagu president –, kuid see aust ilmajäamise tunne on reaalne ning me peame seda oma arvestustes tunnistama.

Muidugi oli president näidanud ennast juba halastamatu oportunistina, kui ta langetas külma ja jõhkra otsuse tungida 2008. aastal Gruusiasse – täpselt sel hetkel, kui maailma tähelepanu oli koondunud Pekingi olümpiamängudele. Sellest hoolimata jätkas Lääs pärast mõningaid esialgseid kohustuslikke proteste kiiresti tavapärast suhtlemist. Lõppude lõpuks oli Gruusia nii kaugel NATO mõjusfäärist ja nii sügaval Venemaa omas, et me ei oleks saanud suurt midagi teha. Niisiis Venemaa esimene varbapistmine invasioonivette näitas presidendile, millest võib puhtalt pääseda; juba 2008. aastal meenusid mulle Hitler ja Reinimaa okupeerimine 1936. aastal.

Nagu sellest veel ei piisaks, oli ka teisi poliitilisi ja sõjalisi prohmakaid, mis jätsid valvsatele venelastele mulje Lääne nõrgenemisest.

President Barack Obama paljuräägitud uus „Aasia–Vaikse ookeani kese” näitas, et Euroopa strateegiline tähtsus Ühendriikide silmis väheneb. Sellest andis märku Saksamaal asuvate USA vägede ulatuslik vähendamine. Kui irooniline, et kuu aega pärast Putini sissetungi Krimmi lahkusid Saksamaa pinnalt viimased Ameerika tankid pärast kuutkümmend üheksat aastat. Kunagi oli Saksamaal üle kuue tuhande NATO tanki, enamik Ameerika omad – veenev kinnitus Ameerika otsustavusest Euroopat kaitsta. Sõjaväeelus kehtib lihtne tõsiasi, et kui oled võimekust vähendanud, nõuab selle taastamine üliinimlikke pingutusi. Konserveeritud tankide ja teiste sõjamasinate ladustamine Ida-Euroopasse, nagu ameeriklased 2015. aastal esimest korda tegid, ei loo iseenesest usaldusväärset sõjalist võimekust. See nõuab elavjõudu, väljaõpet, logistikat ja pühendumist ning, mis on niisama oluline, piisavalt aega, et see kõik kokku panna ja töötada tõhusa meeskonnana.

Muljet Ameerika kahanevast huvist Euroopa vastu tugevdas veelgi Obama loobumine diplomaatilistest pingutustest Venemaa ohjeldamiseks Ukrainas 2014. aastal. Ärge unustage, et Ameerika oli koos Venemaa ja Ühendkuningriigiga allkirjastanud 1994. aasta Budapesti memorandumi, millega Ukraina nõustus loobuma tuumarelvadest vastutasuks tema territoriaalse terviklikkuse tagamisele USA ja Venemaa poolt. Venemaa oli Budapesti memorandumi puruks rebinud ja Obama oli otsustanud Ameerika lubadused unustada; see ei olnud hea signaal, mida Venemaale ja ülejäänud maailmale saata.

Ühendkuningriiki, kes oli alates Teisest maailmasõjast Euroopa peamine sõjaline jõud, valitses 2010. aastast koalitsioon eesotsas peaminister David Cameroniga, kes oli rahvusvahelisel areenil üha ebaolulisemaks muutunud. Tema 2010. aasta kaitseülevaade oli õnnemäng, mis põhines eeldusel, et rahvusvaheline areen jääb healoomuliseks. Sõjad ja konflktid, mis ohustasid Ühendkuningriigi julgeolekut, pagendati minevikku. Briti strateegia kinnitas, et eksistentsiaalset ohtu kuningriigile ei ole. Kui vastutustundetult naiivselt kõlab see praegu, kui ma neid ridu kirjutan.

Otsustanud suveräänselt, et selline on maailm lähitulevikus, asus 2010. aasta strateegiaülevaade Briti sõjalist võimekust kohitsema. Selle tagajärjed on kaugeleulatuvad ning neile tagasikäiku anda on raske, kui mitte võimatu: armeest eemaldati kakskümmend tuhat kogenud regulaarväelast. Kuninglikus Mereväes vähendati oluliselt fregatte ja hävitajaid, iga laevastiku olulisi tööhobuseid. Mõned laevad sõitsid 2011. aastal Liibüa mereembargo jõustamiselt otse lammutusse. Mulle tundus tollal üsna erakordne näha meie sõjalaevu lammutatamas samal hetkel, kui neid kõige enam vaja olnuks. Liibüa kaos ja araabia kevade süvenevad rahutused pidanuks igale täie mõistusega poliitikule ütlema, et maailm ei ole nii turvaline ja ettearvatav, nagu nad meile kinnitasid. Kuninglike Õhujõudude inventarist võeti välja kiirhävitajad, kuid peale selle saadeti laiali ka uhke mereriigi suutlikkuse lahutamatu osa – merepatrull-lennukid. Raske on liialdada, kirjeldades meie liitlaste uskumatust ja vaenlaste rõõmu selle lühinägeliku otsuse üle.

Kui ma 2014. aasta märtsi lõpus DSACEUR-i kohalt lahkudes kirjutasin ajalehes The Sunday Times, et see on „põrgulik õnnemäng”, siis sattus kaitseminister niisugusse raevu selle üle, et tema poliitika avalikult kahtluse alla seati, et peastaabi ülem ja armee juht kindral Sir Peter Wall kutsus mind välja ja ütles, et kaitseminister tahtis minu suhtes „ametliku menetluse” algatada. See tähendanuks sõjakohut ning ministri poliitilise maine õnneks – tundub, et ta polnud endale ka seda selgeks teinud, et mina ei vastuta mitte tema vaid NATO ees – pääses mõistus võidule. Kuid kahju oli juba tehtud nii meie relvajõududele kui ka nende kaudu meie võimele oma rahvuslikke huve kaitsta, mis on ju iga valitsuse esmane kohus.

Suutmatus mõista, mida tähendab tegemist teha tülikiskujatega, tugevnes veelgi Suurbritannia reageerimise ajal Lähis-Ida kriisile, mille põhjustas niinimetatud Islamiriigi (IS) esilekerkimine 2014. aasta suvel. Nii peaminister kui ka uus välisminister Philip Hammond, kes toodi sellele kohale kaitseministri postilt (kus ta oli pärast minu ähvardamist jätkanud Briti vägede allakäigu juhtimist), pasundasid IS-ist lähtuvast ohust, kuid ei teinud midagi reaalset sellele vastu astumiseks. Välisminister Hammondi suurustlev hooplemine, et „Suurbritannia määratleb end selle järgi, kui suur on riigi mõju võrreldes tema suurusega”, osutus tühjaks sõnakõlksuks.

Nii et kui peaminister ise kirjutas 2014. aastal ühes pühapäevalehes, et „Suurbritannia peaks hoiduma vägede saatmisest lahingutesse” – andes selgelt mõista, et armee peaülesanne oli nüüd humanitaarmissioonidel käia –, siis nägin, kui sügav oli öeldu mõju meie liitlastele ja võimalikele vastastele. See avaldus näitas, et Suurbritanniat juhib valitsus, kes kardab panustada, kuid ihkab sellegipoolest näidata end julge ja resoluutsena. Riigil, mis oli kunagi kuulus sellega, et „käis vaikselt, kaasas suur kaigas” – mis tähendas, et Briti valitsused ei vehkinud ähvardustega, mida neil ei olnud kavas täielikult ellu viia –, oli meil nüüd juhtkond, kes tegi kõva kisa, kuid kandis kaitsekulutuste jätkuvate kärbete tõttu kaasas aina pisemaks ja jõuetumaks muutuvat kaigast. Ja ei maksa kahelda: relvajõududes ei lasknud keegi end lollitada 2015. aasta strateegilise kaitse- ja julgeolekuülevaate loovast arvepidamisest lubadusega hoida kaitsekulutused kahel protsendil sisemajanduse kogutoodangust ning hankida kallimat varustust „homme” – tavaliselt tähendab see kauget tulevikku.

Selle kõige järelmid ei jäänud märkamata ka oma Kremli kabinetis istuvale presidendile. Suurbritannia, üks Euroopa peamisi sõjalisi jõude, näis olevat asunud moraalse ja füüsilise desarmeerimise kursile. Presidendile meenus, millist lugupidamist tundis Venemaa Suurbritannia vastu „raudsest leedist” peaministri juhtimisel Falklandi saarte julge tagasivõtmise eest 1982. aastal, külma sõja päevil, kui tema oli noor KGB ohvitser Ida-Saksamaal. Suurbritannia oli öelnud, et teeb seda, mis tundus peaaegu võimatu, ning siis läinud ja teinudki. Kombinatsioon relvade näitamisest ning vaiksest, kuid kindlast poliitilisest otsustavusest oli andnud Suurbritanniale tohutu poliitilise kapitali. Oli selge, et see kangekaelne otsustavus, mis oli saanud üle kogu maailma säärase lugupidamise ja imetluse osaliseks, on nüüdseks haihtunud. Suurbritannia ei erinenud millegi poolest Euroopa teistest poolpatsifistlikest sotsiaaldemokraatiatest, keda huvitas rohkem sotsiaalsüsteemi ja hüvitiste kui adekvaatse kaitse säilitamine.

Kui Suurbritannia vaenlased järeldasid, et riik kaotab kiiresti tahet võidelda selle eest, millesse uskus, siis suurel osal Euroopast ei olnud seda tahet kunagi olnudki. Peale selle vaatas USA nüüd lääne Vana Maailma asemel ida ohtude ja võimaluste poole.

Käesolev raamat ongi lugu sellest, kuidas Lääs ei võtnud kuulda Venemaalt tulnud hoiatussignaale, andis tahtmatult Venemaa presidendile julgust juurde ning astus rea katastroofiliste poliitiliste otsuste kaudu üle sõtta viiva kuristiku serva.

„Ja siis?” võite ehk küsida. Muidugi oleks see sünge Balti riikide ja Poola rahvastele „seal kaugetes maades, millest me vähe teame”, kui parafraseerida peaminister Neville Chamberlaini 1938. aastal. Ent kas see tõesti mõjutaks ka meid Suurbritannias ja Lääne-Euroopas, kui NATO muudetakse võimetuks ning me ei suuda Baltimaid ja Poolat Venemaa eest kaitsta?

Vastus sellele küsimusele on kõlav „Jah”.

Esiteks, kõige hirmsam stsenaarium on see, et ilma tugeva tavaheidutuseta – tankid, lennukid, suurtükid laevad ja elavjõud kohapeal – on NATO peatse sõjalise lüüasaamise ees ainsaks kaitseliiniks tuumarelvad.

Meie tavajõudude nõrgenemine toob kaasa selle, et ainus viis Venemaad heidutada või lüüa on tuumarelvaga ähvardamine või selle kasutamine. Kuid mandritevaheliste ballistiliste rakettide, näiteks Tridenti tulistamisel Venemaa pihta oleks tagajärjeks viimnepäev, midagi nii kohutavat, et Venemaa presidendi arvestuse kohaselt ei riskiks USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa – NATO ainsad tuumarelvastatud riigid – eales Euroopa tsivilisatsiooni peaaegu täieliku hävitamisega kolme väikese Balti riigi pärast.

Ja tal on arvatavasti õigus. Mistõttu ta võib puhtalt pääseda.

Just seetõttu on oluline säilitada tõhus tavaheidutus – sõjalised jõud, mis suudaksid võidelda ja venelasi rünnaku korral tagasi hoida, kuid ennekõike veenaksid neid üldse mitte ründama. Ainult tugevate tavajõududega on meil lootust tagada, et viimast võimalust – tuumarelva – ei ole vaja iialgi kasutada. Teisisõnu, nõrgad tavajõud teevad tuumarelvade kui viimase meeleheitliku kaitseliini kasutamise hoopis tõenäolisemaks.

Ja isegi kui meil ei tule kasutada tuumarelva, vaid pidada tavasõda, valmistage end ette kohutavateks ohvriteks. Need oleksid mõõtmatult suuremad kui hiljutistes Iraagi ja Afganistani sõjas. Ohvreid võib vabalt tulla Teise maailmasõja õuduse tasemel. Ärge laske end petta: sõjal on omaenda sünge ja kontrollimatu loogika. Kui esimesed pommid on visatud ja raketid välja tulistatud, kes oskab siis öelda, kuhu maanduvad järgmised? Kui meie ründame venelasi, miks ei peaks vastusena võetama sihikule Londonit, Edinburghi, Berliini, Pariisi või Varssavit?

Selleks, et maailm sellisena, nagu me seda tunneme, olemast lakkaks, ei pea Vene sõdurid marssima läbi Berliini ja Pariisi. Sõjaliselt võidukas Venemaa, kes suudab lüüasaanud Euroopale ja NATO-le relvade toel üksipulgi dikteerida, mis on neile vastuvõetav ja mis mitte, on piisav, et elu Lääne-Euroopas sellisena, nagu me seda praegu tunneme, saaks järsu lõpu.

„Võitja võtab kõik”. Alati.

DSACEUR-i, NATO Euroopa vägede ülema asetäitjana, istusin nõukogu koosolekutel koos NATO kaitseministrite ja otsustajatega; olin osa aruteludest ja otsustest, kuidas jõude paigutada, ning kõndisin NATO Brüsseli peakorteri, Valge Maja, Downing Street 10 ja Pentagoni võimukoridorides. Käesolevas raamatus viin teidki neisse koridoridesse, kus poliitikud murravad pead, kas saata kohale eriüksused, anda korraldus õhulöökideks või armeede ja laevastike väljasaatmiseks.

Näitan teile oma isiklike kogemuste põhjal NATO Afganistani ja Liibüa sõdadest poosetamist, edevust, poliitilist künismi ja moraalset argpükslikkust, mis pahatihti neid otsuseid iseloomustavad. Toon esile ka hootise riigimehelikkuse ja selle, kuidas ühe suurkuju juhioskused ja moraalne vaprus võivad muuta ajaloo käiku. Tunnen ka sõjapidamise tegelikkust ja näitan teile, kuidas kõrgeimal tasemel langetatud otsused mõjutavad lahinguid pidavaid mehi ja naisi, kes koos süütute tsiviilisikutega maksavad sõja hinda.

DSACEUR-ina juhtisin õppusi, kus mängisime need stsenaariumid läbi, tuginedes oma võimekusele ja sellele, mida teadsime oma vaenlaste kohta. Järgnev esindab üht säärast täiesti usutavat stsenaariumi, kui kujuteldamatult õudne see ka ei tundu. Ent üksnes see, et Lääne poliitilistele liidritele on miski kujuteldamatult õudne, ei tähenda, et venelased seda teostatava võimalusena ei kaaluks.

See raamat ei ole ilukirjandus kui selline. See on faktidel põhinev ennustus, väga täpselt koostatud selle põhjal, mida ma tean tänu oma ametikohale sõjaväelise siseinfo valdajana kõrgeimal ja kõige paremini informeeritud tasemel. Näitan igas etapis, kuidas poliitilised ja sõjalised otsused, mida oleme langetanud ja langetame praegu, tõukavad meid tulevasse sõtta Venemaaga. Kuid seda sõda on veel võimalik vältida, kui me otsekohe tegutsema hakkame.

Seepärast tuleb seda lugu rääkida, enne kui on hilja. Sest, tsiteerides Trotski kõhedust tekitavaid sõnu: „Sind ei pruugi sõda huvitada, kuid sina huvitad sõda.”

Ühes olen ma täiesti kindel: president Kremlis teab seda kõike ning ka praegu, kui te neid sõnu loete, mängivad tema admiralid ja kindralid läbi neidsamu stsenaariume. Ja nad kavatsevad selle sõja võita.

kindral Sir Richard Shirreff

Laverstoke, Hampshire

Mai 2016