Читать книгу Archie tutvub Nero Wolfe'iga - Robert Goldsborough - Страница 3

Kõmpisin tagasi üürimajja, mis jäi 10. avenüü lähedale Lääne 53. tänavale, soovides, et oleksin tundnud Manhattanit piisavalt palju, et leida salakõrts ja teha üks naps, eeldades, et mulle oleks üldse midagi müüdud, võttes arvesse mu vanust. Olin tulnud suurlinna, et pääseda Ohio väikelinna üksluisusest ja leida veidi põnevust. Selleks polnud just kaua aega kulunud.

Esimene asi, mis minu väikeses päevinäinud kolmanda korruse toas silma jäi, oli ajakiri Black Mask öökapil. Mul oli paari aasta eest harjumuseks saanud aeg-ajalt mõni krimiajakiri osta. Detektiividest ja nende juhtumitest lugemine oli teatud maani rahuldustpakkuv, kuigi tundsin, et saanuks ma võimaluse, oleksin vähemalt sama nutikas kui kes tahes noist odavate juttude nuuskuritest.

Lappasin laisalt Black Maski, panin selle siis tagasi, jõudnud otsusele. Minu toa ukse taga koridoris, taksofoni kõrval riiulil lebas paks Manhattani telefoniraamat. Otsisin välja detektiiviagentuurid ja ajasin tähestikus järge, jättes vahele AAA Uurijad ja ACE Kadunud Inimesed, mis kõlasid liiga tehtult. Pisut allpool jäin pidama Bascomi detektiivibüroo juures, mis asus minu üürimajast vaid kuue ploki kaugusel.

Kitsa, kulunud välimusega neljakordse maja tänavakorruse hõivas pandimaja, mille tolmuste akende taga tolgendas pool tosinat muusikainstrumenti. Pandimajast paremale jääva ukse kohal oleval sildil olid loetletud hoone kõrgemate korruste rentnikud: Mrs LeBlanc – ennustused ja nõuanded; Holmani mündi- ja margipood; Bascomi detektiivibüroo.

Lahtise kabiiniga lift, mille operaatoriks oli kiilaspäine tubakat mäluv kiitsakas tüüp higiplekilises särgis, lõgistas neljandale korrusele ja jättis mu eesruumi, mille vastasseinas oli halli jääklaasiga uks, millelt võis lugeda lihtsalt Bascom. Kaalusin, kas koputada, aga otsustasin selle asemel sisse astuda. Väikese laua taga väikeses eesruumis vaatas mulle üle raamita prilliklaaside otsa kuivetunud näoga naine, kes võinuks juba U. S. Granti presidendivalimistel hääletada.1 Niipalju siis ettekujutusest detektiivi töö juurde kuuluvast vormikast sekretärineiust.

«Jah?» küsis naine kulmu kergitades pilgul, mis näis väitvat, nagu oleksin eksikombel valesse kohta juhtunud.

«Ma sooviksin näha … mister Bascomi?»

«Kas ta ootab teid?» küsis naine ninaga õhku vedades.

«Ei, kuid ma usun, et ta tahaks mind näha.»

«Tõesti?» ta kärsutas jälle nina. «Teie nimi?»

«Archie Goodwin.»

«Mis küsimuses?»

«See on konfidentsiaalne. Väga konfidentsiaalne.»

Ta nuhutas kolmandat korda ja astus pooleldi avatud, ilma nimesildita ukse juurde, mis jäi tema laua taha. Ta vaatas sisse ja teatas: «Del, siin on mister Archie Goodwin, kes soovib teid näha. Ta väidab, et konfidentsiaalses asjas. Väga konfidentsiaalses.»

Ruumis olev isik pidi olema lausunud midagi laadis «saada ta edasi», sest ninakirtsutaja astus kõrvale, lastes mul siseneda pühamusse. Väita, et ruum nägi välja ilmetu, tähendanuks sellele komplimenti teha. Üksikust aknast avanes vaade vastasmaja lagedale tellisseinale. Ainsal päevinäinud kirjutuslaual kõrgusid korrastamata paberivirnad. Laua taga istus viiekümnendates eluaastates mees, plekilise naha, topeltlõua, tinahallide hoolitsemata juuste ja üle ühe põse jooksva neljatollise armiga. Niipalju siis kujutluspildist sitkest kandilise lõuaga detektiivist.

«Jaah, mida ma saan teie jaoks teha?» mõmises ta, võttes sigarijupi suust.

«Kas mister Bascom?»

«Del Bascom, mina see olen. Mis on see konfidentsiaalne asi, poja?»

«Mul on tööd vaja,» vastasin ja libistasin kutset ootamata end tema vastu kulunud külalistetoolile.

«Nagu miljonitel Ameerikas,» ütles Bascom elutüdinud toonil. «Mille poolest sina teistsugune oled?»

«Mul on eeldused olla pagana hea detektiiv,» ütlesin talle.

«Või nii? On sul mingeid kogemusi?»

«Veel mitte. Andke mulle nädal enda tõestamiseks. Ma töötan ilma rahata. Te ei saa ju sellist pakkumist tagasi lükata?»

«Las ma räägin, poja, kuidas asjalood on,» ütles Bascom ja asetas mõlemad lihavad käed lauaplaadile. «See, mida sa siin näed, on kogu mu personal, kui mitte arvestada Wildat eesruumis, ja temast ma ei pääse, sest ta on mu naise tädi ja ma ei taha kodus pahandusi. Mul oli paar agenti palgal, kuid kliendid ei tungle praegu just ukse taga ja nüüd ma kasutan ainult vabakutselisi, kui üldse kedagi.»

«See ei lähe teile pennigi maksma, kui lasete mul proovida,» väitsin vastu.

Bascom ohkas. «Oled sa üldse mingit tööd teinud? Mida sa tegid, enne kui siia sisse kõndisid?»

«Ma olin öövalves ühes North Riveri sadamas.»

«Tõesti? Ma lugesin hommikusest Daily Newsist nuppu kahest sulist, kes sealkandis eile õhtul vagaseks tehti. Kuradima lugu.»

«Mina olin see, kes nad vagaseks tegi.»

Bascomi suu vajus lahti. «Mida põrgut! Mis firmas sa töötasid?»

«Morelandi firmas. Luke Bates oli minu boss.»

«Heldeke, ma tean Batesi. Tegin talle ühe töö mõni aasta tagasi,» sõnas Bascom. «Üks tema sadamatöölistest virutas kelli ja juveele. Saime topski kähku kätte.»

«Need mehed olid ka kellade peal väljas ja väärt kellade peal, nagu mulle öeldi.»

«Seega tegid sa Morelandile teene. Ei viitsinud enam nende juures töötada?»

«Nad lasid mu lahti. Ütlesid, et vajutan liiga kiiresti päästikule.»

«Ja vajutad siis?»

«Ma polnud enne eilset kunagi püstolist lasknudki. Ja minu pihta tulistati enne. Ma kõnnin veel ringi ainult sellepärast, et nende sihik oli vilets.»

Bascom nõjatus tahapoole ja nühkis oma tüükalist lõuga. «Nimi oli Archie Goodwin, õige? Ega sa vastu pole, kui helistan Batesile?»

«Olge lahke,» vastasin, kui ta lappas kapsaks kulunud märkmikku ja haaras telefoni.

«Hei, Luke, Del Bascom siinpool. Kuidas läheb?»

«Jah, siin ei lähe ka eriti hästi. Saan aru, et sul oli päris märul eile. Sa ei tee nalja? Jake McCaffey sai tina, mis? Sigudikul vedas, et teda varem maha ei löödud.»

Bascom kuulas minuti või paar ja küsis siis: «Luke, mul istub siin noormees nimega Archie Goodwin. Mis sa ütled ta kohta? Ahah … jah … jah, ahah. Hästi. Jaa, võiksime mõni päev koos sööma minna. Oleks hea sõna juttu puhuda.»

Ta pani toru ära ja pööras pilgu minule. «Bates ütleb, et sa oled väärt mees, niipalju kui ta kahe nädala töö põhjal oskab öelda. Ta ei tahtnud sind lahti lasta, kuid vana Morelandi ei saanud pehmeks rääkida. Too arvab, et mistahes avalik tähelepanu on tema ärile halb, mis siis, et sa tegid neile üüratu teene, vabastades nad McCaffey’st ja tema juhmakast käsilasest. Tänaval räägitakse, et need kaks lõid mõni aasta tagasi paar tüüpi maha, kuid pääsesid puhta nahaga.»

«Nad oleksid eile äärepealt kolmandagi maha löönud,» ütlesin. «Kuidas oleks, kui katsetaksite minuga? Nagu ma ütlesin, ei läheks see teile sentigi maksma.»

Bascom nõjatus toolile ja hõõrus jälle lõuga. «Vaat, mis ma sulle ütlen, Goodwin. Mul on üks töö, mis oli vabakutselise käes, aga ta ei jõudnud sellega kuhugi. See on kadunud inimese juhtum – tõenäoliselt.» Ta läks kartoteegikapi juurde, tõmbas sealt välja õhukese kausta ning ulatas mulle. «Wilda juhatab su vabasse tuppa, mida kasutasin, kui mul veel töötajaid oli. Uuri, mis seal kaustas on, ja vaata, kas sul tekib mõni mõte.»

Maandusin akendeta kontoriruumis Wilda vastuvõtutoa kõrval ühe laua taga kahest ja avasin kausta, millele oli kirjutatud «Chapman». Kahekümne minuti pärast oli mul ülevaade kõigest, mida Bascom ja tema vabakutselisest operatiivtöötaja, Phelps olid teada saanud ja seda polnud just palju. Kliendiks oli keegi Muriel Chapman, nelikümmend seitse aastat vana, elukoht Upper West Side’is. Tema abikaasa, viiskümmend üks aastat vana, kes töötas Herald Square’il asuvas Macy poes fotokaupade osakonnas müüjana, ei olnud septembrikuu esimesel reedel töölt koju jõudnud. Sellest oli nüüd üle kahe nädala, mil naine polnud temast midagi kuulnud.

Ta oli Bascomile rääkinud, et tema abikaasa oli «aus, töökas ja kandis pere eest hästi hoolt, ei suitsetanud ega joonud». Põlistest newyorklastest paar oli abielus olnud 24 aastat ja lastetud.

Politseile laekusid teated kadunud isikute ja tuvastamata laipade kohta, kuid Clarence Chapmanit nende hulgas polnud. Kaustas leiduval ülesvõttel oli meeldiv keskealine mees, nurgelise näo, hõreda habeme ja tumedate, keskelt lahku kammitud juustega.

Bascom oli mrs Chapmanile välja pakkunud, et ehk jäi mees tahtlikult kadunuks, kuid naine väitis tuliselt (vastavalt raportile), et «ta oli siin väga õnnelik» ja lisas kiiruga, et «ta ei vaadanud kunagi teisi naisi, isegi mitte tõeliselt ilusaid, kes tänaval vastu tulid». Naise kinnituse kohaselt olid alles kõik mehe riided peale tol päeval seljas olnute.

Phelps oli rääkinud Macy fotokaupade osakonna juhatajaga, kes ütles, et Chapman oli esmaklassiline töötaja, alati laitmatult riides, ei jäänud kunagi hiljaks ja oli pea iga kuu müüginumbrite poolest osakonnas esimene. Juhatajal polnud aimugi, miks Chapman pole tööle ilmunud.

Võtsin Chapmani foto, sulgesin kausta ja läksin Bascomi kabinetti. «No ma vaatasin materjali läbi,» teatasin talle. «Kas keegi kontrollis linna teisi fototarvete kauplusi?»

Bascom heitis mulle pettunud pilgu. «Ei, miks me oleks pidanud?»

«Ehk müüb ta nüüd fotoaparaate kusagil mujal. Mees peab elatist teenima.»

«Mõtle järele, Goodwin. Ainus võimalus leida tööd teises kaamerapoes oleks viidata Macy’le kui soovitajale ja uuest kohast helistataks kindlasti Macy’sse, et uurida ta võimete ja teenistuskäigu kohta. Chapmani boss oleks Phelpsile maininud, kui keegi oleks tema kohta järelepärimisi teinud.»

«Küllap vist. Aga ma tahaks siiski pisut ringi nuhkida. Võid seda kõhutundeks nimetada.»

«Lase käia,» ütles Bascom silmi pööritades. «Kurat sellega, see ei maksa mulle midagi.»