Читать книгу Archie tutvub Nero Wolfe'iga - Robert Goldsborough - Страница 5

Järgmisel hommikul olin Bascomi detektiivibüroos täpselt kell üheksa, tervitades Wildat, kes vastas tavapärase nohinaga. «On ta kohal?» küsisin, viibates suletud ukse poole.

«Jah, koputa enne sisenemist.»

Tegin seda, kuulsin vastuseks «tule sisse», ja astusin edasi ning võtsin pakkumist ootamata külalise toolis istet. Del Bascom langetas ajalehe, võttis mahvi sigarist ja kinkis mulle naeratuse. «Nii, Goodwin, ma oletan, et sul polnud suuremat õnne kadunud abikaasa leidmisel, ehh?»

«Valesti arvate. Mul on kogu lugu välja selgitatud.»

«Jaah, ja võib arvata, et oled seda kutti, Chapmanit näinud ka, mis?»

«Seekord arvasite õigesti. Kuidas oleks, kui kutsuksin ta lõuna paiku siia väikeseks vestluseks?»

Ta võttis sigarijupi suust ja jõllitas mind hämmastunult. «Sa teed ju nalja?»

«Ei, ei tee. Pole kunagi suurem naljamees olnud. Kohtume mõne tunni pärast.»

Tõusin ja kõndisin välja, oletades, et ta jäi mulle järele vaatama, suu ikka veel lahti.

Kell 11:45 sisenesin Devereaux’ kauplusse, kus ainus klient ajas juttu teise müügimehega.

«Kas saan teid aidata?» küsis Clarence Chapman lipitseva naeratusega, käsi kokku hõõrudes.

«Jah, ma arvan, et saate. Ma tahan, et heidaksite sellele pilgu peale.» Võtsin jakitaskust kokkuvolditud paberi ja ulatasin talle. Ta avas selle, luges, seejärel neelatas ja jäi mind päranisilmi vaatama. Tema ilme oli kusagil paanika ja piina vahepeal.

Ta kummardus mulle lähemal ja küsis sosinal: «Kes te olete?»

«Ma arvasin, et see võiks teile huvi pakkuda,» vastasin normaalsel häälel. «Ma olen teie poe kohta palju head kuulnud ja mulle näib, et saate mind aidata. Mul on praegu tegemist, kuid ehk oleks võimalik seda edasi arutada teie lõunapausi ajal?»

«Jah, jah, see on … kell kaksteist.» Higipiisad olid kogunenud mehe kulmude kohale ja ülahuulele. Äkitselt olid tema sundimatus ja armastusväärsus kadunud.

«Suurepärane,» teatasin toonil, millest pidi kostma heatujulisust ja positiivsust. «Tulen sel ajal tagasi ja me läheme kuhugi, kus saaksime juttu ajada.»

Minu kella ja 5. avenüü asuva St. Patricku kirikukellade järgi täpselt keskpäeval hüppasin poodi jälle sisse, aga Chapman, kes nägi mind tulemas, nügis mu kähku jälle välja. «Mitte siin,» sisistas ta ja suunas mu kõnniteele. «Lähme … lähme jalutame.»

Kui olime poest mõne meetri kaugusel, krahmas ta mul käsivarrest. «Mida see kõik tähendab?»

«Te lugesite mu kirjakest. Ma ei tea, kuidas seda selgemalt väljendada.»

«Kes te olete?»

«Te saate seda peagi teada. Me lähme minu bossile külla,» teatasin, võttes ta seekord õrnalt, kuid kindlalt käevangu.

«Kas te olete mingit sorti suli?» küsis ta lämbuval häälel, püüdes raevukas välja näha.

Ma naersin. «Ei, mitte sinnapoolegi. Kuid te olete pisut pigis, mister Chapman, ja me peame teile mõningaid asjaolusid selgitama. See ei võta kaua ja te saate oma poodi tagasi pöörduda – juhul kui te tahate sinna üldse tagasi pöörduda.»

Ta ei öelnud rohkem ühtegi sõna, kuni jõudsime Bascomi majani, ega ka liftisõidu ajal ega siis kui sisenesime kontorisse. «Me läheme edasi,» teatasin Wildale, kes oli sellises hämmingus, et ei tõmmanud isegi ninaga.

«See on Clarence Chapman. Peaksite ta fotolt ära tundma,» ütlesin Bascomile, kelle kulmud tõusid peaaegu otsaesise keskele. Ma juhtisin meie saagi toolini ja nõjatusin ise tema selja taga vastu seina.

«Nii, nii,» lausus Bascom taaskogutud enesekindlusega ja ristas käsivarred rinnale. «Me teadsime, et suudame teie naise palvel teid üles leida. Mida te enda meelest tegite?»

Mul oli mehest peaaegu kahju, kui too käed näo ette tõstis ja nuuksatas. «Muriel … ta pöördus teie poole?»

«Just nii, vennas. Ta arvas, et teiega on midagi hirmsat juhtunud. Kuid teile peale vaadates ei tundu, et teie käsi oleks kehvasti käinud.»

Pärast seda tuli kõik lagedale. Nuuksuv Chapman rääkis meile, kuidas Alicia Devereaux oli tulnud Macy fotokaupade osakonda, et saada ideid oma poe väljapaneku tarvis, või nii olla naine väitnud. Tema ja Chapmani vahel oli kohe säde tekkinud – või nii väitis mees. Ta kirjeldas seda kui «lummust». Nad läksid koos einestama ja ta ütles, et enne kui nad olid lõuna lõpetanud, sai ta aru, et see on naine, keda ta on kogu oma elu oodanud.

Vastuseks Bascomi küsimusele tunnistas Chapman, et ta ei naasnud pärast lõunapausi Macy’sse, vaid läks koos Devereaux’ga otse Winchesteri. Naine ostis talle peened rõivad, võttis oma poodi palgale ja andis talle elamiseks koha, mis oli kaugelt luksuslikum, kui ta osanuks kunagi ette kujutada. Ja tundus, et ta ei hoolinud sugugi mehe minevikust.

«Niisiis elasite mõnda aega fantastiliselt, mis edasi?» haugatas Bascom.

«Ma … ma arvan, et see on nüüd läbi, kas pole?» küsis Chapman nuuksete vahepeal. «Mida ma küll ütlen Murielile?»

«See on sinu probleem, sõbrake,» sõnas Bascom, tundes ilmselgelt tülgastust üle laua tema vastas istuva mehe vastu. «Aga sinu asemel räägiksin ma loo mälukaotusest või siis inimröövist, kuigi ma ei kujuta ette, miks peaks keegi tahtma sinusugust röövida. Sa pole just rikas.»

«Ega te ei räägi sellest midagi Murielile?»

«Aga muidugi ma räägin! Ta palkas mind teid leidma, ja ma leidsin … oma partneri abil.» Ta nooksas peaga minu poole.

«Kas te peate talle ütlema … kust te mu leidsite?»

«Ausalt, ma ei tea, miks peaksin tahtma teie nahka päästa,» ütles Bascom, «kuid ma ei pea talle ütlema midagi muud, kui et oleme teid leidnud. Sellega on mu kohustused tema ees täidetud.»

«Kui palju ta teile maksab?» küsis Chapman, taskurätiga silmi tupsutades.

«See on rangelt minu ja minu kliendi vaheline asi,» kähvas Bascom. «Ma helistan talle kohe ja ütlen, et olete teel koju. Ja jumala eest, kui te seda ei tee, siis esiteks leiame teid uuesti üles ja teiseks, teie naine saab teada kogu loo teist ja teie eksootilisest ja erutavast missis Devereaux’st Parki avenüült.»

Nagu hiljem kuulsime, siirdus Chapman otsejoones koju, kuigi mida ta oma naisele ütles, jäi nende vahele. Pärast tema lahkumist sulges Bascom kabineti ukse ja palus mul istet võtta.

«No nii, Goodwin, see oli pagana hea töö, müts maha. Nüüd räägi täpselt, kuidas sa seda tegid.»

«Hästi. Nagu te teate, ma hakkasin läbi käima fotokaupade ärisid, ja …»

«Mnjah, ma võtan omaks, et see tundus mulle esmalt viletsa ideena. Kui tüüp tahtnuks ära kaduda, miks hakata tööle samal alal nagu varem? Rääkimata riskist kohata kedagi, kes teda Macy’st mäletab.»

«Inimesed ei käitu alati loogiliselt, eriti kui armastus mängu tuleb. Ma järeldasin, et miski pani ta kaduma, ja tundus küllalt tõenäoline, et asjasse on segatud naine. Lähtudes viisist, kuidas tema naine kirjeldas, et ta kunagi isegi ei vaata teisi naisi, jäi mulle mulje, et ta võib sattuda – kuidas selle kohta öeldaksegi – naiselike riugaste ohvriks. Ta paistis mehena, kes näeb tohutult vaeva näitamaks, et ta pole huvitatud.»

«Niisiis leidsid ta fotoärist, mis kuulub tollele naisele, Devereaux’le?»

«Jah, sellega mul vedas. Tal oleks võinud sel päeval vaba päev olla, või ta oleks võinud olla tagaruumis sel ajal, kui ma möödusin.» Jutustasin Bascomile, mida kuulsin kohviku baarimehelt Kevinilt Alicia Devereaux’ meesteõgijalikest kommetest.

«Ma olen tema kohta kindlasti midagi lugenud, aga pole kunagi suurilma seltskonnale tähelepanu pööranud,» ütles Bascom. «Üks, mis kindel: me tegime sellele tobule Chapmanile teene teda eemale peletades. See naine oleks ta läbi mälunud ja välja sülitanud kuue kuu, hiljemalt aasta pärast.»

Ma noogutasin: «Ja ta ei öelnud meile isegi aitäh, va tänamatu.»

«Ja veel üks küsimus,» ütles Bascom, nõjatudes tahapoole, käed kuklal. Kuidas sul õnnestus panna Chapman koos endaga siia kaasa tulema?»

«Näitasin talle seda,» vastasin ja ulatasin üle laua paberilehe, mis oli fotoaparaatide müüja poes endast välja viinud.

Clarence, teie naine igatseb teie järele ja on murest hullumas. Kas soovite, et räägin talle, kus te töötate ja elate, või eelistate lõuna ajal asju arutada? Valik on teie.

Bascom vaatas käsitsi kirjutatud sõnumit ja raputas irvitades pead. «Hoolimata sinu vanusest, tundub, et tead, mida teed.»

«Ütleme, et ma olen oma aastatest vanem. Ja nagu ma ütlesin, kui esimest korda siia tulin, siis ma vajan tööd.»

«Mul on sulle veel üks küsimus.»

«Laske käia.»

«Ma panin tähele, et sa tsiteerisid mulle kõiki vestlusi ilma, et oleksid märkmetest abi otsinud, ja need kõlasid, nagu oleksid need sõna-sõnalt edasi andnud.»

«Need olidki sõna-sõnalt,» vastasin. «Ma ei teinud märkmeid – mitte kordagi.»

«Sa ei aja udu?»

«Sugugi mitte. Kui ma olin koolis, sain ajaloo töös maksimumpunktid. Õpetaja – mister Mason – küsis, kuidas see mul õnnestus, kui ta pole ometi kunagi näinud mind märkmeid tegemas, sel ajal kui ta räägib. Ma ütlesin talle, et ma ei tee üheski tunnis kunagi märkmeid ega ka õpikuid lugedes, ja et pean neid lugema vaid ühe korra.

Siis ta ütleski, et mul on ilmselt midagi, mida nimetatakse eideetiliseks mäluks. Mul oli tunne, nagu oleksin mingi veidrik.»

«Või veel, veidrik! See on üks väärtuslikumaid omadusi sinu juures, eriti meie alal. Tead mis, Goodwin,» jätkas ta sigarit süüdates, «ma annan sulle viis kümpi selle eest, mis sa Chapmani juhtumiga tegid. See on pool sellest, mis tüübi naine mulle mehe leidmise eest maksis. Ja ma näitan sulle tšekki, et usuksid, et ma ei tõmba sind haneks. Ma pole seda veel rahaks teinud, aga helistasin sõbrale mrs Chapmani panka. See raha ja enamgi veel on neil ühisel kontol olemas.»

«Jah, aga …»

«Ma pole veel lõpetanud,» ütles Bascom tõstes käe nagu liikluspolitseinik. «Ma ei saa suuremat pakkuda, nagu ma varem seletasin, kuid ma pakun alustuseks kümme dollarit nädalas ja saad oma käsutusse tühja kontoriruumi koos telefoniga. Ja kui hammustad mõne juhtumi katki nagu täna, saad kakskümmend viis protsenti tasust.»

«Mitte viiskümmend?»

«Mitte viiskümmend?» nähvas Bascom. «See oli erakorraline tasu, mul on õrn süda. Võta arvesse, et ma varustan sind kontoripinnaga.»

«Ma muidugi tahaks rohkem, aga olgu peale,» vastasin. «Tegid just hea tehingu.»

«Sa saad selle linna nipid kähku kätte, Goodwin,» ütles hallipäine detektiiv mu kätt surudes. «See meeldib mulle. Ja muuseas, me hangime sulle New Yorgi osariigi eradetektiivi litsentsi. Ma aitan sul paberid jutti ajada.»

«Mulle tundub, et mulle meeldib see linn,» vastasin naeratades. «Ma võin siia mõneks ajaks pidama jääda.»