Читать книгу Archie tutvub Nero Wolfe'iga - Robert Goldsborough - Страница 6

Nii sai minust detektiiv. Mul oli isegi kontor, olgugi väike ja viletsavõitu. Ja Wilda hakkas mind kohtlema, nagu oleksin midagi enamat kui alam eluvorm. Ta isegi lõpetas ninaga nohistamise, kui ma liftist välja astusin.

Chapmani eest saadud raha ja regulaarne, kuigi pisike palgatšekk võimaldasid mul välja pääseda urkast, kus elasin, ja kolida West Side’i 60. tänava kanti tagasihoidlikusse, kuid puhtasse korterhotelli. Ma sõin ikka veel Automat’is2 ja auk-seinas-tüüpi kohvikutes, kuid ma ei nurisenud.

Bascom meeldis mulle. Ta tundus olevat aus mees. Ta ei võtnud ette lahutusjuhtumeid ega nendega tihtipeale kaasnevat jälitamist, kus üks abikaasa teise järel nuhib, isegi siis mitte, kui äri just kõige paremini ei läinud, mis oli tavaline asjade seis.

«Paljud inimesed vaatavad meie nii-öelda ametile ülalt alla, Goodwin,» ütles ta mulle, «ja jumal näeb, et on küllaga jobusid, kes seda halvustavad. Ma proovin nende hulka mitte kuuluda.»

Vaiksetel päevadel, mida oli paraku liiga sageli, kostitas ta mind lugudega oma vanadest juhtumitest, millest mõnigi kõlas, nagu pärineks kriminaaljuttude ajakirjast Black Mask või Dime Detective.

«See Chapmani lugu, mille sa nii osavalt ära lahendasid, meenutab mulle kummalisel kombel ühte juhtumit, milleg kallal ma mõni aasta tagasi töötasin,» alustas ta ühel vihmasel hommikul, kui jõime tema kontoris Wilma valmistatud kohvi. «Üks ülesmukitud keigar Fletcher – ta oli mingi keskastme pangaametnik – ilmus mu uksele ja ütles, et tema naine on kadunud. Minu esimene mõte oli, et küllap on mõne teise tüübiga jalga lasknud, aga ma muidugi ei öelnud seda. Kuulasin edasi.

Ta jutustas mulle, et tal on ideaalne naine, nad on kaheksa aastat abielus olnud, lapsi pole, kena korter Upper East Side’s. Ta rääkis sellest, nagu olnuks see ideaalne abielu, aga sellist asja pole muidugi olemas. Tema aga muudkui heietas, kui suurepärane naine ta oli, kui ilus, blaa-blaa-blaa.

Küsisin siis naise perekonna kohta ja ta rääkis, et naine oli ainus laps, Põhja-Carolinast pärit, mõlemad vanemad surnud. Ta oli valmis mulle naise leidmise eest pataka raha maksma, nii ma mõtlesin, et põrgu päralt, ma võin ju proovida. Esitasin hulga küsimusi naise harjumuste ja sõprade kohta. Mees ütles, et ta oli pigem eraklik, armastas kodus palju lugeda. Tundus kahtlane, eriti kui ta mulle naise pilti näitas. Tõeline iludus, ja mehe väitel leekivpunaste juustega, fotolt polnud seda muidugi aru saada.

Säherdune seelik pidanuks minu meelest väljas ja linna peal käima, sõpradega suhtlema, elu nautima,» jutustas Bascom, ja lisas siis vabandavalt: «Ma räägin liiga pikalt, jah?»

«Sugugi mitte, ärge kiirustage,» vastasin, «mulle meeldivad head lood.»

«Igatahes, hakkasin tegutsema nagu tavaliselt, uurisin nende elukoha ümbruskonda. Käisin toidupoodides, apteekides, keemilistes puhastustes, sedasorti kohtades. «Oo jaa, see on Lucille,» ütlesid nad, kui pilti näitasin. «Kena daam, vaikne, pole teda ammu näinud. Kas temaga on midagi juhtunud?»

«Mida te vastate sellise küsimuse peale?» pärisin mina.

Bascom tõmbas mahvi sigarist. «Ma jään ebamääraseks ja ütlen, et ei tea tema täpset aadressi ja püüan teda leida, sest üks kauge sugulane on talle raha pärandanud. Tavaliselt annab keegi siis mulle tema aadressi, mida ma muidugi juba tean, aga see seletab, miks ma tema järele küsin.

Mul tekkis aimdus – ära küsi, miks –, et ta on Manhattanilt lahkunud. Nii siis veetsin aega Staten Islandi sadamas ja näitasin pilti laevameestele. Ei mingit edu. Siis proovisin Hobokeni praamivedusid ja üks meeskonnaliige tundis ta ära, kuigi alles pärast seda, kui punaseid juukseid mainisin. «Jaah, ma arvan, et ta sõitis lääne suunal mõni nädal tagasi. Ma mäletan neid juukseid, ja jäi silma, et kuigi ilm oli vihmane, olid temal päikeseprillid ees.»»

«Ma arvan, et nüüd on minul aimdus,» torkasin vahele.

«Sul võib olla küll,» sõnas Bascom. «Ma hakkasin läbi kammima Hobokeni ärikvartaleid, mis jäävad praamisadama lähedusse, uurisin äridest ja restoranidest. Näitasin igaühele naise pilti ja rääkisin ikka sama lugu, mis Upper East Side’iski. Tuli välja, et mõni inimene tundis teda ja ühe kohviku ettekandja ütles: «Oh, see on Lucille Jones, ta käib siin tihti – sümpaatne naine, nii maitsekas, tõeline leedi.» Enne kui ma jõudsin küsidagi, andis ta mulle väikese kortermaja aadressi, kus ta elas, umbes kolme kvartali kaugusel.

Ja oligi eeskojas postkastile graveeritud «L. Jones». Korter oli kolmandal korrusel ja mina vajutasin nuppu. Kui ta vastas, ütlesin, et olen gaasikontorist lekke pärast ja ta lasi mu sisse.

Ootas mind oma kodu uksel ja nägi suurepärane välja. Abikaasa polnud punaste juuste osas liialdanud. Need olid vaimustavad. Kui korterisse sisse sain, ütlesin, kes ma olen ja miks ma seal olen.

Olgu ma neetud, aga ta vajus sohvale kokku ja pistis ulguma, pea käte vahel. Mina istusin tema vastas ja ootasin, millal ta nutmise järele jätab. Kui jättis, siis vaatas mind ja ütles: «Ma tean, et mu mees maksab teile, aga mina maksan rohkem, kui te ütlete, et te mind ei leidnud.»

Ütlesin, et ei taha ta raha, ja küsisin, miks ta ei taha koju tagasi minna. Siis tuli välja, et Fletcher oli oma naise peale tohutult armukade ega lubanud tal sel ajal, kui ise tööl oli, väljas käia. Veel hullem, mees olla teda vähemalt kord nädalas peksnud, vahel sagedamini, eriti kui oli nina täis tõmmanud. Pole ime, et naine niipalju aega kodus veetis.»

«Päikeseprillid varjasid siis sinist silma?» pakkusin välja.

Bascom noogutas. «Ja muid sinikaid, ta näitas mulle isegi mõnda oma kätel, mis veel paranenud polnud. Siis ta muutus peaaegu hüsteeriliseks, tõmbas oma tšekiraamatu välja – tal oli oma pangakonto – ja käskis mul oma hinna nimetada.