Читать книгу Archie tutvub Nero Wolfe'iga - Robert Goldsborough - Страница 4

Wilda kortsutas kulmu, kui rebisin ühest Bascomi kontoris leiduvast Manhattani telefoniraamatust välja lehed fotokaameraid müüvate poodide kohta. Naeratasin talle vastuseks. Ma ei vaevunud kauplusi kokku lugema, kuid neid jagus. Minu teadmised saare tänavatevõrgust ja aadresside süsteemist polnud veel väga suured, kuid küllaldased, et plaan kokku panna. Olin ostnud ka Manhattani kaardi ja ma olen kiire õppija.

Alustasin sellest, et jätsin välja kõik poed, mis olid Macy’le lähemal kui kuus kvartalit – 34. tänav ja Broadway – nagu ma teada sain. Tõenäosus, et keegi oleks seal Chapmanit märganud, oli liiga suur. Sama käis Upper West Side’i kohta, mille keskele jääb 83. ja Amsterdami tänava ristmik, kus asus Chapmanide korter.

Järele jäi ülejäänud Manhattan, lisaks Brooklyn, Long Island kuni Queensi ja teiste äärelinnade servani välja. Mina otsustasin keskenduda Manhattanile, andes endale siiski aru, et ka sel juhul võin lihtsalt tühja tuult taga ajada, mis annab Bascomile võimaluse koos oma kolleegidega mu üle naerda.

Järgmisel hommikul, varustatuna Chapmani foto ja äsjaomandatud linnaplaaniga, suundusin all-linna, kammides järjest läbi finantskeskuse, Hiinalinna, Väikese Itaalia ja Greenwich Village’i. Astusin sisse igasse fotopoodi, küllalt kauaks, et saada poetöötajate kulmukergituste osaliseks, kuid mitte nii kauaks, et mulle oleks hakatud küsimusi esitama. Muidugi jäi võimalus, et see kolmapäev on Chapmanil vaba päev.

Ma külastasin kümneid kohti suurtel ida-lääne suunalistel tänavatel nagu 14. ja 23. tänav. Enamik neist olid tagasihoidlikud poekesed, ühe-kahe innukalt naeratava töötajaga leti taga.

Mõni minut pärast keskpäeva istusin 37. tänava lähedal Lexingtonil väikese kohviku leti taha klaasi piima ja võileivaga. Võtsin välja telefoniraamatust rebitud lehed, laotasin laiali ja tõmbasin maha poed, mida olin külastanud. Olin läbi käinud vast veerandi Manhattani fotoaparaate müüvatest asutustest. Ees ootas pikk õhtupoolik ja tõenäoliselt veel päev või kaks või kolm.

Pärast lõunat ja Lexingtoni mõlema külje läbikammimist lonkisin mööda Madisoni avenüüd põhja poole ning sain teada, et see on linna reklaamitööstuse süda. Ka siin oli palju kohti, kus müüdi fotokaameraid, lisaks veel kolm poodi kaht kvartalit läbival pikendusel. Neist kolmandas – Devereaux Cameras & Film’is – nägin teda läbi akna, demonstreerimas Kodaki kaamerat lillelise kübaraga maadamile, kes kandis üht neist jõledatest karusnahkadest, mille küljes tolkneb looma tühjade silmakoobastega pea.

Astusin sisse ja tegin näo, nagu uuriksin väljapandud kaameraid. Teine müügimees küsis, kas saab mind aidata, kuid vastasin, et vaatan ainult.

Peamiselt vaatasin küll, kuigi vargsi, meest, kes minu teada oli Clarence Chapman – vähimagi kahtluseta. Ta riietus oli laitmatu: sinine peenetriibuline kaherealine ülikond, mis nägi uus välja, ja sinise-kollasetriibuline siidlips.

Tema rääkimisviis sobis riietusega: sujuv, selge ja konkreetne – ning naine ilmselgelt lasi end sellest mõjutada. Mõtlesin oodata, kuni ta on tehingu lõpule viinud, ja talle läheneda, kuid otsustasin siis mehest kõigepealt rohkem teada saada. Lahkusin poest, pannes tähele, et see suletakse kell viis.

Mul oli vaja tund aega surnuks lüüa, niisiis seadsin end sisse baarileti äärde pisikeses kohvikus, otse Madisoni avenüü kõrval. Teist tassi juues leidsin end sõbralikult lobisemas baarimehega, väikese jutuka kühmus mehikesega, kelle nimi oli Kevin. «Ma vaatasin siin ümbruskaudseid fotokaupade poode,» sõnasin. «Tahaksin onule kaamera kinkida, tal on varsti sünnipäev. Tead sa midagi sellest Devereaux’ kohast siit kohe üle tee?»

«Midagi. Siin nad mudugist ei käi eriti. Liiga tähtsust täis meiesuguste jaoks,» muigas baarimees põlglikult. «See kuulub ühele rikkale prouale.»

«Tõesti?»

«Jaah. Naljakas, et sa pole temast kuulnud – Alicia Devereaux. Ta on üks neid seltskonnategelasi, kellel peab mingi õilis siht olema.»

«Mida võiks nimetada õilsaks fotoäri juhtimises?»

«Aa, aga sellele ma võin vastata,» ütles Kevin irvitades, tõmmates lapiga üle baarileti. «Ta ostis poe nii pool tosinat aastat tagasi, ja kuulutab kõva häälega, et annab mingi protsendi kasumist heategevuseks, vist oli midagi orbudekoduga seotud.»

«Kõlab suuremeelselt.»

«Eks ta ole, a ta pildid on pea üle nädala seltskonnaveergudel. Ma usun, ta teeb seda enda upitamiseks.»

«Abielus?» küsisin.

«Lahutatud, kaks korda. Näeb kobe välja, kui sul keskealised istuvad.»

«Huvitav. Kas ta seal kunagi tööd ka teeb?»

Kevin puhkes käginal naerma, mis sundis peale meie ainsana baaris viibivat meest tema poole vaatama. «Ei, nii madalale ta ei lasku. Talle meeldib näidata end heategijana, kuid joon läheb kõige vahelt, mis kudagi lihtsat tööd meenutab, müügitöö sealhulgas.»

«Hmm. Tea, kus ta elab?»

«Parki avenüül, kus veel? Ma tean, sest Times avaldas mõni aeg tagasi loo tema «nurgakesest paradiisis», koos pataka piltidega. Nägi välja nagu mõni palee. Ta korraldab palju pidusid. Kõik heategevuse nimel, nagu ta väidab.»

«Üsna uhke koht, mis?»

«Ma ütleks küll. Võtab enda alla terve pagana korruse Winchesterist, mis jääb 66. tänava kanti. Kõige šikim aadress seal avenüül.»

«Selline naine oleks mõnele heaks partiiks kinni püüda,» märkisin mina.

«Räägitakse, et ta on ise püüdja,» vastas baarimees. «Ma ei taha öelda, nagu ta oleks just meesteõgija, aga talle meeldib mõnd meest läheduses hoida.»

«Paistad temast päris palju teadvat.»

Kevin muigas. «See on naljakas, koorekihi ülespuhutud tüübid käivad mulle närvidele, aga olen harjund nende kohta lugema. Mis sa arvad, see on mul äkki selline armastuse-vihkamise suhe?»

«Võib olla, kuigi need inimesed on omamoodi huvipakkuvad. Sa tekitasid minuski huvi, kuigi minu puhul on põhjuseks vist kadedus. Kas tead, kas sel Deveraux’l on praegu mõni härra silmapiiril?»

«Selles osas jään sulle vastuse võlgu, semu. Pole minu ringkond. Ajalehepiltide järgi otsustades eelistab ta stiilseid tüüpe, selliseid lihvituid, tead küll. Väikse vuntsiga nagu sel filminäitlejal, John Gilbertil.»

«Hüva siis, aitäh kohvi ja vestluse eest,» tänasin, jätsin letile kümnesendise jootrahaks ja astusin päikselisse õhtupoolikusse.

Mõni minut pärast viite parkisin end Devereaux Cameras & Film’ist teisele poole tänavat. Nägin läbi nende peegelklaasist akende, et poes ei olnud ostjad ning nii Chapman kui ka teine müüja asutasid end minekule. Minu kell näitas 5:02, kui Chapman välja astus, musta viltkübara pähe vajutas ja mööda Madisoni avenüüd põhja poole suundus, sellal kui teine jäi uksi lukustama.

Ma ei olnud kunagi kedagi jälitanud, aga arvasin, et sellest pole lugu, kuna härral polnud põhjust arvata, et keegi teda jälitab. Jäin teisele poole tänavat, kuna ta pööras ida poole, kõndides ühe kvartali mööda 56. tänavat Parki avenüüni.

Nagu ma oletasingi, suundus Chapman sealt põhja poole, kõndides kepsakal sammul nagu mees, kellel pole ühtki muret ilma peal. Me olime mõlemad nüüd Parkist lääne pool, mina piisavalt kaugel tema taga. Ületanud 62. tänava, pööras ta rohelise varikatusega maitseka telliskivihoone ette, kus vahetas enne majja sisenemist viisakusi toretsevas vormiriides uksehoidjaga.

Mina jalutasin edasi ja lugesin möödudes läikivat messingplaati sissepääsu kõrval, millel anti teada, et hoone nimeks on Winchester. Tundsin, et ühe päeva kohta on piisavalt tööd tehtud, ja võtsin suuna oma üürikorterisse.