Читать книгу Kes võttis minu raha? Miks aeglased investorid kaotavad ja kiire raha võidab - Robert T. Kiyosaki - Страница 20

Vestluse ajal tõstis üks noor naine käe ja küsis: „Miks on ülikõrge kasum nii oluline? Kuidas on aeglaselt rikkaks saamisega? Miks raha üldse nii oluline on? Kas õnnelik olemine ei ole tähtsam?”

Alati kui räägin rahast ja rikastumisest, on kuulajaskonna hulgas keegi niinimetatud küünilise seisukoha „raha ei ole oluline” esindaja. Seekord olin ette valmistunud, naeratasin ja ulatasin talle artikli aja­lehest USA Today. Ajaleht oli korraldanud uurimuse ja välja selgitanud, et ameeriklaste hirmuks number üks on nende raha otsalõppemine. Esikohal ei olnud mitte hirm vähi, kuritegevuse või tuumasõja ees. Uue esikoha oli saavutanud hirm, et vanaduspõlves lõpeb neil raha otsa. Uus hirm on elada kaua ilma rahata. Suurem osa inimestest saab aru, et sotsiaalhooldus ja tervisekindlustus ei tarvitse nende vanaduse saabudes enam eksisteerida.

Samal ajal kui noor naine artiklit grupile ette luges, kirjutasin märkmikulehele: „Rahamäng”. Selle pealkirja alla kirjutasin järgmist:

Kui noor naine oli artikli lugemise lõpetanud, küsisin: „Kas te teadsite, et 2010. aastaks on 78 miljonit ameeriklast saanud kuuekümne viie aastaseks ja vanemaks? Ühel kolmest ei ole mingit pensioniplaani.”

„Olen seda kuulnud,” vastas ta. „Aga miks te seda mänguks nimetate?”

Sügavalt sisse hingates ja viidates vanustele lehel, seletasin: „Mäng jaotatakse sageli veerandaegadeks. Näiteks mängitakse profijalgpalli viieteistkümneminutiliste veerandaegade kaupa. Paljud inimesed lõpetavad kooli umbes kahekümne viie aastasena ja kavatsevad pensionile jääda kuuekümne viie aastasena. See tähendab, et rahamäng, mida mängime, kestab nelikümmend aastat, seega veerandaeg kestab kümme aastat. Mingil ajal selle neljakümne aasta jooksul loodame teenida ja kõrvale panna piisavalt raha, et pensionile jääda. Mina suutsin mängust välja astuda veidi pärast teise veerandaja lõppu, neljakümne seitsme aastasena. Minu naine Kim võitis oma mängu kolmekümne seitsme aastaselt, vahetult pärast esimese veerandaja lõppu. Kas te saate nüüd aru, miks ma mängust räägin?”

Noor naine noogutas, hoides ikka veel käes USA Today artiklit. „Ja kui neil ei ole piisavalt raha ja nad peavad ikka veel pärast kuuekümne viie aastaseks saamist töötama, nimetate seda lisaajaks?”

„Täpselt nii. See võib isegi hea olla, sest töötamine hoiab neid ilmselt tervemana. Vahe on selles, kas peab töötama või tahetakse töötada.”

„Aeg läbi tähendab, et olete elus, kuid ei suuda enam füüsiliselt tööd teha.”

Noogutades ütlesin: „Täpselt nii.” Siis küsisin: „Kas olete nõus mulle oma vanust nimetamata rääkima, millises rahamängu veerandajas te olete ja kas mängite edasi või olete juba mängu võitnud?”

„Mul ei ole midagi oma vanuse nimetamise vastu. Olen kolme­kümne kahe aastane ja asun seega teie niinimetatud rahamängu esimeses veerandajas.” Ta jätkas pärast väikest pausi: „Ei, ma ei ole isegi mängu võitmise lähedal. Olen suurtes võlgades õppelaenu, maja ja auto maksete, maksude ja lihtsalt igapäevaste kulutuste tõttu, mis võtavad suurema osa minu teenitud rahast.”

Pärast pikka vaikust, lastes tema sõnadel mõju avaldada, ütlesin: „Tänan teid aususe eest. Kui te näiteks oleksite oma elu neljanda veerandaja alguses, ütleme viiekümne viie aastane, ja kaotanud just suure summa raha aktsiaturul, kas oleksite võimeline pikaajaliselt investeerima? Kas võiksite endale veel ühte turulangust lubada? Kas saaksite endale lubada töötamist ja ootamist, kuni teie raha teenib vähem kui 10 protsenti aastas?”

„Ei,” vastas ta.

„Kas te nüüd saate aru, miks on tähtis omada piisavalt raha ning miks oma finantsintelligentsuse kasvatamine ja lühema aja jooksul väiksema riskiga suurema kasumi teenimine on olulised?”

Selle peale ta noogutas.

Oma jutu kinnitamiseks küsisin: „Kas saate nüüd aru, miks ei ole eriti arukas jätta oma finantstulevik aktsiaturu tõusude ja mõõnade meele­valda? Kas saate nüüd aru, miks ei ole arukas anda oma raha võõrastele, kes oletavad, missugused aktsiad on „kuumad” ja missugused „külmad”? Kas on mõttekas töötada kõvasti ja maksta aina rohkem makse, mida vanemaks te saate, ning siis aru saada, et teil ei ole pärast pika elu jooksul tehtud rasket tööd midagi ette näidata.”

„Ei,” vastas ta.

Teades, et ta on aru saanud oma raha üle kontrolli omamise olulisusest suurema kasumi saamise eesmärgil, lisasin vaikselt: „Ja kas saate aru, miks ameeriklaste suurim hirm on raha otsa lõppemine vanaduspõlves?”

„Jah,” vastas ta värinaga hääles. „Minu ema ja isa on hirmul, et peavad mõne aasta pärast minu juurde kolima. Ka mina kardan seda. Ma armastan neid väga, kuid olen nende ainuke laps. Mul on mees ja kolm last. Kuidas suudame me mehega üleval pidada oma noort peret, minu vana­nevaid vanemaid, koolitada oma lapsi ja varuda enda pensioni jaoks?”