Читать книгу Ootamatu õnn - Robyn Carr - Страница 5

Kui jõhker tõde päevavalgele tuli, imestas ta, et see tema eest nii kaua varjul oli püsinud.

Emma Shay Compton teadis, et tema abielu Richardiga tundus paljudele muinasjutuna ja kuigi ta oli Richardit armastanud, oli ta alati tundnud, et midagi jääb vajaka. Ta ei osanud täpselt öelda, mis see oli, sest see oli nii hägune. Richard oli tema vastu hea ja helde, ent ta oli äärmiselt hõivatud ja varsti pärast pulmi muutus eemalolevaks. Kaugeks. Emma ütles endale, et ülirikkad ärimehed ei istu kodus ega poputa oma värskeid abikaasasid, nad töötavad hoopis kuusteist tundi päevas. Neil on alati telefon käeulatuses. Neil on pidevalt tuhat asja käsil. Ja kui keegi, kas või naine, tahab tema päevaplaani pääseda, siis peab ta end aegsasti kirja panema. Ühesõnaga, kui ta tundis, et nende abielus on midagi viltu, siis süüdistas ta selles ennast.

Kui Richardi advokaadid hakkasid käima, et arutada SEC-iga seotud probleeme, siis ei pannud ta seda õieti tähelegi. Kui ta küsis mehelt ajakirjanduses avaldatud teadete kohta, et tema firma on seotud võlakirjapettusega, vastas mees rahulikult: “Ilmselt pole neil millestki muust kirjutada.”

Seejärel luges ta Emmale sõnad peale. “Vaata hoolega finantslehekülgi – selliseid asju juhtub iga päev. Mitu suurt pangandus- ja investeerimiskorporatsiooni on praegu uurimise all. SEC peab oma olemasolu kuidagi õigustama. Ega mullegi see ajutine jama ei meeldi, aga see ei kesta kaua.”

Ta ei muretsenudki selle pärast, kuigi pööras tähelepanu, nagu mees oli soovitanud. Muidugi oli mehel õigus – käimas oli mitu uurimist, kõrged trahvid, reorganiseerimised, ülesostmised, firmade sulgemised. Pangandus- ja investeerimismaailm oli teravdatud tähelepanu all.

Siis teatati, et nad peavad kohtusse ilmuma, mees ja tema advokaadid. Mees tahtis, et naine oleks tema kõrval, ja küsis kas see mahub tema päevaplaani. “Mul ei ole mingit päevaplaani, Richard.”

Mees naeratas oma täiuslikku, enesekindlat ja rahulikku naeratust. Ta puudutas naise põske. “Sul ei ole vaja midagi öelda ega teha.”

Tolle päeva hommikul, kui nad pidid kohtusse minema, märkas mees kostüümi, mille naine oli toolile asetanud, ja ütles: “Täiuslik.” Seejärel läks ta oma vannituppa. Peeglilaua ääres istudes kandis naine jalgadele silendavat kreemi. Ta kuulis veesolinat mehe valamus. Ja siis kostis: “Kurat võtaks!”

Mees oli endale habet ajades sisse lõiganud ja vandus – selles ei olnud tema puhul midagi tavatut. Kuid siis kohtas naine peeglis enda pilku. Korraga ta teadis. Ta oli elanud vales ja kõik, mida mehe kohta räägiti, oli tõsi.

Tema abikaasa oli külm kalkuleeriv valetaja ja varas. Ja rohkem ta teeselda ei suutnud.