Читать книгу Ootamatu õnn - Robyn Carr - Страница 7

Kui Emma Catherine Shay oli üheksa aastat vana ja käis Santa Rosas St. Pascali algkoolis, tuli nende kooli kaks uut õpilast. Need olid Riley ja Adam Kerrigan. Riley tuli Emma klassi ja õpetaja palus tal aidata uut õpilast teistega tuttavaks saada ja kohaneda.

Emma, kes oli teadupärast sõbralik laps ja tahtis meeldida, oli nördinud. Esiteks tal juba oli kaks parimat sõpra – Susanna ja Paula – ja Rileyga tegelemine lõi tema igapäevarutiini sassi. Teiseks, Riley ei osanud silmanähtavalt rääkida. Ta tuli kaasa või istus lõunalauas, ise vaikiv ja närviline. Kui ta rääkis, siis oli teda vaevu kuulda. Kolmandaks, ja Emma teadis, et nii mõelda on väär, aga see tüdruk oli kaltsukubu. Ta kandis riideid, mis ei olnud talle isegi parajad.

Riley vanem vend Adam, kes oli nii tõsine ja vaikne, ootas pärast tunde, et koos õega koju minna, vabastades Emma vähemalt sellest kohustusest. Lisaks kõigele oli Rileyga koos aja veetmine monotoonne. Aga et õde Judith võiks tema üle uhke olla, tegi Emma oma parima, et olla toeks õnnetu iseloomuga veidrale väikesele olevusele. Teise päeva õhtuks üllatas Riley Emmat sellega, et ütles vaikselt: “Nüüd ma tean, kuhu minna ja mida teha. Sa võid oma sõprade juurde minna.”

Emma tundis end väga kehvasti. “Me oleme kõik koos,” vastas ta, vihates oma liialt agarat südametunnistust.

Järgmiste päevade jooksul sai Emma teada, et Riley, Adam ja nende ema tulid elama Santa Rosasse oma vanavanemate juurde nende väikesesse majja, sest Riley isa oli jäänud väga haigeks ja surnud. Seega ei olnud Riley mitte üksnes arg ja vaene, vaid ka meeleheitel. Ta oli Emmale koormaks.

Ent Emma ei saanud eitada, et tundis talle väga kaasa – ta oli kaotanud oma ema, kuigi oli liiga noor, et seda mäletada. Tema isa oli uuesti abiellunud, kui ta alles mudilane oli, paljuski selle pärast, et lapse kasvatamisel abi saada. Ta abiellus Rosemaryga, kes oli hakkaja ja töökas lesknaine ning kellel oli kolmeaastane tütar Anna. Kolm aastat hiljem said nad ühise lapse, veel ühe tütre. Beebi Laureni. Ainus ema, keda ta kunagi tundnud oli, oli tema kasuema Rosemary ja kolmest lapsest meeldis Emma Rosemaryle kõige vähem. Kümneaastaseks saades mõistis Emma, et tegemist oli olnud mugavusabieluga.

Emma kavatses Rileyst lahti saada, kuid kui tüdruk uue keskkonnaga kohanes, asjad muutusid. Esiteks oli ta lõbus ja kui nad naerma hakkasid, siis ei suutnudki nad lõpetada. Kui Emma tundis end hirmunud ja üksildasena, oli Riley hääl tugev ja enesekindel. Ta oli koolis väga tubli ja tõusis peagi klassi priimuseks. Ta sai aidata Emmat ja mitte vastupidi. Ja Riley ema June osutus kõige imelisemaks, armastavamaks, heatujulisemaks ja positiivsemaks naiseks maailmas, kes hellitas Emmat ja andis talle tunde, et teda hinnatakse. Riley vanavanemad käitusid nii, nagu oleks Kerriganide sisse kolimine puhas õnn, kuigi nende pisike maja oli nüüd elanikest pungil. Ruumi oli vähe ja raha nappis, kuid seal kostis rohkem naeru kui kunagi Emma kodus. Riley ja Adam kandsid pruugitud riideid, nende vanavanemad olid elatanud ning June Kerrigan koristas maju ja töötas ettekandjana, et ots otsaga kokku saada, kuid Emma oli alati teretulnud ja võis end tunda perekonnaliikmena.

Emma enda kodu ei olnud kaugeltki nii õnnelik. Rosemary ei olnud silmanähtavalt vägivaldne, kuid Emma suhtes oli ta emotsionaalselt mahategev.

Rosemary kaebas, kui raske on tal töö juures DMV-s, kui palju on tema elus stressi, kui räpane ja laisk oli Emma isa, kurtis oma kaalu pärast, oma sõprade üle ja paljude muude asjade pärast. Peale Anna ja Laureni ei paistnud miski talle rõõmu valmistavat. Kuigi Rosemary nimetas Emmat ja Laurenit oma tütardeks, ei olnud kahtlust, et tema lemmik oli Anna. Peagi tundis Emma end Riley pool õnnelikumana kui enda kodus. Selles ei olnud midagi üllatavat, et Rosemary ei teinud tema äraolekust suuremat numbrit.

Me hakkame üksteise pruutneitsiteks. Me saame samal ajal lapsed, et ka nemad võiksid olla parimad sõbrad.

Alates sellest päevast, kui õde Judith nad kokku kamandas, kuni keskkooli lõpetamiseni olid Emma ja Riley lahutamatud. Riley vanaisa kutsus neid Siiami kaksikuteks. Nad käisid koos läbi paksust ja vedelast, said üle Emma isa surmast, kui tüdruk oli kuusteist, Rosemary abiellumisest Vince Kingstoniga ja kõikidest teistest muredest, mis teismelisi kimbutasid. Nende sõprus oli kivisse raiutud ja nad tülitsesid väga harva. Kuni tekkisid erimeelsused ühe poisi pärast. See oli Jock Curry. Jah, see oli tema õige nimi. Ta oli saanud oma nime vanaisa järgi.

Nad mõlemad olid keskkoolis temast sisse võetud. Nende arvates oli ta tark, seksikas, sportlik ja vaimukas. Kõik tüdrukud tahtsid teda ja nähtavast tahtis ka tema kõiki tüdrukuid, aga kui ta viimasel keskkooliaastal Emma leidis, oli asi tema jaoks otsustatud. Ta ütles, et tema seiklemised on seigeldud. Tõsi, ta oli siis seitseteist. Ta püüdis veenda Emmat tulema samasse kohalikku kolledžisse, mille ta ise oli valinud, või jääma kodu lähedale, kuid neiu oli saanud stipendiumi ja asus õppima Seattle Pacific Universitysse, mis oli tuntud oma sisekujunduse õppekavade poolest. Kahest tüdrukust oli tema vähetõenäoline stipendiumikandidaat, aga isegi kui Riley oleks saanud stipendiumi, ei oleks tema perekond suutnud katta väljaspool kodu elamise või väljaspool osariiki õppimise kulusid. Emma sai hakkama osalise tööajaga töötades, laenu võttes ja Rosemary saatis veidi raha – aeg-ajalt viiskümmend dollarit. Tal oli suur unistus: ta tahtis disainida interjööre viietärnihotellidele ja luksuslikele majadele!

Riley asus õppima samasse kohalikku kolledžisse kui Jock, elas kodus ja käis koristamas, nagu tema ema alati teinud oli.

Jockil ei olnud mingeid plaane peale miinimumhariduse hankimise, osaajaga töötamise, pesapalli mängimise ja lõbusa ajaveetmise.

Emma ei osanud arvatagi, et tema äraolekul midagi toimub, kuid tõde tuli päevavalgele just enne jõuluvaheaega. Riley käitus kummaliselt. Jock ja Riley veetsid koos palju aega, aga kas ei olnud see siis ootuspärane? Tema kallim ja tema parim sõber, kes käisid koos koolis ja igal pool mujal? Lõppude lõpuks ta ju usaldas neid. Tal tekkis näriv tunne, et asi ei olnud õige, et see oli reetmine. Riley oli tema vastu teistsugune; Jock oli natuke liiga palju tema ise – joviaalne, enesekindel ja lõõgastunud. Algul oli ta torisenud, et Emma ei leidnud rohkem aega temaga telefoniga rääkida, kuid peagi ei märganudki ta enam, kui palju aega oli möödunud nende viimasest pikast sosinal peetud hilisõhtusest vestlusest.

Ta kahtlustas, et tema parim sõbranna oli tema kallimaga liiga lähedane. Kui Emma aru päris, purskas Riley nutma, tunnistas üles, vandus, et see ei olnud päriselt tema süü, et Jock oli kasutanud ära seda, et oli talle alati väga meeldinud, et ta tundis end ilma oma parima sõbrannata nii üksi.

Jock oli öelnud: “Kuule, mida sa põed. See ei tähendanud midagi. Pealegi, mida sa siis ootasid? Sul ei olnud ju meist kummagi jaoks aega.”

Emma ei saanud kunagi päriselt aru, et kuidas midagi sellist saab lihtsalt juhtuda, eriti kui Riley ja Jock kinnitasid, et nad ei olnud seda niiviisi mõelnud, et see kõik oli olnud kohutav viga. Seejärel pöörasid nad mõlemad talle selja, justkui oleks kooliminek olnud tema süü. Emma teadis vaid seda, et ta oli meeleheitel ja oli kaotanud oma elu kaks kõige olulisemat inimest. Ta ei suutnud kumbagi neist enam kunagi usaldada ja see surus ta lausa valust kõverasse. Pärast jõuluvaheaega pöördus ta murest murtuna tagasi Seattle’isse. Ta üritas kohtamas käia, aga see ei tahtnud õnnestuda. Riley saatis talle paar kirja ja jättis mõned sõnumid, kuid Emma oli vastamiseks liiga solvunud. Uuesti läks ta Santa Rosasse alles suvevaheajal. Isegi siis, ta ei olnud seda tahtnud – ei olnud seal tema jaoks enam midagi. Tema isa oli surnud, kasuema uus kaasa oli vana nilbik, õed ei hoolinud temast...

Ta ei jäänud Santa Rosasse kauaks. Ta sai aru sellest, mida keegi talle öelda ei soovinud. Oh, Emma kasuõde Anna lihtsalt ei suutnud oodata ära võimalust talle öelda – Riley oli rase. Sellal, kui Emma koolis oli, olid nood kaks ennastunustavalt vallatlenud ja nüüd ootasid nad last. Emma jättis pisarsilmi Lyle’iga hüvasti, võttis kaasa kõik oma asjad isa majast, kus ta oli üles kasvanud, ja tõttas nii kiiresti, kui suutis, tagasi Seattle’isse. Ta leidis endale töö, liitus korporatsiooniga ning külastas Santa Rosat harva ja põgusalt. Kui ta seal käis, siis peatus ta Lyle’i juures.

Isegi Seattle ei olnud piisavalt kaugel. Pärast lõpetamist leidis ta New Yorgis tööd ja asus elama teisele rannikule. Kolm aastat töötas ta Ühendriikide ühe suurima sõltumatu kaubamaja varustajana ja reisis mööda maailma ringi, et hankida majapidamiskaupu. Ta oli interjööride asjatundja ja mõtles enda disainifirma asutamisest.

Kuid siis kohtus ta Richardiga...

Kui oli midagi, mida Emma oli oma kogemustest õppinud, siis seda, et ta oskab vimma kanda. Tõsiasi, et Riley suhe Jockiga ei olnud püsima jäänud, mis tõestas, et mees ei olnud teab kui väärt saak, ei vähendanud tema reedetuse tunnet. Suuremat lohutust ei pakkunud ka teadmine, et oli pääsenud jamast tänu sellele, et suhe Jockiga karile jooksis. Ka see, et ta pidi abielluma nägusa, rikka ja eduka mehega, ei ärgitanud teda andestama ja unustama.

Kuid see, mis ta Richardi kõrval läbi tegi – tema kuriteod, pettused, süüdimõistmine –, õpetas talle midagi muud. Muretseda oli ka suuremate asjade pärast kui viieteistkümne aasta tagune tüli lapsepõlvesõpradega.

Tagasiteed ei ole, meenutas Emma endale. Ta oli teel edasi.

Emma ei olnud üheksa aastat töötanud väljaspool oma kodu ja abielu üheksa aastat, aga, oh sa poiss, kui kõvasti oli ta töötanud selle sees. Ta esitas töövahendusfirmadele oma eluloo, diplomi, tutvustas töötamist vabatahtlikuna Metropolitani muuseumis, mahukaid kujundusprojekte ja suuri võõruspidusid, kuid kõigest sellest ei olnud pärast intervjuud mingit kasu. Ta tundis, et talle on kõige parem aus olla, kuid kahtles otsekohe selle mõttekuses. Kui nad ei soovinud teda endale kliendiks, sest pelgasid usaldada, siis tööle ei soovinud nad teda võimaliku negatiivse pressihuvi tõttu, mida ta neile võiks kaela tuua. Kliendid võiksid tema halva kuulsuse tõttu loobuda tööandja teenustest. Loomulikult ei öeldud talle seda otse välja. Vabandati, et midagi sobivat ei ole saadaval, aga kui ta jätaks oma telefoni...

Ta pidi viskama oma võrgu kuhugi kaugemale. Tal oli nimekiri kohtadest, kus tööd otsida, see hõlmas galeriisid, konverentsikeskusi, veinifirmasid ja isegi poliitilisi parteisid. Ta ei hakanud seletama, et tema kadunud abikaasa oli Richard Compton, selle asemel ütles ta, et pärast ebaõnnestunud abielu pöördub ta tööturule tagasi. Pärast kahte edutut nädalat pöördus ta mitme väiksema töövahendusfirma poole, millest ükski ei olnud spetsialiseerunud sisekujundusele, klienditeenindusele, sündmuste korraldamisele ega muudele sellistele asjadele, mis talle sobisid. Lõppude lõpuks võis ta alati dokumente koostada ja paberimajandust korrastada. Ta oskas arvutiga töötada. Talle tundus, et tagasiside oli positiivne... kuni hakati uurima tema tausta, mis tänapäeval tähendas lihtsalt internetiotsingut. Kuigi ta ei olnud oma eluloo osas päris aus, nad nähtavasti guugeldasid teda ja teatasid viisakalt, et kahjuks ei ole neil pakkuda midagi, mis talle sobiks.

Nelja nädala möödudes oli ta meeleheitel.

“Kas see on mingit sorti diskrimineerimine?” küsis ta Lyle’ilt.

“Kindlasti on,” vastas Lyle. “Aga ma ei tea päris täpselt, milline.”

Siis, kui ta arvas, et asjad ei saa enam kehvemaks minna, võttis ta vastu töö kiirtoidu söögikohas. Ta arvas, et see on hädavariant, kuniks ta leiab korraliku töö. Tema ülemus oli üheksateist. Ta tegi pühendunult kõike, mida kästi. Ta paigutati õhtusesse vahetusse, sest ta oli täiskasvanu ja sellel ajal oli söögikoht täis keskkooli- ja kolledžinoori. Paraku oli tal hakkamasaamisega raskusi. Viiepäevase vahetuse eest sai ta palgatšeki 91.75 dollarile – sealt oli maha võetud sotsiaalmaks, tervisekindlustus, osariigi ja föderaalmaksud, tööriiete maksumus. Tema netopalk oli 3.67 dollarit tunnis. Selg ja jalad lõid lausa tuld.

Ta kaalus, kas peaks siiski otsustama varjamise kasuks ja endale uue identiteedi looma.

Emma vastas mobiilile, teades, et see on Lyle, kuid palvetas samas, et see oleks keegi, kes talle paremat tööd pakuks. See oli Lyle.

“Kas sa tunned meest nimega Aaron Justice?”

Emma naeris. “Unustamatu. Minu isa sõber. Advokaat. Nüüdseks vist juba sada aastat vana.”

“Pigem küll seitsekümmend viis. Nähtavasti ütlesid su õed, et sind saab minu kaudu kätte, ja ta tahaks sinuga uuesti ühendust võtta. Ta ütles, et võiksite koos kohvi juua või midagi sellist. Ta oli sinu pärast mures. Ta tahaks sinuga kokku saada, et veenduda, et kõik on korras.”

“Kas pole armas,” vastas naine. “Ega see ometi mingi lõks ole? Ega ta esinda kedagi, kellele Richard käkki keeras?”

“Kas midagi sellist on varem juhtunud?” küsis Lyle.

“Seda ei ole juhtunud, aga ma olen selleks valmis.”

“Mul on tema number,” vastas Lyle. “Helista talle ja küsi, mida ta tahab, enne kui kohtumise kokku lepite. Aga tõesti, ta on lihtsalt üks väike vana mees.”

“Mida sina ka tead,” naeris Emma seepeale. “Aaron on ainult väliselt väike vana mees. Omal ajal oli ta väga tunnustatud advokaat.”

Kulus mitu minutit, enne kui ta suutis julguse kokku võtta, sest kui Aaron Justice oleks olnud vaenlane, mitte sõber, oleks see ta südame murdnud. Tema isa, sertifitseeritud raamatupidaja, kellel oli oma väike edukas firma, oli Aaroni sõber ja Emma oli tundnud meest kogu elu. Nad ei olnud mitte üksnes seltskondlikult ja perekonniti läbi käinud, vaid Aaron oli ka see jurist, kes kandis hoolt John Shay testamendi täitmise ja veel mõnede juriidiliste küsimuste eest.

“Ma tahan sind näha, kulla tüdruk,” ütles Aaron. “Ma olen uudistes su katsumusi näinud ja olen mures. Tule ja joome koos ühe tassi kohvi.”

Nad said kokku ühes Santa Rosa kohvikutest, kui Emmal oli esimene vaba pärastlõuna, ja see kohtumine tõi naisele lausa pisarad silma. Aaron oli kokku kuivanud, kuid tema kallistus oli ikka veel tugev, see tundus Emmale liigagi tugevana. Aaron oli väljapeetud ja viisakas härrasmees ning kohtumine temaga kõikide nende aastate järel äratas Emmas igatsuse isa järele.

Nad istusid väikese laua taha, tellisid kohvi ja hoidsid teineteisega uudiseid jagades üle laua käest kinni. Aaroni naine oli mõne aasta eest surnud, tema lapselapsed olid teismelised ja ta oli viinud neid mitmele põnevale reisile. Aaron tundis kergendust, veendudes, et Emma endiselt hea välja näeb, ikka sama kena nagu tavaliselt, ja rõõmustas, et ta tagasi oli. Lõpuks, kahekümne minuti pärast, küsis ta, kas Emma suudab juhtunust rääkida.

Emma püüdis kogu loo lühidalt kokku võtta. Kuidas teda jahmatas tõdemus, et ei tunne oma abikaasat üldse, kuidas kõik kokku varises ja Richard kautsjoni vastu välja sai. “Kui nad lõpuks veendusid, et mul ei ole selle skeemiga mingit pistmist, pakuti mulle kokkulepet. Loomulikult ei lasknud minu südametunnistus mul seda teha.”

“Sinu isa oleks selle üle väga uhke olnud,” sõnas Aaron.

“Kui mu isa oleks näinud seda kohutavat juurdlust, oleks ta häbist maa alla vajunud.”

“Ta oli kindlameelne ja konservatiivne mees,” ütles Aaron. “Minu arvates oleks ta sinu teguviisi heaks kiitnud. Ma loodan, et isa usaldusfond oli sulle abiks.”

Ta naeris. “Mis fond, Aaron? Rosemary ütles, et seal ei olnud suurt midagi.”

“Minu teada oli seal perekonnale arvestatav summa.”

“Kaheksateist aastat tagasi võib-olla küll,” sõnas Emma.

Mees tõsines. “Ma saan aru, et sa olid tüdruk ja John ei tahtnud, et summa kellelegi teatavaks saaks – see oleks võinud tekitada teis igasuguseid soove, ärgitanud uhkeid autosid ostma või midagi. Aga see oli jagatud – sinu osa ja sinu õdede osa, mida võis kasutada ainult tervise ja heaolu tarbeks. Rosemaryl oli seda vaja perekonna ülalpidamiseks ja muidugi tuli maksta õppemaksu...”

Emma raputas pead. “Ma võtsin laenu ja mul oli osaline stipendium. Ta võis kasutada seda Laureni ja Anna koolitamiseks.”

“Kas Rosemary sulle kooliraha ei andnud?”

“Ta saatis mulle mõnikord taskuraha. Võib-olla kartis ta seda raha puutuda, säästes seda vanaduspäeviks. Ta abiellus tõelise tropiga. Nad kolisid Palm Springsi.”

“Rosemary vahetas otsemaid advokaati,” ütles Aaron. “Mul ei ole aimugi, mis viimase kaheksateistkümne aasta jooksul on juhtunud, aga sa pidid pärima osa isa fondist – pool kolmekümneselt ja pool kolmekümne viieselt. Johni jaoks oli oluline, et õpiksid ise hakkama saama ja raha teenima, enne kui lisaraha saad, et sa ei kulutaks seda kingadele või millelegi muule sarnasele.”

Emma naeratas. “See kõlab tema moodi,” tõdes ta. “Ta oli nii ettevaatlik.”

“See oli tühistamatu fond, Emma. Rosemary sai eestkostjana kasutada sinu osa ainult sinu tarbeks, mitte Anna ega Laureni jaoks. Kas sa oled üldse kunagi lasknud inventuuri teha?” küsis Aaron.

“Millele?”

“Isa pärandile. Tema testamendi sätete täitmise kohta.”

“Aaron, ma olin abielus ühe New Yorgi kõige rikkama mehega. Miks ma oleksin pidanud muretsema isa testamendi pärast? Tal oli väikeses linnas väike firma ja ta ei lubanud mul pastakat ära visata enne, kui see oli päris tühjaks saanud. Ma ei nimetaks teda ihnuskoiks, aga ta ei andnud sentigi käest ilma, et oleks sellest viimase välja pigistanud.”

Aaron naeris. “Tõsi. Ja abielus naisega, kellele meeldisid ilusad asjad...”

“Igatahes minu peale ta raha ei raisanud. Pärast minu esimest kolledžiaastat tunnistasin, et jäin Rosemaryle alla, ega käinud enam peaaegu üldse kodus. Ja sa tead, mis juhtus, kui ma omal käel tegutsema hakkasin. Armusin ja abiellusin vargaga.”

“Kas ma võin midagi soovitada? Sa peaksid laskma isa pärandi üle vaadata. Maja on endiselt alles. See on suur ja korralik maja.”

“Ta ütles, et juba ainult hüpoteek pigistab tal hinge kinni,” märkis Emma.

“Emma, maja oli isa surma vastu kindlustatud. Mingit hüpoteeki ei ole. Mul on ikka veel oma väike praksis, enamasti vanad kliendid ja sõbrad. Kui ma oleksin sinu advokaat, siis võiksin selle asja üle vaadata.”

Emma puhkes naerma. “Sa oled nii lahke, Aaron, aga ma ei saa endale advokaati lubada! Ma töötan kiirsöögikohas! Pealegi, kui selgub, et kõikide nende aastate järel on pärandist midagi järele jäänud, siis kas mul tasub selle pärast võidelda? Ma ei suuda mõeldagi, et ma uuesti kohtusse läheksin. Mitte uuesti.”

“Need asjad käivad niimoodi. Mina saan kokku tema advokaadi või raamatupidajaga, esitan taotluse hinnata sinu pärandiosa ja kui selgub, et sulle on midagi jäänud, siis võid sa hageda. Tavaliselt see nii kaugele ei lähe, kui just miljonid mängus ei ole. Kui summa on väike, on eestkostja nõus kokkuleppele minema, et kulusid kokku hoida. Ja kui seal tõesti midagi on, siis ei nõua ma mingit tasu enne, kui sa seda maksta suudad. See ei ole mingi suur summa ega protsent, vaid minu tavaline tasu. Mis,” ütles ta omaette naerdes, “on röövimine.”

“Ma ei anna kohe kindlasti kedagi kohtusse. Ma isegi ei küsi temalt midagi – ta vihkab mind ja selles osas on tunne vastastikune. Ma alustan otsast peale. Aga sa oled väga lahke ja ma olen selle eest tänulik.”

“Uurime välja, Emma. Kunagi oli see päris kenake summa. Ja su isa maja. See on uhke maja, mäletad? Kõik kadestasid seda.”

“Ta ehitas selle koos minu emaga,” ütles Emma. “Ta ei öelnud seda kunagi välja, aga ma arvan, et nad lootsid saada rohkem lapsi.” Ta raputas pead. “Ainuüksi mõte rahast tekitab minus vastikust. Ma elan kahes toas ja veeretan iga senti peos nii, nagu see meeldiks John Shayle. Ja ma ei suuda taluda mõtet, et jään sulle võlgu teenuse eest, mida sa tegelikult teed heast südamest.”

“Kui selgub, et seal ei ole midagi või sa otsustad oma osa mitte välja nõuda, siis on mu teenustasu null.”

Emma silmad läksid suureks. “Aaron, miks mulle tundub, et sul ei oleks midagi selle vastu, kui sa tabaksid Rosemary kättpidi küpsisepurgis!”

“Vahele jäin,” sõnas mees. “John oli nii leebe mees. Tundus, et see naine imes temast elu välja.”

“Ma arvan, et ta abiellus Rosemaryga, et too aitaks mind kasvatada,” jätkas Emma. “See oli talle kindlasti nii raske. Kõik, kes tundsid minu ema, armastasid teda. Ma ei usu, et Rosemary isegi meeldiks inimestele. Ta on kalk naine.”

Mees vakatas hetkeks. “John oli hea sõber. Ta koostas testamendi hoolikalt. Vastuse saamine vältab kuid, Emma. Kuid enne sa pead otsustama, kuidas jätkata. Sinu meelerahu nimel olen ma meelsasti valmis seda uurima.”

Naine kehitas õlgu. “Miks mitte? Mida halba see ikka teha saab? Nagunii ei looda ma midagi. Kui Rosemary mängus on, siis on ta selle ammu ära kulutanud. Samal nädalal kui isa suri, tuli ta töölt ära.”

“Siis on mul midagi olulist teha ja ma teen seda sinu heaks suurima heameelega.” Aaron pigistas tema kätt. “Mul on hea meel, et sa koju tulid, Emma.”

Lyle valmistus tööpäeva lõpuks poodi sulgema. Ta seisis leti taga ja pani kokku laupäevast tellimust. Augustis hakkas müük pärast suvist madalseisu jälle üles minema. Suvel ei olnud lilledega tähistatavaid tähtpäevi ja inimestel kasvasid lilled oma aias. Sonoma Country suvi oli tõeline paradiis.

Poe uks avanes ja ta nägi kuidas Riley Kerrigan sisse astus. Läks tal aga aega, mõtles mees. Lyle ei olnud teda paar kuud näinud. Naine nägi nagu tavaliselt fantastiline välja. Teda vaadates ei oleks osanud arvatagi, et talle kuulus kodu- ja ametiruumide puhastust pakkuv firma. Ta sarnanes pigem pangajuhi või kõrgema kategooria advokaadiga. Pärast pruugitud riietes veedetud aastaid ja kasinaid aegu firma ülesehitamisel tegi Riley kaotatud aega garderoobi vallas tagasi.

“Tere,” ütles ta. “Mõtlesin, et astun enne läbi, kui sa poe kinni paned. Kuidas läheb?”

“Ikka hästi. Ja kuidas Õnnelikus Majapidamises läheb?” küsis mees, teades niigi, et see ei ole tema firma nimi.

“Puhas õnn. Noh, kas ta on tagasi?”

Mees noogutas. “Umbes kuu aja eest,” vastas ta. “Ütle mulle ühte asja – kas nii pikalt ootamine, enne kui küsima tulid, nõudis kõvasti tahtejõudu?”

“Ega ma arvanudki, et ta helistab, kui sa seda küsid. Kuidas tal läheb?” küsis Riley.

“Asjaolusid arvestades hästi.”

Riley naeratas vaevumärgatavalt. “Emma oskab ellu jääda.”

“Kui ta selles ellu jääb, on ta superkangelane. Ta oli üksi korteris ja magas välivoodil, kui tema abikaasa veri oli mööda kabinetti laiali. Sest keegi ei pakkunud talle oma külalistuba, isegi mitte hästi kinni makstud juristid. Ja hotellis ei tundnud ta end turvaliselt – liiga paljud Richardi ohvrid ähvardasid teda. Pakkusin talle, et ta võib siia tulla, kuid ta ei tulnud – ta ei tahtnud mind ohtu seada. Ta sõitis üksinda Californiasse – ütles, et vajab aega üksi ja eemal olemiseks. Tema abikaasa on juba mitu kuud surnud. Tal kulus kuu aega, enne kui ta siin ühe kehva töökoha leidis. Ta ütles, et saab väga hästi hakkama. Olen üllatunud, et ta üldse vastu peab.”

“Mul on kahju, et temaga nii läks, aga ta ei taha minu kaastunnet ega abi. Kui sa arvad, et ma saaksin teha midagi, tead küll, ise pildil olemata, siis anna teada.”

“Kindlasti,” vastas Lyle. “Muide, ta ütles, et on sellest sinu reetmisest üle saanud.”

“Mina ka,” vastas Riley. “Aga ikkagi...”

“Ta ütles sedasama.”

Riley naeratas oma armsale sõbrale. Koolis olid nad olnud nagu kolm musketäri – Emma, Lyle ja Riley. Ta naeris vaikselt ja raputas pead. “Kas ma võin vahemehele ühe joogi pakkuda?” küsis ta.

“Kindlapeale,” vastas Lyle. “Ma usun, et ta on sulle nüüdseks andeks andnud.”

“Hea teada. Ma olen ikka veel tema peale pahane, aga ma ei vihka teda enam.”

“Väga hea.” Lyle asus tulesid kustutama. “Lähme siis joogile.”

Pärast klaasi veini Lyle’i seltsis astus Riley läbi toidupoest. Nad olid vanad sõbrad. Tavaliselt kolmikliidud ei tööta eriti hästi, aga antud juhul oli Lyle ikkagi poiss ja arusaamatusi ei tekkinud. Vähemalt mitte seni, kuni Emma ja Riley põhjalikult tülli läksid. Siis jäi Lyle kahe vahele ja püüdis mitte poolt valida. Ta oli kuueteistkümne aasta vältel jäänud mõlemale naisele ustavaks.

Riley vajus mõttesse ja tema käsi silitas hajameelselt kuldset melonit.

“Huvitav, kas sa kavatsed sellega keeglit mängida või paned oma kärusse,” ütles üks meeshääl.

Ta tõstis pilgu ja naeratas. Ta oli seda meest varem näinud. Võib-olla Starbucksis. “Vabandust,” ütles ta ja võttis meloni, kuigi ta seda tegelikult ei tahtnud.

“Need on täna päris ilusad või mis?” päris mees. “Ei tea, kus siin röstitud paprikad olla võiksid? Tulel röstitud,” lisas ta nimekirja vaadates.

Riley väristas end korraks, tulles tagasi kauplusemaailma, ja heitis kõrvale mõtted vaesest Lyle’ist ja nende kolmikliidust. “Seal oliivide juures on need konserveeritult. Muud ma ei tea.”

“Artišokisüdamed?”

“Sealsamas purgis või siis külmletis.”

“Parmesan?”

Naine naeratas talle. Mees oli väga nägus. “Sa teed artišokikastet, eks ole? Las ma vaatan,” ütles ta. Ta silmitses retsepti. “Retseptis ei ole röstitud paprikaid.”

“Ma tean – see on ühe teise asja jaoks. Ma ostan neid... naabri jaoks.”

“Tänu taevale. Olgu, aga vaata, et artišokid oleksid vees, lisa pool tassi mozzarellat, sutike tšillipulbrit ja tassitäis hakitud spinatit ning mõni õnnelik naine teeb sulle ettepaneku.”

“Dünamiit. Tänan väga,” sõnas mees ja seadis end minekule. Seejärel pööras ta ümber ja sõnas: “Tšillipulbrit?”

“Maitseks. Mitte liiga palju.” Ta saatis mehele magusa naeratuse. Seejärel asus ta uuesti juurvilju valima. Hm, mõtles ta. Heteromees poes. Kui ta oleks gei, siis oskaks ta artišokikastet teha.

Tema mõtted rändasid kohe tagasi Emma ja Lyle’i juurde. Nemad pidid Lyle’i jagama. Too oli parim sõber, kes tal oli.