Читать книгу Ootamatu õnn - Robyn Carr - Страница 6

Väikesed asjad on need, mis sind murravad. Emma Shay oli sellele viimasel ajal palju mõelnud. Ta oli jäänud sirgeselgseks, kui kõik temalt ära võeti, kui ta oli praktiliselt vangistatud väikesesse motelli Jersey ranniku lähedal, abikaasa matuste ajal, kui meedia keerutas üles räpase loo pettusest ja vargusest, millest ta väidetavalt teadlik oli – või oli ta suisa kaasosaline oma lahkunud abikaasa kuritöödes. Seisis. Tugevana. Aga kui kohtumaja trepist alla tulles komistades murdus tema parimate kingade konts, siis puhkes ta nutma. See foto ilmus igal pool, isegi ajakirjas People. Kui tal paluti mitte enam külastada oma joogastuudiot, siis ta arvas, et sureb häbist, ja nuttis end magama. Keegi ei olnud talle kunagi öelnud, et see viimane õlekõrs ei kaalu peaaegu midagi.

Kõik tema Manhattani korteris ja suvekodus oli oksjonil maha müüdud. Ta pakkis kaasa mõned elutarbelised asjad ja annetas igapäevariideid naiste turvakodule. Kõik väärtuslik – kunstiteosed, kristall, portselan, hõbe ja juveelid – haarati lennult, isegi need esemed, mille puhul ta suutis tõestada, et need ei olnud kuidagi seotud Richardi äriga, isegi sõpradelt saadud pulmakingid. Ta jäi ilma oma disainerrõivastest. Müüki läks isegi tema Vera Wangi pulmakleit. Talle jäeti üksnes mõned komplektid korralikku voodipesu, käterätikud, komplekt köögitarbeid, mõned klaasid, mõned lauamatid, salvrätid ja muud sarnast. Talle jäi karp fotosid, enamasti Richardi-eelsest ajast. Ta toppis kõik need oma Priusesse. Jaguar oli loomulikult läinud.

Talle oli pakutud finantsilist kokkulepet, sest ei suudetud tõestada, et ta oli kuidagi seotud Richardi püramiidskeemiga, mida muidugi ei saanudki tõestada, sest ta oli süütu. Ta ei olnud mehe vastu tunnistanud – mitte ustavusest ega selle pärast, et see oli tema seaduslik õigus, vaid seetõttu, et tal ei olnud midagi öelda, mitte midagi sellist, mille baasilt võiks mingile tehingule minna. Ta ei viibinud kõikidel päevadel kohtus mitte selleks, et Richardit toetada, vaid see oli parim võimalus olla kursis kõikide kuritegudega, milles meest süüdistati. Tal oli abielludes üheksa tuhat dollarit sääste; ta oli jäänud leseks ja tema arvel oli endiselt üheksa tuhat dollarit. See oli tema mustade päevade varu. Ta alustas reisi läbi riigi, jättis selja taha New Yorgi ja võttis suuna Sonoma Countryle, kus ta üles kasvas.

Tal oli kõvasti mõtlemisainet. Ta oli mõelnud sellele Richardi surmale eelnenud kuudel. Ta oleks võinud nõustuda kokkuleppega ja asuda elama Kariibi mere saartele. Või hoopis Euroopasse. Talle meeldis Šveits. Ta oleks võinud vahetada nime, juuksevärvi, valetada mineviku kohta... Aga viimaks oleksid inimesed ikkagi kõik teada saanud ja mis siis? Uuesti põgeneda?

Selle asemel loobus ta kokkuleppest ja andis käest kõik, mis oleks võinud alles jääda. Ta ei tahtnud Richardi pettusega saadud varandust. Kuigi ta ise ei olnud kedagi tüssanud, ei oleks ta suutnud seda süümepiinadeta kasutada.

Tal olid Santa Rosa kandis mõned tuttavad, mõned, kellega ta oli ühendust pidanud. See maanurk oli talle tuttav. Omakseid tal seal enam suuremat ei olnud – tema kasuema Rosemary oli koos oma kolmanda abikaasaga Palm Springsi kolinud. Nii palju kui ta teadis, elasid Emma kasuõde Anna ja tema poolõde Lauren endiselt majas, kus nad olid üles kasvanud. Nad kõik ütlesid Emmast lahti, kui Richardile süüdistus esitati. Tegelikult oli ta oma kasuemaga rääkinud vahetult enne Richardi surma, kui kõik kokku varises. Emma oli sõna otseses mõttes peidus Richardi pettuste vihaste ohvrite eest – ohvrite eest, kes arvasid, et Emma oli osaga nende rahast jalga lasknud. Rosemary oli öelnud: “Eks su ahnus maksab sulle nüüd kätte.”

“Rosemary, mina ei ole midagi teinud,” tuletas Emma talle meelde.

Ja Rosemary oli vastanud, mida igaüks mõtles: “Jutuks hea küll.”

Tõsi, Rosemary oli temast alati kõige halvemat mõelnud. Kuid Emma lootis, et Sonoma Country inimesed, keda ta tundis, ei arva nii. Ta oli seal üles kasvanud, käinud katoliku põhikoolis ja kohalikus keskkoolis. Pealegi arvas ta, et on äärmiselt vähetõenäoline, et mõni Richardi New Yorgis asunud investeerimisfirma klient, nüüdseks ohver, oleks pärit mõnest Sonoma Country väikelinnast.

Tema kõige lähedasem sõber, võimalik, et praeguseks ka ainus sõber, Lyle Dressler, leidis talle Sebastopolis väikese möbleeritud maja. Lyle ja tema elukaaslane elasid linnas, seega oli tal seal mingi moraalne tugi.

Emma oli kolmkümmend neli aastat vana ja oli olnud Richard Comptoniga abielus üheksa aastat. Mees oli elegantne, kena ja edukas neljakümne viiene, kui nad kohtusid. Kahekümneviieselt oli ta täielikult mehe lummuses. Mees võis küll olla temast kakskümmend aastat vanem, kuid neljakümne viiest ei saanud kuidagi vanaks pidada. Mees oli vormis, nägus, vastupandamatu, rikas ja mõjukas. Tegelikult peeti teda koguni üheks New Yorgi kõige ihaldusväärsemaks poissmeheks.

Tookord oli ta Rosemaryle ja Emma õdedele kohe kangesti meeldinud. Nad olid innukalt valmis New Yorki sõitma ja osalema kõikidel seltskonnaüritustel, isegi kui Richard neid üksnes vastumeelselt kaasa kutsus. Kuid rasketel aegadel ei pakkunud nad Emmale mingit tuge.

Uurimisele ja süüdimõistmisele eelnenud abieluaastad ei olnud just maine paradiis, kuid neil ei olnud ka midagi viga. Emma kaebused olid samad, mis tema tuttavatel – mees oli hõivatud, hajameelne ja isegi reisidel ei veetnud nad koos piisavalt aega. Esimesed sõbrad, keda ta New Yorki tööle asudes olid leidnud, jäid pärast multimiljonäriga abiellumist aegamööda kaugeks. Ta ei olnud kunagi päriselt sobitunud peenemasse seltskonda ja nii oli ta veidi üksildane. Paistis, et tema ümber olid alati inimesed, kui ta võttis osa komitee tööst, tegi trenni, kaunistas, võõrustas, tundis, et ta peab olema Richardile asendamatu. Tegelikult oligi mees kõik, mis tal oli. See oli sünge ja kohutav päev, kui ta mõistis, et mees oli talle täiesti võõras.

Juurdlus oli alanud enne viiendat pulma-aastapäeva. Enne seitsmendat oli tulnud süüdistus ja kõik nende varad külmutati. Nende kaheksanda pulma-aastapäeva veetis ta kohtus. Richardi kaitse advokaat oli saavutanud edasilükkamise, kuid viimaks algas siiski protsess – protsessi farss – ja tema osutus usaldavaks, heaks, endast lugu pidavaks naiseks. Richardi ema ja õde ei tulnud protsessile ning keeldusid intervjuudest. Talle oli alati tundunud, et nad ei pidanud teda kunagi Richardi jaoks piisavalt heaks, kuid pärast protsessi oli ta teisel arvamusel. Nad pidid mehest kõike teadma. Ta oli seesmiselt sünge ja tühi.

Ta ei rääkinud sellest naisele kunagi, vähemalt mitte enne inetut ja valusat lõppu. Kui Emma uurimise kohta küsis, vastas mees ainult, et talle tahetakse ära teha, et äri on karm värk, aga tema on karmim, et nad ei suuda midagi tõestada. Kõige lõpuks toimusid paar lühikest ja vastikut, kuid samas silmi avavat vestlust. Kuidas sa võisid? Mis mul üle jäi? Kuidas sa õigustad ahnust? Minu ahnust? Aga kuidas nende endaga lood on? Kas nemad pidid seda õigustama? Nad tahtsid, et ma teeksin raha teenimiseks ükskõik mida! Nad tahtsid, et ma kõik kullaks muudaksin, isegi kui selleks tuli valetada, petta ja varastada! Nad tahtsid oma osa kätte saada enne, kui kõik kokku varises!

Ametivõimud said kõigele hõlpsasti jälile. Töötajad sõlmisid kokkulepped ja tunnistasid tema vastu. Virnade viisi dokumente tõestasid tema väärtpaberipettusi, vargusi, postipettusi, elektroonseid pettusi, rahapesu... Nimekiri oli pikk. Kui lõpp oli ligi, kui ta püüdis põgeneda ja politsei ta tseremoonitsemata tagasi tõi, kui tema offshore arved välja nuhiti ja tuvastati ning kui teda ootas pikk vanglakaristus ilma ainsagi pennita hinge taga, laskis Richard end maha.

Loomulikult ei uskunud keegi, et Emma sellest midagi ei teadnud. Nähtavasti arvasid inimesed, et mees tuli koju ja puistas napsiklaasi taga südant. Ta ei teinud seda.

Richard, keda ta tundis, oli tõepoolest salalik mees, kameeleon. Ta võis olla nii võluv ja pühendunud. Ent tal oli alati mingi plaan ja ta tahtis alati midagi enamat. Miks ei oleks ma pidanud sinuga abielluma? Sa olid väga hea investeering. Sobisid täiuslikult oma rolli. On vana tõde, et inimesed usaldavad abielumehi rohkem kui vallalisi. Ta oli eneseimetleja, manipuleerija, valetaja ja petis. Ta oskas seda nii hästi, et inimesed tundsid peaaegu uhkust selle üle, et nendega manipuleeriti ja neile valetati. Tal oli Richard Gere’i välimus, Steve Jobsi mõistus ja Bernie Madoffi autunne. Tänu taevale, et ta ei olnud nii edukas kui Bernie. Richardil oli õnnestunud varastada ainult umbkaudu sada miljonit.

Mida Emma teadis? Ta teadis, et mees oli kinnine. Ta ei rääkinud tööst, mis naise arvates oli mõjuka mehe puhul tavaline käitumine. Mees oli võrratu suhtleja nii seltskondlikult kui äris, aga kui nad enam ei käinud, ei rääkinud mees talle rohkem lugusid oma perekonnast, noorusest, kolledžist, esimestest aastatest Wall Streetil. Emma teadis, et mehel ei ole palju vanu sõpru, ainult palju ärikontakte. Ta ei kohtunud kunagi mehe kolledžikaaslaste ega kolleegidega tööelu alguse ajast. Kõigest hoolimata küsis mees alati, kuidas naisel päev oli läinud. Mees küsis temalt tema ajakava, projektide ja tegemiste kohta, selle kohta, kellega ta vestles ja mis tema maailmas toimus. Muidugi siis, kui mees oli kodus, kuid ta töötas tihti hiliste õhtutundideni või viibis reisil. Richardit eristas teistest keskpärastest valetajatest see, et ta oskas kuulata. Inimesed, naine nende hulgas, arvasid, et olid tema kohta midagi teada saanud, kuigi ta ei olnud enda kohta midagi öelnud. Aga ta kuulas neid. Keskendunult. Nad olid tema tähelepanust meelitatud.

Üks üheksa aastat kestnud abielu, millest mõned aastad olid kummaliselt toredad ja viis kohutav õudusunenägu. Nüüd mõtles ta, kas see õudus kunagi lõpeb.

Emma sõitis otse Lyle’i lillepoe juurde, see kandis nime “Tere, kaunitar”¹, iseenesestki mõista oli pood saanud nime Barbara Streisandi järgi. Lyle oli katsumuste päevil tema vastu väga lahke. Ta ei saanud väga sageli New Yorki Emma juurde tulla. Asi ei olnud üksnes pikas ja kulukas reisis, vaid probleeme tekitas ka tema kaaslane Ethan, kellele Emma ei olnud kunagi eriti meeldinud, hoolimata sellest, et ta Emmat tegelikult ei tundnud. Lyle oli mõned korrad kohal käinud, kuid helistas rasketel aegadel peaaegu iga päev. Naine sai Ethanist aru. Kuid Lyle ja Emma olid olnud sõbrad ammu enne seda, kui Ethan Lyle’i ellu tuli. Mingil teadmata põhjusel ei olnud Ethan temasse kunagi hästi suhtunud. Emma kahtlustas, et see võib olla vana hea armukadedus, et Lyle’il võiksid Emma vastu mingid tunded olla. Emma ja Ethani suhted olid alati jahedad olnud. Ent Richardi kohtuasjast saadik oli Ethan muutunud jahedast jäiseks.

Aga – ja see oli oluline aga – kui Ethan oleks oma vastumeelsuses ja halvustamises Emma suhtes liiga kaugele läinud, oleks ta Lyle’ist ilma jäänud, ja kuigi ta võis olla õel, ei olnud ta rumal.

Emma seisis poe ees ja tõmbas sügavalt hinge, enne kui sisse astus. Ja loomulikult oli leti taga ei keegi mu kui Ethan. “Vaata aga, Emma, nii et jõudsidki kohale,” ütles ta, justkui üritades lahke olla.

“Jah, seda küll,” vastas naine ettevaatlikult.

“Kas teekond oli väsitav?” üllatas Ethan teda oma küsimusega.

“Ära mitte räägigi,” vastas ta.

“Oledki kohal,” ütles Lyle tagaruumist väljudes ja tõttas teda kallistama. “Kas sa soovid tassi kohvi või midagi, enne kui me Penny maja juurde läheme?”

Naine raputas pead. “Parkisin auto eemale, sinna, kuhu sain. Hakkame parem kohe minema – mul on palju teha.”

“Muidugi,” sõnas mees. Lyle pöördus Ethani poole. “Ma lähen Emmale appi ja astun Penny juurest ka läbi. Võtan tee pealt midagi söödavat kaasa. Olen varsti tagasi.”

Ethan tõstis lõua ja turtsatas, kuid tema vastus oli igati kohane. “Ma vist astun Nora ja Edi poolt läbi. Täna on vist õige aeg ka natuke onu olla.”

“Väga hea. Tervita neid minu poolt.”

Seejärel juhatas Lyle Emma küünarnukist toetades poest välja. “Ma sõidutan sind su auto juurde,” ütles ta.

“Oh, pole vaja,” sõnas naine naerdes. “Mul niigi selg istumisest kange, ma ei taha auto juurde minemisest mõeldagi. Ma lähen jala – see on ainult ühe kvartali kaugusel. Ja mul on külmikus meie jaoks mõned joogid. Kuule, ma ei taha...” Ta osutas peaga poe poole. “Ma ei taha, et sul mingit hõõrumist tuleks. Kui sa mind maja juurde juhatad ja oma sõbrale tutvustad, siis edasisega saan ma ise hakkama.”

“Ära muretse, Emma. Ma ütlesin Ethanile juba mitu päeva tagasi, et tulen sulle appi, kui sa siia jõuad.” Ta turtsatas. “Ta võttis seda igati täiskasvanulikult. Oligi juba aeg, et ta oma õde külastaks. Nad elavad miili kaugusel ja Ethan ei käi seal nii tihti, kui peaks. Mina käin seal vist temast sagedamini – meil on võrratu nõbu. Ta võib nüüd sinna minna ja kurta minu kangekaelsuse üle. Pealegi, ma tahan olla kindel, et sul läheb kõik kenasti.”

Emma naeratas tänulikult. “Mul ei pruugi enam kunagi kõik kenasti minna,” vastas ta. “Praegu ei vaja ma muud kui veidi rahu ja anonüümsust.”

“Kas sa Rosemaryst oled midagi kuulnud?” küsis Lyle.

“Ma võtsin vaevaks talle e-kirjaga teatada, et kolin väikesesse majja Sebastopolis, ja ütlesin, et minuga saab sinu kaudu ühendust. Ma ei julge talle oma mobiilinumbritki anda – võin kihla vedada, et ta müüb selle ajakirjanikele maha. Sa vist ei ole temast midagi kuulnud?” Lyle raputas pead ja selles ei olnud midagi üllatavat. Rosemary võttis ühendust siis, kui Richard oli rikas ja mõjukas. Kui mees enam seda ei olnud, käitus kasuema nii, nagu ei tunnekski teda. “Me ei ole leppinud. Ta ei olnud just ülearu toetav.”

“Sinu õed peaksid sulle praegu abiks olema,” sõnas mees.

Nad ei olnud kunagi midagi tema toetamiseks teinud. “Me ei ole kunagi sedasorti perekond olnud,” vastas Emma. Õigupoolest ei olnud nad üldse perekond.

“Saan aru,” vastas Lyle.

Emma teadis, et Lyle’i suhted isaga ei olnud kõige paremad, kuid vähemalt ema lausa jumaldas teda. Emma pigistas tema käsivart. “Sa oled siin mu elupäästja. Ilma selle väikese kohata, mis sa mulle leidsid, oleksin ma tõesti hädas.”

“See leidis mind ise. Penny on eakas, kuid ära seda sõna tema kuuldes kasuta. Ta on igati krapsakas. Peaaegu kaheksakümmend ja käib ikka kolm miili päevas, nokitseb aias ja mängib mõnikord tennist. Kuid pika eluea probleem on see, et viimaks hakkab raha otsa saama.”

“Ja kas ta on asjadega kursis?” küsis Emma.

Mees noogutas. “Nagu sa soovisid. Ta ütles: “Ikka juhtub, et satutakse vale inimese otsa, vaene tüdruk.” Sinu maja väike, midagi külalismaja sarnast. Kuigi ega tema enda maja palju suurem ei ole. Ole valmis, et see on üsna pisike. Ta ei vaja hooldajat. Sinult ei oodata abistamist. Aga väike üür oleks teile mõlemale abiks.” Mees raputas pead. “Ma ei tea kas sa oled kunagi mõnes nii lihtsas kohas elanud, Emma. See on vana, kopitanud, väike ja räämas.”

“Sa ei oska arvatagi, kui väga ma selle järele igatsen.”

Külalismaja oli tegelikult ümber ehitatud eraldiseisev garaaž, mille kunagiste uste kohal oli suur aken ja sein. Aknast avanes vaade meeldivale puudega ääristatud tänavale. See oli tibatilluke maja, kus oli kaks tuba, väike vannituba ja galeriiköök. Majakest lahutas Penelope Penningtoni kahe magamistoaga majast terrass. “Loomulikult võid sa seda igal ajal kasutada,” kinnitas Penny. “Ja kui sul on tahtmine suurem söögitegemine ette võtta, siis võid alati minu kööki tulla.”

See oli kena väike maja. Penny oli lasknud juurdesõidutee aastate eest üles võtta ning nüüd oli selle asemel auto varjualune ja panipaik. Mõlema maja ees, juurdesõidutee ääres ja varjualuse kõrval asusid kaks väikest murulappi, põõsad, puud ja lilled. Terrassilt pääses Emma väikesesse majakesse paremal ja Penny omasse vasakul. Krunti piiras kõrge valge väravaga aed.

Vähem kui poole tunniga oli Emma väike auto tühi. Majas ei olnud eriti palju mööblit – voodi, kirjutuslaud, väike laud kahe tooliga, paar lampi, väike diivan ja kaks tugitooli. Tal olid kaasas oma voodipesu ja köögitarbed. Tema kastid ja kotid ei olnud veel lahti pakitud, aga ta ei hoolinud sellest. Lyle läks lähedalasuvale turule söögikraami hankima, tuues Pennyle ja Emmale Kreeka salatit, hummust, lapikleiba ja pudeli veini. Nad einestasid Penny pool tema väikese köögilaua ümber ja Emmale hakkas maja kohe meeldima.

Lõpuks jäid Emma ja Lyle mugavasse elutuppa viimase klaasi veini taha juttu puhuma. Emma istus vanas polstrist punnis lillelise mustriga tugitoolis, jalad toetumas otomanile, mis päriselt selle juurde ei sobinud. Lyle lösutas diivanil, jalad diivanilauale toetatud.

“See koht tahab küll kõvasti kasimist saada,” tõdes mees.

“Mulle siin meeldib,” vastas Emma. “Sellest saab minu lugemistool.”

“Kuidas sa saad lugeda, kui need jubeda mustriga lilled sulle vastu karjuvad?”

Ta naeratas vestluspartnerile.

“Kas sa oled mõelnud, mis tööd sa tahaksid teha?” küsis mees.

“Noh,” vastas Emma mõtlikult veini rüübates. “Mõtlesin, et hakkaks õige elutreeneriks. Mis sa arvad?”

“Kindlasti on sul rohkesti kogemusi selles osas, mida mitte teha,” vastas Lyle.

“Ausalt öeldes ei ole ma end juba aastaid nii mugavalt tundnud.”

Lyle vakatas hetkeks. “Emma, ma ei tea kuidas sul siin minema hakkab. See siin on vaikne linnake, aga mitte ilma klatši ja väiklase õeluseta. Saad aru, mida ma mõtlen?”

“Ma kasvasin siin üles, mäletad?” vastas naine. “See käib minuga kaasas, ükskõik, kuhu ma lähen. Aga mind ei ole üheski kuriteos süüdi mõistetud, kuigi ma usun, et nad otsisid selleks võimalust pikalt ja põhjalikult.”

“Ma tahan, et sa oleksid valmis. Igaks juhuks.”

“Selleks, et inimesed suhtuvad minusse halvasti või sosistavad, kui ma mööda lähen? Selle pärast ma siia tulingi, mitte ei otsinud uut kohta, kus uue identiteediga otsast alata – lõpuks tuleb ikka kõik välja. Valel on lühikesed jalad – Richard tõestas seda. Saame sellega ühele poole. Ma olin abielus kadunud Richard Comptoniga, kurikuulsa maakleri ja vargaga. Seda olematuks ei tee. Mul ei olnud vaja pikalt mõelda – ma ei ole valmis stressiks, mida saladuse hoidmine kaasa toob. Ma oleksin võinud muuta oma nime, värvida juukseid, isegi lasta nina kohendada, kui mul oleks raha olnud, aga lõpuks oleks ikka välja tulnud, et see mina olen. See on asjatu, Lyle – guugelda mind ja näed ise.”

“Kas Emma Shay?”

“Jah, Emma Shay Compton, Emma Compton, Emma Catherine Shay.”

“Armas taevas,” oigas mees. “Ma loodan, et see kustub varsti ära,” sõnas ta.

“See kõik on kirjas. Kõik, kes soovivad, võivad seda lugeda. Sellest on isegi paar raamatut, kuigi need ei ole päris täpsed.”

“Aga kuidas ta seda tegi?”

Naine teadis täpselt, millest teine rääkis. Richardi enesetapust. Ta tõmbas hinge. Teda üllatas, et Lyle ei olnud seda järele vaadanud – see oli laiali pritsitud nagu Richardi ajud, kõikides ajalehtedes ja interneti uudistelehekülgedel.

“Pärast seda, kui ta püüdis võltspassiga põgeneda kolleegi eralennukiga ja viidi tagasi vanglasse ilma kautsjoniõiguseta, saavutasid advokaadid koduaresti jalavõruga. Pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist püüdis ta seda muuta, andis ta kergema karistuse ootuses välja offshore-arvete numbrid. Aga kõigest hoolimata pidi ta pikaks ajaks vangi minema. Ta avas kodus oma kabinetis raamaturiiuli taha peidetud seifi, võttis sealt laetud Glocki ja tulistas endale pähe.”

Lyle raputas pead. “Ta ei tahtnud vangi minna...”

“Olen kindel, et see oli midagi enamat,” vastas Emma. “Pole kahtlustki, et vanglas oleks olnud kohutav olla, aga mitte selle pärast ei teinud ta seda. Enam ei olnud offshore’e ega Šveitsi arveid. Kõik oli lõplikult läbi. Teda ootas viiekümne aasta pikkune vangistus ja isegi kui ta oleks varem välja saanud või tal oleks õnnestunud põgeneda, ei oleks tal olnud midagi, mille eest rahulikult Arubal või mõnel teisel kaugel saarel pesitseda. Oma varandusega.” Naine ohkas. “See oli talle kõige tähtsam. Rikkus.”

“Üllatav, et politsei ei teadnud midagi seifist ega püstolist,” sõnas mees. “Kas nad siis korterit läbi ei otsinud?”

Emma kehitas õlgu. “Ma ei tea, kas nad seda üldse märkasid – nad ei otsinud seda. Nad konfiskeerisid tema arvutid, kõik kodus olevad kaustad ja kogu tema elektroonika, kuid order ei hõlmanud relvi ega narkootikume. Ma ka ei teadnud relvast.”

“Kas ta üldse proovis sind kuidagi kaitsta?” küsis Lyle.

Emma raputas pead.

“Ja pärast matuseid?”

“Kulus paar nädalat, enne kui see kõik ühele poole sai. Lisaks veel oksjonite paberitöö ja korteri müügi lõpetamine. Sulgesin tema kabineti ukse ja magasin köögis välivoodis. See oli mulle kõige turvalisem koht. Politseinikud jälgisid korterit ja uksel seisis valvur.” Ta tegi grimassi. “See oli nii jube.”

“Ma ütlen seda ainult ühe korra, kulla Emma, siis läheme edasi. Mul on tõesti väga kahju.”

“Tänan sind,” vastas naine vaikselt. “Kuule, mine koju. Ja ütle Ethanile, et hindan kõrgelt tema heatahtlikkust, ja kinnita talle, et ma ei hakka teile tüli tegema. Olen märganud, et saan ise päris hästi hakkama. Sinu lähedal on väga tore olla, aga pole vaja karta, et minusugune isehakanud sõbranna tüütuks muutub ja sind häirima hakkab. Minust ei saa sulle kolmandat ratast.”

“Meil on palju toredaid sõpru, paljud neist geimehed, ja meie pundis on kolmandaid rattaid enam kui küll. Selle pärast pole küll vaja muretseda. Helista meile, millal aga soovid.”

“Sa olid imeline. Sa oled alati olnud mulle parem sõber kui mina sulle,” vastas Emma.

“Pole kindel. Sa oled nii mõnigi kord teinud ikka väga lahkeid žeste...”

“Ole kuss,” hoiatas Emma. Enne kui pahandused algasid, oli tal naeruväärselt suur majapidamiseelarve, kuid ta oli kokkuhoidlik ja tal tekkis kenake ülejääk. See oli tema raha ja ta toetas lillepoe rajamist. Parem, kui keegi sellest kunagi teada ei saa. Lyle’i küsitleti nende suhete kohta, võimalik, et toimus isegi juurdlus, kuid ta ei olnud kahtlusalune. Tegelikult nad ei olnud sellest rääkinud. Emma oli üsna kindel, et Ethan ei tea kõiki üksikasju.

“Liigne öelda, et mul on hea meel, et sa siin oled,” jätkas Lyle. “Tundsin sinust puudust. Aga nüüd pean ma sulle paari asja rääkima. Inimesed on sinu kohta küsinud, mis on igati loomulik. Mõned vanad sõbrad on viimasel ajal mitu korda küsinud. Küsinud, et mida sa nüüd teed. Riley tuli poodi ja küsis, kas sinuga on kõik hästi. Ta teab, et me suhtleme, nagu sina tead, et ka mina suhtlen temaga, aga mis puudutab teid kahte, siis olen otsustanud, et ei räägi teie vahel jutte edasi. Ta tahtis teada, kas sul on midagi vaja.”

“Südametunnitus vaevab,” ütles Emma.

“Pea hoogu, Emma. Ta võib olla üks vähestest inimestest, kes tegelikult mõistab, mida sa läbi elad,” ütles mees. “Ma tean, et sa ei tunne talle kaasa, aga pärast seda, kui sa olid läinud, pidi ka tema oma elu uuesti üles ehitama. Ja Jock helistas. Ta on lahutatud ja elab Santa Rosas. Ta tahtis teada, et ega sa viimaks tagasi tule, kui see kõik läbi saab. Ta ütles, et kui midagi vaja on...”

“Tõsiselt?” küsis naine.

“Väga siiras. Ta ei meeldi mulle eriti, aga ta pakkus tuge.”

Emma ei vastanud midagi. Muidugi ta teadis, et nad on mõlemad siin, nii Riley kui Jock. Kunagi ammu oli üks neist tema parim sõber ja teine kallim. Pärast seda, kui ta oli kunagi ammu kodulinnast lahkunud, oli ta teinud sinna mõned põgusad külaskäigud ega olnud nendega rääkinud, kuid ta teadis, et nad on endiselt olemas. Otsustanud siia jäädavalt tagasi pöörduda, teadis ta, et satub varem või hiljem neist ühe või mõlemaga kokku.

“Võib-olla on aeg eluga edasi minna, Emma,” ütles Lyle.

“Ma olengi edasi läinud,” vastas naine. “Ma olen paljude asjade juurest edasi läinud. Ja ma ei astu sammugi tagasi.”

1 Inglise keeles “Hello, Gorgeous”.