Читать книгу Valge laam - Roy Jacobsen - Страница 2

Köögis oli mõnusalt soojaks läinud. Ingrid võttis pooled üleriided seljast, jahvatas kohvi ja pani kohvikannu tulele, ladus ostud sahvrisse, tõi puid ja turvast juurde, ja siis oli kohv valmis. Ta võttis ka teised ülerõivad seljast ja jõi kohvi, istus kahe poolega akna all oma isiklikul toolil ning kiikas vilksamisi tumedaid varje läänekaares, Moltholmeni ja Skogsholmeni laidu, Lunde skääre ja unist rannaäärt kusagil kaugel-kaugel selles päevas, millest ei pidanudki asja saama. Ta ei asunud veel sööma. Vaid vaatas ümberringi, millest alustada, kas ahjualusest või lauast, sahvriesisest nurgast?

Ta tõusis püsti ja tiris välja turbakasti ja hakkas ajalehti ribadeks rebima, mätsis leheräbalad kuulikesteks ja ladus need põrandale lumelaterna moodi virna. Need pudenesid laiali. Ta ladus need uuesti virna, killukesed ajalehest, mida ta oli käes hoidnud kunagi, kui Barrøy oli veel ühiskond, kus olid inimesed ja loomad ja majakatuli, rajuilm ja meelekindlus, töö, suvi ja talv ja jõukus, sättis kuulikestele toeks pilpaid ja turbatükikesi, et süüdata lõke, keegi ei olnud kunagi tulnud mõttele saarel maja maha põletada, Barrøy idaosas olid küll ühed varemed, aga mitte ahervaremed, ja korraga ei olnud enam kahtlust, et inimesed, kes olid Karvika maha jätnud, olid seda teinud vabatahtlikult, mitte katastroofi tõttu; neil oli lihtsalt villand saanud, nad olid peeglisse vaadanud, kompsud kokku pakkinud ja minema sõitnud, see oli talumatu mõte.

Ta haaras lambi kätte ja läks üles Põhjasaali, seejärel Lõunasaali, astus sisse Barbro idapoolsesse kambrisse, oma lapsepõlvetuppa, kus oli pikendatav voodi ja pott ja öökapp ja kooliaegsed luitunud joonistused, mida ta ei olnud näinud sestsaadik, kui käis septembris siin kartuleid võtmas; maja oli jäänud väiksemaks, uksed madalamaks, aknad kitsamaks; inimeste lõhn oli püsinud neil seintel otsekui värv, nüüd oli tunda vaid raske märja mulla hõngu, ta tõmbas sõrmeotsaga läbi pärlendava udu ja istus vanemate voodile, kus oli surnud tema ema.

Las Lars võtab Barrøy üle, olid ema viimased sõnad. Ja sina sõida siit minema, sa oled noor ja nutikas, pööra merele selg, võta minust õppust …

Ingrid ütles ei.

Sa ei ole piisavalt tugev.

Küllap ma olen, vastas Ingrid surevale emale.

Ja järgmisel kevadel ei tulnud Lars Lofootidelt tagasi, ta on leidnud armastuse, kirjutas noormees, ja jääb sinna, koos paadi ja kalapüügiriistade ja meeskonnaga. Nii läks aasta aasta järel, ta ei tulnud ka siis, kui puhkes sõda. Ning Ingrid ja Barbro jäid üha üksildasemaks iga päikesega, mis tõusis, ja iga tormiga, mis vaibus, iga loomaga, kelle nad veristasid, ja iga koti hahasulgedega, mis nad kokku korjasid, aga maha ei müünud, üks noor ja teine keskealine naine saarel, nad ootasid Larsilt kirju, noid korrapäraseid kirjaridu, millele olid ühel päeval lisatud ka rohelised kritseldused, Larsi kolmeaastase poja Hansu allkiri, need kolm aastat olid Ingridi elus kõige pikemad. Nüüdseks oli sõda kestnud neli aastat, ja Hans oli saanud venna Martini; temalt tuli veelgi kritseldusi – tädile ja vanaemale, kes ei kirjutanud vastu, kuna üks oli liiga uhke ja teine ei osanud.

Ingrid astus Põhjasaali ja otsustas magada seal, kus põrandalt avanes luuk alla kööki, et soojus üles pääseks. Ta kloppis ja tagus tekke ja tegi voodi üles ja läks alla tagasi ja jõi leiget kohvi ning luges Barbro kirja uuesti läbi, kortsutas selle kokku ja pani põrandale hunnikusse.

Aga ei süüdanud seda põlema.

Ta läks elutuppa, et ahju puid juurde panna, ja märkas, et vanaisa kambri uks on paokil. Ta pani käe lingile ja tahtis selle kinni tõmmata, aga ta oli seda juba natukese aja eest teinud, ta oli selle ukse kinni pannud, ja nüüd oli see lahti, kõik oli vaikne, ja majas ei olnud tuuletõmbust.

Ta kuulis klõpsatust, kauget, kaikuvat kõuekõminat maakera vatsas, häält, mis meenutas haamrilööke, ja taganes kööki ning jäi nagu naelutatult paigale, liiga kauaks, läks ja rapsas siis kambriukse lahti ja sai maruvihaseks, et ta ei olnud seda otsekohe teinud, nüüd võis see keegi juba kadunud olla.

Aga ei olnud mingit lõhna, polnud lohisevaid samme, jutupominat ega kassi nurrumist, ainult seesama nõrk kohin, nii väljas kui ka toas. Ta võttis elutoa seinalt konksu otsast lambi, läks lausa sisse ja tagus justkui haamriga pähe, et seal ei ole mitte kedagi, ei voodis ega selle all, ei nurgakapis ega kirstus, ta tegi selle lahti ja pani jälle kinni ja jäi selle kaanele istuma, kõrvus kohisemas igikestev vaikus – nii valjusti, et karje pidi valla pääsema.

Siis oli vaikus täielik.

Ta pani riidesse ja läks õue, kus langes lund, seisatas ja uuris taluhooneid, lauta ja kaisid ja paadikuuri mere ääres, korraga tundis ta hämmastust kõige üle, mis oli teda saarel kinni hoidnud ja mis ausalt öelda ei kujutanud endast mitte kui midagi. Varsti muundub lumi vihmaks, saar pruuniks nagu mullakamakas ja meri halliks, kui tuul ei pöördu.

Ingrid sammus läbi aedade lõuna poole, eiras väravaid ja ronis üle kiviaedade nagu lapsepõlves. Aga ta ei olnud laps. Ta läks edasi, päris saare lõunatippu ja silmitses majaka riismeid, mille tema ja Barbro olid sõja puhkedes isa viimase dünamiidinatukesega õhku lasknud, selgetes kiiskavates värvides klaasipuru, adruräbalad ja pruunvetikas liibusid nagu mustad juuksed ümber roostes, kõveraks väändunud raudtalade, parafiinipaak meenutas kõrbenud roosi. Ta istus puutüvele, mille nad olid kunagi mereheidise hulgast leidnud ja poltide ja vaiadega kinni tagunud, et meri seda neilt jälle ära ei võtaks, toda määratut luuvalget hiiglast, millest nad kunagi arvasid, et ehk on see ühel päeval midagi väärt, võib-olla terve varanduse, nüüd oli see kolm aastakümmet olnud pingiks inimestele, kes selle peal kunagi ei istunud.

Ja ta ei olnud enam laps.

Ingrid ootas, kuni tal hakkas külm, läks piki kaljust läänerannikut põhja poole ega näinud ühtki jälge ega kuulnud muud kui mere mahajäetud kaeblemist, möödus rünkast, millele toetus uus kai koos kolme kaipealse majaga, vähemalt üks hoone oli üleliigne; ta taipas, et kui ta oleks hommikul Nelly üles äratanud, lubanud endal kuulata teise häält ja näha naeratust, oleks ta ikka veel seal kalamajandis passinud ja surnud turskadel selgrooge välja rebinud, mõtted tõusmas ja vajumas.

*

Ingrid seisis rootslastemajas ja keris märjad juuksed üles sõlme ja lasi neil siis jälle alla vajuda, aina kordas neidsamu liigutusi ja imestas, miks tal ikka veel kõht tühi ei ole. Ta avastas villase kampsuni varrukas augu ja talle ei tulnud kuidagi meelde, kust see pärit on. Pingil pikerguses karbis olid võrgukudumise kalasid, suuruse järgi ritta sätitud. Ta haaras kõige suurema kalasi ja veeretas seda peos, märkas Larsi hambajälgi, too oli lapsena kõike suhu toppinud. Ingridil oli küünealustes ikka veel tardunud kalaverd. Auk oli kampsunisse tekkinud sellest, kui ta hommikul kohvriga trepist alla minnes naela tabas. Tööpingi kohal riiulil olid igas suuruses võrguniidi rullid, noad, luisud, konksud, korgid … ja uid, Barbro võrgunõelad.

Ingrid võttis järi ja istus akna alla rauast konksu ette, ajas niidi ui taha ja asus võrke kuduma. Tunni aja pärast oli tal kolm sülda viieteistkümne silmusereaga võrku. Käed olid jahedas õhus meeldivalt pehmed. Ta oli näljane nagu hunt, astus välja ööpimedusse ja läks majja tagasi, ta oli ilma suhtes eksinud, märjast lobjakast oli saanud lumi, kerge ja kuiv nagu tahm, ja ta ei tundnud enam hirmu.