Читать книгу Valge laam - Roy Jacobsen - Страница 4

Kui Ingrid oli Barrøyl olnud juba nii kaua, et paljas mõtegi kellavärgist oli haihtunud, sattus välimisse võrku hüljes.

Ta sikutas looma kaldale ja nägi, et ta on surnud. See oli väike hüljes, vist hülgepoeg. Ta jättis selle sinnapaika kotkastele. Aga loom oli suure osa kalapüügivarustusest ära rikkunud, niisiis hakkas Ingrid võrguahelat põhja poole tarima, et see ära parandada, kui märkas veel üht hüljest, kes lebas lumel ja liigutas vaevalt loibi. Ta läks lähemale, loom piidles teda, üks silm must, teine valge. Neil oli saarel varemgi hülgeid olnud, kuid nad olid ujedad ja sukeldusid harilikult vee alla, kui inimesed neile peale sattusid. See siin näis olevat jõuetu ja haige, ta polnud suurem kui too surnud hüljes.

Ingrid pani püügiriistad käest, kaevas välja ühe kivi ja lõi looma surnuks. Moltholmeni laiult tõusid õhku kaks kotkast ja lendasid tiibade laperdades tema poole. Ta vehkis käega, linnud jõnksatasid korraks, liuglesid oma hiiglaslikel tiibadel ja laskusid tagasi laiule, toksisid nokaga ja kiikasid tema poole. Ühe pea oli peaaegu valge, teine oli pruunikam ja pisut väiksem.

Ingrid mõtles, kas peaks hülge ära nülgima, aga ei teadnud, kuidas seda teha, ja isa oli kunagi hoiatanud, et hülgelihaga tuleb ettevaatlik olla, selles võib leiduda keeritsusse.

Ta tahtis edasi minna, ent silmas võrke tõstes lume all mingit pruuni rõivatükki, mis meenutas kalevit. Ta tõstis üles räbaldunud kuue ja sellest pudenes välja höövlilaastutuuste. Selle külge oli takunööriga kinnitatud pooliku säärega püksipaar ja veelgi höövlilaaste. Ingrid ei olnud kunagi sääraseid riideid näinud. Ta viis need kalakuivatusresti juurde ja riputas kuivama nagu pesu, läks uue kai pealsesse majja, tõmbas võrgud konksude vahele pingule, noppis neist adru ja mererohu välja ning otsustas, et tal on küllalt püügivarustust, et lasta neil rippuda senikaua, kuni need ära kuivavad, siis on neid lihtsam parandada.

Ta mõtles, kas peaks uued võrgud sisse viima, ent jõudis järeldusele, et ta võib ju mõne päeva soolakala süüa, ning sammus kerges lumesajus kodu poole. Nüüd seisis taamal kalakuivatusrestil üks mees ja jälgis teda, ühe jalaga mees. Mehe selja taga asutasid kotkad kahekesi hüljest tükkideks rebima. Tundus, nagu vaataks ka mees linde, polnud aru saada, kuhupoole ta vahib, tal ei olnud pead.

Ingrid astus tuppa ja valmistas süüa ja sõi, küüris puhtaks köögi ja tuulekoja ja esikupõranda, pühkis pööningutrepilt tolmu, otsis välja villase lõnga, nõelus kampsuniaugu kinni ja taipas, et see ei pärinenud mitte kalamajandi naelast, vaid fileerimisnoast. Homme kavatseb ta küpsetada, leiba, plaadisaia ja kartulikaraskit, täita maja elava kodu lõhnaga – ja tuimastavalt raske tööga.

Ta läks laudapealsele ja otsis välja koti villaga ja asus seda puhastama ja kraasima. Ta tassis voki kööki ja kulutas ülejäänud osa päevast ketramisele. Rütm. Enam ei olnud seinte sisekülgedel udupiisku. Siin ei lõhnanud märja mulla järele. Ta oli elutoa kütmise lõpetanud. Sahvri seinal naela otsas rippus kalender, peagi võtab ta endale kassi, seinakella ei lähe tal enam tarvis, kedrus lippas villavahast libedate sõrmede vahel, ja iga kord, kui ta aknast välja vaatas, seisis see võõras seal eemal kalakuivatusrestil ja vahtis teda.

Ta arutles endamisi, kas harjuda mehe olemasoluga, nagu oleks too hernehirmutis, või rebida räbalad restilt ja visata merre, matta maha, põletada ära …

Enne pimeduse saabumist pani ta riided selga ja läks resti juurde, katsus neid nartse ja tundis, et pakane on need justkui kinni naelutanud. Kaks tumedat plekki lumel – rannal, kus olid lebanud hülged. Kotkaid ei olnud näha. Aga ta kuulis nende hääli, ka teise linnu oma, kosmilise tolmu pulseerivaid pahvakuid, mis järgnesid talle uue kai pealsesse majja, kus ta veendus, et võrgud on kuivad ja ta võib neid parandama hakata. Lindude hääled saatsid teda ka koduteel, aga siis oli öö ja meest kalakuivatusrestil ei olnud näha.