Читать книгу Valge laam - Roy Jacobsen - Страница 3

Ingrid sõi ja magas ja ärkas üles ega kartnud enam sugugi. Ta sõi aeglaselt, pani riidesse ja läks välja kahkjasse novembrivalgusse ja lükkas lootsiku vette. Tuul oli taas pööranud ja tugevamaks läinud ning puhus nüüd edelast. Ta sõudis ümber neeme, edasi läbi väina lõuna poole ja jõudis meetrisügavusse vette, kus asus vai, mille Lars oli kunagi siia merepõhja tagunud, sidus selise otsa paadist väljumata – ja paati vigastamata – vaia külge, sõudis vastulainet üle väina Moltholmeni laiuni, kuhu tädipoeg oli teise vaia kinnitanud, ning kus rippus tali. Ta ajas selise läbi silmuse, taas paadist väljumata – ja seda vigastamata – ja sõudis tagasi Barrøy suunas, ta oli arvanud, et see vahemaa võib olla kaheksa-üheksakümmend sülda, aga oli peaaegu sada viiskümmend, selis oli liiga lühike.

Ta puhkes nutma, sidus sinna külge ühe võrgupoi ja lasi selle lahti, sõudis pärilainet põhja poole uue kai juurde ja tõi selist lisaks. Meri oli rahutumaks muutunud. Ta rassis vaia juurde tagasi ja otsis võrgupoi üles, jätkas selist ja sõudis Barrøy paadisadama poole, üdini märg, üleni kuumav, läbinisti kurnatud ja raevunud, aga nüüd oli tal pikk ling üle väina ja ta võis mõne võrgu välja tõmmata, püüda kala paadiga merele minemata, igasuguse ilmaga, kuni kõige karmimate külmade saabumiseni, võib-olla kauemgi.

Ta laskis paadil veidi põhja suunas triivida ja tiris selle maale, märkas, et meri mõõnab, seisatas ja jäi mõttesse, ta oli arvanud, et vesi tõuseb, aga ta ei tundnud kübetki hirmu.

Ta kõmpis üles majja ja jäi ahju ääres pingi peal magama ega ärganud enne õhtut. Ta oli külmast kangeks jäänud, ajas end nüüd püsti ja tegi tule ahju, valmistas süüa ja kaalus, kas peaks võrgud pimedas sisse viima, ajas selle mõtte peast minema ja tegi lahti ühe raamatu, mis tal kaasas oli, sealt ei olnud mitte kui midagi lugeda.

Ta pani riidesse, tõi uue kai pealsest majast kaks võrku, läks saare lõunaossa väinaäärse kinnituse juurde ja tõmbas esimese neist justkui hääletu ämblikuvõrgu läbi musta ummiklainetuse, lasi teisel silmuse lõdvemaks ja tiris sellegi järele, kahest võrgust ahel, pole sugugi paha, ta tõmbas need viieteistkümne sülla kaugusele merre, kinnitas otsad ja läks koju.

Ta magas vanemate voodis kaua ja alasti, tõusis ka järgmisel hommikul üles, käis võrke nõudmas ja võis nüüd värsket turska keeta, läks ja pani siis veel ühe võrgu välja. Kolm tükki. Ta võiks neid panna ka neli või viis. Tal oli mullusest talvest alles kuivatatud kala, välikelder kartuleid täis, tal oli laagerdatud soolasaidat ja pool tünni heeringat. Tal oli moosi, jahu, kohvi, siirupit, kuivatatud herneid, poevõid ja suhkrut. Nüüd oli tal ka värsket kala. Ajalehepaberi hunnik ei vedelenud enam köögipõrandal, vaid koos tulehakatusega ahju all puukastis. Pilvepilust ilmusid nähtavale kaks lennukit, ta kuulis, kuidas peasaare põhjaosas asuvat kindlust pommitati, pilved tõmbusid tagasi kokku.

Järgmisel hommikul sai ta kaheksa turska ja ühe suure saida. Ta sõi jälle värsket kala ja maksa ja soolas ülejäänu sisse, istus tükk aega köögisoojuses ja vaatas ringi, kuni miski sundis teda püsti tõusma ja minema laudapealsele, kus hoiti hahasulekotte. Esimesel kotil oli silt kirjaga „Barrøy. 1 kilo. 1939.” Ta tegi selle lahti ja pistis käe ühe suve sisse. Ta sidus koti kinni ja avas teise. Sellel oli kirjas „1937”. Veel üks suvi. Ta mõtles, et peaks külasse sõitma ja kassi hankima.

Ta läks tuppa tagasi ja pani vee tulele, pesi end puhtaks ja küüris küünevalle, kuni need narmendama hakkasid, pesi ka juuksed ja väänas need sõlmedesse ja lasi mööda keha alla rippu ja tundis, kuidas soe vesi üle kõhu ja puusade ja reite voolab ja siis palisse niriseb. Ta pani end riidesse ja istus köögilaua taha ja avas sellesama raamatu. Sealt ei olnud endiselt mitte midagi lugeda. Aga nüüd magab ta kindlasti nagu Nelly.

Ta heitis voodisse ja mõtles kassist. Varsti tuleb Barbro. Mõte Barbrost. Ja Suzannest.

Suzanne oli olnud Ingridile nagu tütar. Aga ta oli nii Ingridi kui ka Barrøy maha jätnud, kui ta oli kõigest neljateistkümneaastane, temagi oli läinud vabatahtlikult.

Ingrid tõusis jälle üles ja läks elutuppa ja otsis välja kirjad tollest kummutist, mille isa oli kunagi hullusehoos ostnud, Suzanne kaunilt vormitud käekiri – pealinnast, kus ta oli esialgu olnud jõukas peres teenijaks, siis aga töötanud ühes päris suures ja muljetavaldava nimega keskjaamas telefonineiuna. Ingrid luges aeglaselt, õõtsus sõnade taktis kaasa, noogutas, raputas pead, pistis kirjad sahtlisse tagasi ning nägi vaimusilmas Suzannet tol päeval, kui tüdruk saarelt minema sõitis, kõige peenemates rõivastes, mis neil oli õnnestunud hankida, elevusest pulbitsev ja habras nagu klaas, ta ei olnud minema sõitnud mitte ainult oma väärtuslikus isikus, vaid kogu saare rahatagavaraga, see ei olnud sugugi ilus vaatepilt.

Ingrid puhus lambi kustu ja läks pööningukorrusele ja magas nagu Nelly, enne aga mõtles jälle Barbro peale ja sellele, et ta tahab Margoti juurde panti viidud kella välja lunastada, tolle pommidega kella, millel on Rooma numbrid ja ornamentidega kaunistatud osutid, isegi saareelanik vajab vaikset vahepausi nende kahe päeva vahel, mil kell tuleb uuesti üles keerata.