Читать книгу Mongoolia memuaarid - Roy Strider - Страница 5

2009. aastal Mongooliasse sõites läksin sinna esmalt kinnitust otsima nappidele kuuldustele ja internetis levivale kuulujutule. Mitmes allikas öeldi üsna otse välja, et valitsuse tegevuse ning uue majanduskorra ühismõjul vohab Mongoolias juba aastaid illegaalne kullakaevamine. Kaevandatav kuld rändab riigist välja, peaaegu alati korruptiivseid, illegaalseid ja mafioosseid kanaleid pidi. Meeleheites inimesed hülgavad oma igapäevases muserdatuses ja kiire rikastumise lootuses senised kodud ning koonduvad orjatööle suurtesse kaevandustesse. Need, kellele massiline ühistegevus siiski päris vastuvõtmatuna tundub, asuvad kulda ja õnne otsima omal käel. Kõige kehvemini mõjub säärane traagika aga lastele, sest neid kasutatakse nii tööjõuna kaevamisel – nende väheldase kogu tõttu ka maa-alustes käikudes tegutsemiseks –, aga lisaks töötlevad paljud õnneotsijad kulda surmavalt mürgise elavhõbedaga,ja teiste seas ka lapsed.

Kõik see tundus rohkem nagu mõne vana „Mad Maxi” triloogiast pärineva filmi kirjeldusena. Ometi leidsin toona mitme asjaolu kokkulangemise tõttu nii kullaotsijatest õest-vennast koosneva „ühepere-ettevõtte”, kui ka umbes 25 ruutkilomeetril tegutseva hiiglasliku illegaalse kullakaevanduse. Jah, see kõik nägigi välja nagu kaadrid mõnest maailmalõpufilmist. Kaetud nägude ja odavate, grotesksete päikeseprillidega silmi varjavad puruvaesed inimesed ammutamas ja sõelumas liiva ning kruusa. Pigem nagu moonutatud hiidputukad, mitte inimesed. Hiiglaslik tolmupilv lehvimas nende ümber nagu surma hingeõhk, ja mõne sõelaresti väristava masina juures matmas enda alla kogu seal töötava perekonna. Endistest sõduritest turvamehed hoiavad kiivalt sel haletsusväärsel inimrühmal silma peal, et mõnda suuremat kullatera leidnud õnneseent teiste poolt kohe maha ei löödaks. Ja kõige üle, nagu hiiglaslik röövlinnu tiib, laotub maffia vari (kuigi mongolid sellist sõna lihtsalt ei kasuta, kuid ilmselt on see kullaäri kontrollijaid kõige paremini iseloomustav väljend).

Ninjad, nagu neid Mongoolias kutsutakse, veeretavad oma päevi õhtusse pisikesi kullapurutükke otsides. „Miks selline veider nimi?” küsivad paljud. „On nad sõdalased?”

Tegelikult mitte, kuigi kullakaevajad sõdivad enda ja oma pere ellujäämise nimel. Ninjadeks kutsutakse neid kahel põhjusel. Esiteks kannavad illegaalsed kullakaevajad enamasti seljas raudkange, labidaid, puust keppe. Täpselt nagu ninjad oma võitlusvarustust. Teiseks on neil vahel turjal plastikust või plekist kullautmiskausid – jällegi nagu ninjadel. Tegelikult ninjad ei kanna kausse seljas. Kuid tänapäeva Mongoolia teab ninjasid kaheksakümnendail aastail tekkinud koomiksist alguse saanud multifilmist „Teenage Mutant Ninja Turtles” – „Teismelised ninjakilpkonnad”. Ja plastikust pesukauss meenutab mongolitele multifilmitegelaste kilpkonnakilpe. Multifilmi-ninjad tegutsevad New Yorgi kanalisatsioonitunnelites, mongolid aga augustavad ja uuristavad oma kodumaa pinda, mis kohati (eriti pärast kaevajate poolt hülgamist) näeb välja nagu kummituslik kärg. Ka siin on analoogia märgatav: mõlemad ninjad, ehkki kumbki omal viisil, tegutsevad enamiku ajast igal juhul maa all.

Kui multifilmide vaatamine on vähemalt täiskasvanute jaoks vabatahtlik, siis päriselu-ninjadele pole sageli lihtsalt ninja-ameti vältimiseks võimalusi jäänud. See töö on terviskahjustav (tolm, raske füüsiline töö, kehv toit, äärmiselt viletsad elamistingimused, äärmuslikult puudulik hügieen) ja vaimselt ruineeriv. Ninjad on õnnemängurid ja sellest ise (alateadlikult) teadlikud olles juba ette alla andnud. Õnnemängud viivad virgumiseni harva ja siiani veel budistliku vundamendiga mongoli ühiskonnas on mängurlus enamasti halva märgiga. Sellest hoolimata on raske muuta fakte, mis näitavad, et Gobi kõrbe all asuvad maailma suuruselt teised kullavarud ning Mongoolia vallanud kapitalism lihtsalt hävitab nomaadide senise elustiili.

„Mongoolia on tunnistajaks suurimale kullapalavikule, mida maailm iial näinud,” märkis Al Jazeera 2009. aasta jaanuaris ja võib-olla oli neil õigus. Mina aga naasen 2009. aasta kesksuvel pärast pikka rännakut Mongooliast segaste muljete, suure väsimuse ja 2-kuuse kutsikaga, kes esindab uhket ja haruldaseks hääbunud mongoli vaprate valvekoerte suguvõsa. Mõistagi, nomaadide valvekoerte ...

Vaadates väikese Häirä Tashi rõõmsat sirgumist Euroopas, küpseb mu peas üha kopsakamaks Mongoolia tragöödia parema avamise plaan.

Dokumentaalfilm! See võiks Mongoolia nukrat olukorda kas või kübemegi võrra muuta. Otsustan üritada dokumentaalse portreega ninjade elust ja olen varsti valmis kirjutanud filmi sünopsisegi. Peagi tehakse mulle selgeks esimesed põhitõed filmivallas. Selleks et leida produtsenti, tuleb asjakohast eelmaterjali koguda märksa põhjalikumalt ja kvaliteetsemalt, kui minu oskused ja teadmised lubavad.

Pingsat juurdlemist nõudvaid asjaolusid on veelgi.

Turvalisus pole ninjade seltskonnas garanteeritud.

Juba 2009. aastal pajatati minu teejuhile kusagil Gobi kõrbe piirimail, kuidas BBC võttegrupp üritas ninjadest filmi teha, kuid pääses hädavaevu eluga. Kaasas olnud tehnika ja mikrobuss aga lõhuti halastamatult vihaste kullaotsijate poolt ära. Ninjade hulgas on levinud joomarlus.

Alkohol, meeleheitel inimeste alaline lohutaja, käib nendega pudelis kaasas nagu džinn, keda jõudehetkel meelelahutuseks välja lasta, et uima-ilma laskudes end reaalsusest vabastada. Ninjad ei soovi oma pudelidžinnilt enamasti midagi. Nad tahavad, et nende viimasedki soovid kaoks. Nad tahavad unustada ning kõige võõrast või ilusamat maailma meenutava ilmumine täidab sellise unustaja hinge sageli suure trotsi ja raevuga.

„Olge ettevaatlikud, need inimesed on ohtlikud,” räägiti meile kaks aastat tagasi Mongoolia jurtades ja stepiavarustes. Rääkijad tasandasid alati häält ja nende silmad pilkusid hirmunult. Õnneks ei tekkinud tookord ninjadega suuremaid ebameelduvusi, vägivaldsed vaimud hulkusid teiste sopkade ja düünide vahel.

Paljusid poolt- ja vastuargumente kaaludes otsustan Mongooliasse kaasa kutsuda kolm kaaslast. Seltsimehelik Manja tunneb nii režissöörikui operaatoritööd. Teised kaks kaaslast peavad olema minu koerad: Eestis juba täisealiseks sirgunud Häirä, kes kindlasti oma kodumaad mäletab ning ehk meelsasti seda külastada soovib, ja samuti turjakaks sirgunud, kuid ealt alles kutsikaohtu tiibeti mastif Karma, kes meist nagunii sammugi maha ei jää. Häirä on mongoli koertele omaselt enamasti vaikse loomuga, seirab inimesi eemalt ja sekkub vaid äärmise vajaduse korral. Karma paistab juba beebieast silma agressiivsuse ja emotsionaalsusega. Siiski on mõlemad „tüdrukud” minu hinnangul oma tõu kohta kuulekaks koolitatud, hästi sotsialiseeritud ja juba eelnevalt väga palju reisinud. Turvajatena oleks nendest palju kasu.

Rendin filmimiseks vajaliku väikese ja silmatorkamatu, kuid piisava kvaliteediga tehnika. Seejärel asun meie ekspeditsioonile rongipileteid broneerima. Ühtlasi kontrollin üle koerte vaktsineerimised, tellin varasemate ebameeldivate kogemuste vältimiseks mastifitele Tartu Maaülikooli laborist ingliskeelsed marutaudi tiitrid, mis kahandavad oma maksumusega reisi kokkukuivavat eelarvet kõvasti. Ilma tiitriteta on aga Mongooliast tulevale koerale tagasi Euroopa Liitu pääsemine praktiliselt võimatu. Palun oma Moskvas elavat tuttavat uurida Venemaal koertega reisimise kohta ning üritan erinevaid kanaleid kasutades rongipileteid ära broneerida: igal juhul on mõttekas minna khaanide kodumaale rongiga.

Töö asjus värskelt Vene transpordiministri asetäitjaga kohtunud tuttav teatab aga, et Venemaal on koertega reisimine lubatud küll, kuid rongis tuleb selleks välja osta terve kupee! Sama kinnitab ka Eesti raudtee-ettevõte, mis inimesi Tallinnast Moskvasse sõidutab – vähemaga ei pääse. Juba kupees reisimine ise on valusalt tasku pihta lööv tegevus. Kuid terve kupee ... see läheb maksma ju väikese varanduse? Arvutused kinnitavad, et tuleks arvestada vähemalt 4000-eurose väljaminekuga, sinna juurde veel toit, muud kulutused, ja seda ainuüksi Mongooliasse sõiduks.

Istume märtsikuise eredalt sinava taeva all ja vaikime. Häirä ja Karma on tujust ära ning minu meel pole vähem must. Ometigi peab alati olema ka alternatiiv, teine võimalus. Asun entusiastlikult broneerima meile lennupileteid Ulaanbaatarisse. Aga jälle tuleb tõdeda, et pakutav pole sobiv. Häirä ja Karma peaksid kogu reisi veetma transpordipuurides. Riias pean koerad andma pagasisse, kätte saan nad Ulaanbaatarist. Reis, kujutage ette, aga kestab umbes ööpäeva! Ja nüüd kujutlege end kutsika ja tema mongolist õekese seisukorda sellisel reisil. Tunnen, kuidas midagi minu sees kompromissitult sellisele sõidule vastu seisab. Pelgan, et pagas läheb kaduma, mida sellistel lendudel, ja eriti Moskvas ning vähemalt minuga on peaaegu alati juhtunud. Kardan, et ma ei suuda iialgi endale andestada, kui kohvrite vahel pagasilindile sõitev koer läbi puurivarbade mulle viimase etteheitva pilgu heidab ning siis ...

Siis ehk ei näe ma teda enam kunagi. Või saan tagasi vaid tuttava karvase keha, millest peenmeel on enne õiget aega üle vikerkaaresilla jalutanud. Hakkan unes nägema hoiatavaid märke, mis keelavad koeri pagasisse panna. Kuid maha ei tahaks ma neid jätta. Mingi seletamatu eelaimdus nõuab seda sõitu, puhub nagu tasane tuul liikuma mõttekõrred ja veab murevaod laubale.

Kahe nädala pärast asutan mitteformaalse seltsingu, mille nimeks saab Assistance Dogs Association, Europe. Nädal hiljem asutan teise mitteformaalse seltsingu, mille nimi on Juhtkoerte Ühing. Juhtkoerte Ühing on ühtlasi Assistance Dogs Association, Europe liige. Nüüd, peale põhjalikku vaagimist ning üsna suure kõhedusega, teen neile mitteformaalsetele seltsingutele ettepaneku testida Häirä ja Karma tööomadusi vaegnägijate juhtkoertena. Kuigi Häirä võiks olla parem „vedaja”, läbivad mõlemad kandidaadid oma katsed rahuldavalt, isegi hästi, ning harjuvad suurema protestita ka suukorvidega. Nõnda võib Juhtkoerte Ühing ette kanda assisteerimiskoerte assotsiatsioonile, et mõlemad kandidaadid on sobilikud kandma nende ülesannete täitmiseks vajalikku vastutust ja kõlbulikud vastavate ingliskeelsete sertifikaatide saamiseks.

Sertifikaate on vaja selleks, et broneerida lennupiletid Riiast Moskvasse ning sealt edasi Ulaanbaatarisse – ning samamoodi Mongooliast tagasi. Aeroflot on päri ja nõus pimeda juhtkoera tasuta pardale laskma ja Mongooliasse sõidutama. Koerale on selleks vaja vaid vastavat tunnistust, millised ühes Tartu internetipunktis viimaks värviliselt välja prindin, uhkete logodega ja pitsatitegagi. Siiani on kõik veel enamvähem JOKK, kuna mitteformaalsete seltsingute tegevus võib hõlmata äärmiselt laia piirkonda ning koerte koolitus pole minu teada Eestis (veel) litsentseeritud. Kuid edasi algab „soo”.

Juhtkoertele on vaja juhitavaid.

Mina pole nõus pimedaks või raske nägemispuudega isikuks hakkama. Kes sellist asja ikka vabatahtlikult teeks ... piisavalt halvaendeline ning ebameeldiv, lisaks ei pea see seisund paika just muidu, kui ma mingil põhjusel ise silmi kinni ei pane. Ometigi, meenub mulle Takeshi Kitano film, Zatoichi... pime mees, kes hoidus nägemast selleks, et paremini näha. Teravda oma meeled, õpetas Kitano. Ära ripu nähtavas, astu kastist välja.

Minu üllatuseks jääb režissöör-operaator oma uue staatusega üsna kiiresti nõusse. Selleks et saada heaks režissööriks, tuleb enne vist olla hea näitleja, mõtlen, ja tunnen imelikku rahu ja täiesti tavalist rahutust. Ma lihtsalt ei kujuta meid ette, meid kõiki, reisimas nendena, kes me kindlasti ei ole. Või siiski oleme?

Kevad on Eestis kõige ilusam aeg, sellest ilusamad on ainult suvi, sügis ja talv. Nõnda on mul kirjeldamatult kahju oma kodust lahkuda. Ärasõiduöö-eelsel õhtul toon keldrist isevalmistatud Rieslingi ja istun pikalt aiatoolil. Midagi ununeb nagunii, pole mõtet korduvatele ülepakkimistele kallist aega raisata. Tunnen kõike, mis koju maha jääb. Iga naadivõrset, mis pead mulla alt välja pistab ja juba esimestele salatitaldrikutele jõudnud on. Neid vanu telliseid seal nurga taga. Vana maakivist lauta ja sisalikke kaevurakkel. Ees ootab tundmatus.

Häirä ja Karma on oma tõule omaselt erakordselt energiasäästlikud ning puhkavad oma tavapärasel kombel väikesel laudanurgakõrvasel künkal, mille juba aasta eest Häirämäeks ristisin. Häirämäel kasvab vana võimas vaher, mis koertele varju ja tuge pakub. Selle taha loojub päike. Küünitan mõtlikult oma käe pokaali suunas ja ... jätan lonksu võtmata. Imeliku optilise efekti tõttu on veinipokaali tekkinud Häirämäe vaher. Vahtra siluett on selges ja veiklevas heledas veinis süsimust ning nähtav juurtest ladvani, samas aga tagurpidi, nagu asuks ta sel hetkel justkui teisel pool maakera.

See on minu kristallkuul.

Kui juba Häirämäe vaher saab pokaali mahtuda, siis jõuame ka meie õnnelikult teisele poole planeeti ja koju tagasi, isegi kui peame selleks pimedaid ja nende juhtkoeri näitlema.