Читать книгу Mongoolia memuaarid - Roy Strider - Страница 6

Mõned tunnid pärast seda, kui kell on kesköötundi löönud, asume vaikides teele. Varakevadise öö jahedus laskub Eestimaa peale ja tõstab udu. Valendav linik lehvib niitude ja maantee kohal nagu lahkumislehvituseks tõstetud valge ninarätt ning saadab mõtted taas tumedatele radadele rändama. Esimesed naasnud kevadlinnud vaikivad kohmetult, laulmiseks on veel liiga külm ... ja ei tundugi ümbrus ühtäkki enam nii kevadine, pigem ebamaiselt võõras.

Olen pakkimisest väsinud ning tunnen, kuidas energia sellesse pimeduses lehvivasse linikusse kaob. On see siis rõskest jahedusest või võetud riski ja teadmatuse kasvavast koosmõjust – igatahes saan peagi aru, et midagi on tervisega viltu. „Väsimus. Pole mahti olnud viimastel öödel korralikult välja magada,” mõlgutan tuimalt ja palun pisut värskema oleku ja enesetundega Manjal autojuhtimise üle võtta. Siiski ei uinuta ümbritsev pimedus ka pingutuse peale magama, mõtted uitavad eesseisva uskumatu ettevõtmise ümber nagu eksinud marjulised.

Kui kaks aastat vähemalt sama suure kartuse ja närvikõdiga Mongooliast saabusin, väikene Häirä algul transpordikastis, kuid lennuki Riias maandudes juba koos kokkupandud transpordipuurikesega suuremasse õlakotti pistetuna, palusin abi lätlasest sõbralt. Tema tuli meile lennujaama vastu, teadmata, et olen selleks ajaks juba taksoga jalga lasknud ning helistan talle linnalähedase tankla tagant metsast. Tol ööl pagesime tillukese Häiräga Eestisse ning kutsikas alustas täieõiguslikku uut elu. Kõik pelgused osutusid lõpuks asjatuks ning õnn naeratas meile laiemalt, kui oleksime kunagi oodatagi osanud. Nüüd olen jälle, just eelmisel hilisõhtul, helistanud vanale sõbrale ja palunud tema abi – esialgu küll vaid selleks, et suuri parkimistasusid ja võimalikke autovargaid vältides saaks sõiduki Kuramaale sõbra juurde parkida. Seda peab tegema Manja, kes üldiselt räägib kehva vene keelt, ja läti keelt ei räägi üldse. Kuid ma tean, et küllap ta saab hakkama, mis tal muud üle jääb. Ja pärast seda, kui Manja on Kuramaa üles leidnud ning auto parkimisega hakkama saanud, peaks minu vana hea sõber Manja koos Häiräga järgmisel hommikul lennujaama sõidutama. Just nii – millegipärast ei saanud Aeroflot meile müüa pileteid samale lennule, ilmselt oli see seotud broneeringule kantud märkega: juhtkoer. Nii olen otsustanud, et lendame koos Karmaga esimesena, võtame niiöelda tuleproovi eneste peale. Ja kui midagi läheb tõeliselt halvasti, kui me jääme vahele sellega, et mina pole pime ja Karma pole ehk kõige õigem juhtkoer, siis saame loodetavasti hoiatada Manjat ja Häirät meile järgnemast. Vastav SMS on mu telefoni juba valmis salvestatud.

Kuid ikkagi, kõigepealt peab Manja meid Karmaga lennukile saatma, sest nii erilistel reisijatel lihtsalt peab olema kaasas keegi, kes neid vähemalt lennujaama check-in leti või luugi äärde saadab. Vastasel juhul mõjuks meie ettevõtmine juba liiga ebausutavalt. Nõnda peab olema järgmise päeva „pime” lendaja algaval hommikul hoopis minu nägijast saatja, mis muudab kogu olukorra veelgi kõhedamaks – mis siis, kui Manja järgmisel hommikul rõivastuse ja meigi muutmisest hoolimata juba Riia lennujaamas ära tuntakse? Vastuseta küsimusi on nii palju, et loobume neile vastuste väljamõtlemisest. Oleme enda arvates teinud selleks pikaks sõiduks suhteliselt palju ettevalmistusi ning ilmselt on kõige mõistlikum loota parimat ja olla valmis halvimaks. Mis aga see halvim olla võiks, selle kohta puudub meil ühene arusaam.

Arvatavasti kõige hullem, mida oskan ette kujutada, on see, kui meie mõnevõrra loominguline lähenemine reisimisele paljastub just Moskvas. Mitte väga hiljuti on Domodedovo lennuväljal plahvatanud pomm, tegutsenud terrorist (või isegi terroristid). Venemaa julgeolekuteenistused jälgivad tõenäoliselt seetõttu eriti terava tähelepanuga kõike, mis lendamisega seondub. Mõtlen edasi. Koerad, nad sobivad ju ideaalselt pommikandjaks? Eriti suured, pisut hirmutava välimusega, karvased koerad. Mina pööraksin julgeolekumeeste asemel säärastele sisenejatele ekstra tähelepanu. Koera kõri juurde või kas või kõrvade sisse, aga ka näiteks kubeme piirkonda saaks ju igasuguseid põrgumasinaid peita. Pikk karv laseks ära peita ka selliste jubeduste kinnitusrihmad või muu taolise. Liiati on meie koertel seljas spetsiaalsed neoonkangaga veovestid, mille küljes juhtimiseks ja inimese vedamiseks vajalikud käepidemed. Kanga all aga võib ju olla teab mis...

Mida rohkem sellele mõtlen, seda tõenäolisemaks hakkab muutuma nägemus minust ja Karmast – aga miks mitte ka Manjast ja Häiräst – kusagil Ljubljanka keldris, inimeste pisarate, vere ja teiste kehavedelike pritsmetega kaetud FSB kirjutuslaua ees, süüdistatuna terrorismis, ja vastavalt siis viimaks ka karistatuna. Hea tahtmise ja kujutlusvõime juures saab sellist reisimist ehk tõesti potentsiaalseks terroriaktiks nimetada: koer on ju samuti põhimõtteliselt relv ning kui kõik läheb nii nagu plaanitud, reisivad need relvad lennuki salongis teisele poole maakera. Kui läheb ... Kui läheb ... Kuid stopp! Aitab jaburdamisest, see on ilmselt palavik, mis säherdusi mõtteid esile manab.

Palun Manjal teha metsapeatuse ja jalutan Karma ning Häiräga kusagil Valmiera – eestipäraselt Volmari – külje all mõned minutid samblasel metsaalusel. Taevas tundub imelik: sinakashallid pilved, nende taga peaaegu täiskuu, just nagu suur taskulamp taevas. Ja pilvedest mets kuutaskulambi ees näib nagu päris mets päris taskulambi ees: kõik oleks nagu päris ja samas näiline, isegi suurte pintslilöökidega taevasse vajutatud triivivad tontlikud pilved. Peata Ratsaniku ilm. On tapaleminemise tunne. Sügavad sõõmud lõhnavat Põhja-Läti karget männimetsaõhku ei peleta seda tunnet kuhugi.

„Järelikult peab sellega lihtsalt leppima,” ütlen Häiräle ja tardun mõnekümneks sekundiks talle otsa vaatama. Mongol seirab mind üksisilmi oma põhjatute silmanööpidega ning tema ilme on ülitõsine. Siis ütleb ta midagi huvitavalt peenikese häälega ning liputab paar korda saba.

Ka tema pelgab pisut. „Need pilved on tegelikult täiesti valged. Nad ainult paistavad selliste hallidena ... nagu põrandapesulapid. Hmnjaa... Aga teisiti Sa kodumaale vist küll ei saa, Häirä Tashi,” selgitan vaikselt ja lähen tagasi auto poole. Kaks karvast varju järgnevad vaikides, asfaltlindile lähenedes on selja tagant kuulda vaid saatjate korrapärast hingamist.

Riia piirile jõudes on palavik vähemalt ühe meie seast endaga kihlanud. Tunnen selgelt ka kraapivat kurku ja tõusnud temperatuurist õhetavat nägu. Mul ei teki kunagi lavapalavikku, kuid nüüd, enne Suurt Etendust on kehatemperatuur tõusnud juba ettevaatlikuks tegeva piirini ja see sunnib mind Manjat paluma auto hetkeks peatada.

Manja tõmbab auto teepervele ja teeb tagasipöörde. Mõned kilomeetrid enne Riia lennujaama on keegi hea ärivaistuga Läti oligarh püstitanud 90ndate lõpu maitsetus eliitstiilis tulutult restoraniaule pretendeeriva kohviku.

„Meil on veel aega, tegelikult. Ma ei taha liiga vara lennujaama sattuda,” selgitan Manjale. „Ehk õnnestub siin kiiruga midagi süüa, kõht on tühi ja pikk reis ees. Aga lennujaamas on kõik veelgi kallim ja ... kuidas ma seal ikka pimedana ... üldse ...”. Ka tähelepandamatult vaikselt universaalkerega auto pagasiruumis reisinud koerad tahavad juua ja jalgu sirutada ning mõnuga Läti hõredate mändidega tipitud muruplatsidel uusi lõhnu nuusutades „ajalehte lugeda”. Tunnen haiguse tuimust pähe vajuvat nagu tinast kiivrit, silmini, kõrvuni, lõuani. „Ja võib-olla ongi nii parem,” mõtlen rahulikult ja võtan pagasist plastikpurgi küüslaugukapslitega, mida alati antibiootikumide asemel pruugin.

Küüslaugukapsleid kasutatakse Tiibeti meditsiinis isegi veremürgituse raviks, loodusliku antibiootikumina on see ravim selles iidses ravikunstis äärmiselt levinud ning siiani on küüslaugukapslid vähemalt minule mõjunud tulemuslikult. Asi on aga selles, et ravi sarnaneb tõepoolest sünteetiliste antibiootikumidega tehtava kuuriga. Kord juba ravi alustanuna, tuleks seitse kuni kümme päeva seda ravimit tarvitada ning võtta kindlatel kellaaegadel sisse neli kapslit kolm korda päevas. Nõnda talitades on efekt kiire ja tuntav.

Mõtlen viivu ning avan ka paratsetamoolikarbi. Vaid kaks palavikualandajat ongi siia jäänud, kuid sisse nad koos lauda tellitud külma veega nüüd lähevad ja loodan, et sel aastal taolist ravimit enam pruukida vaja pole.

Tellitud toit hilineb, suud põletades ahmime, kugistame kiiruga maitsetuvõitu euroroa alla. Taskusse libisevad mõned leivaviilud autos ootavatele koertele, kiiruga aitab Manja mul Karmale spetsiaalsed traksid selga ajada. Ja juba liigub auto taas, kiiruga kontrollin oma dokumente, telefoni, muid hädavajalikke esemeid, mis äraantavasse pagasisse jääda ei tohiks. Aga muud pagasit mul peale taskute polegi: mida vähem sekeldamist ühel pimedal on, seda parem. Juba läheneb lennujaama hoone. „Prillid!” sosistab Manja, kuigi keegi meid ju ei kuule. Ning ongi parkla.

Me pole jõudnud midagi täpsemat läbi arutada, olen vaid Manjale andnud üldsõnalised juhtnöörid Kuramaale sõitmiseks ning oma sõbra telefoninumbri. Kallistan Häirät. Manja kõnnib ümber pargitud auto ja avab mulle ukse. Astun kobamisi autost välja ja püüan rolli sisse elada... huhh!

Huhh!

Ma ei suuda seda uskuda, kuid nüüd on tagasitee juba võimatu – ehkki tehniliselt vägagi võimalik.

Keegi ei sunni meid lennujaama sisenema.

Mitte keegi.

Aga me läheme, ja Häirä jääb pika pilguga meid Riia lennujaama pargitud autost saatma, ma tunnen tema pilku oma seljal. Siit algas meie ühine teekond Euroopas, Euroopa Liitu „sisse põgenemisega”. Ja nüüd lähen ma temast lahutatuna, imeliku töntsi ja kobava sammuga, Karma vapralt kõrvalt tatsumas ning ma ei tea, kas meie enam kunagi näeme. „Aga kui näeme, Häirä, siis näeme juba Ulaanbaataris. Pea meeles, et pilved olid tegelikult valged,” sosistan ja tunnen, kuidas kurgus veel rohkem kraabib. „Maybe...” laulab lätlaste Brainstorm lennujaama kõlaritest sellele mõttele saateks, kui fotosilmaga lükanduks avaneb ja meie veider troika päikeselise kevadtaeva alt lennujaama jahendatud õhuga hämarusse suundub.

Kõik laabub hämmastavalt sujuvalt.

Mitte keegi ei küsi mitte midagi. Mitte keegi ei küsi koera kohta, ega ka mingeid „pimeda dokumente”, mida algul pisut pelgasime. Manja eskordib meid check-in’i letini ja kõneleb inglise keeles, kes me oleme ja kuhu läheme. Meid juba oodatakse seal. Kiiresti saabuvad noorepoolsed lätlastest teenindajad, poiss ja tüdruk. Nad on, õigemini üritavad olla väga sõbralikud, kuigi teatud idaeurooplase karedusega, millega seguneb pisut ka kohmetus: ei ole kerge assisteerida endast erinevat inimest, kel mustad prillid ning imelik koer ... Ometigi tunnen end nende järel lifti poole suundudes vaatamata endiselt püsivale palavikule üsna turvaliselt. Ning Karma ...

Olin Karma keevalise loomuse pärast mures, sestap otsustasin just temaga koos sõita ning Häirä Manja seltsiliseks jätta. Ometigi adub kutsikas temalt oodatavat rolli uskumatult kiiresti ning võtab käskude (Kõrval! Edasi!) peale kohemaid äärmise enesekindlusega kursi meie assistentide järel lifti suunas. Seejärel trepid, enne treppe ta seisatab, et justkui veenduda, kas ma samuti treppide olemasolu taipan. Ta kulgeb mind juhtides – tasa järele vedades – mööda seinaääri, valides ise liikumiseks seinapoolse külje. Ning liftidesse sisenedes teeb väikese ringi, jääb alati istuma minu ette, näoga liftiukse poole, et väljudes kohe liikuma saaksime hakata. Karma rühib edasi vaikselt, ühtegi häält kuuldavale toomata, kiirustamata, alati samas tempos. Ma pole kunagi varem juhtkoertega tegelikult kokku puutunud, kuid usun, et tal on tõepoolest eeldused heaks juhtkoeraks saada.

Oleme jõudnud esimesel korrusel asuvasse ooteruumi ja tekitame siin märkimisväärset elevust. Peamiselt venekeelsed reisijad ei pane millekski ingliskeelset kirja Karma neoonvestil, mis ütleb „GUIDE DOG. DO NOT PET!” ning üritavad igasuguste totrate häältega tema tähelepanu püüda. Tõule omaselt ei pööra Karma neile vähimatki tähelepanu. Palun assistentidelt endale ja koerale vett ning tütarlaps ulatabki mulle kohemaid nurgatagusest veeautomaadist võetud plastiktopsi külma veega, mille ühe lonksuga kurgust alla valan. Seejärel pakub ta samasugusest anumast juua ka Karmale, kes keeldumise märgiks topsiku oma esikäppadega ümber lööb ning seejärel mõnust tasakesi röhkides end selili keerab ning jahedas veelombis veeretama hakkab.

Olen krussi keerduva „käepidemega” pisut hädas ning püüan kutsikat valjult korrale kutsuda. Aga nüüd hakkab olukorra ebatavalisus jõudma ka kutsika teadvusesse ning ta annab ähkides – kas palavuse tõttu või väikesest stressist – sellest teada.

„Palun öelge, kas meil oleks võimalik kusagil õues oodata, kus oleks koerale rohkem õhku?” küsin nüüd saatjatelt. „Tal on selle paksu karvaga siin lihtsalt veidi palav.”

Minu üllatuseks ongi saatjad kohe päri meid õue viima ning mind juhatatakse massiivse betoontrepi alla, betoonrinnatise servale istuma. Kutsikale meeldib siin mõistagi rohkem kui palava ooteruumi libedal kivipõrandal. Nüüd on saatjad juba pisut julgust kogunud ning võtavad ette väikse usutluse:– kui vana on koer, mis tema nimi on? Kust me tuleme ja kuhu läheme? Kas koera on raske ennast juhtima õpetada, kui kaua see aega võtab? Kas ma olen juba ammu pime?

Vastan kõigile küsimustele väga ausalt. Et koer on tegelikult alles kutsikas, tema nimi on Karma, tuleme Igaunijast^[1.] ning läheme Mongooliasse (üllatavad ahhetused küsijate poolt) ning et koera juhtima õpetada sellisel viisil pole eriti raske ning aega võtab umbes kolm kuud (sest nii kaua tegime kuulekuskoolitust, kuniks kutsikas hakkas aktsepteerima käske Kõrval! ja Edasi!). Jah, ja pime pole ma üldse kaua aega olnud.

Rohkem nad õnneks ei päri. Peagi saab üks neist oma raadiosaatjasse kutsungi ning palub varasemast veelgi viisakamalt meil uuesti jaamahoonesse ... kulgeda – kõndimiseks ma seda näitemängu nimetada ei saa. Meile tehakse teed, assistendi sabas veab kutsikas mind vapralt enda järel, ja esimest korda elus saan teada, kuidas see ikkagi on, kui kedagi eelisjärjekorras lennukisse juhatatakse. Veider on.

Igatahes jätavad meie lahked saatjad nüüd jumalaga ja soovivad kõike paremat. Meie siis ikka omalt poolt jälle vastu ka. Keegi küsis veel korraks, vist stjuardess, et kas koeral ikka suukorv on, ja kui seda küljetaskust otsima hakkasin, arvas, et „siis on hästi”. Ja juba ruleeribki lennuk stardirajale, palutakse kinnitada turvarihmad, räägitakse päästevahenditest, kuid meie seda ei kuula, meie seame ennast sisse (kobamisi nagu ikka) õhulinnu tagaistmel, akna all, ja meile on eraldatud kolm! istet. Kolm: kaks Karmale ja üks mulle.

Ehmun veel enamgi – järelikult kannab lennufirma meie tõttu majanduslikku kahju ja kutsika vedamise asemel oleksid nad saanud need kohad välja müüa.

Aga kutsikas seab ennast oma sohvale mõnusasti sisse, paneb pea mulle sülle, ajab varbad mugavalt sirgu ja põõnab magusasti veel enne, kui me pilvede alla hõljuma jõuame. Piilun silmanurgast pead pööramata vargsi akna suunas. Prillide vahelt näeb vähe, kuid midagi siiski.

Häirä, pilved on tõepoolest täiesti valged.

1 Igaunija – Eesti (läti k) [ ↵ ]