Читать книгу Mongoolia memuaarid - Roy Strider - Страница 7

Vene Föderatsioon libiseb lennuki all jõudsalt tagasisuunas. Meie reis Mongoolia poole kulgeb täpselt sama ladusalt. Oleme kuidagi pool-käsikaudu söönud võileiba, joonud teed. Ja meie suureks üllatuseks (Karma küll nii üllatunud ei olnud kui mina) toodi mulle huvitava erandina ka pokaal kallist konjakit. Võib-olla soovis lahke vene stjuardess teatud laadi haletsustundest mu tuju tõsta – tänud ja soe meenutus talle selle eest veel praegugi. Ja tõepoolest – meenub selgelt, et küsisin teed ning lisasin, et olen pisut tõbiseks jäänud, seepeale tõigi hoolitsev venelanna vargsi ka pisikese pudeli Hennessyt, avas, valas välja ja surus pokaali mulle ettevaatlikult näppude vahele. Mis seal’s ikka, na zdorojve i za krasatu!^[1.] Siiani sujub meie eksperimentaalreis tõepoolest ladusalt.

Lennukis valitseb unine atmosfäär. Roidunud reisijad tukuvad, mõned sirvivad laisalt ja täielikku huvipuudust peegeldava ilmega lennumasina sissepääsu kõrvalt nopitud ajalehti ning haigutavad. Ajalehti loeksin minagi, kui ainult neid totraid prille koos rahvusvahelise teatrietendusega mu tahtmiste ees ei seisaks. Õnneks ei vahi kaassõitjad üle õla meie poole, nagu algul pisut pelgasin juhtuvat. Õieti ei pööra nüüd enam keegi meile tähelepanu, välja arvatud armastusväärne ja südamlik stjuardess, kes umbes iga poole tunni järel vaikselt pärimas käib, et kas kõik meiega korras on ning ega me veel midagi soovi. Karma teeb vahepeal silmad lahti ja püüab uniselt kõõritades aru saada, kus me täpselt võiksime viibida. Uni aga niidab kutsika taas maha ja ta lööb käpaga – tühja sellest, oleme kus oleme, peaasi et oleme koos ning kõik on korras.

Kangeks jäänud puusakont annab endast märku umbes samal hetkel, kui lennuk kõrgust ja kiirust vähendades Moskva lähistele jõudma hakkab. Muidugi on ettevalmistustest maandumiseks eelnevalt nagu kord ja kohus ka kõlarite raginal märku antud. Kõik sujub endiselt, kuid mind tabab paanikahoog.

Lennuk näib õhus rippuvat, kõrvad lähevad lukku. Õhulaev pöörab end hiigellinna kohal nii- ja naapidi, justkui ei suudaks otsustada, et kuhu ja kuidas siis ikkagi maapinna poole tuhisema hakata. Kõõritan taas silmanurgast allpool peaaegu silmapiirini laiuvat hooneterägastikku ning tunnen, kuidas teist korda elus tekib raskestikirjeldatav paanika. Võib-olla on see lennuhirm? Silitan masinlikult Karmat, kes pisut taipamatult ning ikka unise näoga püüab aru saada, mis tema kaaslasel viga on. Nüüd hakkab õhk täielikult lõppema, hingeldan raskelt ja proovin keskenduda ühele punktile ning rahuneda. „Rahu, ainult rahu,” korrutan, harutan kaelusest välja palvehelmed ning lähen üle mantrate lugemisele. Endiselt ei paista miski aitavat. Kaalun korraks abi hüüda, kuid laidan sealsamas plaani maha: mida ikka siin keegi muud teha mõistaks, kui lennuki maandudes arsti kutsuda. Arst aga meie plaanidesse ei sobi, liiati olen veendunud, et kui lennumasin oma rattad maapinnale sirutab, kaob sealsamas ka veider paanika.

Mida see ometi tähendab? Kas tõesti pelgan seda, et lennuk kukub alla? See pole ju sugugi tõenäoline. Aga äkki kukubki? Aga äkki ei kuku? Aga ehk siiski kukub?

Lõdisen lennukiistmel ja surun kutsika kõvasti enda vastu. Kohe hakkab Karma ka minu nägu ja käsi lakkuma, koerad saavad lõviosa infost oma nina abil ning seetõttu pole neid võimalik tüssata. Räägitakse, et kõik meie meeltes toimuvad muutused kajastuvad kohe ka keha poolt eritatavates lõhnades. Nõnda loevad koerad inimesi nagu raamatuid, olles ilmselgelt võimelised ka inimese jaoks tihti lausa tulevikus toimuvat mõistma ja ennustama. Nii toimivad ka tõelised assistent- ja abikoerad, kes annavad näiteks suhkruhaigetele või langetõvehaigetele õigeaegselt märku lähenevast haigushoost ning vajadusest selle ennetamiseks vajalikku rohu võtta.

Olen selle nõrkushoo tõttu ilmselgelt oma karjajuhi positsiooni kaotamas, kuid ilmselt see polegi antud olukorras eriline häda. Kutsikas peab mind ju sõna otseses mõttes juhtima, millest ta selgelt ka juba aru on saanud. Las siis mõneks ajaks olla see nõnda pealegi, kahest halvast valitud parem variant.

Toimuv ei jää märkamata ka stjuardessile, kes tasa, kuid murelikult tervise kohta pärib, maandumise ära ootab ja seejärel veel ühe konjaki toob. „Deistvitelno dolgo sadilis,”^[2.] vabandab ta toetavalt ning teeb kutsika kohta komplimente. Silmanurgast taas akna poole kõõritades on näha Šeremetjevo gigantne hoonetekompleks, me oleme maandunud Moskvas.

„Ärge ise kuhugi minema hakake, teile tullakse kohe järele,” õpetab lennusaatja ja imetleb magusasti ringutavat Karmat. „Meil siin on lennujaam tõesti suur,” selgitab ta veel ja jätab seejärel jumalaga – pimeda ja tema juhtkoera ametlik saatja on rahvast tühjenenud õhulaeva salongi ilmunud.

Seekord on tegemist väärika, soliidse hallipäise vene mehega, kes pikka jutlust ei hakka pidama. Teinud kindlaks, et tema „hoolealune” suudab rääkida vene keelt ja teda juhtiva koeraga koos ka üsna iseseisvalt kõndida, juhatab mees meid lennukist välja, läbi toruja tunnelkoridori Šeremetjevo peahoone ühte tiiba.

Šeremetjevo võtab meid vastu suurlinna lennujaamale kohase sagina, elektritulede virvarri, salkadesse kogunenud miilitsate ja uhkete firmapoodidega. Siinsetes kilomeetripikkustes koridorides jätkub piisavalt nii kohvikuid kui suuremaid toidukohti. Viimati veetsin selles üüratus kompleksis närvesööva päeva kahe aasta eest kui tillukese Häiräga samamoodi ehku peal Mongooliast Eestisse reisisime. Siis olin ma vähemalt ametlikult nägija ning probleem seisnes selles, et Euroopa Liitu sisenemine oli suure küsimärgi all ning kutsikat ei tohtinud transpordipuurist välja võtta. Esimene mure jäi toona õhku, teist tingimust rikkusime aga korduvalt.

Sageli jääb arusaamatuks, kes ometi küll mõtleb välja lemmikloomadega reisimise piiranguid – nii eluvõõrad on sellised regulatsioonid, et kirjutatut täita polegi võimalik. Kui kutsikate vedamine on lubatud, kuid nende puurist väljavõtmine mitte, siis kuidas ometigi tuleks reisijal ja tema neljajalgsel sõbral lahendada tualetiküsimus? Sealjuures peavad kutsikad end kergendama umbes iga tunni järel ning loomulikult normaalne koer oma pesa ei reosta. Järelikult tuleb seaduse silmis loomakesel lihtsalt lõhki minna.

Nõnda mõlgutades oleme ühest lennujaama hoonest teise, uuema piirini jõudnud ning sel mõttelisel joonel annab vanahärra meid teisele vanahärrale üle. Karma on käitunud taaskord erakordse rahu ja tasakaalukusega. Vaid prügikastide juures teeb tiibetlanna põgusaid peatusi, et nende sisu suhtes oma nina abil selgusele jõuda. Kuid käsk „Edasi!” suunab kutsika jälle endise rütmi ja rahuga kulgema. Minu osaks jääb vaid imestades talle järgneda. Panen mustade prilliklaaside taha peidetud silmad vahepeal hoopiski kinni, et teisi tajusid seevõrra teravdada. Nõnda saab kõndida ning paistab, et tõepoolest ka reisida. Ka tualetikülastus laabub ladusalt. Meie saatja jalutab meeste WCni, edasi juba juhib mind taas Karma ning veidral kombel viib ta mu otse vabasse kabiini, keerab siis end taas ringi ja jääb näoga ukse poole olles kannatlikult istuma.

„Tubli tüdruk,” kiidan karvast kaaslast. „Nüüd oled sa küll daam meeste tualettruumis, kuid sellest pole midagi.” Karmal aga on ümbritsevast üsna ükskõik.

Siinkohal lõpeb ka saatja tööaeg või arusaamine abistamisest. Tualettruumist väljudes juhatab ta meid ülerahvastatud ootesaali ning organiseerib istekoha. Seejärel toob minu palvel kutsikale veidi vett, soovib head päeva ja lahkub tõtlikult, jättes meid alles kolme tunni pärast väljuvat lennukit ootama.

Me ootame.

Karma põrnitseb umbusklikult edasi-tagasi saalivaid inimesi. Tuhandeid inimesi.

Me ootame.

Kutsikas keerab ennast selili ja ajab kõik neli käppa katusega varjatud taeva poole püsti. Koerte keeles tähendab see seda, et käppade omanik on absoluutselt veendunud oma turvalisuses. Karma keeles tähendab see ka seda, et koer on nii kindel oma positsioonis, et usub end vajaduse korral kõiki ümbritsevaid kontrolli alla võtvat. „Hulljulgus ... see pole hea,” mõtlen ja krõbistan küüslaugukapslite purgi kallal. Kutsikas hakkab asendit muutmata sügavalt norskama.

Ootame.

Ootame.

Ootame.

„Excuse me!”^[3.]

Võpatan veidi. Keegi kõnetab, hääl kostab selja tagant. Ilmselt on meile saadetud uus assistent. Peaaegu oleksin harjumusest hääle suunas pead pööranud, kuid pime ju nõnda ilmselt ei reageeriks. Kindlasti teen tosinate kaupa suuremaid ja väiksemaid vigu, mis mind vähegi tähelepanelikumale vaatlejale reeta võiksid. Tuleb olla ettevaatlik!

„Yes?”

„Do you want something? Do you want anything to drink?”^[4.]

„Oh... hum... well... yes! I’d like to drink something, indeed.”^[5.]

„Good! Water, tea, caffee, juice ...?”^[6.]

„Oh, well ... water please, if possible?”^[7.]

Sammud lähevad kuhugi. Vist paremale poole, meist vasakul oli enne näha vaid välisseina ja lennukiparrastele viivaid uksi. Sammud kaovad. Siis muutuvad taas kuuldavaks, kuigi neid on ümbritsevas vaikses suminas raske eristada. Nüüd hakkavad paistma kellegi jalad, kingad, mis teevad kutsika ümber ettevaatliku kaare ning ilmuvad lähemale koos kätega, mis ulatavad mulle veepudeli.

Selgub, et lahke abimees pole sugugi lennujaama leival, vaid oma äralendu ootav itaalia ärimees, kes otsustas lihtsalt oma abi pakkuda. Tasu juba ostetud pudelivee eest mees ei võta, kuigi talle tungivalt oma rahakotti pakun. Peale paari vahetatud lauset lahkub ta lõplikult, jättes maha meeldiva mälestuse.

Saadan Manjale vargsi mantlihõlma all tippides sõnumi, et meiega on kõik korras, reis kulgeb ladusalt ning varsti lendame Ulaanbaatari suunas. „Kõik laabub arvatust lihtsamini,” kirjutan mõningase kergendusega. „Mingeid probleeme ei ole.”

Tõsi, oleksin ehk pidanud mainima oma üha kehvemat enesetunnet ning palavikku, kuid milleks inimest enne hullumeelset retke veel kõrvaliste muredega ärritada. Küll lõpp-punktis saab seda asja arutada, et kuidas ja mil viisil edasi toimetada. Aeg venib vaikselt edasi ning lõpuks hakkab ootesaali meiepoolne sektor mõnevõrra frustreerunult nihelema. Kõik paistab peatse pardalemineku moodi ning keset kasvavat saginat ilmub meie mõningaseks üllatuseks taas hallipäine assistent number kaks ning haarab vastuvaidlemist mittekannataval moel mu paremast küünarnukist käega kinni.

„Poidjom, para,”^[8.] poetab mees napilt ning tüürib meid läbi moodustuva järjekorra otse lennuväravate ette. See manööver tekitab Karmas mõningast segadust: on ta juba omandanud meid juhatavatele inimestele järgnemise kombe, nüüd aega peab ta suunata jäetuna lihtsalt minu kõrval tatsama ning vaikne vedamine tuleb mõneks ajaks unustada.

Taas lennukiuks, imestunud nägudega stjuardessid ... väga imestunud nägudega. Juba paigutatakse meid istuma, kuid seekord nii veidrasse kohta, lennuki esiossa, kohe äriklassi seina taha. Stjuardessid protestivad millegi üle, vist tekitab Karma neis küsimusi. Minu väärikas saatja aga hakkab täiesti ebaväärikalt karjuma ning tõstab mongollannadest lennusaatjate peale ootamatult häält. Saan aru, et ta kordab selgitust: tema ei tea midagi, see pole tema mure. Paistab, et emotsioonid ähvardavad lakke tõusta ning olukord lõpeb hallpea pagemisega kuhugi Šeremetjevo labürintidesse. Mis seal’s ikka...

Kehitan õlgu ja sätin kutsika taas istmereale. Imelikult kombel üritab mitu inimest meie kõrvale istuda, igatahes paistab silmanurgast piieldes, et neil on selleks vähemalt pileti järgi õigus. Pooled reisijad ei märka samas meid üldse, tõtlikult ruttavad nad kuhugi tahapoole, püüdes oma käsipagasi kiiresti ära paigutada ning istuma pääseda. Samas ei jäta need inimesed, kes meid tõesti tähele panevad, seda kogemust endale. Liigagi paljud mongolid võpatavad, lasevad kuuldavale kohkunud hüüdeid ja muidugi korrutavad mulle juba kahe aasta eest vägagi tuttavaks saanud sõnapaari: mongol bankhar, mongol bankhar!^[9.] Vaid üks mees piidleb meid sekundivõrra pikemalt ja vaidleb mongoli keeles oma kaaslasele vastu, määrates autoriteetse ja käskiv-õpetava hääletooniga: Thuvvd bankhar!^[10.]

Kutsikas muutub Mongolian Airlines’i lennumasinas aga pikapeale rahutuks ning pean teda paaril korral kaelaketist sikutades lamama kamandama. Viimaks on kõik reisijad oma kohad leidnud, ka need, kes meie kõrvale istuda üritasid. Lennukiuks sulgub, läbi viiakse kohustuslik õppetükk hädaolukordades käitumise puhuks, nüüd kohe asume stardiraja suunas teele. Hüvasti, Moskva! Oli siiski tore siin taas kord olla, meenutada aastatetaguseid juhtumisi ja mööda pikki koridore tatsuda.

Reisijatesalongi uks avaneb ja meie kohale kummardub uurivalt keegi univormis mees, mütsiga. Seejärel kostab paar haugatusesarnast mongolikeelset lauset ning mees kaob tagasi kuhugi ettepoole. Siis käib mingi kolksatus, midagi nagiseb, rappub. Ja sama ootamatult nagu äsjane univorm, ilmuvad meie kõrvale kolm mongoli stjuardessi.

„Palun tulge meiega kaasa,” avaldavad nad kuidagi ebaleva hääletooniga.

„Kaasa? Kuhu?”

„Te peate lennukist maha minema,” räägib üks neist kuidagi õnnetul toonil „Maha? Kuid mul pole vaja minna maha, ma lendan Ulaanbaatarisse, mul on pilet!”

„Kahjuks ei saa te Ulaanbaatarisse lennata, te peate kohemaid lennukist väljuma,” vastab keegi stjuardessidest ning võtab mu õlast kinni.

„Kuid ... kuid ... aga ... mis õigusega? Mis juhtunud on?” Protesteerin häälekalt, olen ehmunud ja šokis. Karma ajab end samuti istmelt minu utsitusel püsti ja marsib vapralt kõrval. „Kuulge, oodake, te ei saa seda teha! Teil pole mingit alust ... ja mis minu pagasist saab?”

„Teie pagas on juba maha tõstetud, te peate kohe lahkuma, see on kapteni korraldus,” on ainus vastus, mida kuulen.

Trapp on lennuki juurde tagasi manööverdatud. Lennukiukse taga ootab meid terve komisjon – venelased. Tuigerdan oimetult tunnelkoridori ning tunnen, kuidas minestus selja taga seisab.

„Tulge meiega kaasa,” ütlevad venelased. Neil on erinevad vormiriided, enamik nendest on naised. Ma ei tea, mida see tähendab. Ma arvan, et see ei saa olla seotud meie paljastamisega. Ja seda ma kohe küsingi.

„Lihtsalt tulge meiega kaasa,” vastavad ametnikud. „Loll, milline loll kapten!” viskab üks nendest ja lisab solvunult kontsadega klõpsutades sammu.

Pime ja tema juhtkoer järgnevad vene ametnikele. Mida muud meil teha olekski?

* * *

Nüüd oleme ühes suure klaasaknaga akvaariumitaolises toas juba tunde oodanud. Siin pole õhku, üldse tundub kõikjal õhku vähe olevat. Tunnen, kuidas palavik juba tunde tagasi liiga kõrgele roninud on ja olen aru saanud, et tegemist on erakorraliste juhtumitega tegelevate töötajate ametiruumiga. Klaasakna taga on pidev järjekord pahastest inimestest, kes nõuavad midagi. Enamik nendest on lennukist maha jäänud ning soovib lennujaama või lennufirmade kulul öömaja, infot, taksot ja nendega seonduvaid teenuseid. Mõned inimesed tahavad lihtsalt süüa saada.

Mitte keegi pole mulle siiani selgitanud, miks meid Ulaanbaatarisse väljunud MIATi ehk Mongolian Airlines’i lennu pealt maha tõsteti. Mitte keegi pole minuga üldse rääkinud. Kuid mul on väljakannatamatu janu, palavik, ja ma ei kavatse siin enam kauem teadmatuses istuda. Helistan Manjale ja räägin, mis meiega juhtunud on. Telefonis on kuulda, et tal on seda infot raske uskuda.

„Ma tõesti ei tea, kus ma täpselt olen, kauaks me siia jääma peame ning mis üldse edasi saab. Otsusta enda sisetunde järgi, kas lendate homme või ei,” lõpetan meeleheitliku tooniga kõne ning palun juua.

Ükski ametnik (kõik naised) ei reageeri mu venekeelsele palvele.

Istun diivanil, kuhu mind kahe või kolme tunni eest paigutati ja jäeti. Karma lamab mu jalge ees ja magab taas.

„Izvinite! Ja pit hotšu! Ja nezdorov, u menja temperatura, prinesite vodu, požaluista!”^[11.]

Ei mingit reaktsiooni.

„Vodu! Vodu! Vooduuu!!!”^[12.]

Karjun nüüd juba täiest jõust.

Mitte keegi ei reageeri.

„Water! Please give me some water, I’m ill! I need water now!”^[13.]

Nüüd hakkavad akna taga järjekorras seisvad vihased turistid ametnikke sõimama. „Kas te ei näe, et inimene tahab juua? Kas te ei kuule, et pime inimene soovib vett? Mis teil viga on? Kas teil pole ajusid? Seal on pime inimene, aga teie olete hoopis kurdid! Kas te olete täiesti ebanormaalsed?” hurjutavad klaasitagused. Eriti tige on üks poolakas, kes soovitab venelastel tulla Poola õppima, kuidas peab inimestega üleüldse käituma. Samal ajal läheb üks mittekuuljatest, kes ilmselt tualetis on käinud, meist mööda oma tööposti suunas. Karmat nähes teeb ta liigutuse, millise sooritamist isegi tolli- ja passikontrolliametnikud ei suutnud vältida – tädi kummardub ja paneb oma käe magava kutsika pea peale.

GUIDE DOG. DO NOT PET! särab neoonkirjas vest päevavalguslampide kumas endiselt.

LAKSAKI! teevad ülesehmatatud magaja hambad uudishimuliku tädi käenaha vastas. See on hoiatus – „Võõrad mind magamise ajal ei puutu!” Tädi hüppab üleloomuliku pingutuse ja väledusega tagasi, muutub näost kriitvalgeks ja läheb minema, nagu poleks midagi kunagi juhtunud. Viie minuti pärast tuuakse mulle viimaks väikene klaasitäis leiget ja rauamaitselist vett. Poole tunni pärast tuleb „keegi meile järele”. Tunni pärast on meid juba paigutatud õues ootavasse trellitatud bussi. Pooleteise tunni pärast oleme kusagil Moskvas, teadmata asukohas, kuid Šeremetjevo lennujaamast juba üsna kaugel. Ja kuigi minu pärimistele vastust ei tule, paistab kõik küllalt ühemõttelisena. Ilma viisata pime reisija koos oma koeraga on transiittsoonist välja viidud ning sõidutatud Vene Föderatsiooni territooriumile. Bussi peatudes avanevad uksed betoonmüüriga vooderdatud aeda, kus jalutavad mõned raadiosaatjate ja püstolitega varustatud, erariietes sportlikud mehed.

Meid Karmaga on võetud relvastatud valve alla.

1 terviseks ja ilu eest! (vene k) [ ↵ ]

2 tõepoolest kaua maandusime (vene k) [ ↵ ]

3 Vabandage! (ingl k) [ ↵ ]

4 Kas te soovite midagi? Kas te soovite midagi juua? (ingl k) [ ↵ ]

5 Sooviksin tõesti midagi juua. (ingl k) [ ↵ ]

6 Hästi! Vett, teed, kohvi, mahla …? (ingl k) [ ↵ ]

7 Palun vett, kui võimalik? (ingl k) [ ↵ ]

8 lähme, on aeg! (vene k) [ ↵ ]

9 Mongol bankhar ehk mongoolia mastif on harulduseks muutunud ja tuhandeid aastaid vana Mongoolia suure valvekoera tõug, mida peetakse tiibeti mastifi tõuliiniks või selle lähisugulaseks. [ ↵ ]

10 Thuvd – Tiibet (mong k) [ ↵ ]

11 Vabandage! Ma tahan juua! Ma olen haige, mul on palavik, tooge vett, palun (vene k) [ ↵ ]

12 Vett! Vett! Vettttttt! (vene k) [ ↵ ]

13 Vett! Palun andke mulle natuke vett, ma olen haige. Mul on kohe vett vaja! (ingl k) [ ↵ ]