Читать книгу Mongoolia memuaarid - Roy Strider - Страница 8

Napilt enne meie salapärast eskortimist olen Karmaga lennujaama pääsla lähistel oodates jutule saanud paari naisametnikuga, kes Suure Klaasaknaga Ruumis ei tööta. Nende õlule on seatud mingid muud ülesanded, kuid millised täpselt, seda mina ei küsi ning põgusa vestluse käigus see jutust ka välja ei kooru.

Küll aga elavad nad meie käekäigule hoolikalt varjatud kaastundega südames kaasa.

Pean ametlikult ja ajutiselt pimedana üsna mõistlikuks hoiduda inimestele otsa vaatamast. Nii suunan vesteldes pilgu tumedate prillide tagant alati põranda poole ja seetõttu pole ma ka lõppeks enam päris kindel, mitmelt erinevalt inimeselt olen juba aspiriini küsinud. Samuti olen palunud nööri või rihma, millega Karmale veidi rohkem liikumisvabadust saaks anda: on äärmiselt tüütu teda istudes ainult veotraksidele lisatud hoidmissangast hoida. Sääraseid ootamatuid peatusi pole meie küll kuidagi ette osanud näha ning seetõttu on mugav, „veniv” jalutusrihm reisikohvris – pagasis, mis mongolite sõnul maha tõsteti, ametlikult aga kadunuks jäi.

Muidugi mõista pole meile midagi küsitut „ette nähtud”. Veelgi enam – selgub, et reisijatele ravimite ja nööri andmine on lausa rangelt keelatud. Nõnda võtab meie tulevik üha tumedama värvingu ning üsna sünges ja umbusklikus meeleolus astume valvuri juhatusel mikrobussist välja, otse tundmatusse. Õnneks selgub, et valvur on üsna vahva ja jutukas mees ning selgitab viimaks, kuhu me sattunud oleme.

Valvuri nappi jutulõnga jälgides näib, et Aeroflot on suunanud meid peale pikka arupidamist öömajale spetsiaalsesse hotelli. Siia majutataksegi vist viisadeta transiitreisijad, kes erinevatel põhjustel peavad plaaniväliselt Moskvasse jääma. Hotell on seetõttu, mõistagi, rangelt valvatud, et sissesõiduloata isikud sealt laia Venemaa avarustesse putku ei paneks. Siin peame veetma öö, meile antakse eraldi tuba ja toitu. Mis edasi, seda valvur ei tea.

„Ärge muretsege,” naeratab ta ja rapsib sigaretile tikutoosi väävliribalt tuld. „Tut normal’no, tihon’ko!”^[1.]

Nagu viimaste arengutega juba välja on kujunenud, peame ootama, kuni „meie järele tullakse”. Tammun palavikuuimas jalalt-jalale ja pressin valvurilt välja nõusoleku, et Karma võib omal käel aias ringi joosta. Territoorium on ju piiratud ning kinnitan, et koer tuleb minu hüüde peale kohemaid tagasi.

„No... togda... pust begajet, krasivõi maltšik takoi! U menja tože doma sobaka, nemetskaja ovtšarka, otšen’ umnaja,”^[2.] on suitsu pahviv mees suuremeelne ja näib Karma vastu teatud sümpaatiat tundvat.

Kergendusega annan kutsikale viimaks kauaoodatud käsu „Jaluta!” ning peaaegu ööpäevapikkusest alaliikumisest igavusse uppuv Karma kihutab traavides tuhatnelja aeda ääristavate põõsaste taha.

„Oi ...” ehmub valvur ja astub paar sammu koera kadumise suunas.

Seisan liikumatult, emotsioonitut näoilmet säilitades. Mina ei tohi ju pead keerata.

„A gde ona?”^[3.] uurin igaks juhuks murelikult mehelt.

„Ooh, vot tam, tam! Napravo, oh kak begajet!”^[4.] naerab nüüd valvur rõõmsalt, vaatab minu poole ja muudab hääletooni.

Mina ei saa ju näha, kuidas ta jookseb.

Lisaks seisan näidatud suuna poole peaaegu seljaga. Valvur taipab oma eksimust ja püüab kutsika tegevusi kirjeldada, see tuleb tal hästi, muhelemaajavalt välja. Karma aga näib Moskvast suurt lõbu tundvat. Ühe põõsa alla koer kakab, teise puhma sisse pissib, pisut eemal kasvava puu otsa kihutab ühe solvunud kassi ning seejärel lippab rõõmsalt ringi, pööramata hoovis sammuvatele inimestele mingit tähelepanu. Tema arust on asjad nüüd parimas korras. Püüan seda eeskuju tähele panna.

„A kakaja eta poroda,”^[5.] uurib valvur nüüd huvitatult. Seda on Šeremetjevos ka ennist mitmeid kordi küsitud.

„Ona tibetskij mastif,”^[6.] seletan napilt ja noogutan tavapärase vastuse peale – mitte kunagi pole küsija sellisest koeratõust kuulnud. Paistab aga, et öösse uppunud Moskvas ei ole kombeks olla liiga uudishimulik. Kui oma raadiosaatjat mudiv mees on teada saanud, et tõug pärineb Himaalaja mäestikust ning oleme teel Mongooliasse, veelgi enam, napilt lisatud täpsustuse järgi „kloostrisse”, kaotab ta meie vastu oma varasema elava huvi. Küllap peab meid ehk liiga veidrateks, mille üle mõistagi pole midagi imeks panna.

Me olemegi veidrad.

Püüan taaskord toimuvat kõrvalseisjana vaadelda ning juurdlen, kus võiks asuda piir, mille ületamisel võiks meie värvikas reisipaar muutuda lihtsalt veidratest ebausutavalt imelikeks. Seda on kohalikke olusid põhjalikult tundmata pisut raske ennustada. Kui aga midagi lootustandvat kohe ei juhtu, olen sunnitud kokkukukkumise ennetamiseks lihtsalt märjale asfaldile istuma. Tühi kõht ja palavik purevad keha üksteise võidu.

Tammun väikeste sammukestega ettevaatlikult ümber oma telje. Tibutab.

Aeg-ajalt voogab kõrge aia kohalt hotellihoovile tänuväärselt jahutav tuulehoog. Tuleb oodata.

Püüan asfaldilaigule lähenevate sammude padina peale mitte pead pöörata ning kutsun läheneva Karma „Siia!”- käsuga enda ette. Koban tema veotrakside sanga endale pihku ning patsutan kergelt hingeldava kutsika vihmaniisket karva.

Kaua see kõik küll ometi veel kestab? Siiani pole küll veel tekkinud vastupandamatut tunnet kiskuda need jubedad tumedad prillid juba ammu valusaks jäänud ninajuurelt, visata laia kaarega üle õla ning paluda arstiabi. Aga kui ettenägematud vintsutused jätkuvad, siis võib kõik veel lõppeda tont-teab-kuidas. Pigem mitte sellele mõelda.

„Hakkasid kuradiga tangot tantsima, nüüd püüa lõpuni vastu pidada,” haamerdab peas kusagilt ammukuuldud tsitaat. „Asjade ja nähtuste olemus on tühi. Tühjuses pole kuradeid olemas,” ütlen mõttes kummitavale lausejupile vastu vaieldes poolkuuldavalt ja teritan kõrvu: vahepeal kuhugi jalutanud valvur on uuesti meie kõrvale ilmunud. Peale mitukümmend minutit kestnud ootamist juhatatakse meid hotelliuksest sisse. Keegi on „meile järele tulnud” ning võtab minu ja Karma passid hetkeks enda kätte. Kuhugi kirjutatakse meid „sisse”. Siis pistetakse pappkaantega raamatukesed mulle taas näppude vahele ja juhitakse meid üsna viisakal moel kuhugi nurga taha. Sealt viib lift ülemistele korrustele.