Читать книгу Deemon mu silme all - Ruth Rendell - Страница 5

Kelder oli jagatud eraldi ruumideks. Peale ühe olid need kõik täis rämpsu, mida ikka vanade majade keldritesse koguneb: katkised jalgrattad, vanad hallitavad nahkmapid, puidust kastid, jalgade või käetugedeta toolid, katkised nõud, nööriga kokku seotud kolletunud ajalehed ning hunnikute viisi nimetuid ja tundmatuid metallist tünne, torusid, keppe, rõngaid ja vedrusid, mis olid kunagi ammu midagi kinni hoidnud või midagi millegi muu külge ühendanud. Kõik see rämps oli kaetud paksu mustusekihiga, mis on keldrites alati olemas. Seal haises nõe ja seenhallituse järele.

Rämpsu keskele oli tehtud rada trepi juurest esimese ukseta ukseava, teise ukseava ja ka tühja toa juurde. Selle ruumi pilkases pimeduses nõjatus nähtamatuna vastu seina naise kogu.

Mehel oli trepist alla minnes taskulamp käes. Ta lülitas selle põlema, kui ukse enda järel sulges ja riivi ette lükkas. Seejärel läks ta valguskiire abil vaikselt mööda rada rämpsu keskel edasi. Kostis vaid tema susside sahinat nõgisel kivipõrandal, ent mees ütles teise ruumi astudes endale, et kuulis eespool hingetõmmet, kerget hirmu väljendust. Ta naeratas, ehkki värises, ja taskulampi hoidev käsi võbeles pisut.

Teise ukseava juures tõstis ta valguskiire kõrgemale ja lasi sel kanduda toa vasakpoolsesse alumisse nurka, seejärel allapoole, viies kiire laisalt paremale. See tõi nähtavale auklikud seinad ja ämblikuvõrke täis pragunenud lae. Ta nägi ka vanu, katkiseid ja ammusest ajast keldris vedelevaid elektrikaableid, veeniret telliskivi praost nirisemas, ja kui valguskiir allapoole laskus, naise kogu.

Naise valge nägu oli imeilus, ilma igasuguste nahavigadeta, ja see vahtis teda ilmetult. Ent mees kujutles, taskulamp käes värisemas, et naine tõmbus sisimas kössi, sale keha lühikeses mustas kleidis surus end tihedamini vastu seina tema selja taga. Ühel käel rippus käekott ja jalas olid naisel kriimulised mustad kingad. Mees ei öelnud midagi. Ta polnud kunagi osanud naistega suhelda. Ta oli suutnud naistega teha vaid ühte asja, ja nüüd lähemale minnes ning naeratades ta seda ka tegi.

Kõigepealt pani ta taskulambi kiviservale põlvede kõrgusele, et naine jääks varju ja ruumis tekiks mulje kõrvaltänavast, mida tänavalatern hämaralt valgustab. Seejärel läks ta naise juurde, kes oli kui halvatud, ja kuna vastupanu ei osutatud – mees oleks seda eelistanud –, pigistas kahe käega naise kõri.

Ikka ei osutanud naine mitte mingisugust vastupanu, aga see, mis järgmisena juhtus, oli peaaegu sama rahuldust pakkuv. Mees pigistas, kuni sõrmed puutusid kokku, ja kui nimetissõrm pöialt puudutas, muutus ilus valge nägu, see tõmbus krimpsu, moondus agoonias ja vajus sisse. Mees ahmis mühatades õhku, kui naine külili vajus. Ta lasi naisest lahti, ise sisemisest vapustusest vaarudes, ning lasi naisel kukkuda, kõhuli ja jäigalt, jalajälgedega kaetud nõgisele põrandale.

Mehel kulus toibumiseks mõni minut aega. Ta pühkis käed ja suunurgad puhta valge taskurätikuga üle, sulges silmad, avas need ja ohkas. Siis võttis ta plastist mannekeeni põrandalt üles ja pani uuesti seina vastu istuma. Nuku nägu oli ikka sisse vajunud. Mees tõmbas selle taskurätikuga tolmust puhtaks, torkas sõrmed august – mis laienes iga kord, kui ta nukku mõrvas – nuku kaelal sisse, lükkas sissevajunud nina, krimpsus silmad ja aukuvajunud lõua välja, kuni nukk oli taas ilmetu ja ilus.

Mees kohendas tema kleiti ja pani käekoti käevangu tagasi, sest see oli maha kukkunud. Mannekeen oli valmis uuesti tema käe läbi surema. See oli hea, parim asi mehe elus, teadmine, et see nukk on olemas, ootab järgmist korda ...