Читать книгу Deemon mu silme all - Ruth Rendell - Страница 8

Arthur valmistas lõunasöögi, kaks lambašnitslit, kartuliputru ja türgi ube. Ta ei söönud külmutatud ega konserveeritud toitu. Tädi Gracie oli kasvatanud teda hindama värsket, hästi valmistatud toitu. Ta lõpetas söögikorra tüki ploomikoogiga, mille oli neljapäeva õhtul küpsetanud, ja siis pesi ta kohe ka nõud ära. Üks tädi Gracie mõtteterasid oli olnud, et ainult lohakad perenaised jätavad nõud pesemata kraanikaussi. Arthur pesi alati nõud kohe pärast söömist ära.

Siis läks ta magamistuppa. Voodi oli linadeta. Ta pani sellele puhtad roosad linad ja patjadele roosad püürid. Arthur ei saanud määrdunud voodis magada. Kord, kui ta Kotowskytelt üüriraha küsimas käis, oli ta näinud nende voodit ja see oli tal söögiisu ära võtnud.

Siis pühkis ta magamistoas hoolikalt tolmu ja poleeris tädi Gracie’ kristallist lõhnapudelite hõbedasi korke. Kogu tema mööbel oli hilisviktoriaanlik, ilus, ehkki natuke raskevõitu. See muutus poleerides väga ilusaks. Arthur tundis endiselt süümepiinu, et kasutas spreivaha, mitte vanamoodsat karbivaha. Tädi Gracie polnud kunagi lihtsama vastupanu teed heaks kiitnud. Arthur vaatas satsilisi õhukesi kardinaid, mis olid kõikide tema korteri akende ees, kriitilise pilguga. Need olid liiga õrnad, et neid pesumasinasse panna, nii et ta pesi neid käsitsi kord kuus ja neid polnud tegelikult vaja pesta enne kui nädala pärast. Aga see oli väga räpane piirkond ja valge õhuke kangas korjas iga tolmukübeme enda külge. Ta hakkas neid alla võtma. Teist korda sel päeval avastas ta end keldriust vaatamas.

Kotowskyte aknad ei avanenud sinnapoole. Seda oli näha ainult tema sellest aknast ja toa number kaks aknast. Arthur teadis seda ammu, peaaegu sama kaua, kui oli siin elanud. Tema enda elu oli nende kahekümne aastaga väga vähe muutunud. Keldriust polnud kordagi värvitud, ehkki tellised olid tumedamaks tõmbunud ning betoon muutunud rohelisemaks ja niiskemaks. Mitte keegi polnud teda üle sisehoovi minemas näinud, mõtles ta, sättides õhukesi kardinaid tooli peale, mitte keegi polnud näinud teda keldrisse sisenemas. Ta vaatas arutledes ja meenutades alla.

Arthur oli koos Stanley Caspianiga koolis käinud – Merton Streeti põhikoolis – ning Stanley oli olnud paks, vastik ja tahumatu juba siis. Alati kiusaja.

„Tädi tita! Tädi tita! Kus su isa on, Arthur Johnson?“ Ja leidlikkusega, mida mitte keegi Stanley koolitükkide järgi poleks osanud aimata, lisas ta: „Võdisev, võdisev sats, Johnson on sohilaps!“

Aastad harivad või vähemalt ohjeldavad. Kui nad juhuslikult kolmekümne kahe aastastena Trinity Roadil kohtusid, oli Stanley sõbralik, isegi hooliv.

„Kahju kuulda, et su tädi suri, Arthur. Ta oli sulle ema eest.“

„Jah.“

„Tahad vist nüüd oma kodu. Poissmehekorterit? Kuidas oleks saja neljakümne teise ülemise korrusega?“

„Võin sellele pilgu peale heita,“ vastas Arthur pirt-sakalt. Ta teadis, et vana proua Caspian oli pojale West Kenbourne’is suure hulga kinnisvara pärandanud.

Maja oli tol ajal korrast ära ja ülemine korter kohutav. Aga Arthur nägi selles potentsiaali – ja kahe naela kümne penni eest nädalas? Ta võttis Stanley pakkumise vastu ja paar päeva hiljem, kui ta oli hakanud korterit remontima, oli ta läinud keldrisse vaatama, kas seal on juhuslikult treppredelit.

Mannekeen lebas kaugeima ruumi põrandal kottide ja sõja ajast jäänud pimendavate kardinate hunniku peal. Ta oli paljas ja tema valge plastist ihu oli külm ja läikiv. Arthur ei saanudki teada, kes selle siia tõi ja jättis. Alguses oli tal piinlik, ta oli kohkunud, nagu siis, kui nägi selliseid mannekeene poodide vaateakendel ootamas, et neid riietataks. Kuna ta oli mannekeeniga kahekesi ja teised neid ei näinud, läks ta lähemale. Nii et sellised need siis ongi? Arthur vaatas aukartuse, siis hirmu ja viimaks põlgusega kahte poolkera mannekeeni rinnal, kerget kolmnurkset kühmu kokkupandud reite vahel. Temas tekkis tahtmine mannekeen riidesse panna. Ta oli elus teinud palju varjatud asju – peaaegu kõik see, mida ta oli teinud, mida ta oli tahtnud teha, oli olnud salajane, varjatud –, nii et miski ei seganud teda toomast kodust musta kleiti, käekotti ja kingi. Need olid kuulunud tädi Graciele ja ta oli need Magdalen Hilli majast kaasa toonud. Inimesed olid soovitanud tal need taaskasutusse anda, aga kuidas ta saaks seda teha? Kuidas ta suudaks näha mõnd West Kenbourne’i libu tädi riietes ringi patseerimas?

Tema valge daami käed ja jalad olid peenikesed ning see oli sama pikk kui Arthur. Tädi Gracie’ kleit ulatus sel üle põlvede. Mannekeenil olid kollased nailonist juuksed, mis kaardusid põskedele. Arthur pani talle kingad jalga ja käekoti käsivarrele. Nägemaks, mida ta teeb, oli ta keeranud pessa sajavatise elektripirni. Üks tema impulsse sundis teda seda välja keerama. Taskulambi valgel tundus mannekeen tõeline, kelder oma tellistest seintega nagu mõni linna kõrvaltänav. Mannekeenile tädi Gracie’ riideid selga panna oli pühaduseteotus ja ometi oli see kuidagi õige, see oli stiimuliks ...

Ta oli mannekeeni kägistama hakanud enne, kui sai aru, mida teeb. Paljad käed külma sileda kõri peal. Vabanemine oli olnud peaaegu sama rahuldust pakkuv kui päris tegu. Arthur sättis mannekeeni vastu seina ja pühkis tema ilusat valget nägu. Sellist tapmist ei pea varjama ega selle pärast kartma, seadus lubab tappa asju, mis ei ole lihast ja luust ... Ta jättis mannekeeni keldrisse ja astus sisehoovi. Tuba, mis oli nüüd tuba number kaks, oli olnud tühi, nagu kogu maja, välja arvatud tema korter. Ja kui seal oligi üürnik elanud, oli ta oma eelkäija kombel käinud tööl viiel õhtul nädalas alates kella kuuest. Enne seda oli Arthur juba otsuse teinud. Mannekeen peab ta päästma, peab olema tema teraapia, nagu ütleksid selle kohta need, kes teda kätte saada tahaksid. Naised, kes ootasid pimedatel tänavatel, otsisid pahandusi – Arthur ei hoolinud neist, nende valust ega hirmust. Ta hoolis oma saatusest. Selle trotsimiseks tapab ta mannekeeni abil tuhat naist, see peab olema tema lunastus. Ja siis ei ohustaks teda miski, eeldusel, et ta ei lähe kunagi pimedas välja ega joo mitte kunagi.

Aja jooksul oli ta oma lahenduse üle uhkust tundma hakanud. See tundus mõttetuks tembeldavat nende spetsialistide – ta oli masendushetkedel nende töid uurinud – teooriad, et tema probleemiga meestel pole enesekontrolli, et nad ei valitse oma tungide üle. Ta oli teadnud, et see on jama. Miks ei peaks tal olema AA liikmete või endise narkomaaniga võrdseid õigusi?

Ja nüüd? Anthony Johnson. Arthur, kes tegi endale alati kaasüürnike päevarutiinid ja eluviisid selgeks, lootis, et saab varsti põhjalikud teadmised ka selle uue mehe tegemistest. Anthony Johnson käib ju ometi kahelkolmel õhtul nädalas väljas? Peab käima. Alternatiiv oli midagi sellist, millele Arthur mõelda ei tahtnud.

Teha polnud muud kui oodata. Võimalus tuua valge daam korterisse, ta siia panna, siin tappa, tekkis küll korraks, aga ta heitis selle kohe kõrvale. Talle ei meeldinud, et tema kohtumised mannekeeniga tunduksid mänguna. Selle muutsid reaalseks keldri räpasus, hämarus, tema enda vargne lähenemine. Ei, mannekeen peab sinna jääma, mõtles Arthur, ja ta peab ootama, vaatama, mis saab. Ta tuli akna alt ära ja mõtles samal ajal muule, sest talle ei meeldinud mõelda mannekeenile ja sellele, mis see tegelikult on, eelistades seda, et nukk on unustatud ja kõrvale tõrjutud, kuni ta seda uuesti vajab. Ta mõtles, pannes kardinad vette likku, et see oli mitme aasta jooksul esimene kord, kui ta mannekeenile niimoodi mõtles.

Unustades mannekeeni, nagu mees unustab lepliku ja alati kättesaadava armukese, läks Arthur elutuppa. Diivan ja kaks tugitooli olid pärast tädi Gracie’ surma saanud uue kanga, küll vaid pool aastat hiljem, aga Arthur oli nende eest nii hästi hoolitsenud, et need nägid välja nagu uued. Ta pühkis sinist vaipa hoolikalt tugeva harjaga. Koorekarva nööridega leenikaitsed võis samuti koos kardinatega pessu panna. Arthur pühkis ovaalset mahagonlauda, mahagonist kummutit, söögitoolide jalgu ja käetugesid, kloppis sinise ja pruuniga atlasspatju, tõmbas sulgedest tolmuharjaga üle kahe käsitsi maalitud pärgamendist lambivarju, teleri nuppude ja vitriinkapis oleva maalitud portselani. Ta oli lasknud korteri põranda katta üleni pruuni vaipkattega ja see oli tema säästudele korraliku põntsu pannud, aga oli seda väärt. Ta koristas tolmuimejaga vaipa hoolikalt ja põhjalikult, kiirustamata, et selle ühtlane mürin jõuaks Jonathan Deanini, ehkki vaevalt see tollele õppetunni annab. Siis loputas ta kardinad ja toolikatted ära ning riputas vannituppa restile. Vannituba ja kööki polnud vaja koristada. Neid koristas ta igal hommikul nagunii, vannituba siis, kui oli end pärast vanniskäiku ära kuivatanud, ja kööki siis, kui hommikusöök oli söödud.

Nüüd istus ta eesmise akna alla toolile, ja olles kõik uksed lahti jätnud, vaatas laitmatus korras korterit. Seal lõhnas puhastusvaha, hõbenõude puhastusvahendi, seebi, töö ja vaeva järele. Arthurile meenus kord, kui ta oli umbes üheteistkümneaastane ja polnud oma magamistoa akent pesnud nii hoolikalt, nagu tädi Gracie nõudis. Tädi oli ta kolmepennisega poodi saatnud.

„Küsi pool kilo tööd ja vaeva, Arthur. Mine. See ei võta rohkem kui viis minutit.“

Müüja oli peaaegu naerukrambid saanud, aga polnud selgitanud, miks tal tööd ja vaeva ei ole, ning Arthur pidi oma kolmepennisega koju tagasi minema.

„Arvasingi, et ta naerma hakkab,“ ütles tädi Gracie. „Ja loodetavasti said sa õppetunni.“ Ta hõõrus Arthuri käsivart läbi halli flanellsärgi. „Siit tuleb su töö ja vaev. Seda ei saa osta, seda teed sa ise.“

Arthur polnud tädi peale viha pidanud. Ta teadis, et tädi tahtis head. Tema ise teeks igale oma hoolealusele lapsele sama. Lapsi tuli õpetada karmil moel ja see oli Arthuri õigele teele suunanud. Kas tädi oleks teda nüüd nähes rahul? Kui ta näeks, kui korras on Arthuri kodu, pangaarve, kui korrastatud tema elu, et ta polnud kahekümne aasta jooksul päevagi Grainger’sist puudunud? Võib-olla. Aga tädi polnud temaga kunagi ka üleliia rahul olnud, ega? Ta polnud kunagi küündinud sellise täiuslikkuseni, mida tädi oli temalt nõudnud kui inimeselt, kes peab end puhastama oma päritolu ja tausta räpast.

Arthur ohkas. Ta pidanuks ka portselani pesema. Polnud mõtet endale kinnitada, et tolmuharjaga pühkimine on sama hea kui pesemine. Väsinuna, kuid võtnud vastu otsuse edasi rühkida, pani ta karjuseneidude, ülekuubedes härrasmeeste, koerte ja väikeste lillekorvidega nõud kandikule ja viis need kööki.