Читать книгу Deemon mu silme all - Ruth Rendell - Страница 7

Selvepesula teenindaja tervitas teda ja Arthur vastas jahedalt noogutades. Ta kasutas pesumasinas oma pesupulbrit. Ta ei usaldanud seda väikest sinise kraami pakikest, mida sai viie penni eest osta. Ka ei usaldanud ta teenindajat oma pesu kuivatisse panema ega olnud kindel, et teised kliendid seda ära ei varasta. Nii ta istus kannatlikult pingil ja vaikis, kuni kolmekümne viie minutiline pesutsükkel läbi sai.

Talle pakkus tõsist rahuldust näha, kui palju kvaliteetsemad on tema helesinised linad, lumivalged rätikud, aluspesu ja särgid, võrreldes kõrvalseisvates pesumasinates oleva odavmüügipesuga. Kuni pesu kuivatis tiirles, käis ta naabermajas asuvas lihapoes ja siis aedviljapoes. Arthur ei ostnud kunagi supermarketitest, mida pidasid hindud ja mida selles Kenbourne Vale’i piirkonnas oli palju. Ta valis oma lambaliha, väikest pühapäevast kintsutükki, hoolega. Kolm viilu praest pühapäevaks, ülejäänu hakklihaks ja esmaspäevase vormiroa jaoks. Pool kilo türgi uba, ja väiksemaid, kui võimalik, sest ta ei tahtnud, et suu oleks kiude täis.

Teist teed tagasi. Pesu voltis ta kokku nii korralikult, et triikida polnud vaja – ehkki Arthur triikis alati –, ja kiirustas mööda Merton Streeti kodu poole. Veel kortermaju, kõrghooned nagu sambad, mis pilves taevast toestasid. Muru, mis neid eraldas, oli enamasti lastele käimiseks keelatud, nagu Arthur tihti rahulolevalt tähele pani. Lapsed mängisid tänaval või siis istusid nukralt skulptuuride otsas. Arthurile ei meeldinud skulptuurid, mis tema meelest meenutasid eelajaloolistest koletistest välja lõigatud kamakaid, ehkki nende nimed olid „Kevad“, „Sotsiaalne südametunnistus“ või „Mees ja naine“, aga ta ei arvanud, et lapsed peaksid nende otsas istuma või ka tänaval mängima. Tädi Gracie polnud tal kunagi tänaval mängida lubanud.

Stanley Caspiani Jaguar oli kadunud ja samuti Kotowskyte vana Ford. Postkasti pilust oli sisse topitud peotäis kuponge, mis võimaldasid osta hambapastat kolm penni odavamalt või sai kaasa tasuta seebi, kui osta suur šampoon. Arthur võttis need kaasa, sest neist võis kasu olla, ja läks trepist üles. Esimese kümne astme järel oli tasand, kus oli seina külge kinnitatud taksofon. Neli astet edasi oli esimene korrus. Kotowskyte korteri uks jäi temast vasakule, otse ette jäi Jonathan Deani tuba ja kõigi ühine vannituba. Deani uks oli lahti ja Šostakovitši viies sümfoonia kõlas nii valjusti, et seda oli kuulda Kenbourne’i raekojani. Ilmselt tahtis punapäine pikk punetava näoga Dean seda kuulda vannituppa, kust ta nüüd välja astus. Tal oli puusade ümber vaid niudevööd meenutav väike helelilla rätik.

„Keha on enamat kui riiete kandmiseks,“ ütles ta Arthurit nähes.

Arthur punastas kergelt. Ta uskus, et Dean on peast põrunud, ja see veendumus tugines osaliselt asjaolul, et kõik, mida see mees ütles, meenutas mõne raamatu teksti. Ta pööras pea avatud ukse poole.

„Kas te võiksite heli natuke vaiksemaks panna, härra Dean?“

Dean ütles midagi sellist, et muusika suudab rahustada ka kõige metsikumat rinda, ning tagus enda oma, mis oli karvane ja tedretähne täis. Ent kui ta oli oma ukse kõvasti, ehkki mitte vaenulikult, kinni virutanud, keeras ta Šostakovitši vaiksemaks ja ainult vaiksed slaavi helid jõudsid Arthurini, kui too teisele korrusele ronis.

Nüüd oli ta oma korteris. Talle kuulus kogu teine korrus. Rahulolevalt ohates pani ta pesukoti ja toidukorvi matile, avas ukseluku ja astus sisse.