Читать книгу Flanagansi naised - Ǻsa Hellberg - Страница 2

Åsa Hellberg
Flanagansi naised

Originaali tiitel:

Åsa Hellberg

Kvinnorna på Flanagans

Forum

2020

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kadi-Riin Haasma

Kujundanud Britt Urbla Keller

Copyright © Åsa Hellberg, 2020

First published by Bokförlaget Forum, Stockholm, Sweden

Published in the Estonian language by arrangement with Bonnier Rights, Stockholm, Sweden and Banke, Goumen & Smirnova Literary Agency, Sweden

© Tõlge eesti keelde. Kadri Papp, 2021

ISBN 978-9985-3-5177-2

e-ISBN 9789985352137

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2021

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

See raamat on pühendatud sulle, kes sa töötad haiglas või hooldekodus, koolis või lasteaias, sulle, kes sa oled koristaja, müüja või bussijuht, ja kõikidele teistele, kes ei saa koju jääda, sest ühiskond ei tule ilma teieta toime.

Tuhat tänu!

ESIMENE PEATÜKK

Vana-aastaõhtu 1982

„… ja sada aastat elagu,” laulis Elinor oma tütrest Billiest ning Emma tütrest Frankiest koosnevat koori juhatades. „Ta elagu, elagu …”

Billie oli hingega asja juures, Frankie paistis aga erakordselt halvas tujus olevat. „Hurraa,” ütles ta loiult ja küsis: „Kas me oleme nüüd valmis, kas ma võin minna?”

„Frankie,” sisistas Elinor. „Sinu emal on sünnipäev, palun ole hea ja käitu nagu kahekümne ühe aastasele täiskasvanud naisele kohane.” Mis sellele tüdrukule küll sisse on läinud?

Billie jooksis diivanil istuva Emma juurde.

„Palju õnne sünnipäevaks,” ütles ta, istus diivaniservale ja ulatas kingituse. „Mis tunne on nii vanaks saada?” küsis ta seejärel.

„Tänan küsimast, polegi kõige hullem,” ütles Emma ja võttis kaunist karbist kašmiirsalli. „Kui ilus, aitäh sulle!” ütles ta, kummardas lähemale ja suudles Billiet põsele. „Panen selle edaspidi õlgadele, kui jahedatel õhtutel kabinetis istun.”

Elinor nägi, et Emma vaatas oma tütart, Frankie läks aeglaselt ja demonstratiivselt ema juurde ning ulatas kingituse.

„Palju õnne.”

„Aitäh, kullake.” Emma avas paki ja võttis sellest välja raamatu. „„Nii saab sinust parem ema”,” luges ta valjusti pealkirja. „Kui hoolitsev sinust, Frankie, kavatsen seda kindlasti lugeda,” ütles ta kuivalt.

Elinor nägi, et Emma tegi katset Frankiele läheneda, kuid Frankie taganes sammukese.

„Ma pean minema. Head uut aastat ja nii edasi.”

„Mis sa sellega mõtled? Kas sa ei jäägi Flanagansi uut aastat tähistama?” küsis Emma.

Frankie väristas õlgu.

„Ehh, ei. Aga lõbutsege hästi. Billie, pane volangidega kleit selga. See sobiks su krussis juustega hästi kokku.”

„Sinu juuksed on ju samuti krussis!”

„Mhm, aga need on keemilised lokid. Siin on mõningane erinevus.”

Ta hõljus Emma sviidist välja ja tõmbas ukse enda järelt pauguga kinni.

Emma vangutas aeglaselt pead.

„Mul on kahju, et ta alati sinu kallal nokib, Billie,” ütles ta vaikselt.

„Mulle on see täiesti ükskõik. Ta on kade, ei muud. Me meeldime teineteisele umbes samavõrra, see tähendab – mitte sugugi.”

Elinor vahetas Emmaga pilgu, nii nagu viimase kahekümne aasta jooksul juba palju kordi. Nende üheealised tütred vihkasid teineteist ja emad saanud sinna mitte midagi parata.

TEINE PEATÜKK

Frankie ei sõitnud juba ammu enam oma kodust Flanagansi kõrgeimal korrusel mööda trepikäsipuid alla, seetõttu kiirustas ta nüüd mööda treppe välisukse poole. Ema ütles alati, et ta peab kõndima aeglaselt, nautima kõike ilusat ja mõtlema selle peale, aga Frankie oli hotellis terve oma elu ringi jooksnud ja teadis täpselt, millise mustriga on vaipkate, kelle portreed ripuvad seintel ja et hotelli endine omanik oli Linda Lansing, et kristall-lühtreid puhastatakse üks kord aastas enne jõule, et marmorpõrandad on vastupidavad, mis oli ju hea, kui mõelda, kui palju rahvast neil iga päev kõndis – ja et ema ning Elinor olid end siin üles töötanud. Seda kõike oleks ta võinud ka une pealt ette kanda.

Tal oli siit minema saamisega kiire, kui ta tahtis pääseda kõikidest vana-aastaõhtut puudutavatest küsimustest, seepärast jooksis ta Charlesist peatumata mööda – mees pidi praegu vist küll juba oma saja-aastane olema, hetkel kandis ta ühe külalise kohvrit. Frankie lehvitas, Charles noogutas talle ja pilgutas vandeseltslaslikult silma.

Vastuvõtulauast möödus ta küürutades, sest isa seisis parajasti seal. Tal polnud mingit tahtmist hakata isale aru andma. Sellest tuleks kohutav jama, kui isa taipaks, et ta vilistab Flanagansi vana-aastaõhtule, aga jäägu see lahing parem ema pidada. Küllap nad tülitsevad täna õhtul samamoodi nagu kõikidel teistel õhtutel, sama hästi võib üheks põhjuseks olla Frankie. Neist õnnetumat paari pole vist olemaski.

Kui ta Mayfairis asuvast hotellist välja jõudis, tõmbas ta kindad kätte ja tõstis rebasenahkse kasuka krae üles. Väljas oli üsna külm, Caroli juurde Covent Gardenisse minekuks kulub kõige rohkem kakskümmend minutit. Tore oli Flanagansist minema pääseda.

Frankie teadis täpselt, milliseks õhtu seal kujuneb, ta oli seda liigagi palju kordi varem näinud. Algul seisavad isa ja ema naeratades teineteise kõrval trepi peal koos külalistega, pressifotograafid on loomulikult samuti kohal, ning Elinor ja tema mees Sebastian ja nende nohikust tütar Billie asuvad tema vanemate kõrvale. Isa noogutab Sebastianile ja tervitab teda, Sebastian vaatab tema poole, noogutab ja tervitab vastu. Seejärel naeratavad kõik kaameratesse ja järgmisel päeval kirjutatakse ajalehtedes fantastilisest eduloost, mille Emma ja Elinor on koos oma abikaasadega loonud.

Ainuke häda oli selles, et isa ja Sebastian vihkasid teineteist. „Vihkama” on võib-olla liiga karm sõna, aga Frankie oli alati tajunud, et need kaks ei meeldi teineteisele. Nende omavaheline suhe oli sama jäine nagu Frankie ja Billie oma. Kui keegi oleks põhjuse järele küsinud, poleks Frankie osanud seda selgitada. Mõned inimesed lihtsalt ei sobi omavahel kokku. Nii pea, kui pildistamine on lõppenud, lähevad isa ja Sebastian kumbki oma teed. Isa on mossis ja Sebastian joob ennast täis. Ega see pole ju esimene kord, kui nad koos uut aastat vastu võtavad.

Seejärel kõnnivad ema, Elinor ja Billie ringi ja tervitavad külalisi. Diana ja Charles pidavat kuuldavasti tulema. Ja Elton. Emale on sihukesed asjad tähtsad. Elinorile ja Billiele samuti. Nad armastavad oma külalisi, eriti kuulsusi. Kui ema oleks kutsunud Kim Wilde’i või Bowie, oleks Frankie ehk kaalunud kohale jäämist. Aga Elton?

Kristall-lühtreid ja lauahõbedat oli juba nädalate viisi puhastatud. Kõik teenindajad olid saanud uued pluusid, neile oli antud käsk rääkida ainult siis, kui neid kõnetatakse. Ettekandjatel olid üles pandud soengud, ja hoidku selle eest, kui mõni neist oleks tulnud tööle lühikeste, lakkimata küüntega. Meestel ei tohtinud olla vuntse – juhul muidugi, kui nad ei olnud äravahetamiseni sarnased Tom Selleckiga, aga seda polnud neist keegi. Ema vaatas nad enne külaliste tulekut rangelt üle. Ilgelt tobe. Aga Flanagansi reeglid olidki naeruväärselt tobedad.

Pärast seda, kui isa on teinud tiiru ja üle kontrollinud, et kõik on korras, läheb ta tagasi ema juurde, paneb talle käe piha ümber ja suudleb teda põsele. Justkui kõik ei näeks, et ema põrkab oma mehest eemale. See ei saanud ju olla üksnes Frankie, kes taipas, et isa on emasse rohkem armunud kui vastupidi. Jääkuninganna, kes hoolis vaid oma hotellist. Kuidas saab olla armunud niisugusesse inimesse? See peaks olema võimatu. Aga isa oli erand, vähemalt veel mõni aasta tagasi. Nüüd teeskles ta kõike peamiselt vist Flanagansi pärast.

Sebastian oli ehk ainus, kes hotelli ei jumaldanud. Aga võib-olla oli põhjuseks see, et ta jõi nii palju. Arvatavasti ta ei märkagi, kui ema ja isa oma korterisse lähevad, et aasta esimest suurt tüli alustada. Raske oli öelda, kas Elinor oli Sebastianiga õnnelik. Mees oli üsna heasüdamlik ja mõnus, aga ta ju jõi – kui tore see saab olla?

Ema ja isa tülitsesid alati ühel ja samal põhjusel: isa ütles, et emal oli ebanormaalne vajadus meeste tähelepanu järele, ja ema ütles, et see pole sugugi nii. Frankie meelest lipitses ema täpselt ühtemoodi kõikide ees, aga kindel ei saanud milleski olla. Ükskord kuulis ta, kuidas vanaema ema lodevaks nimetas. Võib-olla oli see tõsi?

Igal juhul on nii mõnus neist kõigist täna õhtul pääseda.

Frankie kavatses Caroli juurde ööbima jääda. Ema sureks vist maha, kui teaks, et Frankie magab Caroliga. Võib-olla on ka Tom peol, sel juhul tegelevad nad kolmekesi kokaiini ja armatsemisega. Igal juhul kujuneb sellest mälestusväärne vana-aastaõhtu.

Frankie kasutas meelemürke mõõdukalt, ta ei tahtnud mingil tingimusel neist sõltuvusse jääda. Ent kokaiin oli aeg-ajalt fantastiline. Seda võttes muutusid võitmatuks. Seks oli nii pagana kuum ja elu mingil kombel kristallselge. Frankie polnud ju ei Carolisse ega Tomi sugugi armunud, aga seks oli äge ja ta oli nüüdseks juba mitu aastat antibeebipille söönud ning võis asja lõdvalt võtta. Ema oli olnud kaheksateist, kui ta rasedaks jäi. Sellepärast ta kindlasti nii külm oligi. Eks ta arvas, et Frankie oli tema elu ära rikkunud. Frankie oli peagi kakskümmend kaks ega kavatsenud kunagi lapsi saada. Oma vanemate vigu ometi ju ei korrata?

Nüüdseks oli Frankie juba üsna paljudega maganud. Ta seisatas Piccadillyl ja hakkas arvutama. Kolmkümmend kolm? Kas neid rohkem ei olegi? Viimati, kui ta nende arvu peale mõtles, ja see oli ju kõigest kuu aega tagasi, jõudis ta järeldusele, et neid pidi olema üle kolmekümne poisi ja üksteist tüdrukut. Ehkki sõltus muidugi, kuidas lugeda, sest mõnikord magati ja seksiti korraga mitme inimesega.

Kuju juures oli palju rahvast. Frankie noogutas mõnele tuttavale. Üks neist oli üsna vilkalt narkotsi vahendanud, vahele jäänud, kuid pääses mingil põhjusel siiski kinniminekust. Tubli! Ta naeratas kutile julgustavalt ja jätkas teekonda Trafalgar Square’i poole.

Iga teine ema oleks ägedalt reageerinud, kui tütar pilves koju tuleb, kuid Frankie ema mitte. Ta vaid ohkas, kohendas viltu libisenud patšokki ega vaadanud oma tütrele kunagi piisavalt kaua silma, et oleks näinud kokaiiniga kaasnevaid suuri ning ekslevaid pupille. Ja isa oli ema poole vahtimisega nii hõivatud, et ka tema ei näinud midagi. Niisiis oli perekond Nolani liikmena narko tegemine üsna ohutu. Keegi sellest nagunii ei hoolinud.

Frankie kolkis Caroli uksele. Seest kostvad valjud ja rõõmsad hääled reetsid, et pidu juba käib. Tom tuli talle vastu ja kukkus temaga õrnutsema, nii et ta õieti ei teadnudki, kuidas see niimoodi läks, kui tal oli juba triip sees ja pidu pilvini. See aasta lõppes tõesti jube hästi.