Читать книгу Flanagansi naised - Ǻsa Hellberg - Страница 4
NELJAS PEATÜKK
ОглавлениеEsimesel jaanuaril tuli Frankie koju ja pakkis kaks suurt kohvrit.
„Nojah, aitäh kõikide nende aastate eest. Ma kolin nüüd välja.” Ta vaatas Emmale sõjakalt otsa.
Emma sisemus tõmbus külmaks. Ta oleks tahtnud Frankie enda vastu tõmmata ja karjuda „Ei!”, mitte nüüd, kus nad on teineteisest nii kaugel. Aga loomulikult ei teinud ta seda. „Mis? Kuidas see siis nüüd juhtus? Nii äkki? Kuhu sa kolid? Ma ei taha, et sa ära kolid.”
„Hakkan elama Caroli juures, tema telefoninumber on köögis. Kas oli veel midagi?” Toon oli nagu tavaliselt konkreetne ja tõrjuv, Emma ei harjunud sellega iialgi ära. Ta püüdis mitte välja näidata, kui kurvaks uudis teda tegi. Ta oli ise kodunt põgenenud, kui ta oli kaheksateist, nii et mis õigus on tal Frankiet hukka mõista, tütar on ju mitu aastat vanem, kui tema tol ajal oli.
„Palun, kallis Frankie, kas me ei võiks sellest vähemalt rääkida? Kas sa hakkad tööle? Lähed õppima? Kas sul oleks vaja siin hotellis töökohta? Kes too Carol on? Tule, söö koos minuga hommikust, siis võid hiljem ära sõita. Ma võin auto tellida. Charles viib su ära.” Ta vaatas Frankiele paluvalt otsa.
Hetkeks näis Frankie kõhklevat, ent seejärel haaras ta kohvrisangadest kinni. „Ütle isale edasi, et ma helistan talle,” ütles ta ja oli juba hetk hiljem kadunud.
Mida oleks Emma tema peatamiseks saanud teha? Muidugi, ta oleks võinud olla sama range ja piirav, nagu kunagi oli tema enda ema, aga milleni see kõik viis? Emma ei tahtnud Frankiet vangis hoida, ta tahtis tütrele vabamat lapsepõlve. Aga nüüd oli ta kurb, sest Frankie käitumises ei paistnud mingit märki leebumisest. Tütar oli pidevalt vihane. Mitte üksnes Emma peale. Ka Alexander ja Billie said oma jao. Ainus, keda ta suutis taluda, paistis olevat Elinor. Sebastianist oli tal täiesti ükskõik. „Belgravia joodik,” oli ta Sebastiani kohta mõni päev tagasi ütelnud, Alexander naeris, justkui oleks tütar öelnud midagi naljakat. Ent Emma sai pahaseks. Lõppude lõpuks olid ikkagi mingid piirid, kuidas ta lubas oma tütrel teiste inimeste kohta öelda. Eriti võib-olla Sebastiani kohta.
Kui Alexander hommikusöögilauda istus, valas Emma tee välja ja ulatas mehele taldriku küpsistega.
„Kas Frankie paugutas uksega?” küsis mees.
Emma noogutas.
„Kas ta ei söögi midagi?”
„Ta käis kodus ja läks kohe jälle minema,” ütles Emma. „Kuuldavasti kolib ta oma sõbranna Caroli juurde Covent Gardeni korterisse.”
Ta limpsis tühja pilguga lauda vahtides kuuma teed. Kas see on karistus selle eest, et ta ei tahtnud rasedaks jääda? Armastus põletas rinda sama tugevasti nagu alati, aga ta oleks tookord oma tütre äärepealt ära andnud. Kas Frankie aimas seda? Kas killukesed tõest olid talle teatavaks saanud hoolimata Emma ja Alexanderi omavahelisest kokkuleppest sellest mitte kunagi mitte midagi rääkida? Tõde teadis vaid Emma üksi ja selle kavatses ta endaga hauda kaasa võtta.
„Emma?” ütles Alexander küsivalt.
Naine tõstis pilgu. „Jah?”
„Sa kadusid oma maailma.”
Emma noogutas. „Mul on Frankie pärast mure,” ütles ta vaikselt. „Ta tõmbub aina rohkem endasse. Ma ei tea, mida teha.”
Öine tüli oli unustatud nagu tavaliselt. Mõlemad olid väsinud ega jaksanud mõni tund tagasi tekkinud riidu jätkata. Alexanderi süüdistused, et naine ei hooli temast, ei taha temaga seksida, kuid flirdib samal ajal kõikide teiste meestega, olid alati samad.
„Veel teed?” küsis Alexander.
„Jah, aitäh,” naeratas naine.
„Kui Frankie on ära kolinud, kavatsen ka mina su maha jätta,” ütles mees rahulikult teed kallates. „Sul tuleb leida mulle peaadministraatori kohale asendaja. Minu meelest on meile mõlemale selge, et meie abielu on lõppenud.”
Emma vaatas teda skeptiliselt, püüdis mingit vastust välja mõelda. Kas ta peaks ütlema, et pole sellega nõus, et nad peaksid oma abielule veel ühe võimaluse andma? Tõenäoliselt jääks mees veel mingiks ajaks, kui Emma veaks ta magamistuppa ja annaks talle seda, mida Alexander on kogu aeg igatsenud. Aga sel juhul tuleks tal seda edaspidi regulaarselt teha ja sellega ei tule ta toime. Tema seksiisu oli juba ammu kadunud. See polnud mehe süü, Emma oma samuti mitte. See lihtsalt oli nii.
„Kas sul pole mitte midagi öelda pärast kõiki neid aastaid, kui ma olen sinu tingimustega leppinud?” Mees küsis seda nii, nagu tahaks ta, et Emma talle vastu vaidleks.
Emma lükkas tooli lauast eemale, tõusis püsti ja pühkis põlvedel lebanud linase salvrätikuga suud. Ta pani salvräti aeglaselt lauale.
„Ei, mul pole midagi öelda.” Ta pööras mehele selja ja astus korterist välja. Uus tööpäev oli algamas.
Kui Emma oma kabinetti tuli, nägi ta enda üllatuseks kirjutuslaua taga istuvat Elinori.
„Tere hommikust. Ma tean, et seekord oli minu kord esimesel jaanuaril vaba päev võtta, aga ma tahtsin ikkagi kontrollida, kas kõik on korras,” ütles Elinor. Tema jakk oli moeka, õlast laiema lõikega, kogu tema olemusest õhkus tegusust.
„Kas sa ikka tead, et sa oled kontrollifriik?” naeratas Emma, tal oli hea meel oma parimat sõpra ja äripartnerit näha. Tal oli vaja südant kergendada ja selleks polnud Elinorist paremat olemaski.
Elinor noogutas telefoni poole. „Linda tervitab. Ta tuleb sel kevadel koos Robertiga siia.”
Emma heitis pilgu seinal rippuvale Linda portreele nagu alati, kui hotelli endisest omanikust juttu tuli. Seda juhtus üsna sageli. Nende mentor ja hotelli endine omanik oli sel moel pidevalt lähedal, tema harvasid külaskäike ootasid Emma ja Elinor juba mitu nädalat ette.
„Ma jumaldan Lindat,” naeratas Emma ja läks Elinori juurde. „Mul on temalt ikka veel nii palju õppida. Mõtlen sageli, kuidas tema oleks tekkinud probleeme lahendanud.”
„Ega meil neid probleeme ju nii palju ka ei ole,” ütles Elinor. „Võin sulle teatada, et eile tegime jälle kassarekordi.”
„Jah, Flanagansil läheb hästi,” ütles Emma. „Aga mu mees otsustas mind täna hommikul maha jätta. Minu tütar samuti. Ta kolis oma sõbranna Caroli juurde. Kuhu Alexander läheb, seda ma ei tea.” Ta kehitas alistunult õlgu.
Elinor pillas pastaka käest.
„Kulla Emma!” Ta vaatas sõbrannat murelikult üle kirjutuslaua.
„Nii et nüüd on küsimus, kas ma peaksin hakkama kummalegi neist järele jooksma või ennast töösse matma?”
„Frankiet ei saa sa minna lasta, aga kas sa tahaksid Alexanderit takistada?”
Emma raputas pead. „Ei, tegelikult mitte. Aga kui me sõbrad oleme, siis on meie vahel ju kõik tegelikult hästi.”
„Kas sa tahad, et see nii oleks?”
Ei, ma tahan sinu meest. Ma olen teda alati tahtnud, käis Emmal peast läbi, kui ta istet võttis. Järsult võttis ta kätte ühe laual lebava ettekande.
„Kas tahad head nõu?” küsis Elinor.
Emma noogutas end paberite taha peites, kuni tundis, et häbipuna on järele andnud, siis pani ta ettekande lauale.
„Lase neil minna.”
Elinor silmitses Emmat ja tundis oma parimale sõbrale siiralt kaasa. Emma nägi välja nagu ingel, ehkki polnud seda tegelikult kaugeltki. Aga kes meist oleks? Elinor naeratas endamisi. Emmas oli nii palju enamat kui see, mida ta välja näitas. Ta oli kõige suurema südamega inimene, ent tütar ja abikaasa seda ei näinud. Nad nägid vaid auahnust, seda osa Emmast, mis oli oma eesmärkide nimel valmis üle laipade minema. See omadus oli hotellitöös loomulikult hea, koduses elus aga mitte.
Nad olid alates 1960. aastast parimad sõbrad olnud. Emma kütkestav ilu, terav mõistus ja suuremeelsus olid olnud vastupandamatud. Ikka ja jälle oli ta Elinori toetanud, tema poolele asunud ja näidanud selgelt välja, et Elinori tume nahavärv ei tähenda tema jaoks mitte midagi. Tol ajal oli see tähtsam asi kui nüüd, Emma-sugune sõber andis Elinorile turvatunnet.
Kui nad noorte emadena 1962. aasta alguses Flanagansi tagasi tulid, olid nad oma sõpruse üles soojendanud, esimestel aastatel mängisid Elinori ja Emma tütred rõõmsalt teineteisega, ent siis oleks äkki nagu midagi juhtunud ja tüdrukud karjusid teineteist nähes kõigest kõrist. Frankie hammustas ja Billie tiris Frankiet juustest. Mõlemad olid igas tülis ühevõrra süüdi. Kumbki ei andnud järele ning unistuse, et nende lapsed käivad kunagi emade jälgedes ja hakkavad koos hotellis tööle, pidid Emma ja Elinor peagi maha matma.
Ka Alexander ja Sebastian ei saanud omavahel kuigi hästi läbi, nad põrnitsesid teineteist eemalt ja püüdsid lähemaid kontakte vältida. Mõnikord olid nad nendeks sunnitud, nagu eilsel Flanagansi uusaastapeol, aga üldiselt üritasid nad võimalikult vähe kohtuda. Nad olid nii erinevad, nagu kaks meest üldse olla võivad.
„Lase neil minna,” kordas Elinor. „Aga helista aeg-ajalt Frankiele, tahab ta siis seda või ei, sul on ju tolle Caroli telefoninumber?”
„Jah,” vastas Emma kõlatult.
„Millal Alexander jalga laseb?”
„Ma ei küsinud.”
„Ta on täiskasvanud mees, saab endaga hakkama,” ütles Elinor, samal ajal tundis ta aga kerget muretorget. Alexander meeldis talle, ta mõistis meest väga hästi. Pole sugugi lihtne elada koos kellegagi, kes su südame ikka ja jälle purustab. Ta teadis seda omast kogemusest. „Kas tahad, et ma jään täna siia sinu juurde?”
„Ei, ma arvan, et sa peaksid oma perekonna juures olema,” ütles Emma.
„Sebastian magab ilmselt suurema osa päevast ja Billie pidi ühe sõbrannaga kokku saama,” naeratas Elinor. „Tegelikult oleks isegi üsna tore oma väikeses korteris ööbida. Kas ma võiksin ehk paari tunni pärast sulle teed pakkuda?”
„Aitäh, see kõlab suurepäraselt. Tõmban vaid eilsele päevale joone alla, siis tulen üles sinu juurde.”
Elinor tõusis.
„Kõik saab korda, Emma, ma olen selles kindel.”
„Kuidas sa saad selles nii kindel olla?” küsis Emma tuhmil häälel.
„Sa võtad avasüli vastu kõik, mis elu sulle pakub, nii on see alati olnud, ükskõik, kui raske sul sel hetkel ka poleks.”
„Ma loodan, et sul on õigus.”
Elinor pöördus ukse poole. „Näeme peagi.”
Veel kümme aastat tagasi oli Emma ja Alexanderi suhe tegelikult üsnagi hea. Alles pärast katastroofi lendas kõik kuradile, mõtles Elinor kurvalt, kui ta pilk pabereid sorteerival Emmal peatus. Kas ka Emma mõtleb praegu minevikule?