Читать книгу Flanagansi naised - Ǻsa Hellberg - Страница 3

„Kas sa võiksid, palun, luku kinni tõmmata?” Emma uuris end oma Flanagansi korteris peeglist. Hõbedaselt sätendav kleit polnud uus, kuid oli endiselt ilus. Ta lisab juurde sädelevad kõrvarõngad ja väikese õhtukoti, sellest piisab. Terve õhtu pööraselt kõrgeid kontsi kanda oli kohutav, aga vana-aastaõhtul polnud muud väljapääsu.

Alexander tõmbas tõmbluku aeglaselt üles ja suudles seejärel naise kaela. Emmal jooksid judinad üle selja. Kui need oleksid vaid olnud meeldivad! „Mitte praegu,” ütles ta ja läks oma tualettlaua juurde.

„Sellega ma ei arvestanudki,” ütles tema abikaasa rahulikult. „Kas sa oled valmis?” Mees sõlmis peegli ees lipsu kaela.

„Kohe, panen kõrvarõngad ka,” ütles Emma ja avas ehtelaeka. „Aga mul on vaja kontoris veel paar asja ära korraldada. See võtab ehk veerand tundi. Tee senikaua üks drink,” naeratas ta ja kinnitas ehted kõrva.

„Ma tulen sinuga kaasa.”

„Ei, pole vaja, ma helistan, kui valmis saan. Võta üks drink,” kordas ta.

Kas mees võtab joogi või mitte, oli talle üsna ükskõik. Tal oli enne peo algust vaja mõni hetk üksi olla. Kui ta juba salongis on, saab ta alles tükk aega pärast südaööd kergendatult hingata, ja selleni kulub veel mitu tundi. Frankie peale ei jaksanud Emma praegu mõelda, ometi jälitas see teema teda pidevalt. Kas nad saavad veel kunagi uuesti lähedaseks? Kunagi nad olid lähedased ja Emma igatses seda aega tagasi, paljas mõtegi tegi talle valu. Aga mida saab ta teha?

Alexander oleks justkui tema mõtteid lugenud: „Ja kus meie tütar on?”

„Ma ei tea,” vastas Emma. „Ta hiilis majast välja, ilmselt arvas, et ma ei märka.”

„Kas ta ei olegi täna õhtul meiega koos?” Mees vaatas Emmat üllatunult.

Emma raputas aeglaselt pead. „Ilmselt mitte.”

Esimest korda võtavad nad uut aastat vastu ilma Frankieta.

Billie tuli Belgravia suures majas oma toast välja ja sai isaga hallis kokku.

„Sa oled nii ilus,” ütles Sebastian siiralt naeratades. „Kus ema on?”

„Ma olen siin,” ütles Elinor ja ilmus magamistoa uksele.

Sebastian vilistas.

„Jäta järele, isa,” ütles Billie. „Kas hakkame minema?” Ema liibuv kleit paljastas kõik kehakumerused, pruun nahk säras mingisugusest kreemist, millega ta end sisse oli määrinud. Billie tundis end oma liiga ilusate vanemate seltsis õudselt tobedalt. Tema nahatoon oli ema omast tunduvalt kahvatum, tema soontes voolas liiga paljude kriitvalgete inimeste veri. Ema oli temast vanem, aga ometi kenam, tegelikult oli see ju üsna jabur. Kleit, mis Billiel seljas oli, ei teinud asja paremaks. Tema oleks pidanud ju olema too liibuvas kleidis naine?

Sebastian pakkus neile mõlemale oma käsivart, kui nad läbi koridori trepi poole läksid.

Billiele ei meeldinud sugugi mõte, et Frankie on end vabaks võidelnud ja võib Flanagansi uusaastapeo lihtsalt pikalt saata. Talle endale poleks kunagi mõttessegi tulnud öelda, et ta ei taha sellel osaleda. Peagi seisab ta nagu tavaliselt ema ja isa vahel Flanagansi kuulsal trepil ja tunneb end taas lapsena, ehkki saab peagi kakskümmend kaks. Kui ema oli sama vana, oli ta esimene mustanahaline ülemus Flanagansis, abiellus isaga ja sai lapse.

Ja mida Billie on saavutanud? Esialgu mitte midagi. Tal polnud vaja raha pärast töötada, raha sai ta isa käest, kui ema ei näinud; tõsi, ta õppis mõnel kursusel ja tegi hotellis natuke tööd, aga ta ei teinud ju midagi.

Teisest küljest käitus Frankie nagu libu, jõi ja tegi narkot ja raiskas kõike, mida elu talle heldelt oli andnud. Ta ei teinud midagi mõistlikumat kui Billie. Frankie nägi hea välja, tal oli terane mõistus ja terav keel, kooli läbis ta kergelt ja lausa lenneldes – saades sealt parimad hinded, ehkki ta haukus vastu ja visati sealt mingil hetkel koguni välja –, Billiel aga tuli õpingutega tõsiselt pingutada, sellest hoolimata olid tema hinded Frankie omadest kehvemad. See oli nii kohutavalt ebaõiglane. Billie oli üksnes korralik, sellepärast kandis ta praegu täiesti ebaseksikat kleiti ja nägi välja nagu neljateistkümneaastane.

1983 saab olema minu aasta, mõtles ta, kui nad autoga Flanagansi poole sõitsid. Ma veel näitan neile.

Elinor astus Emmale paar sammu lähemale, kui nende abikaasad ja Billie pärast traditsioonilist pildistamist trepilt lahkusid. Jäi üle veel naisomanike jäädvustamine.

„Ma usun, et Sebastianil on jälle mingi afäär käsil,” sosistas ta Emmale kõrva.

„Oi, ei! Miks sa seda arvad?”

„Ma ei tea. Mul on lihtsalt niisugune tunne.” Elinor naeratas puiselt, lehvitas ühele tuttavale ja sosistas edasi. „Mida sa teeksid, kui sul oleks Alexanderiga niisugune olukord?”

Emma kehitas õlgu. „Ma peaaegu soovin, et Alexander hangiks omale armukese, ma abiellusin temaga ainult Frankie pärast, sa ju tead seda,” ütles ta otsekoheselt.

„Ma tean. Aga ma tean ka seda, et sa oled temast aastate jooksul vägagi hoolinud.” Elinor tervitas veel ühte trepijalamil seisvat tuttavat. Fotograafid nautisid praegust olukorda, välklambid sähvisid lakkamatult. Nende taga sagisid pidulikult riides naised ja mehed.

„Mis sa siis teed, kui ta sind jälle petab?” küsis Emma.

Sebastiani truudusetus oli Elinorile rängalt mõjunud. Ta ei suutnud üles lugeda kõiki neid kordi, kui mees oli talle haiget teinud. Viimased kümme aastat olid olnud rasked. „Ma ei tea,” sosistas ta.

„Kas sa armastad teda endiselt?” küsis Emma.

Mida pidi Elinor sellele küsimusele vastama? Isegi kui asjad olid nende vahel mõnikord halvasti, ei suutnud ta endale elu ilma oma perekonnata ette kujutada. Nad peavad ka sellest mõõnast üle saama.

„Jah, muidugi, aga kas abielu pole siis midagi enamat kui armastus?” küsis ta. „Ma olen alati uskunud, et see on veel midagi, suhe, mis sisaldab nii palju muudki, millel pole armastusega midagi pistmist. Me lubasime ju, et hoiame üksteist heas ja halvas, me oleme perekond. Ma armastan oma perekonda.”

„Minu meelest on sul kõik olemas. Mees, keda sa armastad, jumalik tütar, kellega sa hästi läbi saad, ja töö, mis teeb sind õnnelikuks. Pealegi oled sa terve.” Emma naeratas üle käsipuu ühe kaamera suunas ja pööras end siis taas Elinori poole.

Elinor pahvatas naerma. „Sul on õigus, mul on kõik olemas.” Kõht tõmbus krampi. See tähendab, et mul on kõik, mida ma võin kaotada, mõtles ta, kui nende pilgud kohtusid. Siis esitas ta sama küsimuse nagu alati: „Mis soovid sul uuele aastale on?”

„Et me saaksime Frankiega taas lähedaseks,” vastas Emma kõhklemata. „Aga sinul?”

„Et mu abielu 1983. aasta üle elaks.”

Pärast kerget noogutust ja naeratust, mis kinnitas nende vääramatut sõprust ja usaldust, läksid nad trepist alla ja lahkusid teineteisest, et Flanagansi hotelli uusaastapeole saabunud külalistega suhelda.

Elinori hinge kivina painav mure annab kindlasti ka seekord järele.