Читать книгу Flanagansi naised - Ǻsa Hellberg - Страница 5

Frankie sündis vihasena nagu herilane, ja samamoodi see ka jätkus.

Kohe, kui ämmaemand palatiukse sulges, mähkis Emma oma beebi naeratades lahti, nii et kõvasti karjuv Frankie sai oma pisikeste kätega vabalt vehkida. Siis rahunes ta maha. Emma kussutas teda süles, kuni nutt vaibus. Laps oli täiuslik, ta vaatas oma suurte silmadega ema. Emma silitas ettevaatlikult heledaid udemeid tüdruku peas. Tema süda valutas iga päevaga üha rohkem.

Ta oli sünnitanud väikese võitleja. Oli kaugelt näha, et tüdruk on hakkamist täis. See oli hea, sest tütre elu ei pruugi kujuneda kuigi kergeks. Nime „Frankie” leidis Emma ühest ajakirjast. See sobis nii poistele kui tüdrukutele ja tema tütar sai pisikeste rusikatega kenasti kokku kõlava nime.

Tulevased adoptiivvanemad olid sünnitusmajas külas käinud ja veidi enne Frankie sündi Emmaga kohtunud, nad rõhutasid, et Emma peaks lapsest täielikult loobuma. Nad tahtsid ametlikult lapsendada, mitte kasuvanemateks hakata. Emma noogutas ja ütles, et loomulikult, te saate lapse päriselt endale.

Nüüd ei tundunud see enam üldse sama lihtne.

Frankie haaras Emma nimetissõrmest kõvasti kinni ega pööranud temalt pilku. Emma oli sunnitud hetkeks kõrvale vaatama, enne kui tagasi tütre poole pöördus.

„Kallis sõbrake,” sosistas ta. „Ma ei saa sind endale jätta.” Ta võttis lapse sülle ja hingas tema lõhna endasse. „Mul on nii kohutavalt kahju. Aga ma luban, et armastan sind igavesti.”

Nägu Frankie juukseudemesse surutud, lasi Emma pisarad valla. Nuuksudes hoidis ta oma tütart üha kõvemini kaisus.

„Need on kolmanda päeva hormoonid. Preili Emma, küllap olete varsti kõik unustanud,” ütles ämmaemand ja võttis Frankie Emma sülest. „Laps peab sööma, seejärel tulevad uued vanemad teda vaatama. Preili Emma, võib-olla tahaksite end pesta?” Ta läks röökiva Frankiega minema.

Pesuruumis riputas Emma haiglakitli nagisse ja võttis aluspüksid koos sidemega jalast. Rinnad olid suured nagu jalgpallid ja kohutavalt valusad. „Ärge hädaldage. Piim kaob pikkamööda ära. Mõelge parem selle peale, et tüdruk on terve ja tubli ja saab omale hea kodu,” öeldi talle haiglas.

Ma olen nagu tõumära, mõtles Emma ja katsus ettevaatlikult oma valutavaid rindu. Tahtmatult võrdles ta end Elinoriga. Küllap on ka tema laps selleks ajaks juba sündinud? Emma ei tahtnud üldse kade olla, aga see oli raske. Elinor oli abielus, pealekauba veel rikka mehega, kes võis anda kõik, mida naine soovib. Vähe sellest. Arvatavasti mees ka armatseb temaga. Suudleb teda hommikuti. Ihaldab teda öösiti.

See kõik tegi endiselt haiget. Emma teadis ju täpselt, kui osav armastaja mees on. Selle pärast tundiski ta kõige suuremat kadedust. Seevastu polnud ta päris kindel, mida abielus olemisest arvata. See piirab vabadust, Emma jaoks oli see kohutav mõte, teisest küljest poleks tal vaja Frankiest loobuda, kui tal vaid abikaasa oleks. Kui ta Flanagansi tagasi läheb, kohtub ta loomulikult Elinori ja Sebastianiga, see on vältimatu. Kindlasti näitavad nad talle niihästi oma beebit kui ka abieluõnne. Mis tunne see võiks olla? Peaks ta võib-olla mõnes teises hotellis tööd otsima? The Ritzis? Arvatavasti annaks preili Lansing talle head soovitused, selles oli ta üsna kindel. Aga ükski teine hotell pole selline nagu Flanagans, ehkki ka The Ritzil oli hea maine ja seda peeti sama peeneks.

Ta küüris end üle keha puhtaks, ent rindu puudutas ettevaatlikult. Oli tunne, nagu võiksid need iga hetk plahvatada.

Väsinud ja kurb, ei võtnud ta vaevaks peeglissegi vaadata. Talle oli tema välimus ükskõik. Frankie tulevased vanemad suhtuvad temasse muidugi põlglikult, aga Emmal polnud võhma end rohkem pingutada. Huulepulk ja juuksehari olid voodi kõrval kotis. Kui ta siit lahkub, püüab ta võimalikult endine välja näha, aga kuni selleni olgu kõik nii, nagu on. Ta lihtsalt ei jaksanud ennast kokku võtta.

Kõik siin elavad tüdrukud olid samas olukorras nagu tema. Enamik neist kavatses oma lapse kasuvanemate juurde jätta ja minna lapsele järele siis, kui on oma elu joone peale saanud, enamasti niisiis ajani, mil nad on tutvunud mõne tubli mehega, kes suudaks mõne teise mehe jõmpsika omale kaela peale võtta. Emma oli seni täiesti veendunud, et tema on teistsugune, et tema suudab oma vastsündinust ilma suuremate probleemideta loobuda. See oli enne, kui ta sai teada, et just Frankie oli tema kehas elanud, tal südame pööritama pannud ja keha paksuks ajanud. Pärast tüdruku sündi asjad muutusid.

„Ingramite abielupaar tuli oma tüdrukut vaatama,” ütles üks ämmaemandatest vannitoa ust paotades. „Preili Emma, te peate kiirustama.” Õe välimus oli laitmatu. Iga viimane kui juuksekarv oli paigas. Siin oli üldse kõik täiuslik. Park maja ümber oli suur ja lopsakas, palatites polnud tolmukübetki ja beebidele pandi pärast pisimatki oksendamist kohe puhtad riided selga. Selles mõttes oli siin kõik hästi. Aga miks ei võinud siinsed töötajad natukenegi sõbralikumad olla? Emma tundis muret selle üle, kuidas Frankiet koheldakse siis, kui teda vaateväljas ei ole, ja seepärast veetis ta kogu aja tütre juures. Armastus kasvas sama palju kui kurbus selle üle, et ta peab tüdruku ära andma. Ta kartis, et pärast Frankie lapsendada andmist ei saa temast enam kunagi õiget inimest.

Teed serveeriti suures ühisruumis. See nägi kohutavalt tobe välja, kõik noored emad olid hommikumantlites, samal ajal olid tulevased kasuvanemad end pidulikult riidesse pannud. Selge, kelle käes siin võim on, mõtles Emma Ingramite abielupaari poole minnes. Enne istumist tegi ta kniksu, ehkki proua Ingram polnud temast kuigi palju vanem. Vanemaks tegid naise vaid tema korrektne kõnepruuk ja igavad riided. Ka tema mees polnud põrmugi lõbusam. Vaene Frankie!

„Mõtlesime Evelyni neljapäeva õhtul ära viia. Oleks hea, kui ta oleks selleks ajaks juba vannitatud,” ütles proua Ingram kindlalt.

„Evelyn?” Emma kortsutas kulmu. Kellest see naine räägib?

„Jah, nüüdsest alates on see ta nimi.” Proua Ingram naeratas puiselt.

Emma silmad läksid pärani. „Aga tema nimi on ju Frankie!”

„Meie tüdrukule poisi nimi? Preili, võtke aru pähe. See ei tule kõne alla. Evelynist saab heast perekonnast pärit korralik tüdruk, loomulikult peab ka nimi seda peegeldama.”

See tuli nagu välk selgest taevast. Kogu arukus ja tulevikuplaanid lendasid korraga kildudeks. Emma lihtsalt ei saanud oma tütart sellele paarile anda. Nad olid liiga ninakad ja konservatiivsed, Frankie ei suudaks nende juures elada, vaid läheks hulluks. Emma teadis juba nüüd, et tütar on jonnakas, teda on täiesti võimatu mingile kontrollile allutada. Ja kui härra ja proua Ingram ei mõistnud, milline Frankie on …

Emma tõusis kiiresti püsti. „Aitäh, aga olgu siis pealegi,” ütles ta rahulikult. Järsku oli täiesti selge, et ainult Emma ise suudab oma tütart mõista. Ta annab Frankiele vabaduse, mida tüdruk fantastiliseks naiseks kasvamiseks vajab. Emma ei kavatsenud teda piirata, nagu tema enda ema oli teinud. Kuidas Frankie kasvatamine üksinda õnnestub, see tuleb tal kunagi hiljem välja mõelda, hetkel tahtis ta lahti saada vaid neist kohutavatest inimestest, kes temalt last ära kavatsesid võtta.

„Kuidas, palun, preili?” Härra Ingram, kes seni oli vaikinud, tõusis otsustavalt püsti ja astus Emmale sammu lähemale. „Te lubasite meile lapse. Nüüd tuleb teil seda lubadust ka pidada.”

Kõik ruumisolijad vaatasid nende poole. Mees oli suur ja tugev. Teiste laudade ääres istusid tulevased lapsevanemad ja äsjasünnitanud emad, nende pilgud ekslesid vapustatult Emma ja härra Ingrami vahet. Õhk ruumis oli emotsioonidest paks. Aga mõte Frankiest andis Emmale julgust ja ta vaatas mehele kindlalt otse silma.

„Võtke vaiksemalt,” sisistas proua Ingram piinlikkust tundes ja tiris oma abikaasat käsivarrest, et too uuesti istet võtaks.

Emmal polnud aga plaanis istet võtta. Nii pea kui võimalik, lahkub ta siit majast koos oma tütrega. Ta ei teadnud, kuhu ta läheb. Kodukülasse ema ja vanaema juurde ei saa minna. „Ära lapsega minu juurde tule,” oli ema öelnud. Ime, et Emma tohtis seal elada veel viimased kuud enne seda, kui kõht välja hakkas paistma. Ema teadis tulevaste vallasemade varjupaika, ja see oli ju suur õnn. Kuhu mujale oleks ta muidu läinud?

Ta lahkus sirge seljaga ja läks laste magamistuppa. Ettevaatlikult võttis ta Frankie sülle. „Ma ajan selle kuidagi korda,” sosistas ta magavale tüdrukule. „Ausõna, ma ajan selle kuidagi korda.”

„Mul on heasüdamlik tädi, kes üsna siin lähedal tube välja üürib. Äkki ma küsin tema käest, kas seal on sinu ja Frankie jaoks kohta?” päris Laura. Laura oli üks neist tüdrukutest, kellega Emma oli vallasemade kodus veedetud nelja kuu jooksul sõbraks saanud. Laura oli sünnitanud poja, kes seni pidi kasvama tema abielus õe juures, kuni Laura ise ühel päeval kellegagi abiellub. See oli tema jaoks parim lahendus. Üks teine tüdruk pidi lapse isaga abielluma. Ent enamik olid sunnitud oma pisikesed ära andma. Muid võimalusi lihtsalt polnud.

Noored emad vaatasid suurte silmadega Emmat, kes oma väheseid asju kokku pakkis. Laura tädi Colchesteri lähedal oli lubanud Emmale ja Frankiele peavarju anda.

„Kuidas sa üksi hakkama saad?” küsiti Emmalt. „Kuhu sa Frankie paned, kui sa ise tööl oled?”

„Ma ei tea,” vastas Emma. „Aga mingil moel tulen ma sellega toime. Ma kavatsen Frankie heaks teha kõik, mis minu võimuses.”

Sõbratarid aitasid ta tänavale, seisid seal tema kõrval, kuni ta taksot ootas. Vallasemade kodu töötajad olid tigedad ega andnud end näole. Neist kõige heasüdamlikum – Anna – tuli magamistuppa, kui Emma seal üksi oli, ja andis talle salamahti üle koti mähkmete, pesulappide ja magamiskotiga. „Õnn kaasa!” sosistas ta.

Laura kallistas Emmat. „Ma tulen sulle külla,” lubas ta.

Emmal polnud takso jaoks õigupoolest raha, aga tal polnud ka muud võimalust. Tal polnud Frankie sõidutamiseks lapsevankrit, ta pidi kandma ju niihästi last kui kohvrit. Kui Emma oli kõik kokku pakkinud ja tagaistmele istunud, heitis ta viimase pilgu kõnniteel seisvatele noortele naistele. Pisarad põletasid laugusid, aga ta ei saanud praegu nutta. Ta oli nüüd ema ja tegi oma tütre jaoks kõik, mis vaja. Pisarate jaoks enam ruumi ei jäänud.

Autosõit võttis natuke aega, ent Frankie magas magusasti Emma süles, kes mõtles, mis edasi saab. Kõige raskem oli mõelda, et ilmselt ei saa ta Londonisse tagasi minna, sest kuhu ta sel juhul Frankie paneks? Ta ei saa tüdrukut ju ometi endaga Flanagansi kaasa võtta? Ja kuidas tema peale nüüd vaadataks? Arvatavasti peetaks teda lodevaks, täpselt nagu ema oli tema kohta öelnud. Ja ehkki Emma vihkas oma ema selle eest, et too oli talle terve elu valetanud, mõistis ta ema nüüd ometi paremini. Võib-olla oli tõesti parem öelda, et isa on surnud. Selle asemel et tunnistada seksimist kellegagi, kes sind tegelikult ei tahtnud.

Tõde selle kohta, kes on Frankie isa, ei tohi kunagi ilmsiks tulla. Mitte kunagi.

Laura tädi maja ees seisis keegi naine, reha käes. Ta pani reha majaseina najale, pühkis laupa ja tuli takso juurde, kui Emma Frankiega autost välja tuli.

„Tere tulemast, mina olen proua Foster.” Naine naeratas ja võttis töökindad käest.

Naine tundus heasüdamlik, täpselt nagu Laura oli teda kirjeldanud.

„Kas ma tohin?” Proua Foster sirutas käed Frankie poole ja Emma ulatas talle oma tütre, haarates samal ajal kohvri. Kruusatee väikese punase telliskivimaja juurde oli palistatud roosipõõsastega.

„Hakkate elama teisel korrusel. Panin teie tuppa hälli ja mähkmeid saate vahetada ehk voodi peal, Emma?”

„Aitäh, kui kena teist. Sellega ei teki kindlasti mingit probleemi,” ütles Emma. „Me oleme väga tänulikud, proua Foster,” jätkas ta.

Majaperenaine kandis Frankiet süles ja näitas Emmale tuba. See oli kena. Heegeldatud päevatekiga voodi ja selle kõrval väike valgeks värvitud häll. Aken vana köögilaua kohal avanes aeda, vaasis olid samasugused roosad roosid, mida Emma juba saabudes oli näinud. Kaltsuvaip on kulunud, kuid puhas, mõtles Emma rahulolevalt. Talle hakkab siin kindlasti meeldima.

Toitu võis ta esimese korruse köögis valmistada, ja pärast toa ülevaatamist võttis Emma rahakoti ning maksis esimese kuu üüri, mille hulka kuulus – jumal tänatud – ka söögiraha. Proua Foster ütles, et mõnikord käib ta reisimas ja siis tuleb Emmal endal toitu valmistada, ta lootis, et sellest ei teki mingit probleemi. Emma raputas pead.

Järgmise kuu jaoks pole tal enam üldse raha, aga selle peale ei jaksanud ta hetkel mõelda. Neljaks nädalaks on temal ja Frankiel siin turvaline koht – ja toit beebi jaoks oli tal ju rindades.

Proua Foster vaatas Emmat uurivalt. „Preili, ma usun, et teil oleks korralikku võileiba vaja,” ütles ta. „Imetamine kulutab jõudu. Tulge kööki, ma korraldan selle asja ära. Võtsin viimase plaadi just enne teie saabumist ahjust välja.” Ta ulatas Frankie ettevaatlikult Emmale.

Emma silitas tütre pead, libistas sõrmega üle tillukese kõrva. Juba praegu on näha, et Frankiest kasvab tõeline iludus, mõtles ta uhkelt. Ripsmed olid põskede kohal pikad nagu tiivad.

„Meie kahekesi,” sosistas ta, kui Frankie silmad lahti lõi ja talle otsa vaatas. „Meie kahekesi.” Siis läks ta kööki.

Paar nädalat hiljem koputati Emma toa uksele.

„Jah?”

Proua Foster avas ettevaatlikult ukse.

„Üks noormees otsib teid,” ütles ta vaikselt.

„Mind? Noormees? Kes?”

„Ta ütleb, et tema nimi on Alexander Nolan ja ta on teie kolleeg Londonist.”