Читать книгу Mäleta mind sellisena - Sabine Durrant - Страница 10

Kolmas peatükk

Lizzie

Ma ärkan jõnksatades üles. Mu kael on kange. Howard lesib mu jalgadel. Ta kergitab oma pead ja heidab siis taas pikali.

Kell on kaheksa hommikul.

Oks kriibib akent.

Ma liigutan oma jalgu ja Howard ajab end jalule. Tuba täidab kahvatu valgus. On kuhjakujuliste pilvede päev. Ma ei suuda uskuda, et lubasin endal uinuda. Siin ei ole midagi muutunud. Esiuks on suletud. Segipaisatud postikuhi on ukse ees, kuhu ma selle jätsin.

Ma peaksin tundma kergendust, aga ei tunne. Tunnen lihtsalt kohutavat tühjust. Ma värisen ja ajan ennast tasahilju jalule. On külm. Mul on seljas samad riided, mis eilegi – mu ema vana suveseelik, mille võtsin riidesahtli tagaotsast. Zachile ei oleks see meeldinud. Meie tutvuse alguses viis ta kõik minu vanad fliisist pusad ja teksad heategevuspoodi. Ta oli ainult siis õnnelik, kui ma kandsin tema ostetud riideid. Kord andis Peggy mulle ühe oma kantud keerismustrilise purpurse hõlmikkleidi. Mulle tundus see kena, aga Zach ütles, et see ei sobinud mulle, ja kleit kadus mu riidekapist.

Magamistoa kummuti sahtlist leian Zachi vana särgi – pehme hall kude, rinnaesisel plekk. Plekk tekkis minu süü tõttu. Ma panin lekkiva sulepea triikimist ootavate riiete peale. Zach tabas mind plekki nühkimas, kui ma seda vannitoas plekieemaldajaga tupsutasin. Ma mäletan ikka veel, kuidas ta seisis ukseavas, külm naeratus näol. Ma ajasin ennast hüppega sirgu. „Kas sa kardad mind?” küsis Zach ja mina vastasin: „Ei”. Ma sundisin oma hääle kindlaks. „Aga ma tean, kuidas selline asi sulle korda läheb. Ma lihtsalt püüan vältida tarbetut stressi meile mõlemale. Tegemist on ju vaid särgiga.”

Minu hääletoon üllatas teda. Ta näis olevat hämmeldunud, segaduses. Seda juhtus väga harva, kui ta adus, et tema kinnismõtted olid kõike muud kui normaalsed. Too oli üks noist hetkedest, mil ma tundsin kontrolli enda üle. Ma tundsin alakõhus esimesi erutusmärke, haakisin oma sõrmed Zachi teksade rihma vahele ja tõmbasin ta enda vastu.

Ma hoian särki oma näo juures, kangalõimed huuli puudutamas. See lõhnab teistsuguse pesupulbri järele – ainuke tootemark, mida siinses poes müüakse. Ma panen särgi selga ja selle peale Zachi vana kampsuni. Leian sahtlist ka sokipaari. Ma märkan peeglist oma nägu. Ma näen välja vana ja kahvatu. Zachile meeldis, kui ma olin meigitud, aga tema surmast saadik ei olnud ma ennast värvinud. Ma ei tea, kus on too punane huulepulk, mille ta mulle ostis. Ma istun voodile, Zachi riided seljas, ja minust sööstab läbi tugeva kurbuse ja süütunde laine.

Mõtted, mida ma olen endast eemal hoidnud, hakkavad peale suruma. Äkki ta luges mu kirja läbi ja sõitis tagasi Londonisse, et mind näost näkku näha? Mis siis, kui ta oli joonud ja oli vihast nii sõge, et nägi uduselt? Mis siis, kui ta suri sellisena?

Kas ma olen väljavaadet kaotamas? Olen ma ehk liiga kaua omaette olnud?

Ma pean minema välja.

Mu Converse’i tennised on eelmisest õhtust niisked ja ma avan kapi, et võtta sealt oma kummikud. Jõllitan tühja kohta, kus peaksid seisma Zachi omad. Tal pidid need jalas olema. Kui ta saabus, kas ta läks jalutama, et ämblikuvõrke ära koristada, tuli siis tagasi ja leidis mu kirja? Ma näen vaimusilmas Zachi ukse juurest tagasi lonkimas, kirja maast üles võtmas ... ja see mõte on talumatu.

Siis haaran ma oma kummikud, kukutades kiirustades põrandale pesupehmendipudeli. Ma asetan pudeli tagasi riiulile, kenasti kohakuti pesupulbriga. Prügikühvel ja hari, mida ma eile kasutasin, on konksude küljest maha kukkunud. Või olin ehk nii meeleheitel, et ei riputanud neid üles, nagu Zach oli mulle õpetanud, vaid heitsin need niisama kappi tagasi? Ma riputan need üles, surun jalad kummikutesse, haaran kätte Howardi rihma ja keeran esiukse lahti.

Sel hommikul on tuul tugevam ja ma võtan tagaistmelt oma veekindla jaki, sikutan kapuutsi kõrvade tuule eest kaitsmiseks pähe ja kaevan taskust välja oma kindad. Mu mobiiltelefon on juhiukse käepidemes olevas plastsoones, kuhu ma selle eile õhtul jätsin. Ma ei tahaks kellegagi rääkida, kuid ma lubasin Jane’ile ja Peggyle, et helistan neile.

Ajan ennast sirgu ja sulgen autoukse. Seda tehes näen silmanurgast mingit liikumist. Inimkuju teisel pool sõidurada. Pikkade juustega tüdruk sinises. Ta vaatab mind ainiti. Ma ei näe nii kaugelt tema näoilmet, kuid tema hoiakus – jalad laiali, õlad ettepoole suunatud – on midagi häirivat. Ma pean aru, ega ta ole ehk ära eksinud.

„Kas kõik on korras?” hüüan ma ja hakkan tema suunas kõndima, kuid ta ei vasta. Selle aja jooksul, mis mul kulus tee ületamiseks, on tüdruk kadunud alleele, mis kulgeb bangaloga kõrvuti allamäge, kuid vastassuunas, ja kaob silmist.

Ma kõnnin mööda sama teed, mida katavad viimaste nädalate vihmast tekkinud lombid. Tee viib aiatarade rägastiku vahelt alla ja jookseb piki hotelliala piiri kaljurahnu otsa – punkti, kus lõpeb tsivilisatsioon ja algab rohuga kaetud kõrge kaljurahn.

Meri – see on alati üllatus. Zachil oli kombeks öelda, et see oli omamoodi trööst, ükskõik, kus või millal. Sa tunned seda lähenemas, tunned seda õhus, adud avanevat valgust ja seal see on – suur väli, lõputu ulatus. Täna on merel murdlainetus, rahutu, mitte rulluvate lainetega, vaid tupsuline nagu terjeri karv. Seal on eri värvi laike, hallikasrohelist ja graniithalli, paistavad vaid üksikud valged lainetipud, suitsuvines silmapiir. Teisele poole lahesoppi jääv Stepper Point* on nagu roheline ja sinepikollane lapitekk, mida ääristavad õhukesed liivaribad. Mu pea kohal kiljuvad ringiratast lendlevad kajakad. Taga, hotelli tagumisel müüril, kisavad läikiva sulestikuga hakid.

Ma ei oleks kunagi osanud ette kujutada, et mulle võinuks osaks saada selline õnn, mida ma tundsin koos Zachiga. Kui ma teda kohtasin, olin harjunud mõtlema endast kui tädist ja õest ja tütrest, ent mitte kui kallimast. Ma olin ennast häälestanud mõõdukaks rahuloluks. Ja ometigi kõndisin mõne kuu pärast piki seda kaljunukki, Zachi käsi minu peos, astelherned jalge all, tuul minu kõrvus, meri tema silmades. Ühel päeval siin jalutades ütles Zach mulle, et ma olin tema jaoks lõputu üllatuseallikas, et minu alandlik vaimustus sellest maailmast oli nakkav. Ma ei olnud harjunud mitte kellegi tähelepanu köitma. Kui ma juurdlen selle üle, mida Zach minus nägi, mõtlen ma sageli sellele lausele.

Minust möödub eakam mees musta labradoriga. Astun sammukese tagasi. Mul on raske hingata. Kurgus pitsitab, kõhus on õõnes tunne, tekib vajadus ohata. Ma hammustan huulde. See kaotus, see tühjustunne on hullem kui eelmise öö õud. Just sellepärast lükkasin ma siia tulemist pidevalt edasi. Maailm näib ilmetu. Zach tavatses küsida, kas ma sooviksin surra enne või pärast teda. „Enne,” tavatsesin mina vastata.

Ma kõnnin kiiremini. Neeme teisel küljel on pink, allpool suurtest puhkemajadest, nondest, kus on teleskoobid ja rõdud, need, mille järele igatses Zach, ma jõuan pingini ja istun sellele. Minu all, ümber mustade kaljude, kobrutab meri.

Ma otsin taskus kobades telefoni. Siin on levi. Helistan esimesena Jane’ile, aga ta ei vasta. Pühapäeva hommik. Tema ja Sanjay söövad tõenäoliselt hilist hommikusööki ühes uutest kohvikutest, mis on avatud nende korteri naabruses. Ta räägib mulle sellest hiljem. Jane usub toidu õdusasse mõjusse – päikesetõusu värvi röstitud kukkel või pošeeritud munad või lapik Türgi saiapätsike. Ma ütleksin Jane’ile, et mul on kõik korras, ja tema teeskleks, et usub mind. Ta võib mainida Sam Welhamit, uut psühholoogiaõpetajat. Jane armastas Zachi. Ta tavatses teda kutsuda oma raudrüüta rüütliks, oma muinasjutuprintsiks, kuid ta arvab, et mul on aeg edasi liikuda.

Peggy vastab. Ma vaatan ainiti merd ja räägin talle oma hääletooni kontrollides, et Gulss seisab ikka oma kohal. „Ja mina ka, jah.” Peggy Claphami köök oma lastejoonistustega, pesemist ootavate nõude virnad ... kõik see näib jäävat nii kaugele. Tal ei olnud õnnestunud ema külastada. „Sa ju tead, millised on nädalavahetused.” Ta valmistab pühapäeva lõunasööki ja tema viieaastane laps aitab teda. „Ei, ei, ei,” ütles Peggy pidevalt. „Ole ettevaatlik, Alfie. Anna andeks, Lizzie. Tunned sa ennast hästi, ei ole liiga kurb? Vaata ette. KUUM.” Zachi oli alati ärritanud, kuidas Peggy roll lapsevanemana puudutas tema elu iga tahku, aga minule mõjus see liigutavalt. „Ma helistan sulle tagasi,” ütleb Peggy järsku ja katkestab kõne.

Ma tõusen püsti. Pean minema poodi, ostma paar asja, organiseerima kinnisvaramaakleri juurde mineku. Seda ei ole palju. Ma tulen nende tavaliste toimingutega toime. Ma lähen mööda viimast teekurvi ja all laiub küla – poolkuukujuliselt paigutatud majad piki sügavat lahesoppi, rahne täis pikitud sädelev väljavenitatud rannariba. On mõõnaperiood ja meri taandub. Hajusad küütlevates musta värvi kileriietes inimkujud toetumas veepiiril troostitult kollastele piiretele. Sadakond meetrit eemal veel mõned hüplevad kogud. Lapsed siin ja seal, rahulikult jalutavad inimesed, veel mõned koerad. Furgoonauto kirjaga „Elage täiel rinnal – Gary surfiseiklused” on ikka veel siin, ehkki laineid ei ole.

Zachile meeldis see paik. Tegelikult kasvas ta üles kusagil mujal, teisel rannikul, Wighti saarel paiknevas külas, aga tüdrukul, keda ta noorena kohtas, oli siin suvekodu ja Zach õppis tüdruku kaudu tundma siinset piirkonda. Kui Zachi vanemad surid, müüs ta nende maja maha ja investeeris selle asemel raha siinsesse kinnisvarasse. Zachi jaoks oli see sidemete katkestamine, aga mina ei arva, et see oli sedavõrd suur hüpe – tegemist on ikkagi sama väikese ja kitsa maailmaga nagu see, milles tema kasvas – keskklass kogu oma pleekinud punapüksilises hiilguses. Zach vahetas lihtsalt ühe privilegeeritud purjetamisühingu teise vastu.

Mõned inimesed kutsuvad seda paika Lõuna-Londoniks mere ääres. Naljakas, kuidas mõnede rikkurite piiratud kujutlusvõime toob nad lõpuks puhkuse ajaks kokku käputäiesse samadesse kohtadesse. Minu koolist on paljudel vanematel siin majad või siis elavad siin piirkonnas nende sugulased. Suvel Zachiga siin olles oli kindel, et ma jooksen kokku kellegagi, keda ma tundsin. See tekitas minus ebamugavust, kohutavat ujedust. Ma näen neid mõtlemas: „Mida see naljakas väike raamatukogurott siin teeb?”