Читать книгу Mäleta mind sellisena - Sabine Durrant - Страница 7

2013, veebruari keskpaik

Sügav hingetõmme. Bensiin, sõnnik, mineraalsoola pikantne hõng. Ma ei ole enam merest eriti kaugel, olen suisa selle ääres. Mu nägu on niiske uduvihmast ja märjal teel veerevate rataste alt paiskuvatest veepritsmetest. Ma hoian nüüd lillekimpu kahe käega kinni nagu mõrsja. Ma valisin hüatsindid, ehkki ebakindlalt, ja ainult sinised. Zach oli mulle rääkinud, et kimp peaks sisaldama ainult üht värvi õisi. Ma olin mähkinud varred märja köögipaberi sisse ja tõmmanud neile ümber väikese külmikukilekoti. Ma kas tegin paberi liiga märjaks või on kotis väike auk, sest vesi immitseb välja. See tilgub mööda mu käsivart alla küünarnuki poole.

Üle tee näen rohust nõlvakut, igavat puudesalu ja selle taha jääva mäekünka varju. Kõige selle kohal ripub mõne tumedama laiguga, määrdunud lamba värvi taevas ja taamal väreleb madalamale laskuv päike sedamööda, kuidas külm pärastlõuna õhtusse veereb. Ma keskendun väga pingsalt kõigile nendele asjadele, sest tean, et kusagil vaatevälja serval, risti üle sõidutee ja kaugemal vasakul on see koht. Aga ma ei vaata seda. Mitte veel.

On sõbrapäev. Täpselt aasta mu mehe autoavariist, ma olen kodust kahesaja miili kaugusel, maanteeserval keset Cornwalli maakonda. See teekond on lõpp või algus – ma ei ole kindel, kumb. On aeg edasi liikuda. Inimesed ütlevad mulle seda pidevalt. Ma püüan neid uskuda.

Ma ootan autode voolu tekkivat vahet ja jooksen. Kui jõuan teisele poole, heidan pilgu tagasi maanteeäärsele peatumiskohale, kus seisab mu Nissan Micra, kõikudes mööduvate veoautode tõmbetuules. Mu koer vaatab mind auto küljeaknast. Mul on parkimisest saadik tunne, et keegi järgneb mulle varjuna. Tõenäoliselt on põhjuseks ainult asukoha eraldatus – nii paljud inimesed sõidavad mööda ja üksi neist ei peatu. Või tuleb see süütundest – süütundest igasuguste asjade pärast, kuid peamiselt sellepärast, et ma oleksin pidanud tulema varem. Surmaga lõppenud õnnetuse kohta minek on tavapärane, nagu ka lillede jätmine sellesse paika – kõik need tsellofaani mähitud laternapostid paikades, kus vaesed ratturid on surma saanud. Õnnetuskohta minemata jätmine nii pika aja vältel on tavatum. Tol ööl, kui see juhtus ja politseikonstaabel Morrow mu ukse taha tuli, oleks ta mind otsemaid siia toonud. Patrullauto ootas. Mu õde Peggy peatas mind. Ta ütles Morrow’le, et ma pean koos temaga koju minema, mitte sõitma viis tundi märjale tuulest viidud Cornishi teepervele, suitsu ja purustuste keskele. Ta ütles, et see olnuks hullumeelne tegu. Ma võisin minna muul ajal. Zachi ei olnud enam. Ma ei saanud enam midagi muuta.

Asi ei olnud selles, nagu ei oleks ma juhtunut mõistnud. Morrow, kes oli äsja lõpetanud politseiväljaõppe, selgitas mulle kõike üha uuesti ja uuesti. Ma mõistsin surmavat kombinatsiooni – merelt tõusev udu ja märg tee, terav kurv, pehme autokatus, kõrvalistmel Zachi lemmikviski pudelid, õlivärvid, pakiruumis lahustist läbi imbunud riidekaltsud, paks puutüvi ... hävitava asukohaga puu.

Ma lükkasin minekut üha edasi. Inimesed mõistsid. Cornwall oli Zachi lemmikpaik. Tal oli seal maja, millega tuleks tegeleda. Inimesed oletasid, et ma lähen sinna siis, kui olen selleks valmis. Kuid järgnevatel päevadel ja nädalatel hakkasin ma selle ees õudu tundma – ma pelgasin Zachi bangalo tühjust, kartsin Zachi kaotamise tunde naasmist.

Ma tunnen seljal külmavärinaid. Pilved tihenevad. Tuuleiil piitsutab mu mantlit. Ma pean kiirustama, saama sellega ühele poole, jõudma tagasi auto juurde enne, kui läheb veelgi pimedamaks. Veoautost mööda kihutav mootorratas huilgab. Ma astun sammu võrra tagasi. Toiming, mis oli kakssada miili eemal olles tundunud nii vajalik, hakkas näima hullumeelsusena, järelemõtlematusena.

Ma astun pidet otsides piki valge joone ja kaitsetara vahele jäävat kitsast konarlikku teeperve. Üks samm teise järel. Niimoodi tullakse toime – seda ütlevad kõik. Üks samm korraga. Ma keskendan oma tähelepanu nii tugevasti kui suudan prahisele teeäärele: ketšupine hamburgeripaber, määrdunud murul kummaliselt eredana paistev kasutatud kondoom. Tara vastu pressitud polüstüreenpurk, mis lipendab sinna-tänna iga kord, kui mõni auto möödub. Teekurvile lähenedes lastakse valjult autosignaali. Võib-olla mureliku hoiatusena või ehk hämmastusest, mida tekitab hull lillesülemiga naine maanteel.

Kohale jõudes asetan ma hüatsindid otse puutüve kõrvale maha. Eks ole? Või peavad need olema kõrgemal? Ehk oleksin ma pidanud sellele põhjalikumalt mõtlema ja kleeplindi kaasa võtma. Zach teaks, ehkki talle minu tulek ei meeldiks. Ta võtaks seda solvangu, mitte austusavaldusena. Ta vihkas sentimentaalsust. Talle ei meeldinud isegi sünnipäevad. Ta oleks arvanud, et ma andsin järele klišeele või teiste nõuannetele. „Keda sa võtsid kuulda, Lizzie Carter?”

Nüüd suudan ma tajuda selle puu kuju, selle halli taeva poole sirutuvaid soonelisi harusid. Ma jõuan tee ja põllu vahele jääva räsitud hekini. Kahvaturohelised võrsed iga oksa tipus. See, kuidas viirpuu on taastunud, kuidas ta on tahapoole kaardunud, on kalk. Ma heidan veel kord pilgu selja taha, vinnan ennast siis üle teepiirde ja siin see on – see puu, see tamm, kummaliselt väärikas vaatamata pahklikus puukoores olevale sügavale sisselõikevigastusele.

Zachi puu. Ma sirutan käe välja, et seda puudutada, et tunda oma sõrmede all puukoore karedaid sooni. Ma toetan pea vastu puud. Mu silmad täituvad pisaratega.

Mu sõbranna Jane arvas, et ma ei oleks pidanud siia täna üksinda tulema. Ma panin ta naerma tõestamaks, et tulen toime. Ma võtsin kasutusele naljaka hääletooni ja rääkisin oma „tseremoniaalsest visiidist”, oma „lilledega lugupidamisavalduse rituaalsest pandist” – laused, mis ma võtsin eneseabiraamatust, mille mu õde mille andis. Ma ei rääkinud Jane’ile kogu tõde sellest, kui keeruline mu lein on, kui sünge, ja et rohkem kui milleski muus peitub see seda ümbritsevates kummitustes.

Kas kõik leinad on nii segadusse ajavad või olen just mina endale saanud selle eriti õnnetu vormi? On päevi, mil ma võtan Zachi surma omaks ja liigun maailmas ringi justkui vee all. Tavalised tegemised, näiteks nõudepesumasina täitmine või arvete saatmine, tunduvad jõhkrad ja tühjad. Ma suhtun halvakspanuga magamistoa akna taga pesitsevatesse tuvidesse ja uutes koolivormides õppeaastat alustavatesse õpilastesse. Mind võivad jalust rabada väikseimad asjad. Eelmisel nädalal nägin ma mööda Northcote’i teed rattaga sõitva mehe peas valget ratturikiivrit ja mind tabas nii tugev tundevoog, et mul läksid põlved nõrgaks. Ma pidin spordipoe ees kõnniteel natuke aega lihtsalt kükitama. On päevi, mil ma unustan. Ma olen peaaegu muretu, lõõgastunud, ja siis tabab mind nii intensiivne häbitunne, et ma ei tea, kuhu ennast peita. Ma alistun letargiale ja depressioonile. Ma lükkan kõik tegemised edasi.

Siin seistes tunnen ennast täienisti Zachi lähedal olevat. Selles oligi tulemise mõte. Tema surm tundub esimest korda tõeline. Ma pean laskma tal minna, olgu see kui tahes raske, sest vaatamata kõigele oli tema mu elu armastus. Peggyl on õigus. Zach oli mees, kelle armastamisele olen ma kulutanud suurema osa oma elust – suurema osa minutitest, suurema osa tundidest, suurema osa päevadest, suurema osa ajast. Ma sulgen silmad, pilgutan pisarad eemale ja juurdlen selle üle, kas mu rahutud mõtted leiavad nüüd rahu.

Mu talla all pragiseb midagi ja ma vaatan maha.

Juurtel lebab lillekimp. Casablanca liiliad, ilusasti tsellofaani mähitud, suur lilla lint ümber kimbu.

Ma astun sammu tagasi. Veel üks õnnetus samas kohas – see on mu esimene mõte. Must paik. Teekurv ja maapinna õnnetu laotus. Võib-olla veel üks udune öö. Taas kord vihm.

Ma olen häiritud. Ma ei tea, kuhu oma hüatsindid panna. Liiliad näevad välja nii professionaalsed ja tähtsad. Ma seisan seal, mõtiskledes, mida teha. Ma ei ole kindel, et Zach, vaatamata oma põlglikule suhtumisele, ei tahaks kellegagi jagamist. See on hetk enne kaardikese märkamist. Kaardike on valge. Keegi on joonistanud suure südame, mille ümber on kirjutatud – kallutan lugemiseks pead – X E N I A. Ja selle kohale on suurte mustade tähtedega kirjutatud: Zachile.

Ausalt, hetkeks läbib mu pead mõte – on alles kokkusattumus. Samas kohas on avarii teinud ja surma saanud veel üks Zach. Kas ka tema, kasutades politseikonstaabli väljendit, muutus tulekeraks?

Ja siis, tõe selginedes, asetan oma lilled alandlikult liiliate kõrvale. Ma ajan ennast jalule, lähen taas – transis – läbi hekis oleva vahe, ronin üle piirde ja kõnnin piki teed, mida mööda ma tulin. Käed tühjad, pea norus. Alles siis, kui ma tõstan pilgu, näen teist autot – hõbedast maasturit – otse minu Micra taga, esiots tihedalt vastu minu auto põrkerauda.

Ma tunnen, et mingi sõlm hakkab suruma otse vastu mu selgroo ülemist osa. Ma üritan joosta tagasi üle tee, aga mu jalad tunduvad tinarasked, uimastatud. Tagantpoolt lähenevad autod. Signaalid huilgavad. Mu seelik laperdab, sallinarmad pekslevad ümber näo. Pidurid krigisevad, veel üks üürgav autosignaal. Õhu ja veepritsmete keeris.

Ma otsin kobamisi autoust, heidan end istmele, kus mu hurdakoerasegune kiitsaka kehaga koer mind tervitab, lakub ja vingerdab ning püüab minust eemale pääseda ... kõike korraga. Ma vaatan tahavaatepeeglist, kuidas maastur sõidab teetaskust välja, silman roolirattaga maadleva juhi küüru tõmbunud kuju. Kindlasti peatus ta selleks, et kontrollida sõidusuunda või helistada. On ju nii?

Peeglist näen, et mu silmi ümbritsevad punased randid. Üle mu põse jookseb kriimustus. Ma silitan Howardi pead, libistan oma sõrmed tema kaelarihma alla ja surun need koera kaelavoltidesse. Püüan mitte nutta.

Käsitsi joonistatud süda. Xenia. Zach ei maininud kunagi kedagi Xenia-nimelist.

Ma tunnen vana teravat igatsusega segunevat armukadedust, kuid olen esimest korda teadlik ka selle vastandpoolest – vastutustunde hajumisest. Keegi teine armastas Zachi. Mu kurgu tagaosas on puhas ja metalne maitse ning vaatamata kõigele adun ma selle vabastavat toimet.

Internet mängis Erost. Mulle meeldib siinkohal olla otsekohene. Mu õde Peggy, kes hoolib muljest rohkem kui mina, oli juba varem jõudnud otsusele, et me ei oleks pidanud sel viisil kohtuma. Teeselge, et see algas juhuslikust kohtumisest supermarketis. „Ütelge inimestele, et te sattusite kokku puuviljaosakonnas,” ütles Peggy, „kui sirutasite käed samal ajal Fairtrade’i ananassi või millegi sarnase järele.”

„Või ühe inimese portsjoniga valmistoidukarbi järele,” ütlesin mina.

„Või valides, milliseid Mr Braini sealihapalle võtta,” ütles Zach, „või midagi sarnast.”

Mina olin alguses ettevaatlik. Ma ei suutnud mõista, mida ta minus nägi. Aga tol momendil Peggy köögis istudes ja vaadates, kuidas ta võlus mu õde, ning teades, et „või midagi sarnast” oli juba meievaheline isiklik nali, lubasin endal armuda.

Jane, kes oli õnnelikus abielus oma lapsepõlvekallimaga, julgustas mind saidile registreerima. Kui mitte arvestada põgusat ajavahemikku minu kahekümnendates eluaastates, ei olnud Jane alates meie esimesest kohtumisest gümnaasiumis kunagi tundnud mind teisiti kui vallalisena. Me töötasime samas koolis – see oli Jane, kes soovitas mind raamatukokku tööle – ja ta näägutas igal vahetunnil mu kallal. „Asjad ei käi enam nagu vanasti,” ütles Jane. „Ei mingit häbimärki. Sul tuleb lihtsalt valida üks kuulutustelehes olevatest veebisaitidest. Sa leiad sealt õiget tüüpi inimese. Tead küll ...” Jane tegi käega ringitava liigutuse, jätkates snoobliku delikaatsusega. „Haritud.” Jane oli lõpetanud ülikooli ja unustas vahetevahel, et mina mitte.

Ma tahtsin oma iseloomustusse kirjutada: Igav raamatukoguhoidja, vähese kvalifikatsiooniga, dementsete vanemate ainuke hooldaja, väga väheste romantiliste kogemustega. Jane’il olid teistsugused mõtted. „Mu sõbrad kirjeldavad mind kui seltskondlikku ja lõbutsemist armastavat maailmarändurit,” kirjutas ta mind ekraani tagant minema puksides, „kes tunneb ennast mugavalt nii teksades kui ka klassikalises mustas kleidis.”

„Mul ei ole klassikalist musta kleiti isegi olemas.”

Ta vaigistas mind ükskõikselt. „Kellele see korda läheb?”

Zach oli mu kuues kohtingukaaslane. Kunstnik, kes elas Brightonis. See jäi oluliselt kaugemale minu ettekirjutatud viie miili raadiusest ja nii olin ma teda peaaegu maha kandmas. Telefonikõnes tegi ta ettepaneku jalutada. Seda sorti tegevusi soovitatakse vältida; parem on kohtuda mõnes avalikus kohas. Zach oli ennast juba näidanud reeglite rikkujana. Teised mehed saatsid ridamisi e-kirju, milles arutleti isiksust väljendavate teemade üle – maaelu versus linnaelu, seksuaalne erutumine versus sõprussuhe. Zach lihtsalt küsis, kas ta tohiks mulle helistada. Lisaks kasutas ta algusest peale oma pärisnime. Mitte näiteks „Otsinarmastust_007”, vaid kohe Zach Hopkins.

Oma profiilifotol ta ei suusatanud ega toetunud mõne uunikumauto ninale. Ta käed ei olnud põimitud ümber hundikoera. Zachi foto oli mustvalge, udusevõitu, pildistatud aeglase säriajaga ja suunaga ülevalt alla, suu pooleldi avatud, kulm kergelt kortsus; näol ristsõna lahendada püüdva inimese segaduses keskendunud ilme. Pilt näis olevat kunstipäratu ja juhuslikult valitud, ehkki, nagu ma avastasin, ei olnud Zachi puhul miski kunagi kunstipäratu või juhuslik.

Ma nõustusin jalutamisega. Ma ei arva, et ma kõhklesin. Tema madal kindel hääl; tema väga kergelt irooniline kõnepruuk, omadus keerutamata kohe asja juurde asuda. Ma olin juba tema kütkeisse langenud, tema kahtlematust kindlustundest jalust maha löödud.

Zach tuli rongiga Brightonist Clapham Junctioni rongijaama ja mina ootasin teda närviliselt väljas, tänavale jääva uue sissepääsu juures. Oli november, lauspilvine ilm, õhk jahedavõitu, aga mitte külm. Zachil oli peas Vene stiilis karusnahkne müts ja lotendavat linast ülikonda kattis sõjaväevormi moodi mantel. Kui me läksime tänava suunas, mina Howardit tagasi sikutades, et takistada teda mütsi poole hüppamast, rääkis Zach, et selle riietuse valimine oli tal võtnud kaua aega. „Ma tahtsin sulle oma loomuliku keerukusega muljet avaldada. Sa oled ju siiski maailmarändur.” Zach tegi kerge kummarduse. „Ma püüdlesin ka ekstsentrilisuse hõngu poole, mõningase kummalisuse poole, mida me saaksime meelde tuletada. Ma tahtsin, et me saaksime heita pilgu tagasi ja öelda: „Mäletad seda karusnahkset mütsi, mida sa meie esimesel kohtingul kandsid. Mida sa küll ometigi mõtlesid?” Lisaeeliseks ... „Zach tegi poosi võtmiseks pausi, „pidasin ma sõjaväemantlit, mis andis mulle atleetlikuma välimuse.”

Mul oli raske Zachiga vestelda, sest tema nägusus vallutas mind nii vastupandamatult. Tema õlgade laius, tema silmade intensiivne sina, kühmuhoidmisele vaatamata tema pikkus. Keset eelmist kohtingut Härra Kena Mehega – Crystal Palace’ist pärit telesideinseneriga – hakkas mulle peeglis silma meie kahe peegelpilt. Meie ümarad õlad, meie ilmetud, kuid ometigi haavatavad näoilmed. Me nägime välja nagu kaks kilbita kilpkonna. Ma ei suutnud mõista, mida Zach seal tegi. Või miks ta raiskaks sekunditki minu peale.

Lisaks veel tema rääkimisviis, eneseteadlik teatraalsus ja selle tagant kumav kerge närvilisus, kiirendatud lähedus, mis võis, kuid ei pruukinud olla irooniline. Ta oli kilbita kilpkonna vastand, ilmetuse vastand.

„Sa näid mulle üsna atleetlik,” ütlesin ma viimaks.

Me ei olnud veel jõudnud isegi South Circulari valgusfoorini, kui Zach võttis mu käe ja surus selle koos oma käega enda mantli taskusse.

Ma mäletan seda paremini kui midagi muud – Zachi sõrmede karedat soojust, mis, nagu ma hiljem avastasin, tulenes õlivärvidest ja piiritusest, ning tema käelaba nahalõhesid. Ma mäletan seda selgemalt kui tema sõnaohtrust või sõjaväevormi meenutavat mantlit või naeruväärset mütsi. Ta ei hoidnud mu kätt kangelt. Kui me jalutasime, siis ta mudis mu kätt, masseeris seda oma pöidlaga edasi-tagasi justkui mu ihu läbi proovides.

Hiljem, kui ma sain tema kohta rohkem teada, kui ta kirjeldas oma lapsepõlve, usaldamisega soetud probleeme, kui ta vaatas mulle nii sügavalt silma, et ma tundsin kogu oma sisemust sulamas, ütles ta mulle, et mitte üksildus ei olnud see, mis viis ta internetti. Ta kohtas üksikuid naisi oma igapäevastes tegemistes nagunii alalõpmata. Zach oli uue alguse otsinguil, ei midagi enamat. Ta tahtis lihtsalt uuesti alustada.

Ma pööran süütelukus olevat võtit ja keeran teetaskust välja. Liiklus on tihe. On nüri pühapäeva pärastlõuna lõpp, mil kohalikud sõidavad jalgpallivõistluselt tagasi koju. Videvik hakkab üle põldude lahti rulluma. Mul on siit sõita veel kakskümmend miili ja ma lubasin Jane’ile, kes teab, kui väga ma pelgan Zachi suvemaja ukse avamist, et jõuan kohale enne pimeduse saabumist.

Ma jätkan sõitu mööda pikka teed – Bodmini ümbersõit ja Wadebridge’i viiv peatee; kolmnurga kaks külge. See on tee, mida Zach kasutas Gulli sõitmiseks enne, kui avastas otsetee. Morrow’ analüüsi kohaselt sõitis Zach aasta tagasi ristmikust mööda ja pööras järgmisel ringil ümber. Morrow ütles, et Zach oli tõenäoliselt joonud. Ta oli kindla peale väsinud pärast kunstikaupmehega veedetud õhtut Exeteris, viletsat magamist hostlis ja pikka nõmmedel veedetud päeva oma värvide keskel.

Enne kui suudan ennast peatada, mõtlen ma viimasele korrale, kui ma Zachi nägin – tema surmapäeva hommikul. Me olime Wandsworthis oma väikeses köögis. Raadio mängis ja sealt edastati uudiseid järelvalimiste tulemuste kohta Hampshire’s. Ma olin tööle hilinemas ja sikutasin, Zachi tähelepanelikult silmas pidades, korraga endale mantlit selga, otsisin jalutusrihma ja surusin mütsi pähe. Kuid uksest möödudes sirutas Zach käe välja ja haaras mul varrukast kinni. Tema pupillid olid väiksemad, iirised helesinisemad. Tema meeleolu oli muutunud. „Ma armastan sind,” ütles ta tarmukalt, mind endale lähemale tõmmates. „Sa tead seda, eks?”

„Tean,” ütlesin ma. Ma ei kahelnud selles iialgi.

„Sest ma teen seda,” ütles Zach. „Ma armastan sind.”

Ta suudles mind otse huultele. Ma tundsin kohvi ja piparmündi ja eelmise õhtu viski lõhna. Ma tundsin ennast kuristikku vajuvat, järele andvat, nagu ma olin alati teinud. Mu magu tõmbus kokku. Pisarad hakkasid silmist tilkuma. Kui Zach oleks otsustanud oma huultega üle mu kurguõnaruse liikuda, oleksin ma koos temaga ülakorrusele läinud, olgu ma kui tahes palju kooli hiljaks jäämas, olgu ma kui tahes hirmul.

Ma ütlesin: „Vabandust, et kanas olid seened sees.”

Zachi hääl kõlas õrnalt. „Ma lihtsalt arvasin, et sa teadsid.”

Mina vastasin: „Mul oleks pidanud see meeles olema. Ja mul on kahju, et ma tulin hilja koju. Peggy oli oma raseduse pärast mures.”

„Ta on sind ümber oma väikese sõrme mässinud,” ütles Zach.

Sel hetkel tõusis Howard püsti ja nügis mind küünarnukist. Ma sügasin teda kõrva tagant. Tema enesetunne ei olnud päris hea ja ma panin oma käe kontrollimiseks tema rindkerele.

Zach vaatas eemale. „Sa armastad seda koera rohkem kui mind.”

„Ei armasta.”

Zach sättis kohvikannu ja oma kohvitassi laual niimoodi ümber, et mõlema sangad vaatasid samas suunas. Ta kohendas teelusika alustaldrikul tassiga paralleelseks. „Kas sa lubad?”

Ma olin põlvili maas ja tõusin püsti, sundides end naerma. Ma olin juba otsustanud, et lahkun. Ma olin kirja valmis kirjutanud ja postitanud. See ootab teda Cornwallis. Olin selle sinna saatnud, sest arvasin, et on parem, kui Zach on seda lugedes kaugel eemal. Ma lootsin, et see viimane hommikusöök on normaalne. Mu enda hääl kõlas mu kõrvadele liiga kõrgena, kägistatuna. Sõnad venisid kuivalt mu keelel. „Ma luban, et ei armasta koera rohkem kui sind.”

Ma rääkisin Zachiga enne ta surma kaks korda – telefoni kaudu üks kord samal õhtul ja üks kord järgmise päeva hilisel pärastlõunal. Ma tahtsin veel üks kord tema häält kuulda. Kui ma helistasin, oli ta ikka veel Dartmooris*, kohas, mida kutsutakse Cosdoniks, ja maalis iidseid kiviseid künkatippe. Troostitu ja matusemeeleoluline, ütles Zach, ulatuvad kaugusse justkui märgistamata hauad. Ta ootas päevavalguse hääbumist. Ta pidi jõudma suvemajja pärast pimeduse saabumist. Ma palusin tal tee viimasel valgustamata lõigul ettevaatlik olla. See oli viimane kord, kui ma temaga rääkisin.

Ma keeran kaherajalisele sõiduteele, aeglustan kiirust ja sõidan üle silla. Tee kitseneb üheks sõidurajaks. Ma lülitan tuled sisse. Ma sõidan alla lubatud kiirusepiirangu. Ma teen seda alati. Zach ütleb, et ma juhin autot nagu vana naine. See on sedalaadi asi, mida ma üritan meeles pidada – tema kalduvust juhuslikult solvata, viisi, kuidas tema naljad võinuks päädida millegi tigedamaga. Ma loodan, et see paneb mind temast vähem puudust tundma.

See ei toimi.

Sa võid kedagi korraga nii armastada kui ka vihata. Sul võib olla kellestki nii kahju, et tunned magu klombiks kokku tõmbuvat, sa võid olla nii kibestunud, et tahad seda inimest lüüa. Selline inimene võib olla parim asi, mis sinuga juhtub. Või halvim. Sul võib olla mõttes selle inimese maha jätmine, kuid ometigi ... mälestus tema nahast, tema sõrmeotstest üle su rinna libisemas ... see võib su hingetuks muuta. Isegi aasta hiljem.

Kiri ootab ikka veel maja juures. See on seal avamata kujul oodanud terve aasta. Ma kujutan ette, kuidas see on mattunud pitsareklaamide, telerilitsentsi meeldetuletuste ja valimisregistri pruunide ümbrike alla.

Jumal tänatud, et Zach suri enne selle lugemist. See on üks asi, mille eest tänulik olla. Ta ei saanud mu reetmisest kunagi teada.

Kui ma suvemajja jõuan, põletan selle kirja ära.

Ma vahetan käiku, et mäest üles sõita. Auto nõksatab. Minu kõrval keras istuv Howard ei tõsta oma peadki käppadelt üles.

Ma olen möödunud puhkepargist ja silmanud läbi hekirea vilksamisi sametist merd, kui näen tahavaatepeeglis auto lõõskavaid esilaternaid. Allapoole suunamata, otse siinsamas. Ma olen kergel kallakul ja lisan kiirust, kuni autotuled on maha jäänud. Lollakas idioot, mõtlen ma, kuid siis on tuled jällegi platsis. Pimestavad, vilkuvad. Too auto puudutab minu auto põrkerauda. Ma mõtlen teetaskus olnud hõbedasele maasturile. Kas see on maastur? Ma ei näe enam midagi. Ei merd, kaldaid ega teed. Ainult neid pealepressivaid pimestavaid lambitulesid. Ma olen hakanud sõitma ühe kiiremini ja kiiremini, sööstes mäest alla külakese suunas, kuni jõuan farmipoeni. Ma liuglen autoga väravast sisse ja pidurdan rataste kriisates, kuni auto peatub.

Too auto libiseb mööda ja on kadunud. Ma ootan hetke. Howard on ennast jalule ajanud ja nuhutab auto akent. Väljas on pime, köögiviljariiulid kõrguvad nagu võllapuud ja järsku on kõik väga vaikne.

Leina ametlikult määratletud etappidest rääkivates eneseabiraamatutes kõneldakse eeldatavast standardsest kulust: šokk, uskumatus, tingimine, viha, depressioon, lõplik nõustumine. Ma arvan, et ma olen kuhugi vahele kinni jäänud. Raamatus, mille Peggy mulle andis – „Teie kaotuse õitseng” –, oli peatükk nii-öelda patoloogilisest leinast. See on, kui kellestki ilma jäänud inimene ei suuda oma eluga edasi minna. Ma arvan, et just patoloogilise leinaga ma maadlengi.

Mitte keegi ei püüa mind tabada. See on patoloogiline. Ellujääja süütunne. Lahkuja süütunne. Lõpetamata jäänud tehing.

Oleksin ma liiliad ära varastanud, võinuksid need nüüd olla koos minuga. Ma puudutaksin neid, mudiksin nende tolmuseid siidpehmeid kroonlehti oma sõrmede vahel, hingaksin sisse lillede iiveldamaajavat aroomi ja teaksin, et ma ei mõelnud neid välja.

Siit on sõita lühike maa piki järskude teede võrgustikku, mis järgivad künka kontuuri. Gulls jääb teevõrgust väljapoole, selle kaljuserva lähedale, kust algavad majad. Ma lülitan raadio sisse ja sõidan rataste krõbisedes teekonna viimast konarlikku lõiku, ümisedes vaikselt kaasa Taylor Swifti laulule.

* Edela-Inglismaal Cornwalli poolsaarel asuv rahvuspark.