Читать книгу Mäleta mind sellisena - Sabine Durrant - Страница 6

Ma seisin väljas ja vaatasin teda, ta oli üleval kooli raamatukogus. Tuled põlesid ja ta möödus aknast kaks korda. Kolmandal korral nõjatus ta küünarnukkidega aknalauale ja vaatas välja. Ta näis ainiti mind silmitsevat, ehkki ma teadsin, et olin peidus, selg vastu puud surutud, okstevõrk nägu varjamas. Mul oli kavas just peidust välja astuda, kui tema taha ilmus mees. Kui naine ümber pöördus, nägin ma teda naermas, nägin viilukest ta valgest kurgualusest. Siis kujutlesin ma ette mehe huuli tema kaelalohul, kus tukslevad veenid, kujutlesin, kuidas ta silmad sulguvad ja mehe käed ta rinnakumerustele liiguvad.

Kui ma tean kindalt, et ta on eluga edasi läinud ja unustanud selle, mis meie vahel oli olnud, siis ma tapan ta.

Tal ei ole süüdistada kedagi peale iseenda.