Читать книгу Mäleta mind sellisena - Sabine Durrant - Страница 8

Teine peatükk

Оглавление

Ratastega prügikastid seisavad risti ukse ees. Uks viib stuudiosse, milleks Zach muutis kõrvaloleva vana garaaži. Järsku kallakut katval murul vedelevad mullusuvised mädanenud pirnid. Kõdunenud hostalehed laperdavad rõõmutult mööda teerada. Roniroosi peaharu, mida ma üritasin kaks aastat õpetada üle varikatuse ronima, on tagurpidi maha kukkunud.

Ma lähenen bangalole külg ees nagu närviline kass. Mulle ei ole siin kunagi meeldinud. Minu jaoks asetseb see kõigest liiga eemal. Kaljutee ots jookseb allamäge ja on kõigist hüljatud; teised majad näivad olevat lukustatud ja tühjad, isegi kui ei ole. Zach, kes ostis selle maja pärast oma ema surma, väitis, et ta armastas metsikut loodust ja eraldatust, kuid see tundus teesklus. Ma usun, et Zachi arvates peab kunstnik just nii ütlema. Tõsiasi on see, et ta vihkas üksiolemist.

Võti murrab endale teed lukuaugus ja haakub lukuhammastega. Ma surun ust ettevaatlikult vastu postikuhilat. Minu kiri on selle kuhja all. Ma hävitan selle, niipea kui saan.

Uks avaneb tasahilju ja ma vaatan ainiti hämarusse. Siin ei ole kedagi. Siin ei ole keegi elanud. Need „Xenia” lilled tõestavad omal moel seda, mida olin otsinud. Zach ei varja ennast siin. Ta on läinud. Majas on rõske lõhn. Mööblitükid heidavad süngeid varje. Ma astun üle lävepaku ja lülitan sisse seinalambi. See ei tööta. Ma lähen vaibaserva taha komistades risti üle toa, et panna põlema kummalegi poole kaminat jäävad lambid. Kollane kuma ronib Zachi kriketilaua tolmusele pinnale. Ma nühin tammepuud kämblaga ja sellest jääb lauale pisarakujuline määrdunud laik.

Kui rumal on maja ees hirmu tunda. Ma hakkan ringi kõndima, süütan aegamööda kõik lambid, vaatan igasse tuppa. Kraanist tilkunud veenirede jäljed vannitoas. Köögis on Dualiti röstri alune täis hiirejunne ja luuderohuväädid pressivad hiilivalt läbi aknaraamis oleva mõra. Emailitud keraamilised kannud on riiulile seatud veatus rivis, kõik sangad sama nurga all; kasepuust pesuharjad istuvad kindlal ilmel oma potis. Õhus on mingi kalgendunud kibedus. Niiskus annab tunda, ei midagi muud.

Magamistuba näeb välja selline, nagu me selle viimati siin olles maha jätsime – padjad jäigalt oma kohtadel, vanamoelise vatiteki all kehakuju järgi vormitud suletekk. Linad – karged ja lavendlilõhnalised – pesukapi alumises sahtlis. Ma mäletan, kui me neid viimane kord kappi panime – mäletan Zachi laiu labakäsi, mis linu voltisid, tema keskendunud näoilmet, meie väikest tantsulist liikumist, kui me linu kokku voltides teineteise vastas seisime, lina allapoole laskmist, naeru, üle linaääre kohtuvaid ninasid. Täiusliku õnne hetked – ma ei suuda neid kunagi eitada.

Mu jalad värisevad. Ma istun voodiservale ja toetan oma pea vastu seina. Me ei sobinud kokku – Zach ja mina. Inimesed tavatsesid imestada, mida ta minus nägi. Tema enesekindlus, minu ebakindlus. Minus ei ole midagi pilkuköitvat. Zachi välimus oli selline, mis tõmbas kõigi pilgud temale, selline, mis pani kõik poeabilised koketeerivalt naeratama. Oli tema alles saak. Kõik mu sõbrad arvasid seda. Mul oli vedanud, võisin nende näoilmest välja lugeda. Jane’i pani kadestama uudsus. Aga asi oli rohkem äratundmises. Ma tundsin ennast Zachi külge köidetuna – rinnust haaratuna – peaaegu sel samal hetkel, kui me kohtusime. Sidemed mähkusid meie sisemuses ja tõmbasid meid kokku. Ta oli mu vana ülemusega koos koolis käinud. Me olime rentinud Claphamis kortereid samas kvartalis, olime olnud teadmatult teineteise naabrid. Ta sõnastas tunded, mida ma ise olin tundnud, kuid ei olnud osanud sõnadesse panna. Ta astus minu kaitseks välja – keegi ei olnud seda varem kunagi teinud. Ja tal oli omapärane viis viia teemasid ajas edasi („Kui palju lapsi me peaksime muretsema?”, „Kuhu me peaksime pensionipõlves elama minema?”) hetkeni, mil ma tundsin, et olen teda alati tundnud ja jään alati tundma.

Ja voodis, riieteta, sobisime kokku. Selgus, et asjad, millest ma olin raamatutest lugenud, ei olnudki klišeed. Ma võinuksin ära sulada. Ma ei teadnud, kus lõppes tema ja kus algasin mina. Terved ööd võisid mööduda omavahel põimunud jäsemetega. Ja ka tema tundis sama. Ma tean, et tundis, vaatamata kogu oma kogemusele. Tema käed minu juustes, hingetu vaikus, ekstaatilise ahastuse ilme tema kaunil näol, kui ta jõudis kulminatsioonini. Tema järgnevad ohked, tema keha raskus mind linadesse surumas, tema lõua karedus mu kaelalohus. Väike rahuldusoie mind enda vastu tõmmates. Mul oli minu oma mõjuvõim.

Mu silmad on suletud, kuid ma avan need nüüd ja taipan, et vaatan tõtt pistikupesast mööda põrandat jooksva juhtmega. Ma tonksan seda jalaga. See on määrdunudvalge, pooleldi kokkukeritud, adapter taga tilpnemas. Ma kummardun, et vaadata, kuhu see juhe voodi all viib, kuni jõuan hõbedase sülearvutini – MacBook Air.

Ma üritan mõista, keerutan seda oma käte vahel, tunnen metalli külmust.

Zachil oli MacBook Air. Ta kirjutas sinna pidevalt, kallas sellesse oma mõtted, märkmed maalide ja projektide kohta. Ta suhtus sellesse sülearvutisse obsessiivselt. Ta hoidis seda alati nägemisväljas. See oli temaga kaasas, kui ta Londonist lahkus. See oleks olnud koos temaga, kui ta suri. Tema oma hävis tules. Seega ei ole see tema oma. See peab olema kellegi teise oma.

Ma avan sülearvuti. Üle ekraani vilgub Zach Hopkins koos salasõna sisestamise väljaga. Ekraanisäästjaks on vaade kaljunukilt – madal pilv, Atlandi ookeani lainetus. Zachi lemmikvaade. Ma klõpsan kaane kinni ja asetan arvuti käte värisedes ettevaatlikult enda kõrvale voodile.

Zach ei lubanuks mul oma arvutit puudutada. Kord tõstsin ma selle köögilaualt üles, et laud alt ära puhastada, ja Zach tõmbas selle mul käest nii äkilise jõnksuga, et arvuti kukkus põrandale. Zach tõstis selle maast üles, kontrollis üle, tulistas mu suunas vandesõnu ja lahkus ruumist, et ta ei näeks enam mu nägu. Hiljem, kui me ära leppisime ja ta voodis minu külge klammerdus, vabandas ta ülereageerimise pärast. „Asi on lihtsalt selles, et selles on minu elu,” ütles ta.

Ma tõusen nüüd vaikselt üles, püüdes üldse mitte mingit müra tekitada. Ma tõmban lahti sahtli, kus Zach hoidis mõningaid vanu riideid. Mulle tundub, et puudu on üks paar madrusesiniseid lühikesi pükse, hall džemper ja kulunud nahkrihm, mis on tavaliselt kokkukeritult sahtlinurgas. Ma laskun põlvili põrandale ja vaatan voodi alla. Seal peaks olema seljakott, mida me hoidsime siin sellepärast, et see oli riidekapi jaoks liiga kobakas, kuid seda ei ole enam. Ma jooksen kööki. Ma kiikan ahju ja nõudekappidesse, raputan läbi käterätikud. Nõudekapist puudub taskulamp, samuti salalaegas, kus me hoidsime hädaabiraha, ligikaudu nelikümmend naela, see oli tühjas müslikarbis. Ma kõnnin läbi maja, toast tuppa, otsides tõendeid teistsuguse silmavaatega, teistsuguse oletustepagasiga. Elutoa seinal on tühja naela all must nelinurkne kujund. Pilt on ära võetud. See oli Zachi varajane töö – lihtne krobeline õlimaal ukseavas seisvast naisest. Zachi Hunteri saapad peaksid tema range korraarmastuse tõttu olema koridorikapis ja seisma kõrvuti oma tavalisel kohal. Minu vanad sinised Dunlopi saapad on seal, aga tema 43 suuruses tumerohelised saapad, mida Howard oli närinud ja mida ma olin paaniliselt saladuskatte all paiganud mingi internetist ostetud spetsiaalse liimiga, olid kadunud.

Ma istun kamina kõrval seisvale toolile. Mu suu kuivab. Ma olen hakanud värisema. See algab taas. Ma olen tagasi seal, kust alustasin. Inimesed on mulle öelnud, et ma olen segane, ja võib-olla ma olengi. Võib-olla ma kujutan seda ette. Aga ma ei kujuta. Zach on selles majas olnud.

Minu kiri.

Postikuhi lebab ikka veel esiukse kõrval maas. Ma korjan selle üles ja viin lauale. Ma lappan läbi pruunid ümbrikud, tasuta ajalehed, torulukkseppade ja elektrikute reklaamlehed, gaasiarved ja telerilitsentsi nõuded ning lasen siis neil kõigil oma jalgadele sadada. Minu kirja ei ole posti hulgas.

Howard on ikka veel maja ees aias. Ma lähen ukse juurde ja kutsun teda. On Cornishi külm öö, milles on tunda sutsukest sooja Golfi hoovust. Ümberringi lasub täielik vaikus. Howard on läinud mööda rada kaugemale, ninaga lõhna ajades, tõenäoliselt Zachi otsides. Ma hõikan valjemalt.

Lausekatked mu peas matavad mind üha uuesti enda alla. Mu armastatu, olin ma alustanud. Ma vajan ruumi ... pisut lahus olemise aega – seljale patsutavad laused, sedalaadi võltsid sentimentaalsused, mida Zach vihkas, mujalt saadud mõtted. Ma olin tõe kirjutamiseks liiga hirmul. „Ole aus,” tavatses Zach öelda. „Vaata mulle otsa. Ütle mulle, mida sa tunned.” Kui ma seda meenutan, tõstab minus pead paanika. Sageli ma ei teadnudki, kuidas ma ennast tundsin. Vahetevahel, olles halvatud tema teadmisiha raevukusest, ei tundnud ma üldse midagi.

„Sa oled kõik,” tavatses ta öelda. „Ma ei suudaks sinuta elada.”

Sa armastad seda koera rohkem kui mind.

Howard ei tule ikka veel ja ma lähen tagasi majja, kööki. Prügikasti mark on Brabantia – tippklassi toodang, väitis Zach. Sellel on vanaaegne välimus. Pisiasjad olid Zachi jaoks nii olulised. Ma klõpsan kaane lahti.

Minu kiri ja ümbrik on kokkukägardatult prügikasti põhjas.

„HOWARD!” Ma olen maja ees ja kriiskan nüüd liiga valjult, täidetud hirmujudinatega.

Mu koer tuleb hüpeldes ja küljetsi libisedes üle ligeda muru, omaenda jalgade otsa komistades. Ta kopsatab vastu minu jalgu ja läheb siis minust mööda majja. Koera porised käpad, valged põrandaplaadid, hele vaip. Vana paanika pitsitab mind rinnust – ma pean kõik ära koristama, enne kui Zach seda näeb.

Londonis jätan avariist saadik tuled öösiti põlema. Ma ei usalda ennast. Ma kontrollin kaks ja kolm korda, kas aknad ja uksed on suletud. Mu aju ei ole usaldusväärne. Kui olen inimeste keskel, tekib mul mõni mõte, ja siis ma ei tea, kas olen selle tegelikult valjult välja öelnud. Jane ütleb, et ma kordan ennast. Teistel kordadel olen tavatult vaikne. Mul on tunne, nagu oleksin ma ootel. Mu jäsemed muutuvad raskeks ja keelduvad koostööst. Ma arvan, et kui ma ei ole ettevaatlik, kukun trepist alla, löön kolba puruks, murran kõik oma kondid. Ma kardan, et võin surma saada.

Ma näen kõikjal Zachi. Ma näen mõnd meest tänaval või metrooplatvormil ja mu süda seiskub. Ma jooksen inimesi teelt eest tõugates temani ja kui ma jõuan meheni või kui ta ümber pöörab, ei ole see sugugi Zach, vaid samasuguse kõnnaku või õlakotiga võõras, kellel on samasugused rippuvad tumedad juuksed.

Peggy palub mul pidevalt Zachi riietest vabaneda. Aga see näib vale. Kuidas ma saan ära visata tema kingad, tema särgid? Tal läheb neid vaja, kui ta naaseb.

Politseikonstaabel kinnitab mulle, et see on tavapärane mõtlemisviis. Aju peab moodustama uued sünapsid. Aju ei tööta veel südamega samas taktis. Morrow ütles, et ma olen nagu sõdur, kes tunneb amputeeritud jäsemes fantoomvalu. See on neuropaatiline segasusseisund. See lõpeb, ütles ta, kui ma olen rohkem mina ise.

Ma ootan ikka veel. Kuid mu meeled hämmelduvad järjest rohkem, mitte vähem. Ma tunnen Zachi hingeõhku oma kaelal. Kord töö juures, üksi raamatukogus, panin ma raamatuid tagasi riiulitele ja tundsin Zachi odekolonni lõhna. Acqua de Parma – Colonia Intensa (mitte Assoluta, ma eksisin sellega üks kord). Ruumis olev valgus muutus, nagu oleks keegi ukseläve blokeerinud. Kui ma ukse juurde läksin ja välja vaatasin, oli koridor tühi.

Meile murti kord sisse. Minu juurde murti sisse. Ehkki „sissemurdmine” ei ole päris õige sõna. Ei mingit katki löödud lukku ega purustatud akent, ei ühtegi tühjendatud nagi. Minu käekott, teler, vahetusraha köögilaual ... kõik oli puutumata. Vargad viisid kaasa Zachi iPodi. „See on ainuke, mida lapsed tänapäeval tahavad,” ütles Morrow, „väikesed odavad elektroonilised vidinad, mida nad saavad edasi müüa.” Ja ikkagi. Esiuks tihedalt suletud, post koridorilaual korralikus virnas – kas mina jätsin selle nii? Ma ei suutnud meenutada. Morrow ütles, et pidin olema ukse lahti jätnud. Avatud kutse. Ma teen pidevalt sellelaadseid vigu. Oli see õud või igatsus, mis pani hirmujudina mööda mu selgroogu jooksma, mis pani mind ette kujutama, et Zach oli ise oma võtmega sees käinud?

Ma kuulen öösiti hääli. Paar nädalat tagasi jäi auto keset ööd tänavaservale seisma. Allakeritud autoaknast kostist Elvis Costello „I Wanna be Loved” – Zachi lemmiklaul. Auto seisis mootori mürisedes otse maja ees. Muusika oli piisavalt vali, et kosta minuni isegi tagumisse magamistuppa, kus ma magasin. Selle aja peale, kui ma kabinetiaknani jõudsin, oli auto minema sõitnud. Ma nägin selle tulesid autotee lõpus.

Ma näen Zachi unes peaaegu igal ööl. Sügavas unehaardes, silmad tihedalt suletud, mõtlen ma Zachi näost, mis on surutud minu näo vastu. Ma panen käed oma jalgade vahele ja kujutlen Zachi huuli liikumas üle mu kaela alla rindade suunas, tema sõrmed ümber mu rinnanibude. Mul on tunne, et mu peal, linade all, lasub mingi raskus, mu käed on tihedalt kägaras, puuvillane riie suhu imetud. Hommikul, kui ärkan, arvan ma, et Zach hiilis läbi akna sisse ja otse minu voodikatete alla. Ma tunnen tema lõhna oma nahal, näen tema peast jäänud lohku padjal. Ta on veetnud öö koos minuga. Ma olen kindel, et see, kes viis mind orgasmini, on Zach.

Ma ei ütle enam sõnagi. Nad mõtlevad, et ma olen veelgi segasem, kui nad juba arvasid. Peggy ütleb, et kui keegi kaotab oma eluarmastuse, on reaalsustaju kadumine lubatud, aga ma ei ole kindel, et ta arvas seda seisundit kestvat üle aasta. Tõenäoliselt täpselt aasta. Peggy usub absoluuti. Ta ei tegele segadusega.

Jane teab natuke mu abielu kohta, kuid mitte üksikasju.

Mu peas valitseb pimedus, mälestused, mis põletavad – asjad, mida kumbki neist ei tea ja mida ma ei saa neile rääkida.

Ma hävitan kirja ja ümbriku eesmisel trepimademel. Ma süütan mõlemad paberid tikuga, vaatan neid tules kooldumas, pühin siis halli tuha kokku ja heidan selle välja teerajale. Zach oli siin. Ma puhastan oma hambaid, lonksates vett otse kraanist (esimene veetulv on savipunane), ja istun sirgelt tugitooli. Ma püüan mõelda selgelt. Ma kartsin nii väga Zachi reaktsiooni, olin nii nõrk, et saatsin kirja paarisaja miili kaugusel olevasse suvemajja. Ma rääkisin Zachiga tund enne tema surma. Mitte miski tema hääletoonis ei öelnud mulle, et ta oli kirja lugenud. Ta valetas isegi siis, surus oma viha maha, juurdles, mida mulle teha.

Pimedus surub vastu aknaid. Öö hääled – tuul aknaid lõgistamas, hiired räästarennides. Ma kaalun minema jooksmist, hotellitoa otsimist, tagasi Londonisse sõitmist, kuid ma olen liikumisvõimetu. Ma otsustan oodata. Kui ta on seal kusagil väljas, las ta siis tuleb. Ma olen selle ära teeninud.

Tõde peitub selles, et ma ei oleks teda kunagi maha jätnud. Zach võis olla lõbus ja enesekindel ja tark, kuid tema pime pool oli see, mis mind tema poole tõmbas. Üle tema näo libisevad varjud, seletamatud peavalud, vihahood (mitte minule suunatud; mitte alustuseks). Kord pärast seda, kui olime koos mu õe ja tema mehega väljas käinud, lõi Zach lärmi selle pärast, kuidas Rob oli teda maha teinud: „Kas sa nägid tema irvet iga kord, kui ta mainis minu „kunsti”?”. Sellised asjad panid mind Zachi veelgi rohkem armastama. Tema kinnismõtted ja tema ebakindlushetked, kõik tundlikkusest kuni üleoleva käitumiseni. Ma teadsin, kust see kõik tuli. Ma olen näinud, mida lapsepõlveaegne kuritarvitamine teeb lastele koolis – kuivõrd enesessetõmbunud ja vihased nad võivad olla, kui õrn on nende enesetunnetus. Ma tean, et Zachi tujud ei tulenenud minust – toidust, mille ma olin valesti valmistanud, valedest riietest –, isegi kui Zach seda ütles. Ma teadsin seda. Teadsin tõepoolest. Lõpus oli meie vahel kõik nii läbi põimunud ja pingeline, nii imav, et kõige selle kaotus, auk, mille Zach endast maha jättis, on peaaegu väljakannatamatu.

Ma mõtlen Xeniale ja tema südamekujulisele kaardikesele. Ma lasen endal tunda selget teravat armukadedust selle tundmatu naise vastu, inimese vastu, keda ma ei ole kunagi kohanud. Metsik pööritav valu mu rinnaku taga. Kas ta oli Zachi armuke? Ma luban endal ette kujutada Zachi siin koos minuga, viskihõngu mu kaelal, teda mu reite vastas. Meie tutvuse alguses ütles Zach mulle, et teda liigutas minu kinnismõte tema keha omandamisest. Ta ütles, et ma olin nagu munast koorunud hanepoeg, kes kleepis ennast esimese elusolendi külge, keda ta nägi.

Aasta oli möödas. Zach on panustanud oma ajale, oodates minu Gullsi tulemist, enne kui teeb oma käigu.

Mina olen valmis.

Ta võib saada endale kõik, mida iganes tahab.

Ma püsin kogu öö ärkvel.

Mäleta mind sellisena

Подняться наверх