Читать книгу Minu Egiptus. Kaunis kaos - Sandra Peets - Страница 5

Mäletan selgelt neid ahvatlevaid telereklaame paradiisist. Kollased liivarannad, kuum päike, sinine meri, värvilised korallid ja kirevad kalad – kõik see kokku tundus nagu unistus...

See oli viieteist aasta eest. Unistamine viis sihile ja ühel oktoobrikuul pakkisingi kohvrid. Ees ootas nädal rannamõnusid ja kultuuri nautimist Sharm el Sheikhis. Tõsi ta on, et elamusi oli meeletult – päevitasin end jumekaks, kalad olid tõesti imeliselt värvikirevad ja kohustuslik püramiidide ekskursioon sai samuti tehtud. Tipphetk oli kauaoodatud Tutanhamoni surimaski imetlemine, ehkki selleks anti aega täpselt 12 minutit. Aga lisaks meeldivale kogesin 14aastase neiuna esimest korda elus, mis on ahistamine. Selgelt on meeles hetk, kui ma seisin abitult keset Kairo tänavat ja paarkümmend last mind juustest tirisid. Seejuures vaatas õpetaja ise rahulikult pealt.

Peale seda vandusin, et saagu mis saab, aga Egiptusesse mina enam iialgi ei lähe. Kuid kümme aastat hiljem tuli võtta kurss ometigi Hurghadasse. Võib-olla seepärast, et olin oma sõrme uljalt Niiluse vette pistnud. Turistidele räägitakse müüti, et kes Niiluse vett katsub, see leiab tagasitee Egiptusesse. Panin siis müüdi proovile. Seekord jätsin Egiptusesse maha ka oma südame.

Järgnes viis aastat kaugsuhet ning Egiptuse-reise, mille tõestuseks on passitäis viisakleepse. Alguses olin Egiptusesse kolimisele kategooriliselt vastu. Ma pean ennast iseseisvaks naiseks, kes seisab tuliselt soolise võrdõiguslikkuse eest. Hindan seda vabadust, millega oleme Euroopas harjunud. Egiptuses tundus elu Põhja-Euroopa naisele liialt piiratud ja tülikas. Ma ei suutnud ka kuidagi vaimustuda mõttest elada Hurghadas. See paik on tore, kui sooviks on nädalaga oma akud täis laadida, aga elamiseks on see mannetu paik. Seal pole isegi raamatukogu, rääkimata muust kultuurielust. Kui viimase alla ei liigita just Hurghada ühes tuntumas ööklubis, Little Buddhas, „vaibakloppimise“ laadse tümpsu saatel tantsimist.

Peale magistrantuuri lõpetamist võtsin vastu otsuse proovida elada vähemalt ühe aasta Egiptuses. Paljudel kaalutlustel sai valitud elukohaks Luxor. Olin isegi elevil mõttest elada iidses linnas, kus kunagi sammusid sellised ajaloolised suurkujud nagu vaarao Ramses II ja kuninganna Hatšepsut. Kujutlesin jalutuskäike mööda maalilist Niiluse kallast, vaadeldes mööduvaid purjekaid ning imetledes iidset Luxori templit. Kuna minu eriala on seotud Iraani ja Lähis-Ida uuringutega, siis pakkus araabia keelekeskkonnas elamine ja keele praktiseerimine mulle muidugi huvi. Leidsin ka tööd vabatahtlikuna – algkooliealiste laste inglise keele eraõpetajana. Kõik sobis ideaalselt minu ootuste ja väärtushinnangutega. Tundus kui tõeliselt idülliline elu.

Ees ootas minu elu suurim seiklus, mis oli ühteaegu ehmatav, humoorikas, vihastav, kurb ja samas meeletult rõõmsameelne. Minu elukohaks sattus kindlasti üks Egiptuse raskemaid kogukondi. Luxori ilust ja valust heietavad isegi egiptlased ise. Saiidid, nagu Ülem-Egiptuse rahvast nimetatakse, on traditsioonilise ja kiiksuga maailmavaatega inimesed, kellest pajatavad Egiptuse komöödiad ja tragöödiad. Sõõmu värsket õhku pakkusid reisid Aleksandriasse, mis on kindlasti üks kaunemaid ja omanäolisemaid linnu Vahemere rannikul. Seal on ka inimesed veidi teistsuguse temperamendi ja ellusuhtumisega.

Oma Egiptust tutvustan teile läbi inimeste, kellega mu tee nende aastate jooksul ristus. Meie kohtumiste lugu, sõprus ja elulood avavad eri piirkondadest, ühiskonnakihtidest ning maailmavaadetest kokku põimunud loo, mis illustreerib Egiptuse kontraste ja mitmekesisust. Samas avalduvad eri ühiskonnakihte ja generatsioone läbivad tõekspidamised, mis iseloomustavad iga egiptlast. See on minu lugu, mida aitavad jutustada need inimesed, kes mind minu teekonnal saatsid.

Vihula mõ is – Mustamäe,

2018. aasta suvel