Читать книгу Minu Egiptus. Kaunis kaos - Sandra Peets - Страница 6

Taksojuht silkab mu emal sabas ja ujub mulle külje alla sama jutuga, mis autos pooleli jäi. „Anna mulle oma ema number,“ nurub ta, kui kõnnime trepist alla keldrikorrusele, kus ema saaks oma uue leiu eest tasuda. „Kuule, unusta ära! Sa oled igavene petis!“ vastan mina.

Inimesed, saades teada, et ma olen abielus egiptlasega, küsivad huviga, et kuidas me kohtusime ja jäävad siis õhinal romantilist lugu ootama. See on tavaline lugu valel ajal vales kohas, või siiski tagantjärele vaadates just seal õiges, olemisest. See on ka lugu sellest, et enne kui oled ise sama olukorra läbi elanud, ei saa teha üldistusi ega saa ka aru, miks asjad lähevad just nii, nagu nad läinud on. Enne Hurghadas armastuse otsa komistamist olin mina kõige suurem lõunamaal algatatud suhete vastane ja vaatasin kahtlustavalt iga naist, kes kohalikega meelalt flirtis. Eks igaühele oma ja puhkuseseiklust võibki normaalseks pidada, aga ma ei mõistnud neid, kes lasevad sellisel suhtel edasi areneda ja veel abieluranda sõuavad. Seda eriti kõigi nende kurbade lugude juures, kus naised on ilma jäänud oma lastest, mehed tulevad Euroopasse ja siis petavad, rääkimata kultuurierinevustest. Tundus, et selline elukorraldus toimib ainult siis, kui naine mehe survele järele annab ja moslemiks hakkab.

Arvan, et pean pisut selgitama oma varasemat väga trotsivat meelsust egiptlaste suhtes. Olin käinud Egiptuses kümme aastat varem, 2002. aastal. Koos emaga, kellega me minu neljandast eluaastast saadik oleme pool maailma läbi reisinud. Tee on viinud isegi kahekesi omapead Namiibiat avastama ja jõematkale Venezuelasse. Kümme aastat ei jõudnud me Egiptusesse tagasi, sest otsisime uusi elamusi ja me pole kumbki vaid rannas lebotajad. Lõpuks oli käes aga kõle jaanuarikuu, mil Eestis vaatas köögiaknast sisse kahemeetrine lumevall. Aitab, lähme reisile. Kuna töökiirel ajal oli võimalus vaid nädalaseks puhkuseks, siis osutus valituks Hurghada. Olin selle mõtte osas pisut ebalev. Viimati Egiptusesse reisides olin 14aastane, väga häbelik ja vaikne, blondide juustega tüdruk. Mul on siiani eredalt meeles, kuidas mind Kairos Muhammad Ali mošee alal tualetist naastes ümbritses koolilaste parv, kes mind kõik korraga juustest tirisid. Kohalikud täiskasvanud vaid itsitasid. Veelgi ehmatavam oli kogemus kuulsa Giza püramiidi sees, kus vaevalt ruumi poolkükakil üles-alla liikuda ja kus minu taga seisvad noormehed mind sõna otseses mõttes kabistasid. Minna polnud kusagile. Lõpuks tekkis võimalus emaga kohad ära vahetada ja sellest pääseda. Tema pilgust piisas, et poisid tekitasid meetrise vahe. Neid juhtumeid oli veel ja veel ning ma ei olnud päris kindel, et seekord asjalood paremad on. „Sa oled nüüd täiskasvanu, ega nad ei julge enam nii pealetükkivad olla,“ kinnitas ema ja arvasin ka ise, et küll ma neile alles näitan, kui nad julgevad iitsatadagi. Hurghadas oli meil emaga plaan ainult hotelli suurel territooriumil peesitada ja ilma tungiva vajaduseta välja mitte liikuda. Tungiv vajadus tekkis siiski kord päevas, kui emal oli vaja osta sigarette ja minul oli kommiisu. Suure maiasmokana lähen kommi nimel kasvõi üle sõjatandri.

Kümme aastat vanema ja targemana ei olnudki enam midagi hullu ja puhkus möödus eriliste vahejuhtumiteta. Ainult et kole igav hakkas ühtesid ja samu restorane, basseine ja inimesi vaadates. „Läheks vaataks väljapoole ka, jube tüütu on siin hotellis,“ kurdab ema, kui algab juba kolmas saksa šlaager, mille saatel mõned julgemad vanemad paarid tantsu keerutavad.

„Linna ma hea meelega ei läheks, äkki saame sinna suurde kaubanduskeskusesse, mis jäi tee peale, kui lennujaamast tulime.“

„Ma usun, et taksojuht viib meid sinna, kui me seletame. Palju neid nii suuri kaubanduskeskusi siin ümbruses ikka on.“

Jaanuarikuus on Hurghadas õhtuti päris jahe. Seepärast paneme soojemad riided selga ja asume uljalt teele, et hotelli ees seisvatest taksodest endale sobiv leida. Taksosid seisab hotelli väravas parasjagu kolm. Oma loogikast lähtuvalt seame sammud esimese auto juurde, mille ees seisab vanem djellaba’s härra, kelle nägu kaardub meie lähenedes naerule. Jõuan vaevu auto juurde, kui meile hüppab ligi teise takso juht.

„Ei-ei, tulge minu takso peale!“ seletab noorem mees, kelle kaela ümber on traditsiooniline Palestiina sall, mida araablased solidaarsuse märgiks uhkusega kannavad. Samu salle kantakse ka näiteks kõrbesafaril näokaitseks.

„Tänan ei, aga me valime selle takso,“ vastan viisakalt ja astun veel sammu taksole lähemale. Ema jääb juba seisma, sest ta on harjunud, et kõik asjad lahendan meie reisidel mina. Esiteks on põhjuseks ema vähene inglise keele oskus, aga ma olen kindel, et ka tema mugavus, sest on ju hea kui keegi kõik ära teeb – broneerib piletid, jookseb passidega, kannab kohvreid ja lahendab probleemid, sina ainult tule ja ole. Tegelikult on minu ema selle ära teeninud, sest ta on kindlalt kõige parem ema maailmas.

„Ei, te peate tulema minu takso peale, mina olen enne,“ üritab taksojuht veenda.

„Kuidas enne?“ pahandan natuke. „Teine takso seisab ju teist eespool.“

„Meil on siin oma süsteem, tema on enne,“ vanem taksojuht näitab käega noorema mehe takso poole. Ei jää muud üle, kui selle pealetükkiva mehe autosse istuda. Mõtlen, et vahet pole, sõidame ju ainult kaubanduskeskuseni, mis kõigi eelduste kohaselt on viie minuti kaugusel. Istume autosse ja näen kuidas noorem taksojuht vanemale raha pihku topib. Selge siis, miks too meid nii lahkelt teise juhi autosse suunas. Vanem härra teenib sõiduotsa raha ilma gaasipedaali vajutamata ning võib rahulikult teist klienti ootama jääda. Nooremal taksojuhil on lootus suveniiripoes kopsaka komisjoni näol antud pistis tagasi teenida. Igal taksojuhil on mõne või mitme suveniiripoe ja ehk ka restoranide ja klubidega rahaline kokkulepe. Tuues turistid just nende poodi, teenib taksojuht teatud protsendi müügitulult. Olen kuulnud, et komisjonitasu võib olla kümme protsenti, aga ilmselt oleneb see konkreetsest kokkuleppest ja poest. Sellisele turundusmudelile loodavad väga paljud kohalikud ettevõtted. Eriti need, kes asuvad turismikeskustest pisut väljaspool ning keda turist omal käel üles ei leiaks. Näiteks suuremad nahktoodete kaupluste esindajad käivad mööda randu ning püüavad seal mesimagusa jutuga meelitada turiste soodsaid Türgi nahktooteid ostma. Selleks puhuks sõidavad igal õhtul spetsiaalsed mikrobussid suurtesse kauplustesse, mis asuvad väljaspool Hurghada keskust. Kui on plaanis nahktooteid soetada, siis võib uudistama minna, kuid peab olema tugev meelekindlus, sest eitavat otsust neis kauplustes eriti ei aktsepteerita ja nõrgemad lahkuvad peale tunniajast läbirääkimist ikkagi mõnesajaeurose nahktagiga, mida tegelikult üldse vaja ei olnud.

Noorem taksojuht istub autosse: „Kuhu läheme?“

„Me tahame minna sinna suurde kaubanduskeskusesse, mis asub lennujaama lähedal.“

„Okei, saab tehtud, aga enne viin ma teid eriti heasse poodi.“

„Ei, aitäh, me tahaksime ainult sinna suurde kaubanduskeskusesse minna.“

„Minu erilises poes on suveniiridel erihinnad!“

„Ma ei soovi suveniire osta, me tahame lihtsalt vaadata seda suurt kaubanduskeskust.“

„Hea küll, ma viin teid korraks sinna poodi, see on siinsamas, ja siis viin kaubanduskeskusesse.“

Kuna auto on juba hotellist kaugemale sõitnud ja ma ei viitsi rohkem vaielda, siis lepin sellega. Loomulikult pole pood lähedal. Sõidame sinna kauem kui oleksime sõitnud soovitud kaubanduskeskusesse. See oli Hurghada kõige suurem ostukeskus, Senzo Mall, mille nimi mul paraku sel hetkel meelde ei tulnud. Terve tee pean kuulama hala sellest, kuidas ta on üksikisa ja sooviks hirmsasti minu emaga abielluda. Selle kinnituseks näitab ta telefonist fotosid oma väidetavast tütrest. Lõpuks jõuame pimedal tänaval asuva suveniiripoe ette.

„Kuule, ma ei viitsi sinna sisse minema hakata. Käsime tal edasi sõita,“ ütlen emale

„Ah, lähme vaatame korraks sisse,“ vastab ema. Olen üllatunud ema leplikkusest, sest üldiselt on tema see, kellel kops esimesena üle maksa läheb.

Astume poodi, mis on täis traditsioonilist Egiptuse pudipadi. Kohe lendab ligi hulk müügimehi, aga kuna tegemist on fixed price (fikseeritud hindadega) poega, siis otseselt keegi midagi peale ei suru. Neile turistidele, kes ei innustu hindade üle vaidlemisest, soovitan just seesuguse märgistusega kauplusi.

Minu jutukas ema laskub kohe vestlusesse puidust vibu osas, äkki on just see meie kodus puudu. Liigun vaikselt lettide vahel ja vaatan suveniirikesi, mida hotellipoes juba kakskümmend korda näinud olen. Vähemalt on siin poeosas väga rahulik – suurem möll jäi eemale ema ja vibu juurde. Silmitsen parajasti puidust elevante, kui järsku tunnen, et keegi mind jälgib. Vaatan uudistajale otsa ning juba ta liigub minu poole.

„Tere!“ lausub meesterahvas, kelle juures märkan kohe tema helerohelisi silmi.

„Tere!“ naeratan ja vaatan puidust loomakesi edasi.

Ma ei mäletagi täpselt, millest me räägime, vist ilmast, mis oli ebatavaliselt külm. Lõpuks saab uudishimu minust võitu: „Kust sa pärit oled?“

„Egiptusest.“

Olen üllatunud, sest vestluskaaslane käitub teistmoodi, kui olen harjunud ja minu stereotüüpsesse mõtlemisse ei mahu sellel hetkel teadmine, et on olemas ka heledate silmadega egiptlasi. Ma ei soovi ennast aga lollina näida lasta ja jätan selle kommentaari enda teada.

„Ma olen Aleksandriast pärit, aga sina?“

„Eestist,“ jõuan vastata, kui juba astub ligi minu ema ja tema saatjaskond.

„Kuule, ma ostan selle hobusekuju!“ hõiskab ema, kes on alati tavatsenud öelda, et hobuse ilu vastu ei saa isegi inimene.

Müüja selgitab, et sellel konkreetsel hobusekujul on kõrv poolik, aga nad toovad uue. „Ei ole vaja,“ teatab ema entusiastlikult, „see hobune ongi omamoodi.“ Taksojuht silkab mu emal siiani sabas ja tuleb mulle külje alla sama jutuga, mis autos pooleli jäi.

„Anna mulle oma ema number,“ nurub taksojuht, kui kõnnime trepist alla keldrikorrusele, kus ema saaks oma uue leiu eest tasuda.

„Kuule, unusta ära! Sa oled igavene petis,“ ütlen naljaga pooleks, kuigi iga nalja taga on ka tõtt.

„Mina ja petis? Ma olen väga aus mees!“

„Ma nägin jah sinu ausust, kui sa teisele taksojuhile pistist andsid.“

„Ei andnud!“

„Ära luiska!“

Taksojuht jääb jänni ja vahetab teemat:

„Ma hoolitsen su ema eest hästi.“

„Sa ei ole piisavalt jõukas, et minu ema üleval pidada. Tal on väga kallis maitse ja ta on ülimalt nõudlik. Pealegi ta hoolitseb minu eest, kes siis seda teeb, kui sina ta ära võtad?“ Minu emal on tõesti kallis maitse ja ta on väga nõudlik, nii et tegelikult ma säästan vaese taksojuhi hinge.

Taksojuht kobiseb edasi, aga ma ütlen resoluutselt: „Aitab, lõpeta see teema ära või ma leian teise takso.“ Mul on hetkel parematki teha, sest võõras, kellega veidi aega tagasi juttu tegin, on minus huvi äratanud. Miks just tema? Ei tea, aga ta erines teistest. Mitte kordagi ei öelnud ta mulle mingeid äraleierdatud komplimente, ei küsinud stampküsimusi või püüdnud sundida mind ostma püramiidikujukest, mis juba niikuinii igal teisel eestlasel riiulil tolmu kogub. Äkki olid need rohelised silmad põhjuseks, et oma põhimõtetest nii kergelt kõrvale põikasin? Poe uksele lähenedes mõtlen iseendalegi üllatuseks pingsalt endamisi: Palun küsi mu telefoninumbrit! Palun, palun, palun!

„Kuule, kas ma tohin küsida sinu telefoninumbrit. Võib-olla võin ma teile emaga linna tutvustada või midagi?“ küsibki ta lõpuks.

Jess, mõtlen endamisi, aga väliselt säilitan rahu ja annangi oma numbri.

„Kuidas sinu nimi on?“ küsib võõras uksel enne lahkumist.

„Sandra, aga sinu?“

„Ibrahim, meeldiv tutvuda.“ Anname üksteisele kätt ja lähen emaga tagasi taksosse.

Taksojuht käivitab auto. „Läheme nüüd kaubanduskeskusesse, palun.“ Taksojuht enam eriti vastu ei vaidle, ilmselt sai ta ema ostudelt kopsaka komisjoni. Sellised veidi nurgatagusemad suveniiripoed elavadki taksode ja bussidega kohale veetud turistide arvelt.

Minu telefon teeb häält. „Noh, juba kirjutab,“ naerab ema.

„Oli meeldiv tutvuda. Loodan, et kohtume veel kord. Ibrahim,“ loen õhinal sõnumit. Taksojuht irvitab laginal. Tema spioneerimismeetodid kaupluses andsid talle ülevaate kõigest toimuvast.

Taksojuht jätkab oma latramist ja mul on tunne, et ta ei vii meid ealeski kaubanduskeskusesse. „Kuule, läheme maha ja jalutame hotelli tagasi. See on ju siin lähedal,“ ütleb ema, kes hakkab lõpuks närvi minema.

„Me läheme siin maha, kui palju me võlgneme?“

„Ei-ei, ma tean veel ühte head kohta!“

„Ei, me rohkem ei soovi. Me tahame siin maha,“ ütlen kindlameelselt.

„Hea küll, kakssada naela,“ annab juht teada ikka väga suurest summast. Üritan kaubelda, sest Egiptuses on kauplemine rahvussport ja müüjad väga pettunud, kui kauplemist ei toimu.

„Kuule, see on palju, teeme sada!“

„Sada kakskümmend, ma olen ju üksikisa,“ haliseb taksojuht.

„Hea küll,“ annan raha ja üritan ruttu autost välja saada.

Taksojuht kisab mulle järele: „Anna mulle ka oma number!“ Mina virutan aga autoukse kinni ja jalutan järele emale, kes on juba kaugemale jõudnud.

Siin õppetund kõigile Egiptuses taksoga liiklejatele – alati leppige hind kokku enne autosse istumist! Maksimaalne taksosõiduhind Hurghada linnas oli varem 5–10 naela, praegu maksimaalselt 20 naela, sest kurss on halvenenud nende kahjuks. Linnast väljapoole, näiteks Senzo kaubanduskeskusesse või kaugematesse hotellidesse sõidu hinnaks on 50 naela, lennujaama 100 naela, sest lisandub sealne väravamaks. Rohkem võib alati maksta, kui taksojuht on eriti viisakas ja meeldiv olnud. Tihti nad aga vaidlevad, tingivad ja kohale jõudes teatavad, et küll oli ikka kaugele sõita ja maksa rohkem. Taksojuhtidega peab olema resoluutne ja mitte alla andma nende haledale loole söötmata koduloomadest või emata lastest. Alati kontrollige raha kohe autos, sest taksojuhid loodavad, et turistid kohaliku raha kupüüre ei tunne. Abiks on natukese egiptuse dialekti valdamine, mis näitab, et te pole siin esimest korda ja nahka nii lihtsalt üle kõrvade ei ole võimalik tõmmata.

Üleüldse ei peaks aga kartma kohalike mikrobussidega sõitmist, neil on kindel hind, umbes 1–2 naela vahel, ja kindel marsruut. Üldiselt sind keegi seal ei tülita ja peatuses näidatakse lahkelt õige bussi suunas. Senzo kaubanduskeskusesse, kuhu ma nii väga tahtsin tookord minna, läheb ka kaubanduskeskuse oma buss. Sellel on kindlad peatuskohad, kus on võimalik mitu korda päevas peale hüpata ja väikese tasu eest kaubandusparadiisi sõita.

Kunagi hiljem saan Ibrahimi käest teada, et taksojuht oli poodi tagasi helistanud ja teatanud, et neiu autos sai sõnumi kätte küll, aga ütles, et tal on sellest ükskõik. Õnneks on see meile ligi seitse aastat hiljem lihtsalt humoorikas lugu. Tegelikult on see vahejuhtum eriline ja meile endile väga südamelähedane. Pigem kardan, et teistel on samasugused eelarvamused nagu minul endal päris alguses.

Aastate jooksul olen ma saanud tuttavaks paljude egiptlastega, kes on haritud ja viisakad inimesed nagu Ibrahim. Mul lihtsalt polnud varem õnne. Kogemus õpetab ka toime tulema nende pisut veidramate ja omamoodi turismitöötajatega, kes vist oma naise ka maha müüksid, kui vaid piisavalt soodne võimalus avaneks. Ütleksin, et ema, aga emad on Egiptuses pühad, nende jalgade all asub paradiis, nagu moslemitel on tavaks öelda.